21.09 - LAV - Krugeri Rahvuspark, Graskop

Lõuna-kannuskägu

Äratus 5.45, väljasõit 6.15. Täna sai oldud veidi krapsakam ja juba päikesetõusu ajal sai veeretud väikestel savanniteedel, autoaknad all, kaamera ja binokkel kasutusvalmis. Naljakas puhkamine – kodus ei tõuse sellel kellaajal eluilmaski nii vara, nüüd aga mitmes päev järjest. Aga no tasud selle pingutuse eest olid ka väärilised. Kohe hommikust peale hakati taas näitama nii üht kui teist ja uusi linnuliike (harvem ka loomaliike) muudkui lisandus ja lisandus.

Üllatunud näoga sinignuu

Ega nendest antiloobilistest saanudki alati aru – impala, nyala ja kudu tundis ära, kuid mingite väiksematega oli hiljem ka piltide järgi kõvasti higistamist. Kits näeb tihtipeale välja kui kits, aga tegelikult on hoopis näiteks grysbok.

Tänane ilm oli veidi teistsugune, jahedam (hommikul kell 6 oli „vaid“ 18 kraadi) ning taevas nähtus pilvi. Nagu mainitud, tuli täna pargist lahkud, seega oli plaan niisama väikestel teedel ringi tiirutada ja mõned linnuvarjed üle vaadata.

Hommikut nautiv tähnikhüään

Ühte nendesse – Sweni nimelisse –  ka kohe hommikul suundusin. See asus kiviviske kaugusel Mosambiigi piirist ning lootsin sealt sarnast saaki kui Pretoria linnuvarjest.

Enne sinna jõudmist jäid esimest korda kaadrisse ka hüäänipoisid. Olin neid paaril korral näinud, kuid siiani olid nad suutnud pildistamist vältida. Seekord enam mitte, kaks isendit lebotas tee ääres ja nautis hommikut. Mis hüäänide puhul imestama pani, oli nende suurus. Siiani olid nad mu kujutluspildis olnud sellised hundikoera suurused elukad, tegelikult on võrdlus pigem kohane vasika või mullikaga. Ikka parajad purakad.

Tanufrankoliin

Linnuvarje oli täiest inimtühi ning taevas tõmbus üha rohkem pilve. Kuna vaikselt tõusis ka tuul, siis hakkas seal varjes istudes lausa jahe – tuli kampsun välja otsida. Päris karmid temperatuurimuutused – eile 38 kraadi, täna 20 ringis. Põhimõtteliselt võibki Aafrika lõunaosa kevade kokku võtta nii – kui päike paistab, siis on palav, kui ei paista, on üsna jahe (seda ma vist juba korra ka kirjutasin). Ning erinevused kraadides on suured, mitte nagu meil parasvöötmes.

Hiidtrapp - kõrgus kuni 1,5 meetrit

Väga pikalt ma seal varjes siiski ei istunud, sest Nwanetsi jõeäärne (mille kaldale oli varje ehitatud) elurikkus oli tollel hommikul üsna tagasihoidlik. Jões puristasid küll jõehobud ja taamal nägi ka krokodille, kuid see oli enam-vähem kõik. Paarsada meetrit ülesvoolu aga sai autoga üsna jõe äärde ning sääl oli väga viljakas linnupildikoht. Näiteks sai pildile püütud üks lendav kuningkalur (Eesti ekvivalent on jäälind) ning selle ülesvõttega olin küll väga rahul.

Sebra portree

Positiivne oli see, et teisi loodushuvilisi praktiliselt ei liikunud (kus need rahvamassid siis on, kes kõik ööbimiskohad ära võtavad??), küll aga nägin täisrelvastuses piirivalvurite salkasid, sest piir oli tõepoolest vaid paari kilomeetri kaugusel.

Ega selle päeva esimese poole kohta pole reisipäevikus muud kirjas, et kuni kella 15.00-ni sai ringi sõidetud ja pilte tehtud. Taevas läks küll lauspilve, kuid sellest polnud midagi. Materjali jätkus ja need 9 tundi, mis seal ringi sõidetud sai, läksid kui linnutiivul.

Tapvad lõuad

Seekord sai tehtud ka kõik söögikorrad vabas looduses, proviant oli kaasa võetud. Suhteliselt keeruline on niiviisi süüa ja juua kui vaateväljas käib kogu aeg vilgas elu. Kogu aeg tahaks jälle fotokat haarata, sest kas seal ei paistnud mitte lõvilakk? Või siis taas uus ja eksootiline linnuliik? Nägin kanalisi, kotkaid, pistrikke, erinevaid antiloobilisi, suuri elevandikarjasid, väikseid närilisi, ahve ja palju muud. Eks pildid jutustavad lood ära. Enne pargist lahkumist jäid objektiivi ette ka paar jaanalindu.

Kirju-kuningkalur

Kella kolme paiku olin siis Orpeni nime kandva värava juures ning seal pargitöötajatega nõu pidades leiti üks vaba ööbimiskoht 24. septembriks Punda Maria kämpingus (Krugeri kõige põhjapoolsem laagriplats). Seega oli nüüd kaks vahepäeva, mis tuli ära sisutada. Ülehomme õhtuks tuli jõuda võimalikult lähedale Pafuri väravale (Krugeri põhjapoolseim sissepääs), et saaks võtta kahest viimasest Krugeri päevast maksimumi.

Mõtlik vervetahv

Niisiis, 2 päeva. Üsna harjumatu oli tsivilisatsioonis tagasi olla – inimesed, külad, liiklus, liiklusummikud. Savannis rahulikult kulgemisega olin kolme päevaga juba niivõrd ära harjunud. Kui keskmine kiirus oli olnud 10km/h, siis tundus ka 70 km/h juba arulageda kihutamisena. Igatahes võtsin suuna lähedal asuvale Blyde (loe: blaide) kanjonile, mis on kuulus oma hunnitute vaadete poolest. Kohale jõudsin, aga üks mida polnud, olid vaated. Tegelikult oligi igasugune nähtavuse puudumine antud päeval Blydet iseloomustav faktor. Oleks nagu jõudnud tunniga Aafrika kevadest põhja-Euroopa sügisesse.

Black Cuckooshrike

Võrdlus Euroopaga oli ka looduse mõttes kohane, niipea kui tee mägedesse ronima hakkas, muutus ümbrus täiesti roheliseks. Kõrgete puudega metsad (enamuses küll istutatud), rohelised heinamaad, väga hõre asustus, välistemperatuur heal juhul 13 kraadi. Vahe eilse päevaga oli 25 kraadi! Teksad olid jalas, seljas T-särk, dressikas ja vihmajope.

Sadulnokk-toonekurg

Olin Lonely Planeti reisijuhi abil valinud peatuskohaks välja Graskopi linnakese mägedes, kanjoni idaosas. Mida lähemale linnale jõudsid, seda tihedamaks läks udu (ning samal ajal läks ka pimedaks). Varsti oli udu nii tihe, et nähtavus oli vaid loetud meetrid. Tasub ära mainida, et tee kõrval oleksid ilusa ilmaga kaunid vaated. Kui see tõlkida tollepäeva ilma keelde, siis tee kõrval oli kuristik ja potentsiaalne hukkasaamise võimalus. Seega võite aru saada, et miks tundus 30km/h sõitmine antud momendil mõistlikuna.

Elevandikari

Vahetult enne linnakesse jõudmist hakkas tee peal kohtama ka inimesi. Ilmselgelt polnud nad televiisoris reklaame – „Tee end nähtavaks“, „Helkur on sinu odavaim elukindlustus“ – näinud, sest pigem olid nad end maskeerinud kui autodele nähtavaks teinud. Aga lõpp hea kõik hea, jõudsin ilma kedagi alla ajamata ja ise sügavikku sõitmata Graskoppi. Öömajaks tahtsin valida reisiportaali tripadvisori ühe soovitatuma Bed & Breakfasti. Leidsin koha ilusti üles ja kuigi alguses keegi kellahelistamisele ei reageerinud, siis lõpuks ikkagi tuli üks nägu ukse peale.

Suurkudu

Kui ta mu tagasihoidlikust soovist kuulis, siis ta pehmelt öeldes naeris mind välja (väga viisakalt). Ütles, et temal küll ühtegi vaba tuba ei ole ning võttis endale lausa vabaduse väitmaks, et terves Graskopis pole ühtegi vaba tuba. Et koolivaheaeg mõjub ka siin samamoodi. Assa raisk!

Aga ei ma teda uskunud, hakkasin kohti läbi kammima. Ligikaudu poole tunni pärast aga juba hakkasin vaikselt tema väidete õigsuses veenduma. Kõik kohad olid välja müüdud. Väljas oli selleks hetkeks juba täiesti pime ning parim võimalus oleks eelmisesse linna tagasi sõita, aga see tähendaks selle uduse mägitee läbimist pimedas. Ja ega kindlust polnud, et sealgi öömaja leiaks. Tekkis väike ahastushetk (neid reisu ajal korra või kaks ikka esineb).

Jaanalinnud

Viimase õlekõrrena otsustasin katsetada Mogodi Lodge’i linna servas ja kui seal ka ei näkka, siis tuleb sõita Buschbuckridge’i või siis Hazyviewsse (lähimad linnad). Aga oh heldene aeg, väga heas tujus teenindaja ütles, et loomulikult on tal vaba tuba olemas. See tähendas tegelikult seda, et kuna keegi oli broneeringu tühistanud, siis juhtus tõepoolest 1 tuba vaba olema. Vedas. Täiega. Broneerisin kohe kaheks ööks, hind oli ka väga soodne.

Mogodi Lodge asub muide vägeva kanjoni ääre peal, mistõttu avaneksid tubadest miljoni randi vaated, aga kuna täna oli udu, siis ei saanud esiti üldse aru, et miks üks toa sein klaasist (see sein kus oli ka uks). Kui mõned päevad hiljem siit taas läbi sõidetud sai, avaldus klaasseina mõttekus täies hiilguses. Sealoleku ajal oli aga peamine eesmärk sooja saada – tubades olid küll radikad ja need keerasin ka põhja, kuid ega sellist mugavat temperatuuri ikkagi ei saavutanud. Õnneks võõrastemaja pidajad teadsid väga hästi, et kus nad oma asutust peavad (mägedes), mistõttu vooditel oli olemas mitu kihti villaseid tekke. Ja kõik need läksid ka kasutusse.

Enne päevale joone alla tõmbamist sai veel tiir poes käidud, kuna söögi- ja joogivarud olid otsakorral. „Spari“ ketti kuuluv pood oli piisavalt korraliku valikuga, isegi sooja toidu lett oli olemas. Sealt sai võetud karbitäis praetud, teravaid kanatükke (ei olnud ogalised vaid vürtsikad), juurviljahautist ning muffineid. Küsisin ühe töötaja käest ka õlle ostmise võimaluste kohta (st alkoholipoe asukohta), kuid sain vastuse, et kuna täna on pühapäev, siis on Mpumalanga provintsis alkoholipoed kõik suletud. Kui nii, siis nii, tuli piirduda teistsuguste karastusjookidega.

Ostetud söögikraami sai manustatud aga juba oma hotellitoas, televiisorit vaadates. Need kanapalad olid ikka tõeliselt maitsvad ja väga vürtsikad. Nende söömise järel hakkas lausa soe, aga see tunne läks „õnneks“ üsna kiirelt üle. Pärast „Robotite“ multika ja „Men in Blacki“ esimese osa vaatamist, sai lõpuks ka magama keeratud. Äratust ei pannud, sest kiiret polnud kuhugi. Vaikselt vaid sai loodetud, et ilm on homme veidi parem.