Epiloog

Kokku võtta antud reisi on väga lihtne – see oli lihtsalt hämmastav. Eriti pean silmas erinevates rahvusparkides kogetut. Kui reisi plaanides oli salamisi mõttes lootus, et ehk näeb lõvi või leopardi ning ninasarvikut (isegi kui pildistada ei saa, siis näha tahaks ikkagi), siis tegelikkus ületas kõik kõige optimistlikumad ootused. Teatavasti ei saa loomade nägemist kunagi planeerida, rahvuspargid ja reservaadid pole siiski loomaaiad – seal tatsavad ringi metsikud loomad. Mitmete reisijuttude põhjal olin valmis selleks, et mõni suur loom (nn Big 5-st) võib vabalt nägemata jääda. Aga see, et nägin neli sellest viiest ära esimese tunni jooksul, mil Krugerisse jõutud sai… see tundus täiesti ebareaalsena. Et oligi nii, et sõidad ISE rendiautoga savannis ringi ja näed autost elevante, lõvisid, gepardit poegadega, kaelkirjakut, sebrat, pühvleid, erinevaid kitselisi, ninasarvikut, hüääne, jõehobusid, krokodille, leopardi, tüügassigu, paaviane jne. Erinevatest kirevatest lindudest rääkimata. Tüüpilise eestlasena oskan tegelikult ikka viriseda kah – safari on nüüd minu jaoks rikutud. Seda kogemust on väga keeruline (et mitte öelda võimatu) üle trumbata. Kui nt lõvi oleks jäänud nägemata, siis oleks jäänud kripeldama ja järgmine kord võtaks juba mõne giidiga safari. Nüüd on aga see Krugeri elamus nagu teatav verstapost, millega tulevasi safareid (neid kindlasti tuleb veel) jään võrdlema.

Lisaks loodusele jäid loomulikult silma ka inimesed. Lõuna-Aafrika elanik (sõltumata rahvusest või rassist) jäi meelde kui väga avatud ja sõbralik inimene. Alati tunti huvi, et kust külaline tuleb, kuhu läheb, kuidas meie riik meeldib, kuidas LAV võrreldes Euroopaga on. Ja seda tihti täiesti omakasupüüdmatutel eesmärkidel (st ei tahetud sulle midagi müüa). Ja see uudishimu on arusaadav, suhestub veidi ka Eestiga („ei tea mis teised meist arvavad?“). Sisuliselt on ju tegemist samuti noore riigiga – see mis oli enne 1990.-id ei seostu enam väga kaasaegse Lõuna-Aafrika Vabariigiga. Tänane „rainbow nation“ (vikerkaarerahvas) on üles ehitamas täiesti uut vabariiki ning arvestades minevikku, on minu arust absoluutselt imetlusväärne see, et mustad suutsid minevikust niivõrd üle olla, et ei pannud toime valgete suhtes massilist kättemaksu. Sisuliselt oli must inimene apartheide ajal ju ori – tal polnud õiguseid ega vara. Sellise kiire leppimise aluseks peavad mõlemad osapooled (nii mustad kui valged) Nelson Mandelat – tema isik lepitas nii mustade hõimud omavahel kui ka mustad ja valged. Ilma temata oleks täiesti vabalt võinud toimuda kodusõda ning valgete väljaajamine oma kodudest (nagu toimus Zimbabwes).

Ei saa loomulikult väita, et kõik on täna korras. Kaugel sellest. Eks osad valged igatsevad tagasi aegu, kus neil oli elu justkui lihtsam ning vaatavad pika hambaga toimuvaid muutusi (nt linna- ja tänavanimede vahetus) ning paljud mustad on endiselt nördinud, et nendele jagub vähem tööd ja sissetulekud on väiksemad. Kuid minule jäi mulje, et ollakse siiski õigel teel. Eriti lootusrikas paistis olukord olema noorema põlvkonna osas ning seda kinnitavad ka kohalikud.

Keeleliselt on nii LAV kui Svaasimaa väga lihtsad – praktiliselt kõik räägivad inglise keelt. LAV-s on küll 9 riigikeelt, kuid inglisega hätta ei jää. See muidugi tähendas seda, et põliselanike keeles mõnede sõnade ära õppimise motivatsioon oli üsna väike. Kui Indoneesias rännates lihtsalt tuli numbrid ja baasfraasid selgeks saada, siis LAV-s taandus kõik inglise keelele. Jah, paaris kultuurikülas käies ning kohalikega vesteldes sai mõned sõnad õpitud, kuid need ei kinnistunud, sest piltlikult räägiti naaberkülas juba teist keelt. Ning ühisosasid nendel – xhosa, zulu, lõuna-sotho, põhja-sotho, lõuna-ndebele, swazi, tsonga, tswana ja venda – keeltel tihtipeale polnud. Valgete buuride järeltulijate räägitav afrikaani keel kõlas aga veel kõige keerulisemalt.

Paar sõna ka liiklusest. Vasakpoolne liiklus vajas harjumist, kuid see harjumine tuli ootamatult kiirelt. Vaid paar päeva sõitmist ja juba ei tekitanudki liiklusesse minek enam paanilist hirmu. Asjale aitas loomulikult kaasa ka see, et üsna kiirelt sai „maale“ ära mindud, kuigi esmane kool tuli siiski Pretoriast. Samas peab märkima, et liiklus oli ka linnades ikka üsna rahulik – väga ei süstitud ning selle peale närvi ei mindud kui mõnel ristmikul veidi jokutasid („enne vaata paremale ja siis vasakule“). Kolm ja pool nädalat harjumist viis tegelikult selleni, et koju tulles ma ligikaudu nädal aega näitasin suunda kojameestega ning vahest keerasin ka valesse ritta. Inimene ikka harjub tõesti kõigega.

Aga teed on LAV-s enamasti head, eriti tasulised kiirteed. Väljaspool suuremaid linnu on liiklus päris hõre ja 100-120 km/h on suurematel teedel reeglina lubatud. Maanteed on laiad, enamasti 1,5 + 1,5 süsteem (st 2 rida aga väga laia teepeenraga). Kõige rohkem häirivad sõitu suured ja aeglaselt liikuvad veokid (neid ikka on) ning lehmad. Kui veokid tõmbavad võimalusel reeglina kõrvale ja mööda saab valutult ja liigse närvikuluta, siis 120 km/h alas tee peal tuiav mullikas on selge ohuallikas (ja väga konkreetne põhjus miks öösel ei tasu sõita). Ainukesed teed, kus tõesti koduloomi teeveerel ei näinud, olid tasulised kiirteed (Svaasimaal olid kitsed ka kiirteedel) – igal pool mujal pead kanaks või veiseks kogu aeg valmis olema. Kiirteemaksud on LAV-s odavad, Svaasimaal on kiirteed tasuta, kuid piiril pead tasuma teemaksu 50 randi/lilangenit.

Suurim häda, mis teedega on, on löökaugud, kuid LAV-s olid löökaukude alad märkidega tähistatud. Svaasimaa teed on muidugi teine teema. Sealsed maanteed on kitsad (teravate äärtega), selgelt halvemas olukorras ning kiirusepiirangud tee seisukorda mittearvestavad (heal sirgel teel pikalt 60 km/h ning kohutaval löökaukuderägastikul 120 km/h). Aga seda, kes on Tallinna teedel sõitnud, ei üllata seal miski.

Liikluspolitseid ei ole põhjust seal karta, kui oled korrektne liikleja. Kihutada ei tasu (mõõdavad nii kiirteedel kui rahvusparkides) ja ka muidu tasub olla ontlik autojuht. Ning kui satud mõne mädaõuna otsa, kes sinult tuhande ja ühe rikkumise eest trahve nõuab, siis tea, et kohalik motorist piirdub sellistel puhkudel ca 100 randiga. Tuleb lihtsalt rääkida ja pakkuda ja rääkida (rahulikult). Nagu mulle pärast trahvisaamist öeldi – this is Africa!

Üks huvitav teema on ka toit. Võib vist üsna veendunult väita, et valge nahavärviga inimesed grillivad (braai) ja musta nahavärviga inimeste lemmiksöök on praekana. Nii vähemalt mulle mulje jäi. Kentucky Fried Chickeni kiirtoidukohti oli praktiliselt igas külas ning lai praekana-/grillkanatoodete valik oli ka supermarketite soojalettides. Suur oli supermarketites ka erinevate grill-lihade, -vorstide, -kastmete ja muu grillimiseks vajaliku valik. Ehk siis lihasööja seal kindlasti nälga ei jää ning lihast (vahet pole siis kas looma või linnu omast) sealkandis roogasid osatakse teha.

Kui nüüd mõelda traditsioonilisemate toitude peale, siis proovitud sai ju ka vaklasid, erinevaid putrusid, hautatud juurvilju ja mida kõike veel, kuid Euroopa kolonialistide mõjud on seal ikka nii suured, et tavarestoranis sind millegi väga löövaga ei üllatata. Jah, loomulikult on juures Aafrika mõjud läbi erinevate kastmete (nt peri-peri kaste) või kõrvalroogade, kuid suures plaanis süüakse samu asju kui Eestis.

Kindlasti paljusid huvitab, et kui kallis see elu-olu seal siis on. Kes on reisikirja läbi lugenud, see enam-vähem aimab, aga täpsustan siiski. Kuna randi kurss euro suhtes oli minu külaskäigu ajal viimaste aastate soodsaim, siis julgen väita, et pigem on soodne. Kütus maksis ca 1€/liiter, väljas söömine on selgelt odavam kui Eestis, ööbimiskohad on samuti soodsamad kui meil. Mis aga tundus praktiliselt sama kallis, oli toidukraam poes. Lihatooted olid ikka päris kallid ning muu toidukraam enam-vähem sama hinnaga mis meil (mis tõesti olid odavad, olid puuviljad). Seda kummalisem oli see, et väljas söömine oli kõvasti soodsam kui meil – ilmselt muud kulud (sh tööjõud) on sedavõrd odavamad.

Kraami eest tasumine oli igal pool väga lihtne – enamasti sai toimetatud täiesti tavalise Eesti deebetkaardiga, töötas ka krediitkaart. Alati tasub käepärast hoida ka teataval hulgal sularaha, kuid loomulikult mitte kanda seda rahakotis kaasas. Varusid andis jaotada nt kohvri ja auto vahel. Lisaks oli mul olemas ka nn „vale-rahakott“, kus oli posu aegunud pangakaarte ja veidike sularaha. See oleks siis juhuks kui keegi sinu asju jõuga endale nõutama tuleb, õnneks seda instrumenti mul vaja ei läinud (kui see politseinikunäru Blydes välja arvata).

Ennist kirjutasin, et öömajad olid soodsamad, aga täpsustan, et kogemus piirdus peamiselt kodumajutuste (B&B ja Guesthouse), 3-tärni hotellide (harvem ka 4) ning rahvusparkide kämpingutes asuvate majakestega. Olulised faktorid olid turvalisus ja puhtus. Muid teenuseid ma väga ei otsinud, sest ööbimiskohta oli tõepoolest vaja ainult ööbimiseks. Sellise tasemega öömajade hinnad jäid vahemikku 500-900 randi (35-65€) öö eest. Selle raha eest sai rahvuspargi kämpingus korraliku hüti (kust ei puudunud nt köök koos söögivalmistamise riistadega) või siis suure terrassiga toa ookeani kaldal või siis apartemendi Johhanesburgi äärelinnas või kahekorruselise maja (!) Drakensbergi mägedes.

Broneeritud olid ainult 2 esimest ööd, kuigi tagantjärele tarkusena oleks võinud paika panna ka Krugeri majutuse. Teadsin, et on koolivaheaeg, kuid uskusin, et päris täis kõik kämpingud ei lähe. Eksisin. Esialgu sai küll 3 järjestikust ööd broneeritud, kuid siis tuli mõneks päevaks pargist lahkuda. Võib-olla oli see isegi hea, et ei safaritanud 6 päeva järjest ning sai vahepeal ka midagi muud tehtud, kuid sama lihtsalt oleksin võinud jääda üldse pargi värava taha. Seega kui oskate enam-vähem oma Krugeri külastust planeerida, siis soovitan ööbimised ära broneerida (eriti kui tegemist on koolivaheaja või mõne pühaga). Mujal LAV-s (ja ka Svaasimaal) broneerimise vajadus puudub, ööbimispaiku jagub. Küll tasub aga öömaja leida enne kella 6 õhtul, sest paljud B&B-d on pärast seda lihtsalt kinni (st omanik on lahkunud).

Kokkuvõttes võib öelda, et Lõuna-Aafrika Vabariik on suurepärane paik puhkamiseks ja looduse nautimiseks. Kliima on eurooplasele sobilik (kuiv kuumus) ning taristu kaasaegne. Keelebarjäär puudub ning teha ja näha on oi-oi-oi-kui-palju. Hea otsimise korral leiab sinnakanti ka soodsa hinnaga lennupiletid, mistõttu kes teab – võib-olla leian ennast kunagi taas savannis läbi fotokaobjektiivi lõvi hambaid üle lugemas. Ma igatahes väga loodan seda! Tänan lugemast ja mainin veel korra ära, et ammendava hulga seal (ja ka mujal tehtud) looduspilte leiate minu pidevalt uuenevast fotoblogist.