 |
| Lõuna-aedbülbül |
Kahekümneviiendamal septembril 2013 AD oli äratus hiline,
lausa kell 06.00. Täiesti vabalt võis öelda, et pärast kukke ja koitu, kuigi
kuke osas kindlaid tõendeid polnud. Kui seal Punda Maria kämpingus mõni kukk
oli, siis igatahes magas ta sisse või oli äärmiselt vaikse häälega (või oli
hääl hoopistükkis ära). Küll olid aga üleval bülbülid (need on linnud, kes ei
tea), kes öömaja ees õitsva marula-elevandiõunapuu (marula tree, LAV rahvusnaps „Amarula“ tehakse just selle puu
viljadest) võras häälekalt lustisid.
 |
| Lõuna-sarvnokk |
Pärast seda kui paarist isendist eeskujulikud kaadrid tehtud said, oli
ka väljasõit. Täna siis oli kõige-kõige viimane päev Krugeri Rahvuspargis.
Kokku sai veedetud selles Aafrika loodusparadiisis peaaegu 5 tervet päeva ning
sellest jäi tegelikult väheks. Minusugusele oleks optimaalne ehk 7 päeva, et
saaks pargi täies pikkuses läbi sõita ning erinevais paigus rahulikult aega
võtta ja pildistamisega tegeleda.
 |
| Elvis a.k.a kähar-pärlkana |
Seda sai loomulikult ka tehtud, kuid Krugeri
keskosa jäi siiski nägemata. Samas oli selge, et on elu ka väljaspool Krugerit
ning uued ja vägevad kogemused ootavad ees.
Siiski oli veel pool päeva ees ja seetõttu tuli veel
võtta, mis võtta annab. „Hiline“ ärkamine oli muide tingitud sellest, et ühed
väga head looma- ja linnuvaatluskohad asusid kohe Punda Maria laagrit
ümbritseval teekesel. Kuna Põhja-Krugeris oli rahvast väga selgelt vähem
(hoolimata koolivaheajast), siis oli see ca 10 km pikkune ringtee sisuliselt
inimvaba.
 |
| Akaatsiapeoleo |
Varaseks hommikusöögiks (et mitte öelda linnupetteks) sai pargitud
ühe suure ja õitsva puu alla ning objektiiv välja suunatud. Ümbrus oli roheline
ja kõik taimed olid kevadises õieehtes. Totaalne muutumine võrreldes
lõuna-Krugeri kuivusega. Ning linnurikkus oli ikka hämmastav. Kuigi selle puu
otsas domineerisid kollased bülbülid, siis iga 4-5 minuti tagant oli selline
„ohoo-seda-lindu-pole-veel-varem-näinud“-efekt. Nii näiteks sain väga head
kaadrid ühest peoleo liigist ning mesilasnäpist, lisaks veel suure hulga pilte
erinevatest, mitte nii efektsetest, lindudest.
 |
| Savanni-vaenukägu saagiga |
Ja siuh oli kell juba 10. Eluslooduse pildistamine on üks
ootamise kunst. Aga kui tegevust jagub, siis kaob aeg musta auku. Tunnid
lendavad kui sekundid ning reaalsustaju säilitamiseks tuleb endale meelde
tuletada, et kella peab ka vaatama. Sisuliselt saigi veedetud kogu oma viimane
päev Krugeris sellel kümnekilomeetrisel kruusateel, sest lõunapaiku tuli
aktsepteerida asjaolu, et tuleb pargist lahkuda. Seda lihtsalt selleks, et
võimalikult Blyde kanjoni lähedale jõuda.
 |
| Külavaade |
Plaan oli selline, et homse ilusa
ilmaga (konkreetset teadmist ilma osas polnud, aga lootus oli) Blyde kanjoni
vaatamisväärsed paigad ära vaadata ning siis võtta suund Svaasimaa poole. Aga
see oli homme. Punda Maria kämpingus sai veel paak kütust täis võetud ja kuna
rahvuspargi kämpinguga sama nime kandev värav oli praktiliselt kämpingu külje
all, siis peagi oligi Kruger selja taha jäetud. Ehh, see oli ikka nii-nii vinge
paik, et siia tuleb kindlasti kunagi tagasi tulla. Suurest rikkus see kogemus
ilmselt safarid minu jaoks ära – näha sain kõiki loomi, keda soovisin (ja
lisaks veel keda soovida ei osanud) ning lisaks veel kilodeviisi põnevaid linde
ja väga erinevaid loodusvaateid.
 |
| Kevad... |
Tee tagasi Blyde suunas oli huvitav ja üksluine samal
ajal. Huvitav seetõttu, et vaated olid endiselt vägevad ja vaheldusid pidevalt,
üksluine seetõttu, et seda teed sai ju suuresti paar päeva tagasi sõidetud.
Siiski navigatsiooniseadmesse ei olnud sisestatud Graskopi linn vaid hoopis
Hazyview nime kandev asula. Enne seda jäi aga teele Shangaani hõimu (üks
Tsongade hõimu alamhõime) kultuuriküla, mis mul oli ka reisikavasse kantud kui
huvipakkuv paik. Asus see üsna Hazyview külje all, kuid sinna lähistele jõudes
oli sügav kahtlus, et kas üldse tasub minna või mitte. Kell oli neli, aga
kultuuriküla suleti kell viis. Kuna see tõesti jäi kohe tee äärde, siis sai
siiski sisse keeratud ja see oli õige otsus.
 |
| Shangana küla külastuskeskus |
Turiste Shangana Cultural
Village nime kandvas vabaõhu-muuseum-külas ei olnud. Piletirahata
sai ringi liikuda suures müüriga piiratud sisehoovis, kus erinevates hüttides
müüdi erinevat kohalikku käsitööd. Ühes hütis oli keraamika, teises
nahkehistöö, kolmandas puunikerdused, neljandas maalid ja nii edasi. Kui ma
kirjutasin, et müüdi, siis tegelikult oli süsteem selline, et käid hütid läbi,
kui midagi meeldib, siis võtad kaasa ja pärast sissepääsu juures maksad.
 |
| Müügihütid |
Keegi
hüttides valvamas polnud, kõik oli usalduse peal. Mulle selline sättung istus,
et keegi ei karjunud kõrva, et „Special cheap price for youuuu…“ Sai rahulikult
kohad läbi käia ja rahulikult valida. Siseõue taganurgas siiski oli üks
inimene, kes voolis puust loomakujukesi. Temaga sai ka jutule ning kokkuvõttes
on mul kodus kapi peal nüüd keskmise suurusega kudu (antiloobiline, mitte
konnakudu) kuju. Mulle väga meeldis ka see, et raha läks otse meistritele
(enamus müüdavatest kaupadest olid lähedaste külade elanike tehtud). Ei
nuumanud Hiina ja Taiwani suveniirivabrikuid ja nende toodangu vahendajaid.
 |
| Isegi kemps oli kunstipärane |
Kraami eest makstes küsis teenindaja, et kas äkki oleks
huvi osaleda õhtusel showl? Pakkumises on kohtumine Shangana küla pealikuga,
küla ja kultuuri tutvustus, tantsu- ja laulushow ning õhtusöök (kokku ligikaudu
3 tundi meelelahutust). See kõlas vägagi ahvatlevalt, aga kuna ööbimist polnud
veel paigas ja vaikselt hakkas hämarduma, siis ei julenud kindlalt välja
lubada. Kui nüüd 35 minutiga õnnestub mõne kilomeetri kaugusel asuvast
Hazyviewst sobiv öömaja, seal registreerimine ära teha ja tagasi tulla, siis
loomulikult sooviks osa võtta.
 |
| Aafrika igapäevaelu :) |
See show oli mul ka reisikavas plaanis, aga ma
teel olles kellaaegasid arvestades jõudsin veendumuseni, et täna sinna ikkagi
ei jõua minna ja homme õhtul olen aga sellest paigast juba üsna kaugel. Nüüd
aga tundus väike lootus olevat.
Kiirelt-kiirelt Hazyviewsse, samal ajal GPS ja Lonely
Planeti abil ööbimiskohtasid otsides. Esimesed kaks varianti läksid aia taha –
üks asus võimatult kaugel suurest teest (mööda väikest teed, mida oli keeruline
isegi teeks nimetada) ning Hippo Village nimeline kuurort jäi natuke liiga
kalliks (1500 randi ja arvestades ka tuuribusside arvu õuel, ei tundunud see
paik ahvatlev). Järgmisega – Hotel Numbi and
Garden Suites – aga näkkas. Mõistliku (kuigi LAV kohta pigem kalli) hinna
eest pakuti üsna luksuslikku tuba, hotell ise oli ka väga korralik ja võiks
isegi öelda, et uhke (suur lobby, väliterrassid, välibasseinid, suur aed,
kinnine ja turvatud parkla jne). Mis aga kohutavalt häiris oli esimese ja teise
korruse vahel asuvale seinale kinnitatud kaelkirjaku pea topis. No kamoon!?! Ja
pea ei olnud maha kaksatud kõrvade tagant vaid esijäsemete kohalt. Kas see
peaks nüüd äge olema ja looma aafrikalikku atmosfääri? Kirglikul jahimehel võib
ju olla oma trofeeruum, sellest ma saan aru, kuid tänapäeva hotellis (pealegi
riigis, kus enamus on loodust vaatama tulnud turistid) tundus see täiesti
võõrkehana. Iga kord kui trepist üles või alla läksin mõtlesin, et „Oi,
klaassilmne kaelkirjak, päris nilbe.“
Aga tuba oli suur. Kohe väga suur. Ja suur oli ka
terrass, mis avanes aeda. Aga ei olnud seda kõike aega nautida, sest veel oli
olemas õhkõrn võimalus, et jõuab Shangana õhtusele showl. Loomulikult oli
Hazyviews tollel ajal korralik ummik (õhtune tipptund algas) ning sealsamas
lähedal tegi ka politsei pistelist kontrolli. Õnneks asus Numbi hotell
suhteliselt linna ääres ja niiviisi keerasingi autonina Shangana kultuuriküla
parklasse 16:58. Aafrika mõistes tähendas see seda, et ligikaudu veerand tundi
oli veel aega ametliku alguseni.
 |
| Giid puhunas kudusarve |
Õhtuse ürituse eest kasseeriti 420 randi näo eest (ka
näotult käituvad pidid maksma). Ligikaudu 30 eurot 2 tunnise etenduse ja
õhtusöögi eest oli tegelikult väga ok hind. Selles olin täiesti veendunud
pärast seda kui show lõppenud oli. Aga ärme tõtakem sündmustest ette. Grupp,
kes täispaketti vaatama oli tulnud, oli üsna pisike – üks värske abielupaar
(Free State provintsist), veel 1 kohalik paar ja ema lapsega ning 2 vanemat
paari USA-st. Need viimased olid muidugi kõige valjuhäälsemad, eriti üks tädi
(kuigi noor mõrsja soovis ka end pidevalt tähelepanu keskpunkti asetada).
Ameeriklased teadsid Eestit paremini, üks oli isegi Tallinnas käinud. LAV
inimestele (nii mustadele kui valgetele) pidi ikka pikalt seletama, et me pole
Balkanimaa ega Venemaa. Too aktivistist pruut muideks kohe kilkas, et siis
räägite vene keelt ju. Ameeriklasest vanahärra jõudis aga kohe parandada, et
ära nii ütle – Baltikumil on Venemaa ja vene keelega väga „erilised“ suhted. Et
sellise jutuga väga palju sõpru seal ei võida. :P
 |
| Kerged suupisted |
Aga tuuri algust tähistas meie giidi poolne kudusarve
puhumine. Kõige alustuseks pakuti osalejatele väikeseid suupisteid –
impalaliha, mais, maapähklid ja… trummipõrin… vaglad. Ilusad, rammusad,
vinnutatud vaglad korralikult banaanilehele asetatud. Ütleme nii, et ahvivaimustust
see külalistes ei tekitanud ja rabamiseks koheselt ei läinud. Küll aga tekkis
vist kõigil selline peab-ikka-ära-proovima mõte. Igatahes mingil hetkel
hakkasid näpud vaikselt vaglakausi poole liikuma ja napsasin sealt ühe üraski
minagi (täpset liiki ei tea, kuid väideti, et on puuvaglad). Napsasin ja
pistsin suhu. Närisin. Polnudki väga hirmus. Kuna ussikesed olid marineeritud
ja/või vinnutatud, siis mäda ei pritsinud ja maitseelamus meenutas kõige rohkem
suitsutatud ja kuivatatud kala. Liha tekstuur oli küll teine kui kalal, aga
maitsel tõepoolest polnud midagi viga. Ameerika tädidel käis see suus ringi ja
lõpuks tuli sama teed pidi ka välja, onklid ikka sõid ära. Kohalikud (nii
valged kui mustad) sellest mingit teemat ei teinud, neid huvitas rohkem välisturistide
reaktsioon.
Eks see idee rõveda väljanägemisega vagla suhu panemisest
ongi kõige suurem probleem. Kui sellest üle saada, siis pole enam viga midagi.
Mul see vist õnnestus, sest olin ainuke, kes neid päris mitu tükki nahka
pistis. Pagan teab ju, et millal jälle saab. Tuleb ikka süüa kui antakse. Õlle
kõrvale sobiksid tegelikult väga hästi need vaglasipsid :)
Pärast kerget snäkki juhatati tuurigrupike tara taga
asuvasse külla. Väidetavalt on tegemist täiesti tegutseva (kuigi vaikselt
hääbuva) külaga, millele oli siis vabaõhumuuseumi funktsioon juurde poogitud,
et kogukonnale raha teenida.
Küla väraval tuli seisma jääda ja hüüda, et kas võtate
külalised vastu (shangaani keeles). Pärast seda kui vastus oli üllatuslikult
jaatav, astusimegi üksikutest savihüttidest koosneva küla keskväljakule, kus
põles suur lõke. See küllakutsumise (sõna-sõnalt külla sisse kutsumise)
traditsioon on jäänud vanadest aegadest (seda nägin ka Svaasimaal), mil kõiki
sellest viisakusest mitte kinni pidanud külalisi peeti automaatselt vaenlaseks
ja nad tapeti. Ja suure tõenäosusega põhjusega. Täitsa huvitav, et mis
turistidega oleks siis tehtud kui need oleks sellest käsust üle astunud? Siis
oleks teada saanud, et kui autentne ja vanadest traditsioonidest kinni pidav
küla see ikkagi on.
 |
| Tšiif (hõimupealik) |
Igatahes läks teisiti ja meid võttis vastu vana
hõimupealik isiklikult, kellel oli ümber veetud päris lõvi nahk. Istus seal oma
troonil. Võiks öelda, et tegemist oli täiesti stereotüüpse Aafrika momendiga –
lõvinahas hõimujuht võtab vastu valgeid külalisi kaugelt maalt. Esmalt õpetati
meile selgeks mõned shangaani keelsed sõnad, kuna päälik inglise keelt ei
mõistnud. Tervituseks tuli hüüda „aheeya“ (loe: ahiija), mille peale vastati
„hoya-hoya“ (loe: hoiahoia) e tere tulemast. Viisakustest jäi kõige paremini
meelde sõna „tänan“ – „nkomu“ (loe: enn-koomu).
 |
| Ravitseja e sangoma (paremal :)) |
Kui nüüd teretamised läbi ja pealikule selgeks tehtud, et
kust tema tänased külalised pärit on, rääkis meie giid natuke tsonga/shangaani
hõimu traditsioonidest ja kommetest. Kõige huvitavamad on loomulikult alati
ühiskonnasidemed ja meeste-naiste teema. Traditsioonilises tsonga peres
leitakse oma tütrele peigmees või oma pojale pruut naabrimehe või mõne muu
isikuga kokku leppides. Et näe sul on tütar ja mul on poeg, kui nad suureks
kasvavad, siis võiks nad abielluda. Ning kui teise poole vanem on ka nõus, siis
ongi aastate pärast pulmi oodata. Aga see kõik ei ole tasuta – pruudi eest
tuleb tema perele maksta pruuditasu e lobelat.
Ja seda makstakse lehmades, keskmiselt oli pruudi hind 12 lehma, kuigi tänapäeval
on tihtipeale kariloom asendatud rahaga (puhtalt sellepärast, et lehmad on väga
kalliks muutunud). Keskmiselt võib see ulatuda 20 000 randini (ca 1300€).
Vanasti aga maksti ainult vissides, mistõttu traditsiooniline sünnipäevakink
poisterahvale oli suhteliselt üllatustevaene (ei pidanud mõtlema, et kas
Nintendo Wii või suusad või Pokemon). Lillede kinkimise kohta andmeid pole,
kuid „üllatuskingiks“ oli igal aastal vasikas (kui pere rahakott lubas). Nii
sai poiss täismeheks saades loodetavasti väikese lehmakarja kokku ja võis talle
välja valitud nooriku pere käest välja lunastada.
 |
| Algab tantsuetendus |
Aga naisi ei pruukinud olla ainult üks. Neid võis olla
niipalju kui mees suutis omale lubada või siis viitsis välja kannatada. Ka
tänapäeval esineb veel mitmenaisepidamist, kuid ühiskond pigem ei soosi seda
(ka meie giid oli oma mehe ainus kaasa). Aga kui lehmi ja huvi oli, siis võis
vanal ajal mees ringi vaatama hakata. Tegelikult reeglina otsis sobiva teise
naise hoopis mehe esimene abikaasa. Ja põhjus oli palju proosalisem (unustage
romantika ja armastus) – kui kodused tööd hakkasid naisele üle jõu käima, siis
oli aeg uus lehtsaba külla tuua.
 |
| Impala tapmine |
No kui ei jää enam viie lapse ja koduloomade
talitamise kõrvalt enam aega mehele süüa teha, mis siis teha? Tihtipeale oli
selleks uueks daameks esimese naise õde või lähisugulane. Meid võõrustanud
hõimupealikul oli kokku olnud 3 naist (üks küll juba läinud manalateed) ning 25
last.
Aga ainult lehmadega arveldamisest ei piisa. Igale
naisele tuleb ehitada ka maja. Esimese naise hütt on alati mehe hütist vasakul,
teise oma paremal ja ülejäänud siis küla peal laiali.
Veel anti teada, et hõimujuhi tiitel on pärandatav. Kui
vana juht sureb, siis uue juhi kinnitamiseks ei korraldata mitte valimisi, vaid
otsitakse üles pealiku esimese naise vanim poeg ja antakse võim talle kenasti
üle.
 |
| Mustad mehed mustas öös |
Tänapäeval võib see olla ka üsna keeruline. Näiteks selle küla pealiku
vanim poeg on külast ammu ära kolinud ja elab ühes linnakeses (küll mitte
kaugel). Keegi küsis, et kas ta siis tuleb siia külla tagasi kui isa oma
esivanemate juurde kolib, siis pealik vastas, et peab tulema. Ilmselt ei ole poeg
sellest väga vaimustuses, kuid seisus kohustab.
Giid rääkis päris pikalt, aga need eeltoodud asjad olid
sellised eredamad detailid, mis meelde jäid ja reisipäevikusse jõudsid. Pärast
tsongade traditsioonide tutvustamist, lubati meil ka külas ringi vaadata ja
pealikust või pealikuga koos pilti teha. Näidati ka kohalikku punumistehnikat,
väga huvitav oli.
 |
| "Rahvariided" kaevandustes |
Tegelikult kogu see üritus oli siiani olnud igat senti väärt.
Kuigi võib-olla polnud tegemist päris eheda shangaani külaga kusagil eraldatud
paigas, siis just kogenud ja tark giid tegi selle külastuse väga suureks
elamuseks. Samamoodi on ju meie Vabaõhumuuseumiga – eestlased enamasti ei ela
enam rehetaredes, aga see ei kahanda paiga väärtust ajaloolise mälu
turgutajana.
Ühe hetkel jätsime aga pealikuga korraks hüvasti ja
liikusime küla servas asuva sangoma
hüti juurde. Sangoma on kohalikus
keeles nõid-ravitseja. Ja tuleb tunnistada, et ka oma välimuselt kandis ta
rolli täiesti suurepäraselt välja. Läbi giidi tõlkimise tutvustas ta meile
erinevaid ravimtaimi ja nende kasutusviise (näiteks seda, et aaloed pannakse
haava peale).
 |
| Ka noortel poistel oli oma roll |
Lisaks näitas ta meile oma ennustamistarbeid – ühe kotikese sees
olid erinevad kondid (lindudelt, loomadelt) ning neid lauale heitis ja kontide
asetust uurides, oskas ta nii mõndagi tuleviku kohta öelda. Uskumuse kohaselt
surnud sugulased paigutavad neid konte ning jagavad seeläbi teavet, mida
ilmalikus maailmas niiväga vajatakse (e siis tuleviknägemist). Sangoma tööks on veel ka needuste ja
kaetamiste maha võtmine ja see käib loitsude kaudu, väidetavalt aga mitte nende
peale peamine.
 |
| Naised tagumikku hööritamas :) |
Tegemist oli välimuselt küll sellise paraja voodoo-nõiaga, kuid
giid kinnitas, et sangomad musta
maagiaga tegeleda ei tohi. Vastasel juhul kupatatakse ta külast minema.
Pärast nõiaga kohtumist juhatati meie väike grupp küla
kõrval asuvale tantsuareenile, kus ootas juba ees 2 bussitäit prantslasi.
Ootasid nad nimelt meid, sest tantsushow algab alles siis kui täispaketi
soetanud grupp oma küla ringkäigu lõpetab. Istusime areeni kõrvale maha,
selleks, et peagi püsti tõusta ja uuesti pealikku tervitada. Selliseid
tantsuetendusi peeti traditsiooniliselt just hõimujuhtidele ning tema oli ka
selleõhtuse festivali aukülaline.
Aafrika folkmuusika (vaata ka videot postituse lõpus) on selline unistav ja aktiivne
samaaegset ning sobis nii ideaalselt kottpimedasse õhtusse (lõkketuli taga
kumamas), et… et ei oskagi kohe seda sõnadesse. Rütmikas ja rahulik, häälekas
ja vaikne, kiire ja aeglane – kõik see vaheldus laulust laulu (esitajaks muide
küla oma tüdrukud ja poisid). Sellist muusikat muidugi kuulaks ja kuulaks, kuid
just see hetk ja see koht andsid etendusele väga palju juurde.
 |
| Lõputants |
Tantsud olid aga äärmiselt aktiivsed, üks peamisi
elemente oli jalgade kõrgele loopimine ja trampimine. Selle kõigega (ja ka
erinevate riietega) väljendati olulisi momente shangaanide ajaloos. Antud rahvakillu
alguseks peetakse seda kui kunagine hõimu kuningas Soshangana ja tema sõdalased
lahkuvad suulude maalt põhja poole ning praeguses asukohas leiavad nad eest
rahuarmastavad tsongade hõimud. Kuigi suulud olid andnud käsu ette jäävad maad
vallutada ja hõimud alistada, siis Soshangana otsustab seda käsku mitte täita
ja nad jäävad paikseks.
 |
| Unenäoline tants... |
Niiviisi tsongadega külg-külje kõrval elades ja nendega
segunedes tekibki shangaani rahvas (e siis segu suuludes ja tsongadest).
Järgmised tantsud kujutasid külaelu (nt impala küttimine)
ja erinevaid olulisi isikuid ning ka eurooplastest vallutajate tulekut. Ühel
hetkel aga olid meestantsijad ajanud endale selga punased tunked ja jalga
kollased botikud. Enam-vähem sellises riietuses orjati pikka aega Johannesburgi
lähedastes kullakaevandustes. Ainsamaks lootuskiireks olidki siis tants ja
laul, millega hoiti shangaanide kultuuri elus (teatavad paralleelid
eestlastega). Etendus lõppes aga igati positiivselt, uue LAV koidikul mehed
naasevad kaevandustest ning ühinevad oma peredega, shangaanid ja nende kultuur
jäi ellu. Lõpetuseks kõlasid nii Shosholoza (rahvalaul, mis sai laiale maailmale kuulsaks jalgapalli
MM ajal) kui ka neljakeelne LAV hümn „Nkosi Sikelel’ iAfrica“ („Jumal õnnista
Aafrikat“).
Mina jäin väga-väga rahule kõigega. Pakuti väga efektne
ja hariv elamus selle väikese rahvakillu ajaloost ja tegemistest. Kuigi jah, shangaane
(e tsongasid) on hinnanguliselt 4,6 miljonit, seega eestlane väga ei saa vist
neid „rahvakilluks“ väga nimetada…
Ahjaa, süüa anti ka vahepeal. Kodutoitu. Kohalikku
kodutoitu, mis väga vabalt võiks sobida ka Eesti inimese laupäevasele lõunalauale.
Aga eks otsustage ise – keedetud kapsas porganditega, hautatud kõrvits,
kanahautis kartulitega, hernepuder, värske salat ja kodutehtud magus
kõrvitsasai. Väga maitsev oli. Ei olnudki keedetud liiv ja riivitud
ninasarvikukints kaelkirjakupüreega. Eks see hollandi kolonisaatorite mõju oli
siin tunda.
Selle üritusega see vaheldusrikas päev ka lõppes. Läbi
pilkase pimeduse sai hotelli tagasi sõidetud ning uni tuli kiirelt, sest peas
kaikusid Aafrika trummide uinutavad helid…
No comments:
Post a Comment