27.09 - Svaasimaa - Ngwenya, Mantenga muuseumküla

Õuduste öö (kus midagi ei juhtunud) lõppes ametlikult kell 7.30 kui telefon tirisema hakkas. Kella kaheksaks oli nimelt eile tellitud hommikusöök. Täpselt punkt kell 8 restorani minnes aga oli teenindav personal hommikusöögi soovist pehmelt öeldes hämmingus. Välja seda ei näidatud – juhatati kiirelt lauda ja uuriti, et mida siis täpsemalt pakkuda tohib, kuid oli selge, et täna hommikult tööl olnud teenindaja ei teadnud õhtusest kokkuleppest midagi. Aga sellest polnud midagi, sest see pisike möödarääkimine tehti kiirelt heaks väga rikkaliku hommikueinega. Alustuseks toodi muffinit ja kohvi. Kuna ma magusa koogikese soovisin pärastiseks jätta, siis jäi see lauale ootama. Peagi tuli teenindaja küsima, et kas mulle see ei maitse, ta võib teistsuguse ka tuua. Ütlesin, et söön ikka soolast ennem, millepeale tegi kelnerihärra üsna imestunud näo – eks neil seal Euroopas vist omamoodi kombed (sellise mõtte võis ta näoilmest välja lugeda).

Põhiroog oli aga äärmiselt külluslik, lausa ülevoolavalt toekas. Suur taldrikutäis munaputru koos peekoni ja boerworstidega (grillvorstid siis), kõrvale kanamaksapasteet (mingis letso laadse kastmes) ja mehhikopärased oad. Maitsete bukett oli uudne, kuid väga hea. Päeva edenedes selgus, et ka kere ei hüljanud uusi toite ära vaid seedis kohe mõnuga.

Silmini täissöönuna sai teele asutud. Väga vastuoluline koht oli see Country Kitchen Restaurant & Guesthouse. Kõik oli tegelikult ju suurepärane – toit, tuba, teenindus – kuid ometigi ei tekkinud sellist tunnet, et tahaks veel siin ööbida. Jah, söömiskohana ideaalne, kuid magamiskohaks ei soovita. Väga subjektiivne arvamus.

Teel naaberriiki

Sabie -> Nelspruit -> Barberton -> Oshoek -> Ngwenya. Selline teekond sai läbitud järgneva mõne tunni jooksul. Maastikud taaskord vaheldusid pidevalt – kõrged ja rohelised metsad ning kivine savann läbisegi. Mida Ngwenya poole, seda rohkem mäed ja kivine pinnas domineeris. Oshoek/Ngwenya oli ka koht, kus sai ületatud LAVi ja Svaasimaa piir. Ning piiriületus oli tõeliselt vana kooli stiilis – auto tuli ära parkida ja siis tuli võtta järjekorda, et kõik vajalikud templid passi saada. Järjekord oli äärmiselt kirju – nii jõukast LAV-st kodumaale naasvad lihttöölised kui ka rikkad lõuna-aafriklased, kes tulid Svaasimaale nädalavahetust veetma. Identifitseerida sai neid nii välimuse kui sabas oodates pealt kuuldud vestluste kaudu.

Karjamaad LAV-Svaasimaa piiri lähedal

Kuigi Eesti pass polnud siin ilmselt väga levinud dokument, siis veidi klõbistamist ja ilma pikema jututa löödigi LAV-st lahkumise tempel ära (tähelepanu tasub pöörata sellele, et LAV viisa oleks kindlasti multiple-entry).

Kuna arvasin, et nüüd on kõik ja Svaasimaa asjad aetakse juba kusagil eespool korda, siis sai autosse tagasi mindud ning enesekindlalt piiripunkti sõidetud. Seal aga selgus, et vastu võttis hoopis Svaasi piirivalve, kes viitas, et Svaasimaa templite saamiseks oleks tulnud veel üks järjekord ära seista. Selleks, et mitte piiril ummikut tekitada, lubati auto ära parkida Svaasimaa territooriumile, politseimaja hoovi. Svaasimaa piiril läks tegelikult sama kiirelt, paanikat Eesti pass ei tekitanud. Lisaks pitsatile tuli loobuda ka 50 randist, mille eest anti tõend, et Svaasimaa Kuningriigi teemaks on tasutud. Ligikaudu pool tundi võttis see piiriületus aega.

Svaasimaa kiirtee

Niisiis Svaasimaa. Esimene peatus oli kõige esimene teele jäänud bensiinijaam. Seal olid mitmed sularahaautomaadid ning kuna mul Svaasimaa raha (1 lilangeni (mitmuses emalangeni) = 100 senti) polnud, siis soovisin seda kohe hankida. Teadsin, et kurss on LAV randiga üks ühele. Automaadist kupüüre saades tekkis aga hämming – kas välimus on samuti üks ühele? Ükskõik kuipalju ma uurisin, ei eristanud ma neid rahatähti kuidagi piiri taga kehtinud rahadest. Ja tegelikult ei olekski saanud eristada, sest siinne automaat andiski mulle LAV rande.

Asjaolu, mida ma ei teadnud, oli see, et siin riigis kehtib rand samaaegselt kohaliku rahaga. Alguses mõtlesin, et neil oma raha polegi ja lilangeni on vaid rand kohalikus keeles (seda kinnitas muide ka üks poeteenindaja), siis hiljem jäi näppude vahele ka Svaasimaa oma kupüüre ja münte. Eks see oli nii tehtud seetõttu, et sõltuvus LAV majandusest on suur ja enamus turistidest on naaberriigist. Puhtalt mugavuse mõttes.

Antud asja ma niisiis Svaasimaa kohta tol hetkel ei teadnud. Tegelikult oli neid asju veelgi ning ilmselt keskmisele eestlasele ei ütle see riiginimi üldse midagi. Seetõttu järgneb nüüd väike ülevaade. Pildid teksti juures on tehtud teel ja Mantenga kultuurikülas, millest juba hiljem.

Tere tulemast pealinna!

Svaasimaa Kuningriik (kohalikus keeles Umbuso weSwatini) on viimane absoluutne monarhia Aafrikas. Asub ta Mosambiigi ja LAV vahel, merepiiri talle eraldatud pole. Ta on ka üks Aafrika väiksemaid riik – ühtpidi paarsada kilti ja teistpidi veidi üle saja (Eestist üle kahe korra väiksem). Inimesi elab Svaasimaal veidi üle miljoni, enamus nendest on svaasi rahvusest.

Inimloomad on selles piirkonnas elanud väga kaua, see on üks paikadest, mis võib olla vabalt inimkonna hällidest. Esimesed märgid ulatuvad varasesse kiviaega (e siis 200 000 aasta taha) ning vanimad koopamaalingud on ole 25 000 aasta vanad. Esimesteks elanikeks arvatakse siin olevat Khoisani hõimu kütid-korilased, kes olid pärid Aafrika keskosast. Riigi praegune nimi tuleneb kunagise kuninga Mswati II nimest. Too kuningas nimelt oli väga sõjakas ja selles ka üsna edukas, mistõttu svaaside valdused suurenesid tema valitsemise ajal üle kahe korra. See aga oli selline tinglik valduste laiendamine, sest Aafrika lõunaosa pidasid enda omaks siiski erinevad Euroopa riigid. Svaasimaad valitsesid korraga nii britid kui hollandlased (koos svaaside endaga) ning 19. sajandi lõpus anti neile üllatuslikult teatav autonoomia LAV koosseisus (Svaasimaast sai LAV protektoraat).

Mbabane jõukamad piirkonnad...

Riik sai iseseisvaks 1960.-te keskel ja siis hakati ka õhinaga demokraatiat üles ehitama. Mõned aastad hiljem aga vaatas valitsev monarh, et nii ikka ei lähe ja tühistas põhiseaduse ning kinnitas üle, et tema on siin riigis seadus. Tundub, et svaasidele see sobis, mingeid rahutusi ei tekkinud. Ning kui kuningas Sobhuza II aastal 1982 kõrvad pea alla pani, oli ta võimul olnud juba 83 (!) aastat (kuningaks kinnitati ta mõnekuuselt). Tema järglaseks sai Svaasimaa Kuningas ja Ingwenyama (otsetõlkes „Lõvi“) nimega Mswati III, kes on võimul tänaseni. Riigis on ka parlament, kuid sisuliselt teeb otsuseid ikkagi kuningas. Traditsioonide kohaselt valitseb riiki kuningas/lõvi koos oma ema/emaelevandiga (st mitte reaalse emaelevandiga – see on tema aunimetus). Viimane on riigi spirituaalne juht.

Nii parlamendis kui ka kohalikes omavalitsustes on üsna suur roll erinevatel hõimudel ja nende juhtidel, tegemist on selgelt vanu traditsioone austava riigiga. Ning elanikud on sellise korraga rahul, monarhial on endiselt väga korralik toetus.

...ja kesklinnakant

Sellele vaatamata peab tänast olukorda vaadates tunnistada, et riigina on Svaasimaa läbi kukkumas ja selle tulevik on äärmiselt tume. Ei, tegemist ei ole valestivalitud majandusstrateegiaga või liigselt võetud laenudega. Põhjus on palju lihtsam, kuid sedavõrd karmim – HIV/AIDS. Antud riik on maailmas number 1 HIV-kandjate osakaalu osas ning see tähendab seda, et iga neljas täiskasvanu on nakatunud. Kõige hullem on aga seis naistega – 46% kõigist naistest on kandjad ja 25-29 aastaste neiude puhul on see protsent lausa 56. Seetõttu pole ka imeks pandav, et pea 40% rasedatest on HIV nakkusega nakatunud. Keskmine oodatav eluiga on 32 aastat (15 aastat tagasi oli see veel 61 aastat) ja 65% surmadest toimub just nende haiguste pärast.

Tegemist on tõelise humanitaarkatastroofiga. Kui midagi ei muutu, siis riigil ei ole tulevikku juba puhtalt seetõttu, et seal ei ole varsti enam piisavalt inimesi. Ning riigi kulutused ravi peale muudkui kasvavad, kõvasti saadakse ka välisabi. Samas ei pruugi sellest kõigest kasu olla, kui inimeste mõttemaailm ei muutu. Traditsiooniline svaaside kultuur ei soosi turvalist seksuaalelu – kondoomide ja monogaamia peale vaadatakse siiani viltu. Eeldatakse, et naistel on minimaalselt 5 last ja mehe roll on rasestada niipalju partnereid kui ta vähegi suudab. Abielu ei ole nende naistega kohustuslik, kuigi mitmenaisepidamine on Svaasimaal tava. Selle heaks näiteks on kuningas, kellel on tänase (2014 kevad) seisuga 15 naist. Kui tavaliselt öeldakse mõne looduspargi või loomaliigi kohta, et minge vaatama, seni kuni veel saate, siis täna võib seda öelda terve Svaasimaa riigi ja selle kultuuri kohta. Väga karm lugu igatahes…

See kohutav kirves rahvuse pea kohal aga ringi sõites väga välja ei paistnud. Inimesed elasid oma tavapärast elu – oldi rõõmsad, oldi kurvad. Maa on ju iseenesest ilus – palju mägesid, looduspargid, vihmametsad, savannid. Elanikkond on kogunenud peamiselt riigi keskossa, kus asuvad näiteks suurimad linnad Manzini ja Mbabane (pealinn). Sealses mägedevahelises orus on kliima pehmem ja vihma sajab vähem kui mägedes. Ega sealsed keskmised temperatuurid teab mis kõrged pole, suvel ligikaudu 20 kraadi, talvel 13.

Majaduse mõttes on tegemist põlluharijatega – kasvatatakse suhkruroogu, tsitruselisi ja metsa. 90% importkaubast tuleb LAV-st ja ka eksport läheb 70% ulatuses sinna riiki. Ka see on ilmselt põhjus, miks naaberriigi rahaga poes maksta saab.

Püha hukkamismägi

Sedapsi siis, niipalju siis riigist. Kohe piiri ääres oli Ngwenya klaasitöökoda, mis oli mul ka reisikavasse ära märgitud. Tegemist on maailmakuulsa klaasikojaga, mis kasutab oma tööprotsessis ainult ümbertöödeldud klaasi, olles seega väga öko (Svaasimaal tehakse isegi hoogtööpäevi, kus koolilapsed korjavad pudeleid klaasikoja jaoks). Ngwenya pokaale ja muid nõusid kasutavad mitmed tipphotellid ja seetõttu oli sealne üsnagi igav valik väike pettumus. Kõik see looduslähedus ja ümbertöötlemine võib küll tore olla, aga kui loodavate klaaside, vaaside, klaaskunsti disain on äärmiselt tagasihoidlik, siis võivad turistid oma rande rahakotis edasi soendada ning mitte neid müüjatele jagada. Täpselt nii ma ka tegin. Täiesti mittemidagiütlevat veini- või viskiklaasi ei hakka ju sealt kaasa vedama, niigi oleks nende pakkimine ja tervena hoidmine üks paras peavalu.

Mantenga kultuuriküla

Õnneks see käik tühja ei läinud, sest lisaks klaasikojale olid sealsamas oma poekesed üles seadnud mitmed teised käsitöötootjad – nahkehistöö, kudumid, punutised, maalid, ehted, disainielemendid käepärastest vahenditest (nt nööpidest) ja nii edasi. Märksõnadeks olid ümbertöötlemine ja kohalikud tootjad ja isikupärasus. Hinnad olid sellised euroopalikumad, kuid jällegi kaalus hinna üles asjaolu, et makstav raha läks kohalikele inimestele. Paljudel esemetel oli ka nimi juures, et kes täpselt selle asja valmis oli meisterdanud. Päris hulk kraami sai sealt soetatud erinevatest müügikohtadest – punutud lauamattidest kuni suveniirideni välja.

Kuna päev oli veel noor, siis võtsin reisikavast järgmise lähima vaatamisväärsuse. Selleks osutus olevat Malolotja nimeline looduskaitseala. Navigatsiooniseadme ja paberkaardi kombineerimisel leidsin lõpuks (pärast mõningast edasi-tagasi sõitmist) õige teeotsa ka üles, kuid seda, mida tutvustav tekst lubas, ma kahjuks üles ei leidnud. Võimalik, et tegemist oli vale hooaja või mingi muu põhjusega, kuid peale puude seal väga loodust ei kohanud.

Tüüpiline "mesitaruhütt"

Sissepääsu juures keegi külastajat ei oodanud (kui üks padulakkutäis joodik välja arvata), kaitseala teed olid kehvas seisus ja inimtühjad (ka loom- ja lindtühjad) ning kui ma lõpuks ei leidnud ka lubatud linnuvaatlusmajakest üles, siis oli otsus tehtud – aitab küll. Selleks oli vaja aga auto ümber keerata ja no siis juhtus see, mida antud sõiduk iga oma käitumisega juba ammu lubanud oli – niipea kui rattad natukenegi ebatasasemale pinnasele läksid, jäi masin kinni. No tõesti, kamoon! Andsin gaasi, nõksutasin edasi-tagasi ning õnneks siduri kärsates sain lõpuks uuesti liikuma. Ei tahaks mõeldagi, et mis seal keset ei midagit oleks peale hakanud, kui poleks nii lihtsalt läinud. Aga läks nii lihtsalt.

Et loodusvaatlusega täna ei õnnestunud, siis järgmine valik oli svaasi kultuurivaatlus. Selleks tuli jõuda riigi pealinna külje all asuvasse Mantenga kultuurikülla. Kella vaadates tundus, et kui nüüd kiirelt liikuda ja mitte kusagile konutama jääda, siis peaks jõudma ka veerand neli algavale tantsuetendusele. Õnneks teeolud lubasid kiirelt liikumist – Svaasimaad enimliigeldavad kohad on ühendatud üsna korralike kiirteedega, kus sai kohati sõita 120km/h. Kohati seetõttu, et kiirtee Svaasimaal ei tähendanud seda, et see oleks täiesti eraldatud ümbrusest aiaga (nagu LAV-s oli). Täiesti vabalt võis kiirelt kimavate autode kõrval jalutamas näha kitsi või inimesi. Viimased siiski vaatasid ette, aga loomade osas ei võinud kunagi teada. Seega ei hakanud katsetama, et mis elajas teeb kui ta ninast paari vaksa kauguselt sajakahekümnega mööda sõita. Päris mitu head päeva reisi oli veel ees ja autot vaja.

Hütt "musta karbi" kujul

Ka pealinn Mbabane sai läbitud kiirteed pidi. Linnaosad asusid erinevatel küngastel ja ilmselgelt olid need künkad ära jagatud erinevate klasside vahel. Ühel künkal olid lobudikud, teisel aga uhked villad. Aga seda mainis juba Lonely Planet, et ei pealinnas ega ka teises suurlinnas Manzinis (ca 73tuh elanikku) turistil midagi vaadata pole. Viimane oli kvalifitseeritud isegi mõnevõrra ohtlikuks, kuna on esinenud röövimisi. Kõik olulised valitsusasutused, muuseumid, Umhlanga tantsuplats ja muu säärane asus nende kahe linna vahel – piirkonnas nimega Lobamba. Sääl oli ka Mantenga kultuuriküla.

Tähtsaim koht külas - lehmaaedik

Veidi enne kolme sai auto Mantenga parklasse ära pargitud ning kuna samal hetkel jõudsid sinna ka paar hollandlast, siis võttis giid meid kõiki kokku ja ütles, et teeme enne laulu- ja tantsushowd küla peal väikese tuuri kah (pilet kogu kremplile oli L100 e 6,7€). Tegemist oli sisuliselt vabaõhumuuseumiga, mitte reaalselt tegutseva külaga (nagu Shangaani külas). Giidiks oli üks äärmiselt aupaklik ja vaikse häälega svaasi naisterahvas. Oma rahva kultuurist aga teadis ta sisuliselt kõike. Võtan siin nüüd lühidalt kokku räägitu…

Meesteaedik oli ka olemas :)

Tüüpiline svaasi pere elas kunagi nn mesitaru hüttides, mis olid tehtud kuivanud rohust (mitte peenikestest kõrtest vaid ikka tugevast heinast, vaata ka pilte). Loomulikult tänapäeval on kivist majakesed ja muud hütid suuresti rohutared välja vahetanud, kuid traditsioonilistes külades leidub ka neid. Mitmenaisepidajast mees peab igale oma naisele ehitama mitte ühe vaid kolm sellist majakest – magamishütt, söögitegemise hütt (kui ilm ei võimalda õues süüa teha) ja pruulikoda õlletegemise jaoks.

Mantenga rahvakultuuriansambel

Sellest viimasest ei saanudki ma hästi aru, et miks neid pruulikodasid nii palju peab olema. Et kui sul on kolm naist, siis tähendab see automaatselt seda, et läheduses valmib stabiilselt päris suur kogus kesvamärjukest. Eks sellel ole muidugi teatavad plussid, kuid efektiivse eestlasena näen, et ühest „õllekeldrist“ ju piisab ja seal saaksid kõik oma laarid valmis teha. Või kardetakse, et üks naine keerab teise naise õlleteo pekki, et mehe silmis tema reputatsiooni halvendada? Või siis erinevad koolkonnad (a la Saku vs A le Coq)? Ei tea… Igatahes taks oli kindel – iga uus naine tähendas automaatselt kolme uue „mesitaru“ ehitamist. Ning iga selline kolmene majade blokk oli omakorda muust külast eraldatud pilliroost kõrge aiaga. Nii et seda kohe ära ei näinud, mis naabrinaine tegi.

Suuremates külades on alati ka eraldi hütid poistele (kes pole veel abielus) ning külalistele. Välimuselt on need kõik sarnased, kuid asukoht küla sees määrab ära, et kelle majake see on. Naiste elamiskompleksid olid oma mehe ümber, vallaliste poisterahvaste oma aga teistest eraldi (vallalised tütred elavad koos emaga).

Iga küla kõige tähtsam ja püham paik on küla keskel asuv lehmaaedik. Jah, just lehmaaedik mitte tantsuplats või külakiik. Tavapäraselt on see aedik ehitatud pikkadest puuroigastest. See on oluline väga mitmel põhjusel:

• nagu ka tsongadel ja paljudel teistel hõimudel, makstakse svaasi kultuuris pruudiluna lehmades. Seega on lehm poisterahva kalleim vara ja tulevikuedu pant (pensionisammas?). Svaaside lobela (e pruudiluna) oli 17 lehma (shangaanidel mäletatavasti 12).
• lehm annab piima ning liha (ka Aafrikas!), seetõttu on lehmad ka küla üks olulisemaid varasid, mida vaenlase eest kaitsta
• lehmade arv näitab küla ja tema pealiku jõukust

Tantsud olid vihased - kaigastega ja puha

Aedik on nii püha koht, et niisama sinna kondama ei minda ja lehmaaediku valvamine oli noorte poiste jaoks vägagi austav ülesanne. Sealsamas viiakse läbi ka mitmeid erinevaid tseremooniad – näiteks kõik pulmad algavad just lehmaaedikus. Lehmaaediku kõrval asub alati ka pealiku ema - üks tähtsamaid inimesi hõimus – maja. Eraldi aedik oli veel ka meestele, kes tahtsid üksi olla.

Esinejad esinesid väga hästi

Sinna aedikusse naised minna ei tohtinud ning samuti ei tohtinud naine seal olevat meest kõnetada. Päris innovatiivne lahendus vanadelt svaasidelt :)

Laulu- ja tantsuetendus (vaata ka videot postituse lõpus) oli igas mõttes sarnane shangaani külas nähtule - riided, tantsuliikumised, laulude rütm. Ega siin väga palju imestada muidugi pole, sest shangaanid on ju svaaside lähedased naabrid. Sest ega soome ja läti kultuuritraditsioonid ning rahvariided ka ülemäära palju eestlaste omadest erine. Esinejad olid äärmiselt hingestatud ning tollel tulikuumal pärastlõunal pidasid etenduse kangelaslikult vastu (tantsuplatsi kohale oli küll tõmmatud must võrk, et natukenegi päikese eest kaitsta).

Jalg peab käima kõrgele!

Etendust oli koos mõne valgega vaatamas ka terve bussitäis kohalikke kooliõpilasi, kes seal tantsude ajal midagi vahele hõikasid ja siis naeru lagistasid. Kahjuks kohalikus keeles, mina igatahes huumorist aru ei saanud.

Pärast etendust pakuti veel võimalust teha 10-minutiline jalutuskäik ülesmäge, et vaadata üle ka Mantenga juga. Algul ei osanud seisukohta võtta, sest ööbimiskoht oli veel valimata ja vaikselt hakkas väljas ehatama. Lõpuks siiski sai mõeldud, et kui juba siin olla, siis tuleb ikka üle vaadata.

Mantenga kosk

Ja see väike vaev tasus ennast kuhjaga ära. Mantenga kosk asus äärmiselt maalilises paigas – ümber kõrged kaljud (mis on kose puhul muidugi loogiline), rohelus ja vaikne järv. Kuna see kaalumine (kas tulla või mitte tulla) võttis mõnevõrra aega, siis kõik teised külastajad (sh kari valjuhäälseid lapsi) olid siin juba ära käinud ja nii valitses joa juures kõrvulukustav vaikus. Väga kaua seda nautida siiski ei täinud, sest päike laskus taaskord silmnähtava kiirusega.

Kuna terve pärastlõuna oli olnud Mantenga tähe all (looduskaitseala, küla, kosk), siis tundus paslik olevat ka samanimeline hotell endale valida. Üsna kultuuriküla lähedal mäe otsas asuski Mantenga Lodge, mida turismiportaalid üpris kõrgelt hindavad. 655 emalangeni (ca 40€) eest anti üsnagi tagasihoidlik tuba mäealuses majakeses. Mäealuses sõna otseses mõttes, sest Mantenga Lodge asus mäenõlval ja retseptsioon asus selgelt kõrgemal kui see maja, kus pakutud tuba oli. Selleks tuli isegi hotelli territooriumilt välja sõita ning altpoolt väravast uuesti sisse. Aga niisama ööbimiseks käras küll, alguses ei saanud küll otseselt aru, et millest nii vaimustunud hinnangud portaalides.

Kevad Mantenga Lodges

Väikesed vihjed hakkasid tulema siis kui „üles“ restorani mindud sai. See oli hoopis teise tasemega ja sealsed majad tundusid ka palju kvaliteetsemad. Vabaõhurestoran (katusega, kuid seinteta) oli rahvast paksult täis ning käis tõeline melu. Hästi palju oli kuulda prantsuse keelt, sekka ka hollandit ja ingliisi. Kuna oli uus riik ja uued traditsioonid, siis valisin menüüst kõige spetsialiteedima spetsialiteedi – „Iyasha Inyama“. Selle roa liha ja osad juurikad küpsetati lahtisel tulel ning ühel hetkel lasti pannil suur leek üles ja kohe pärast seda toodi pann ka lauale koos veel ligi kümne erineva kausikesega, kus olid erinevad kastmed ja lisandid. See söök oli tõeline kokakunsti meistriteos (vähemalt minu tagasihoidliku arvamuse järgi). Maitsemeelte jaoks loodi selline kirev, kuid äärmiselt sobiv ja kokkuistuv bukett. Igat ampsu, mille võtsin (segades liha kastmete ja lisanditega), nautisin niipalju kui vähegi jaksasin. Julgen panna selle roa antud reisi maitseelamuste kõige kõrgemasse tippu. Koosnes see järgmistest osistest: marineeritud ja grillitud õhukesed veiselihaviilud, kroketid purustatud maisist (pap croquettes), kodutehtud ananassi- ja mangokaste, Mantenga oma pesto, küüslaugu ja päikesekuivatatud tomatite kaste, grillitud juurviljad.

Pärast õhtusööki oli ka aeg päevale joon alla tõmmata. Esimesed muljed Svaasimaast olid igati positiivsed. Kuigi ollakse LAV-ga nii sarnased, siis silma oli jäänud ka mitmeid erinevusi. Jäin huviga ootama, et millega riik mind järgmise paari päeva jooksul üllatada suudab.

28.09 - Svaasimaa - Hlane Kuninglik Rahvuspark

Hukkamismägi hommikuvalguses

Äratus 7.30. Pilk ja näpp aknast välja reetsid seda, et ilm oli endiselt soe, kuid pilves. No missiis ikka, vähemalt ei sadanud.

Kui eilse õhtusöögi kohta kirjutasin siin ülevoolavalt kiitva arvustuse, siis tegelikult sama võib öelda ka pakutud hommikusöögi kohta. Esiteks tehti mitmed asjad jooksvalt ja vastavalt kliendi soovile (nt kas praemuna, munapuder või hoopis omlett) ning ka kõik muud asjad olid hästi värsked ja valik äärmiselt rikkalik. Põhimõtteliselt võisid laudadelt üles leida kõik selle, mida üldse inimesed hommikuks võiksid süüa (kui igasugused kosmoseenergia joojad ning päikesekiirte sööjad välja jätta). Minu taldrikule maandus praemuna, sibul kartuliga, praevorst ja peekon, kõrvale maitsev kohv ning magustoiduks puuviljasalat. Väga täitev oli, sai päevase rasvanormi (või siis nädalase, mine sa võta kinni) kohe hommikul ilusti kätte.

Tegija!

Pärast seda tarisin kohvrid autosse ja võtsin suuna Hlane Kuningliku Rahvuspargi poole. Tee läks läbi riigi suurima linna – Manzini. Kui ma siin varasemalt mainisin, et turistidel seda linna väga külastada ei soovitata (sest seal pole midagi vaadata ja seal võib olla ohtlikke piirkondi), siis vähemalt esimene nendest väidetest tundus tõsi olevat. Läbi linna sõites ei jäänud tõepoolest midagi sellist silma, mida viitsiks silmitseda rohkem kui 2 sekundit. Madalad ja üsna viletsa väljanägemisega majad, palju rahvast ja viletsad teed. Teede kohta tegelikult kirjutaks kohe paar eraldi lõiku, kuigi kiirteede ja kitsede kohta ma väikese kommentaari eilse päeva jutus juba eraldasin.

Niisiis Svaasimaa teed. Linnas torkasid silma, jalga ja autorehvidesse lisaks üsna jõhkratele aukudele ka kõrged ja terava äärega „lamavad politseinikud“. Ma saan nende mõttest üldiselt aru – peab vähendama liiklusvoo keskmist kiirust, et pikkadel sirgetel lõikudel ei hakkaks autojuhid kihutama. Aga kui igale lamavale politseinikule peale sõites (jalakäija kiirusel maksimaalselt) pead mõtlema, et kas nüüd rehvid ja/või amordid selle ikka üle elavad, siis vist on midagi valesti. Liiklus ise oli üllatavalt sujuv, kuigi autosid oli Manzinis ringi vuramas päris palju. Väga ei trügitud ega süstitud, Tallinna liiklus on selgelt agressiivsem.

Kui nüüd linnast välja jõudsid (vähemalt tee nimega MR3 näitel), muutus olukord kohati skisofreeniliseks. See oleks lausa naljakas olnud kui poleks olnud nii ohtlik. Antud põhimaantee oli kohutavas olukorras. Teedel oli väga palju auke (millest märgid teada ei andnud nagu oli LAV-s) ning tihtipeale ei olnud need niisama ebatasasused vaid ikka väga korralikul tasemel löökaugud. Sellised, mille üle isegi Tallinna Kommunaalamet uhke võiks olla. Peale selle olid teeääred nii järsud ja teravad, et aukudest ümberpõikamine oli kordades ohtlikum kui sinna sisse sõitmine. Rehvid võid lõhkuda mõlemal juhul, kuid üle teeserva sõites võib juhtuda ka midagi hullemat. Tundus, et asfalt oli lihtsalt maha pandud minimaalselt teelaiuse osas, kõik mis läks üle selle, oli jäänud tähelepanuta. Mingit tasandust teepervega ei olnud tehtud ja teelaius sõltus sellest, et mitu labidatäit oli asfalti üle miinimumlaiuse visatud.

Aga see polnud veel kõik :) Väljaspool linnasid muutusid mitmed liiklejad rallimeesteks. Gaas litsuti põhja ning mööda sõideti siis kui aeglasemale autole järele jõuti, mitte aga siis kui selleks sobiv koht tekkis. Tuletan meelde, et asfaldiservad olid järsud ja teravad, mistõttu oli ka kõrvalepõikamine (kui mõni kamikaze vastu tuleb või pimekurvis mööda pressib) peaaegu võimatu. Seetõttu pole ka imestada, miks Svaasimaa on ka liiklussurmade arvu osas (100tuh elaniku kohta) maailmas poodiumil. Vaid Namiibias on olukord hullem. Suhtarvuna hukkub selle riigi liikluses ligikaudu 5 korda rohkem inimesi kui Eestis, seega need ei olnud ainult minu hirmu suured silmad. Olukord oli tegelikult ka hull.

Tundus, et Svaasimaa maanteeamet oli kusagilt lugenud, et kiiruse piiramine võib mõjuda positiivselt fataalsete juhtumite vähendamisel. Samas nad väga sisusse ei olnud vist süüvinud. Kuidas muidu seletada seda, et täiesti sirgel ja korralikul teelõigul oli mitmete kilomeetrite kaupa kiirus piiratud 60km/h, samas hetk hiljem oli kurvilisel ja augulisel osal tee kõrval silt „120 km/h“. Loogika puudus täiesti. Keskmiseks lubatud sõidukiiruseks oli siiski 80 km/h, enam-vähem kannatas sõita seitsmekümnega. Kuna ma neid ridu siin siiski kirjutan, siis läks kõik hästi, ja midagi hullu ei juhtunud. Aga maanteedel tasub seal ekstra tähelepanelik olla küll.

Samas seda tuli taas ja taas tõdeda – eluolu oli riigis selgelt kehvemal järjel kui LAV-s. Külades olid tihti ainult roigastest ja mudast hütid, inimeste elujärg oli kasin. Kohati isegi trööstitu.

Nüüd ma olen siin kõvasti Svaasimaa miinuseid välja toonud ja võib olla tekkis mulje, et sellest paigast tasuks kaarega mööda minna, kuid see polnud antud jutu essents. Probleeme tuleb tuvastada, kuid positiivset on seal riigis loomulikult kah. Ja üheks selleks on kindlasti Hlane Kuninglik Rahvuspark, kuhu pärast 1,5-tunnist sõitu jõudsin.

Marabu oma täies kauniduses

Hlane Kuninglik Rahvuspark  jagab saatust paljude teiste sarnaste loodushoiuprojektidega Aafrikas – kunagi nimelt oli see piiratud jahiala. Ning antud juhul, nagu nimigi viitab, kuninga privaatne jahiala. Hlane muide tähendab siswati keeles „metsikut ala“. Kuningas Mswati III aga otsustas oma privaatsest jahipidamiseõigusest loobuda ning nii saigi Hlanest Svaasimaa suurim kaitseala. Koos ümbritsevate aladega kuulub pargi alla ligi 30 000 hektarit, sealhulgas väike piiratud osa, mida kasutatakse endiselt jahipidamiseks. Ning seda võimalust ei saa kasutada ainult kuningas vaid kõik, kes on huvitatud ja suutelised selle eest maksma. Selline piiratud jahipidamine on ka üks loodushoiu vorme, nii kummaline kui see ka pole. On selge, et kirglikke jahimehi maailmas huvitab Aafrika loomade küttimine nii ehk naa. Parem küttigu nad siis juba spetsiaalselt jahipidamiseks peetud loomi kui et lähevad valimatult kusagile salaja kõmmutama.

Savannielu Hlanes

Hlanet iseloomustab see, et park on üsna lameda pinnasega, kus kasvavad erinevad lehtpuud. Suurest viisikust on esindatud seal kolm looma – elevant, lõvi ja ninasarvik (laimokk). Külastajad kiidavad ja raamatud reklaamivad seda kui head linnuvaatluskohta, kusjuures eritähelepanu on röövlindudel. Selles pargis on kõige tihedam savanni-kaeluskotkaste pesitsusala Aafrikas ning lisaks on Hlanes marabude lõunapoolseim pesitsuspaik maailmas.

Väravasse jõudes selgus, et taaskord midagi maksma ei pea, sest Wild Card kehtib ka Svaasimaa suurimates rahvusparkides. Tore! Nagu Krugeris, saab ka seal ise ringi sõita, kuigi territooriumid on kordades väiksemad. Ning teed kehvemad. Seda mainiti ka sealsete rangerite poolt, kes mulle rahvuspargi kaardi müüsid. Ta tõmbas väga konkreetselt maha teed, kuhu kaheveolise autoga pole mõtet ronida. Ja see oli sellistele ühepäevakülalistele mõeldud osas, pargi tagumistest servadest pole ilmselt mõtet rääkidagi. Ning tuletan veel korra meelde, et tegemist oli kuiva hooajaga, mil teed olid praktiliselt kivikõvad.

White-crested Helmetshrike

Probleemiks nendel kehvadel teedel olid suured ebatasasused ja üksikud mudasemad kohad. Kujutan ette, et vihmahooajal on seal võimalik liigelda ainult korraliku neliveolise masinaga.

Hlane eripäraks oli veel see, et erinevad pargi sektsioonid olid teineteisest eraldatud väravaga, mis tuli ise avada ja sulgeda. Ehk siis kui vastuvõtualalt loodusesse sõitsid, siis tulid autost välja, tegid värava lahti, sõitsid väravast läbi, tulid autost uuesti välja ja sulgesid värava. Tore lugu küll, teades et siin lõvid ringi jalutavad. Ühe korra juhtus nii, et elevandikari passis suhteliselt värava kõrval. Üsna „huvitav“ oli seal suure metallväravaga samal ajal logistada.

Esimese eesmärgina võtsin plaani linnuvarje pargi lõunaosas. Sinna oli paar kilomeetrit kruusateed (üsna heas seisus) ning sellel teel tuli välja veel üks erisus Krugeriga. Teisi külastajaid oli ülivähe. Mõni üksik auto liikus sellel lõigul, samas vaadata ja pildistada oli nii mõndagi. Seda võis ka öelda selle varje kohta. Kuigi tuleks mainida, et see linnuvarje pildistamiseks just ideaalne polnud, elukad jäid päris kaugele. Aga kuna ühtegi teist inimest seal kolistamas polnud, siis oli võimalik pigistada kaamerast välja niipalju kui võimalik. Selles mõttes, et sai seal positsioone ja toetuspunkte rahulikult sättida. Tunni aja jooksul näidati seal ära marabud, mõned kotkad, kiivitajad, krokodillid, tüügassead, impalad, gnuud, nyalad, vesivohlud. Tagasiteel peakämpingusse korjasin fotoka mälukaardile ka paar uut väikelinnu liiki (minu jaoks uut, mitte ornitoloogia mõistes laiemalt).

Laimokk-ninasarvikud

Teisel pool kämpingut hakkas loomade ala (nii oli ka kaardile kirjutatud) ning praktiliselt kohe võis näha tee ääres laimokk-ninasarvikut. Krugeris oligi just ninasarvik olnud selline haruldane nähtus, kuid Hlane kohta kirjutati, et ninasarvikuid seal jagub. Ning tõepoolest. Mõned kilomeetrid edasi, ühel kitsal kõrvalteel juhtus selline lugu, et olin väga keskendunud ühest keerulisest kohast läbi sõitmisele (poolenisti ära uhutud tee, kallak) kui järsku märkasin enda ees ninasarvikut. Lapsega. Emaninasarvik oli ennast positsioneerinud nii, et koon koos vägeva sarvega toetus autoteele. Laps oli aga tema taga peidus.

Ema ja...

Kalkuleerides peas olukorda, täheldasin järgmist: mööda sõita pole võimalik, sest tee on nii kitsas, et ratas ilmselt puudutaks laimoka mokka. Ja isegi kui oleks auto ja looma vahele mahtunud väike õhuvahe, siis ka sellisel juhul ikka suure emaninasarviku eest läbi ei sõideta. Niisiis mööda ei saa.

Tagasi minna? Nagu ma just kirjutasin oli tee peal üks väga keeruline koht, kust läbitulemine esiots ees oli üsna kõva tähelepanu ja sõiduoskusi vajav. Sama lõigu tagurpidi läbimine kuulus aga ulmevaldkonda, sest tahavaatepeeglitest ei näinud midagi (oli üsna järsu kaldega langus, seega tahavaatepeeglist nägid ainult tühjust).

...poeg

Ümber keerata? Teekõrvane ala tundus pehme. Oli näha, et ninasarvik oli siin sonkinud, kuid kui sügavale see muda ulatub, seda vaatluse alusel ei osanud aimata. Võis olla nii, et ainult mõnesentimeetrine kiht oli mudane ja all kõva pinnas, aga võis vabalt olla ka põhjatu mülgas. Laiuse mõttes antud paigas isegi ehk oleks kannatanud manööverdada, kuid välja minna pinnast testima ka ei saanud. Ninasarvik oli natuke liiga lähedal. Looma läheduses paistis veidi toekam maapind, kuid lähemale enam sõita ei saanud. Kuigi sarviku nägemissuutlikkus on äärmiselt kehv, oleks ta liikuvat autot kindlasti märganud ning emasarviku häirimine ajal, mil laps on seljataga tähendaks heal juhul ikkagi pikka tegelemist autokindlustuse ja -remondiga.

Oodata kuni nad lahkuvad? Loomad ei olnud seda nägugi, et nad kavatseksid lähitundidel kuhugi minna.

Seega valida oli kahe viimase variandi vahel. Otsustasin, et püüan siiski ümber keerata. Ettevaatlikult tagurdasin pehmele pinnasele. Sentimeetrite kaupa ja siis kohe tagasi teele. Testisin pinnast. Auto ära ei vajunud. Esirattaid (ehk siis ainsaid vedavaid rattaid) ei tahtnud väga kaugele teest lasta, sest siia kinnijäämine oli viimane asi, mida sooviks. Ok, tegelikult ikka eelviimane. Ninasarviku rünne võtab selgelt selle tabeli viimase koha.

Niiviisi nõksutades lõpuks õnnestuski auto ümber pöörata ja loomad rahulikult sinna magama jätta. Praegu juhtumile mõeldes on see kui lahe lugu, mida jutustada, kuid sellel hetkel oli olukord ikka üsna pinev.

African Paradise Flycatcher

Pärast sääraseid teravaid elamusi sai sõidetud pargis veel veidi ringi, kuid midagi põrutavat enam ei juhtunud. Peakämpingu territooriumil jäi pilk pidama ühel puul, mille otsas ja all käis kõva sädistamine. Parkisin auto ära ja pistsin fotoka aknast välja. Ligikaudu tund aega sai seal istutud niiviisi! Linnupede paradiis :) Täiesti fenomenaalne oli see, et ligikaudu iga 10 minuti tagant ilmutas end kusagil oksal mingi täiesti uus liik. Kui erinevad kangurlinnud ja rästad toimetasid seal pidevalt, siis uute nägudena astusid püünele näiteks paradiis-kärbsenäpp ja mõned nektarilinnud.

Elevandikari joomas

Ma oleksin seal olnud kuni pimedani, kuid selle saabumiseks oli ikka vaja pealinnas tagasi olla. Pimedas Svaasimaa tapjateid katsetada ei soovinud.

Enne kui Hlane Rahvuspark ära sõita laskis, näitas ta veel korra ninasarvikuid (laimokki taaskord). Põhikämpingu kõrval oleva veesilma kõrval põõnutas hilisel pärastlõunal kokku 4 sarvnina.

Punkt ninasarvilisele päevale

Vägev! Tõeliselt pirakad elukad ikka ning puhtalt nende nägemise pärast tasus siia sõit end ära. Nagu mainitud sai, siis Krugeris jäid suurtest loomadest ninasarvikud kripeldama, kuid see kripeldus sai nüüd Hlanes korralikult ära sügatud. Lisaks ninasarvikutele tuiasid sealsamas ringi ka elevandigängid, ikka selleks, et sellisel põuaajal endale joogipoolist leida. 
Tagasisõit Ezulwini oru suunas kulges sündmustevaeselt ja tee peal otsustasin ära, et ei hakka õhtut siin huvitavamaks tegema ning sõitsin tagasi Mantenga Lodge’i. Kui vastuvõtus sai eelmise õhtuga sarnane protseduur läbi tehtud („Mul reserveeringut ei ole, kas teil vabu tube on? – On!“) siis selgus, et eile oli tõepoolest ööbitud säästutoas. Täna väljapakutud hind oli küll 80 emalgenit (ca 5€) kallim kui eile, kuid selle eest anti võti, mis avas ukse siinsamas üleval asuvates majades. Ning nende tubade kvaliteet oli ikka väga selgelt parem kui mäejalamil asuvates osmikutes. Sisuliselt olid siin üleval värskelt remonditud avarad toad, all aga ruumid, mis remonti väga-väga vajavad. Lisandina (mida küll vaja polnud) selgus, et selle raha eest sai lausa kahetoalise korteri suure vannitoaga (kus oli ka vann). Ehk siis kahe öö keskmisena võib tubadele panna hindeks hea. Esimesel ööl oli tase rahuldav, teisel aga suurepärane. Mantenga Lodge on kindlasti paik, kuhu tasub ööbimist planeerida.

29.09 - Svaasimaa, teel LAV-i

Head aega, Svaasimaa! Selle lause võiks panna tänase päeva koondnimetuseks. Kuigi rahvusparke, mida külastada, on siin veel, siis neid on veel ka Lõuna-Aafrika Vabariigis. Ning selleks, et saada ülevaadet võimalikult erinevatest ökosüsteemidest, oli soov nüüd suunduda ranniku suunas.

Kell 8 tirises äratuskell (loe: telefon) ning sõidupäevale sobivalt väljas sadas. Nii ei teki väga kahetsust, et niisama sõitma peab. Kui päike paistaks ja väljas hõljuks mõnus tuuleke, siis tekib alati kripeldus, et võiks sinna sisse põigata või toda vaadata, kuid vihmaga saab rahulikult sõita. Nii rahulikult kui Svaasimaa teed seda võimaldasid.

Vihmaga oli kogu hommikusöögi seltskond kobinud siseruumidesse. Aga see polnud kahandanud pakutava toidukraami kvaliteeti ega hulka. Võtsin kohvikõrvaseks praemuna, praekartuli, praesibula ning praevorstikestega. Magustoiduks prae… no tavalisi puuvilju. Kõht oleks laulnud kõige selle peale kui ta poleks nii täis olnud. Kiitus Mantenga Lodge’i kokkadele taaskord.

Rahvusmuuseumi sissepääs

Niisiis sõidupäev. Päris ummisjalu ka ei olnud plaanis piiri poole tormata. Kuna Svaasimaale just liiga tihti ei satu, siis oli soov kaasa osta kohalikke suveniire ja svaaside käsitööd. Selleks oli mul reisikavasse pandud ühe populaarseima käsitööturu aadress. Enne veel aga Svaasimaa Rahvusmuuseumi külastamine, no vähemalt selline plaan oli.

Kella 9 paiku muuseumi värava taha jõudes olid vastakad tunded. Territooriumi piirava aia värav oli küll lahti, kuid napilt nii laialt, et üks auto läbi mahuks (kui väga hoolikalt sõita). Et kas on siis avatud või mitte? Täpseid kellaaegu polnud mul kusagilt võtta, mingeid silte ka ei olnud. Seega sõitsin sisse. Parklas ühtegi autot polnud, kuid muuseumihoone uks oli lahti. Sisse astudes leidsin eest ühe üllatunud näoga tädi, kes rõõmsalt küsis, et mis asjus tuldi. Pilk maas ja varbaga enda ette tonksides siis ütlesin, et tahaks nagu museaale vaadata. Selle üle oli tal väga hea meel ja veel rõõmsamalt ütles, et nad avavad kell 10. No selge siis, pole hullu, saab turul ära käia ja siis tagasi tulla. Samas tuleb mainida, et tagasi tulles ei olnud mitte midagi muutunud. Tädi istus sama koha peal, teisi külastajaid polnud. Aga no kui kell 10, siis kell 10.

Malandela’s oli see paik, kus asuvad mitmed erinevad käsitööpoed. Kõige rohkem pakkus huvi Swazi Candles nimeline töökoda/kauplus, kus nagu arvata võite, müüdi küünlaid. Aga mitte tavalisi küünlaid vaid väga erilisi. Selliseid, mille poolest Svaasimaa käsitöölised päris kuulsad on. See kuulsus väljendus ka külastajate arvus – kuigi oli varane hommikutund ning vihma sadas ning käsitööturg asus üsna eraldatud paigas (linnast 15 km kaugusel), oli küünlapood puupüsti rahvast (loe: valgeid turiste) täis. Kõik tahtsid endale midagi mälestuseks osta ja ei olnud ka mina erand.

Svaaside küünlad

Sisse astudes võttis küünalde valik silme eest kirjuks. Sõna otseses mõttes. Svaaside küünlameistrid kasutavad oma loomisprotsessis väga vana millefiore-tehnikat. Vanad egiptlased ja itaallased tootsid selle tehnika abil peamiselt erinevaid kirjusid klaasjubinaid ning just Veneetsia värvilised klaashelmed said uues maailmas kõvaks valuutaks. Nende vastu hakati vahetama kulda ja elevandiluud ning aegamööda hakkasid aafriklased ka helmeid ise tootma. Svaasid kandsid aga selle kirjususe üle küünalde tootmisse. Küünalde väliskiht on tugevamast ja värvilisest vahast, mis reeglina ära ei põlegi. Nii saab neid kestasid kasutada ka hiljem, pannes sinna sisse näiteks teeküünlaid.

Väikeseid kujukesi aga voolitakse üleni kirjust küünlavahast. Antud müügikohas oli ka töökoda ning niiviisi sai kiigata ka antud protsessi köögipoolele. Väikeste kujukeste voolimine tegelikult oligi voolimine. Toorik oli tavaline kandiline küünlaplönn, millel oli taht sees. Meister asetas selle kuuma vette, vaha pehmenes ja voolimine võis alata. Kuju vormus nende nobedate näppude all väga kiirelt, sest ega passida aega polnud. Vaha oli pehme vaid minut-kaks, siis tuli uuesti vette kasta. Lõpuviimistlus käis väikese noakesega, lõigati sisse silmad, suu ja muud säärased osised. Ning valmis ta oligi. Nagu pildilt näha, oli värvide ja kujude valik väga suur.

Ise siiski loomakujusid sealt kaasa ei ostnud. Ei tekkinud sellist tunnet, et ühel ilusal päeval (tegelikult küll suure tõenäosusega õhtul) peaks kodus hakkama ninasarvikut või lõvi põletama. Küll aga läksid ostukorvi erinevad svaaside rahvusmotiividega küünlad – nii endale koju kui häädele inimestele kingituseks. Väljanägemise poolest olid need pigem sisustuselemendid kui küünlad, väga efektsed igatahes.

Järgmine müügikoht oli nimega „Baobab batik“, mis müüs spetstehnikas tehtud kangaid, kangatooteid ja pannoolaadseid pilte (nii suuri kui väikeseid). Algul vaatasin, et siin on tooted nii kallid, et ei täi midagi osta. Siis aga küsisid ühed teised poekülastajad nende valmistamise tehnika kohta. Müüjatel oli selleks puhuks lausa üks kangaste kaust olemas, kus siis iga etapp oli eraldi välja toodud. Ning siis selgus, et need mustrid polnud riidele niisama joonistatud vaid tegemist on väga pika protsessiga. Esmalt võetakse täiesti tavaline valge kangas, mida siis töödeldakse värv-värvi haaval vaha ja riidevärvidega. Sisuliselt käib asi nii, et iga värv kantakse riidele eraldi. Selleks, et kanda lõuendile must värv, kaetakse ülejäänud kangas küünlavahaga ning vahatamata jäetakse ainult need kohad, mis tuleb mustaks värvida. Siis kantakse must värv peale ja kuivatatakse riie päikese käes. Niiviisi toimitakse kõigi värvidega ja keskeltläbi on ühe kanga loomisel 7 erinevat etappi. Kõige lõpus visatakse kangas keevasse vette, et kõik vahajäägid välja tuleksid. Antud värvilist kangast võib vabalt pesta, triikida ja nii edasi, sest värvid on tugevalt fikseeritud.

Pärast sellist ülevaadet sain järsku aru, et need hinnad tegelikult ei ole üldse kallid. Veidi alla 20€ ühe 40x50cm suuruse savannimotiiviga pildi eest ei tundunud enam ülemaksmisena. Inimesed olid kõvasti vaeva näinud ning tulemus oli huvitav ja väga aafrikapärane. Küll aga tasub ära mainida, et päris palju liigub ka sellist võlts-batikut. Ka sealsamas Malandela’se turul olid osades müügikohtades sellised sarnased Aafrika-motiividega riidest pildid, rätikud, sallid, kuid need olid ilmselgelt (riide)trükikodade toodang. Selles mõttes ei saa muidugi öelda, et need seal olid võltsingud – tegemist oli lihtsalt trükitud kangaga.  Ehk siis otseselt ei väidetud, et see on see traditsioonilises tehnikas toodetud batik. Samas oli näha, et kopeeriti just neidsamu motiive ja mustreid, mida käsitöömeistrid teevad. Kõige lihtsam viis piltide puhul aru saada, et mis on tõeline ja mis mitte, oli vaadata pildi tagumist poolt. Originaali puhul on see täpselt samasugune nagu esimene pool (sest värv immutatakse riidesse), koopia puhul on see aga tihtipeale lihtsalt kas must või valge riie. Riideesemete (nt sallide) puhul on see keerulisem, kuid loogika on sama – vaata vastu valgust, kõik mustrid peavad ideaalselt klappima. Kui on erisusi, siis on selge, et tegemist on trükitud kangaga.

Svaasi meeste rahvarõivad

Paarist müügipunktist soetasin veel suveniire, kuid enam mitte midagi nii elegantset või ehedat. Kuna vihmasadu vaikselt tihenes ja kella kümne piir oli vahepeal ületatud, siis saigi muuseumisse tagasi sõidetud. Leidsin tädikese praktiliselt sama koha pealt, kus ta oli olnud tund aega tagasi. Kõik muu oli ka endine – külalisi polnud, ruumid olid pimedad. Siiski nüüd oli muuseumi staatus muutunud – see oli avatud. Pärast piletiraha maksmist tutvustas valvur ka külastamise ordnungit – kust tuleks alustada ja kuidas liikuda. Lisaks sellele näitas ta ära valgustite eripärad – nendega oli siin püütud ökonoomitseda, sest üles oli sätitud andurite süsteem. Mõte oli hea, kuid sellel oli samas ka väga suur miinus, mis avaldub just paigas, kus külalisi käib vähe. Nimelt oli asi sätitud selliselt, et tuled lähevad põlema ruumi sisenemisel ja siis põlevad automaatselt ca 5 minutit. Kui selle viie minuti jooksul keegi ruumi sisse ei astu, siis tuled kustuvad. Ideel on selles mõttes jumet, et tuled niisama ei pea ju põlema päevad läbi. Samas olid andurid ainult ukse juures ning viie minutiga ühte saali läbi vaadata ei jõudnud. Niisiis juhtus mitu korda see, et ühel hetkel lihtsalt läks saal pimedaks (sh vitriinid) ja tuli marssida ukse juurde, et uuesti anduritele meelde tuletada, et olen veel siin. Üks kord seda teha oli ok, kuid 3-4 korda järjest edasi-tagasi silkamine hakkas vaikselt närvidele käima. Oleks siis veel keegigi seal muuseumis olnud, aga ei – kõik tuli ise teha.

Käsitööde näidised

Ekspositsioon oli kasin, aga siiski huvitav. Tegemist oli tüüpilise vanakooli muuseumiga – vineerist vitriinid, nende sees asjad ja kõrval lühike tekst. Ringkäik algas kiviaja perioodi artefaktidega ning lõppes moodsa ajaga. Ainus interaktiivne moment oli suur Aafrika trumm, mida sai siis kasutada. Kõrgete lagedega suures ja tühjas saalis oli kõla päris võimas :)

Eritähelepanu all olid rahvarõivad ja pidustused. Svaasimaal on 2 väga tähtsat püha – Incwala ja Umhlanga Pillirootants.

Sõjapidamise vahendid - kilbid, odad, nuiad

Incwalat tähistatakse aasta pikimale päevale (21. detsember) järgneva esimese täiskuöö järgsel neljandal päeval (päris keeruline :)). Eesti keelde tõlgituna võiks peo nimi olla „Esimese vilja tseremoonia“, sest siis proovib kuningas esimest korda värskelt valminud viljasaaki. Samas sellel on ka palju sügavam sümboolika – kuna kuningas seda korraldab, siis Incwala toimumine tähendab, et kuningas on olemas ja kõik on hästi. Praktiliselt kõik svaasid võtavad sellest peost osa, keskseteks tegelasteks on aga lisaks kuningale veel kuninga naised ja lapsed, tema ema, kubernerid, hõimupealikud ja sõjavägi.

Palun väga - padjad

Umhlanga Pilliroo tseremoonia on aga maailmakuulus (no vähemalt on see selline pidu, mida turistid tihti vaatama sõidavad). Tseremooniat korraldab kuninga ema ja seal osalevad kõik (kordan, KÕIK) riigi lastetud ja vallalised naised. See toimub igal aastal riigi pealinna lähedal ning kestab 8 päeva. Peo eesmärk on hoida tüdrukute süütust kuni abieluni, töötada kuninga ema heaks ja tekitada tugevamad sidemed svaasi naiste vahel. Ürituse nimi tuleb sellest, et mingil hetkel lähevad kõik osalejad lähedal asuva jõe äärde ja püüavad leida võimalikult pikki pilliroovarsi.

Umhlanga ekspositsioon

Pärast köidetakse kõrred kokku ja nendega parandatakse näiteks kuninga ema maja ümbritsevat aeda. Peale töötegemist aga tulevad kõik osalenud naised suurele tantsuplatsile, kus siis kuningliku perekonna ja pealtvaatajate ees kõvasti tantsu vihutakse. Kuigi seda ametlikult ei mainita, siis nendelt pidudelt on kuningas endale ka naisi valinud. Mis nii viga kui kõik riigi neitsid sulle igal aastal vaatamiseks tuuakse.

"Pärnu loodusmaja" näitus

Muuseumi teises tiivas oli hästi naljakas saal, kuhu olid üles pandud loomatopised ning seintele oli joonistatud Aafrika savannimotiiv. See tundus kõik seal sama tõetruu ja omal kohal kui oranžist plastmassist püstol politseiniku vööl. Või tunkedes töömees, relakas käes, presidendi vastuvõtul. Isegi köitega lae alla vinnatud raisakotkas ja kõlaritest pidevalt korduv (ja korduv ja korduv…) savannihäälte imitatsioon ei tekitanud tunnet, et olen nüüd Aafrika metsikus looduses. Kui see näitus oleks 30 aastat tagasi olnud Pärnu loodusmajas, oleks see olnud lihtsalt suurepärane. Aga tänapäeval ja Svaasimaal (kus reaalajas ja pärisloomadega versioon on mõnekümne minuti kaugusel) tundus see tuba kui ühe sürrealistliku kunstniku eneseväljendusprojekt.

Kokkuvõttes võis siiski muuseumikülastusega rahule jääda. Ülemäära palju targemaks küll ei saanud, kuid samas ei maksnud ka pilet eriti midagi. Seega kes sinnakanti satub ja on tunnike vaba aega, sellel soovitan kollektsiooni üle vaadata.

Suhkrurooistandus

Muuseumiga ka Svaasimaa külastamise ametlik osa lõppes. Algas sõit tagasi (tegelikult küll edasi) Lõuna-Aafrika Vabariiki. Sõit pealinnast riigi kagupoolseimasse piiripunkti kestis kokku poolteist tundi. Tee oli suhteliselt üksluine kui vahepealsed tohutud suhkruroo põllud välja arvata. Taas oli saagikoristuse aeg ning mis mulle silma jäi, oli see, et lapsed mitmes kohas järasid seda suhkruroo vart. Loogika ütleb tõesti, et see peaks olema üsna magus, aga siiani ma ei teadnud, et seda võib ka niisama närida. Kahjuks endal jäi seekord roog proovimata, kuid tulevikuks jätan meelde – kui võimalus tekib, siis proovin ära.

Svaasimaa külaelu I

Piiril tuli teha läbi täpselt samasugune protseduur nagu ka riiki sisenemisel – auto ära parkida, seista passitempli järjekorranumbri järjekorras, seista passijärjekorras, sõita üle piiri, auto ära parkida, seista passitempli järjekorranumbri järjekorras, seista passijärjekorras ja sõita piirile. Kõik samas läks viperusteta ja üsna kiirelt ning nii olingi paarikümne minutiga autosabas (kus oli 5-6 autot), et uuesti LAV-i siseneda.

Svaasimaa külaelu II

Aga see sisenemine võttis natuke aega, sest LAV piirivalve otsis kõik autod põhjalikult läbi. Mitte ei kiigatud niisama pagasiruumi vaid paluti avada ka kohvrid, lapati neid läbi ning kiigati ka näiteks kindalaekasse. Algul mõtlesin, et see puudutab ainult Svaasimaa numbritega autosid, kuid see ideekene sai kiirelt ümber lükatud kui minu ees seisnud kaks kohaliku numbriga masinat samuti läbi hekseldati. Piirvalvurid olid väga tõsiste nägudega ja korraldustes konkreetsed, keegi seal nalja ei visanud (nagu juhtus näiteks passikontrollis olles).

Niiviisi tuligi väike närv sisse kui ametnik viipas, et nüüd on minu kord. Otseselt ju midagi illegaalset kaasas ei olnud ning midagi valesti ka polnud, aga ikkagi… Hakkasin juba autot ära parkima kui piirvalvur endiselt vehkis. Ütles, et mine, mine, mine, sõida edasi. Arvestades seda, kui põhjalikult eelnevaid masinaid läbi tuulati, oli minu läbi laskmine suur üllatus (minu jaoks). Ega nad ei teadnud ju, et ma turist olen. Läbi lasti ka minu taga oodanud sõiduk. Ainuke asi, mis mind eristas läbi otsitud sõidukijuhtidest, oli nahavärv. Pärast veel järele mõeldes ma muud põhjust piirivalvuri valikule ei leidnudki. Minu ees olnud autode reisijad olid olnud kõik mustanahalised ja nende sõidukid tuustati läbi, minu järel sõitnud valge vanapaari masin aga läbis piiripunkti samuti peatumata. Hmm… Piirivalvurid ise olid muide kõik mustanahalised.

Tagasi LAV-s

Peagi pärast piiri algas kiirtee numbriga 2 (mis ühendab Johannesburgi Durbaniga) ning seal edenes sõit väga hoogsalt, sest asustus selles LAV osas praktiliselt puudus. Harva oli hütt siin või seal, kuid peamiselt oli tee pealt näha sellist võsast savanni või siis suhkruroo põlde. Tänane eesmärk oli jõuda uMkhuze (ka Mkuze) looduskaitseala külje alla. Kahjuks ülemäära täpset kaarti ega juhendit sinnasaamiseks ei olnud ma leidnud, kuid teada oli, et alustada tuleks Mkuze linnakesest. Sinna jõudes oli aga kere nii hele, et ennem otsingute alustamist sai taas läbi käidud Wimpy nimelisest toidukohast. Kiirtoidu kasuks pani otsustama asjaolu, et linnakesest (pigem külakesest) alternatiivset söögikohta esimesel katsel ei leidnud.

Kuiva hooaja tee

Söögi kõrvale Lonely Planetit, reisikava ja GPS-i uurides, leidsin lõpuks kõige tõenäolisema tee uMkhuzesse. Kui oleks ainult GPS ruutimist arvestanud, siis oleks pidanud minema mingi tohutu ringiga (2 tundi sõitu), tegelikult oli sissepääs 20-30 minuti kaugusel Mkuzest (14 km). Sõit sinna läks algul kehval kruusateel (läbi tuli sõita ka jõesängist, õnneks oli kuiv hooaeg ja vesi madal) ning hiljem väga kehval kruusateel. Paaris kohas oli ka silt, mis viitas looduskaitsealale ning see andis kindlust juurde. See kindlus aga hävitati pargi väravas, kuhu jõudsin kella viie paiku õhtul. Kuigi ametliku info järgi suletakse kaitseala kämping kell 17.00, siis valvuripoiss väravas ütles, et juba kella nelja ajal tõmbasid kõik töötajad tuult. No selge siis, uurisin ka ööbimissoovituste kohta – härra oskas soovitada Mkuzes hotelli nimega „Ghost Mountain Inn“. Niisiis tuli uuesti seda kruusakat pidi tagasi „linna“ logistada, et homme vara-vara taas tagasi tulla. Aga tegelikult oli see suhteliselt väike ebamugavus.

Hotelli leidsin kiirelt üles, väga uhke paistis nii seest kui väljast. Uhkeks osutusid ka hinnad – tavaline kahene tuba 1525 randi (ca 105€). Ohohohohoooo… See oli väga selgelt rohkem kui kusagil seni olin maksnud. Esimene reaktsioon oli selline, et mõtlen veel. Seda ka teenindajale ütlesin. Otsustasin Mkuzes ringi sõita ja alternatiive otsida, see hind oli ikka natuke liiga soolane niisama voodikoha eest. Sõitsin siin, sõitsin seal, aga tühjagi. Mitte ühtki hotelli, pansionit, võõrastemaja, BjaB-d, kodumajutust, lodge’i või muud sarnast. Võib olla oli selline koht olemas, aga mina seda igatahes ei leidnud. Linnake ise oli selline mitte kõige kaunim – lagunenud majad, räpasus ja kahtlane kontingent. Teisalt polnud lähedal ka ühtki teist linna ning hakkas pimenema.

Ghost Mountain Inn

Niiviisi läksingi müts näpus uuesti Ghost Mountain Inni tagasi. Teenindaja vaatas küll imelikult ja küsis, et siis ikkagi tahad seda tuba jah, mille peale vastasin tuima näoga, et loomulikult. Tuli oma uhkus alla neelata ja papp välja käia.

Nagu mainisin, oli esmamulje hotellist hea, tundus luksuslik. See mulje kestis ka toa poole sammudes. Kohvrid sisuliselt kisti käest ära ning ruumid olid paigutatud ühele tasapinnale niiviisi, et iga toa uks avanes siseaeda. Tundus selline äärmiselt õdus ja privaatne ööbimiskoht. Tuppa jõudes kahjuks tekkisid mainesse mõrad, vannituba uurides aga lausa kihvatas kui nägin, et laes oli ühes kohas õrn hallitusekirme. No mis mõttes küsitakse sellist ülikõrget hinda (LAV mõistes) ning vastu pakutakse keskpärast teenust? Jah, tuba oli suur, seal olid LCD telekas, külmkapp ja laiad tasapinnad. Samas voodilinad olid väsinud, interjöör vajas selgelt uuendamist, kraanid vannitoas väga hästi ei töötanud ning hallitust juba mainisin. Tubades puudus muide ka wifi, seda sai tasuta kasutada vaid hotelli lounges. Prõõkama ei viitsinud kah minna, ei tahtnud oma tuju rohkem ära rikkuda.

Ettevaatavalt võin öelda, et see oli reisi selgelt kalleim majutus, kuigi sai ööbitud ju Pretoria äärelinna villas, tipphooajal Krugeri rondavelides, hiljem veel ka India ookeani kuurorti butiikhotellis (lummava vaatega ookeanile), Drakensbergi mägedes suures privaatses kahekorruselises majas ja Johhanesburgi äärelinnas, väga kvaliteetse tasemega korterhotellis. Ehk siis hinnaedetabeli pani Ghost Mountain selgelt kinni, kuid pakutava kvaliteedi mõttes oli kõvasti tagapool. Samas ma oskan ka arvata sellise hinnataseme põhjuseid – hotellil oli suur aiaga piiratud territoorium, mis külgnes järvega, lisaks olid seal basseinid, suur park ja jalutusrajad. Innis oli oma kauplus, a la carte restoran, spa, tennisväljakud, jõusaal ning pakuti väga erinevaid lisateenuseid (safarid, laevasõidud jne). Tegemist oli sellise kõik-hinnas asutusega, kus võisid oma puhkuse vabalt nii ära veeta, et ei pea hotelli territooriumilt lahkuma. Olulist rolli mängis muidugi ka see, et konkurente pole ja suur looduskaitseala on lähedal.

Aga see selleks. Mina tarbisin sellel õhtul teenustest ainult televiisorit ja külmkappi (kuhu tõstsin oma toiduained), sest lisaks reisipäeviku kirjutamisele vaatasin poole silmaga ära ka „Expendables“ nimelise filmiseeria mõlemad osad. Imeliselt absurdne tulistamisfilm. Kella 10 paiku hakkasid teise osa tiitrid jooksma ning pärast seda läks tuli kustu.