01.10 - LAV - uMkhuze LKA, Ilala, St Lucia

Tere oktoober! Äratus oli enne päikesetõusu, sest soov oli jõuda võimalikult vara sinna järveäärsetesse linnuvarjetesse. Ja no tegelikult oli lootus vara-vara ringi sõites ka näha ehk rohkem loomi (nt leopardi). Ärkamise fakt oli muuhulgas ka üsna toekas tõestus sellele, et suurkiskjad telki ei tunginud ja mind ära ei söönud.

Slender mongoose e mangust

Päikesetõusu ajal olin juba teel, uMkhuze savanni asfaltrajal vaikselt veeremas, silmad ja fotokaamera objektiiv aknast välja suunatud. Siit-sealt vaikselt jälle kogunes elektroonilisi jäädvustusi ja mälupilte, leopard siiski ennast näole ei andnud.

Kollased fever treed e palavikupuud

Linnuvarje oli inimtühi, mistõttu sai seal rahulikult hommikukohvi juua ja küpsiseid kõrvale krõbistada. Fotograafi jaoks need majakesed siiski väga produktiivsed polnud, seetõttu jäid visiidid üsna lühikeseks. Seda rammusam oli aga fotosaak linnuvarje ees asuvas autoparklas (lihtsalt üks puudevaba väike plats) istudes ja ümberkaudseid puid uurides. Toimus täpselt samasugune linnuliikide vaheldumine nagu ka Svaasimaal korra juba kogenud olin. Iga natukese aja tagant ilmutas kuhugi (sobivale) oksale selline tiivuline, kellega mul varasemalt polnud au fotokontaktis olla.

Uudishimulik vervetahv

Täiesti müstiline, ma ütlen! Nii ma seal parklas siis istusin, fotokas aknast välja ja katik plärises – kärbsenäpid, safiirlinnud, nektarilinnud ja nii edasi. Edasi sõites aga pakuti tee ääres veel kannuskäo, lootoselinnu, erinevate hanede, kuningkalurite, rähnide ja paljude teiste elukate fotografeerimise võimalusi. Kui mõtlete, et kas mul sellest pildistamisest kõrini juba ei saa (Krugeris, Svaasimaal ja mujal päevade viisi), siis vastan, et EI!

Kiiver-pärlkana

Selline erinevate liikide sadu vaid lisas halge mu loodusfotograafia lõkkesse. Ei võinud iial teada, et kes või mis järgmise nurga taga oli või kes järgmisena oksa peale lendab.

Nagu mainitud, siis need vaatemajakesed väga suurt muljet ei avaldanud (kuigi mõned imelised peegelpildid sai ka sealt), aga ülejäänud uMkhuze on loodust pildistada soovivale inimesele kui paradiis. Täpselt nii nagu tutvustav materjal lubas. Kui linnuliike on üle 400, loomi jagub ning maastiku mõttes vahelduvad soised järvekaldad kuuma ja tiheda akaatsiasavanniga, siis võib uMkhuzet täiesti rahuliku südamega hinnata kõrgeimate hinnetega.

Peegelpilt

Kaitseala südames on veel ka haruldane liivamets, mille tunnusjooneks on tumedate lehtede ja laiade okstega sherbertipuud (ingl.k. sherbert tree) ning niinimetatud punase südame puud, mille lendlevad roosade tiivakestega seemned tekitavad sügiseti väidetavalt väga kauneid vaatepilte. Kokkuvõttes olin äärmiselt rahul, et otsustasin siin veeta poolteist päeva. Loomulikult võiks siin olla veel kauemgi, kuid reisipäevad kulusid armutult. Ees ootasid veel rannikuäärne märgala ja kõrgem mäestik, mis lubasid hoopis teistsuguseid vaatepilte ning nendest ei tahtnud kuidagi loobuda.

Tutt-udelind

Pealegi said praktilised kõik uMkhuze teejupid läbi sõidetud ning varjed külastatud, mistõttu kripeldama ei jäänud midagi. Fotode mõttes sai siin samuti tehtud palju suurepäraseid pilte, mnjah, väga vinge paik.

Sõit jätkus juba tuttaval maanteel number kaks, suunaga lõunasse. Õhtuks oli soov jõuda rannikule, järgmisele kaitsealale, kuid enne seda pakkus reisikava välja ühe käsitööpaiga. Ilala Weavers (kudujad, punujad) on üks vahva ühiskondlik projekt, millel vanust varsti juba peaaegu pool sajandit. See sai alguse kahe sõbra ringreisist suulumaal ning seal tekkinud huvist suulude käsitöö vastu (jah, olin oma reisil jõudnud kunagise suulude kuningriigi maadele). Nimelt sattusid nad ühele käsitööturule (mis asus tavatsivilisatsioonist üsna eemal), kus kohalikud meistrid müüsid oma kaupu kohalikele elanikele. Esindatud olid kilbimeistrid, suulude odameistrid, korvikudujad, pottsepad, puusepad ja nii edasi. Kuna nad müüsid kaupa ainult omakeskis, aga käsitöö oli äärmiselt põnev ja kvaliteetne, siis need kaks sõpra otsustasidki alustada toodete laiemad turustamist. Eesmärk ei olnud mitte ainult kasumi teenimine vaid ka väikeste kogukondade naiste toetamine.

Välja-safiirlind

Punumistöö on midagi sellist, mida naised saavad teha muude tööde kõrvalt ja pole harvad ka juhud, kus müügist saadavad tulud on pere ainus sissetulek.

Nii avatigi pood ja sõna levimisel hakkasid käsitöölised neile kaupa tooma kuni 200 kilomeetri kauguselt. Põhilisteks artikliteks said Ilala nimelise palmi kiududest punutud korvid (sellest siis ka koha nimi). Huvi ja mahtude kasvades alustati ka eksporti (apartheide ajal oli see embargode tõttu keeruline, kuid tegevuse tausta arvestades lubas USA selle kauba oma turule) ning uue vabariigi ajal on see ettevõtmine saanud ka mitu korda auhinna Aasta Eksportöör.

Ehk siis selline sisuga käsitööpood, mitte hiina kauba parseldaja. Ning kui juba tuldud sai, siis kasutasin müügikohta ka eesmärgipäraselt ja andsin neile veidi oma raskelt teenitud raha. Nemad tänasid ja andsid mulle vastu asju, mille ise välja valisin. Valikusse sattusid väikesed, punutud korvikesed, zulude väike kilbi- ja odakomplekt (soovi korral oleks saanud osta ka täissuuruses, kuid siis oleks ilmselt Emiratesi lennule saamine nõksa keerulisemaks läinud), ehteid kodustele, käsitöökohvi ja muud pudi-padi. Hinnad ei olnud teps mitte kallid, pigem isegi odavad. Aga kaup oli autentne ja raha läks kohalikele tootjatele. Olin väga rahul, et sellise paiga olin taibanud reisikavasse sisse põimida.

Nonii, päev muudkui lendas, seega oli aeg otsida koht, kuhu telgivaia saaks maasse lüüa. Kujundlikult. Mitte, et telkimine kuidagi sobimatu või ebameeldiv tegevus oleks, kuid kohas, kuhu suundusin, päris kindlasti telkida ei tahaks. GPS-aparaati tippisin sisse koha nimega St Lucia, mis oli pisike linnake otse India ookeani kaldal, iSimangaliso märgala lõunaotsas. Telkimine selles Sitsiilias elanud pühaku nime kandvas asulas on ebatervislik ühel väga unikaalsel põhjusel – inimene on oma majakesed püsti pannud kaunil jõe suudmealal, kuid unustas kahjuks kokku leppida kasutuskorra seal ammuilma elanud jõehobudega. Ning selle tulemuseks on olukord, kus pimeduse saabudes ei ole üldse harv olukord, kus linnakese peatänaval tatsab ringi jõehobu või paar.

Kui te nüüd arvate, et „oi, kui nunnu“, siis selle kohta üks lugu, mida seal kuulsin. Üks kohalik elanik istus kodus ja vaatas rahulikult telekat. Ühe korraga kuulis, et korra haugub tagaaias. Haugub pikemalt kui tavaliselt. Peamiselt püüab kutsa selle lõugamisega öelda seda, et nägi JÄLLE üht gekot ringi siblimas või, et JÄLLE nägi mingit inimest tänaval jalutamas. No peremees, tee ometi midagi sellise korralageduse lõpetamiseks. Peremehel oli aga pooleli pingelise ragbmimatši vaatamine ja niiviisi ei teinud ta esiti paukast välja. Kuna inimese parim sõber pani aga jätkuvalt seda sõprust proovile, siis ühel hetkel härra murdus ja läks lojusele õpetust andma. Tavaolukorras on käitumisjuhend selline, et esimesena paned põlema tagumise veranda tuled, siis veendud, et kedagi pole ja siis avad ukse (tegevusjuhis, mis kõigile kohalikele juba emapiimaga edasi antakse). Tollel õhtul oli aga mees nii vihane koera peale (sest ragbimatš oli tõeliselt huvitav), et avas ukse ja tahtis koerale niisama käratada (koer ju asus pealegi oma tagaaias). Aga oh häda – kutsu ei haukunud mitte geko või naabrimehe peale vaid hoopis tema territooriumile tunginud jõehobu suunas. Ning jõehobu on Aafrika ohtlikeim loom (kui inimeste surmaga lõppenud juhtumid kokku lugeda), lõvi pääseb napilt esikümnesse.

Jõehobu on äkiline, kiire ja äärmiselt territoriaalne. Niipea kui mees tollel õhtul jala õue toetas, hüppas veeratsu talle kallale. Ning mehel vedas – ta kaotas ainul jala ning käe, elu jäi sisse. See on äärmiselt harv juhus kui inimene jõehobu rünnakus eluga pääseb – oma tohutute kihvadega (mis on kuni pool meetrit pikad ja kaaluvad mitu kilo) hekseldab ta ettejäänud elajad kiirelt vastupanu mitteosutavaks lihamassiks.

Aga jah, mees jäi elama ning jäi elama St Luciasse. Ta ei süüdistanud selles juhtumis mitte kedagi peale iseenda. Ta teadis, kus ta elab ning teadis, kuidas peab käituma. Tollel õhtul ta tegi vea ja maksis selle eest ränka hinda. Ning see ei ole lihtsalt lugu, mida turistide peletamiseks/meelitamiseks räägitakse. Internet on täis St Lucia tänavatel ja tagaaedades kondavatest jõehobudest. See on fakt, mida iga külastaja peab arvestama – pimedas tuleb olla äärmiselt ettevaatlik ning tänavatel niisama kolada on lausa eluohtlik. St Lucia ON linn, mis asub keset kaitseala krokodillide ja jõehobude maal.

Inimesed on elusloodusega selles paigas peitust mänginud juba aastat 1554, mil „Saint Benedicti“ nime kandva laevahuku ellujääjad antud paika jõudsid ja nimetasid oma asula Rio de Areias de Ouroks (Kuldsete liivade jõgi), mis peagi muutus St Luciaks.

Inglaste tulekuga sai linnakesest koht, kus kütid oma jahikirge said rahuldada. Jõehobud, krokodillid, ninasarvikud, elevandid ja teised loomad – kõiki sobis lasta. Ühe tollase Briti ohvitseri päevikus oli korduvalt sellist infot: „Lasin täna 15 jõehobu ja 4 krokodilli“, „Päevasaak 8 jõehobu“ jne. Loomi lasti niisama, lihtsalt seepärast, et nad olid olemas. Ühel hetkel jõudis aga õnneks inimestele kohale, et kui vägev ökosüsteem siin on ning juba aastal 1897 loodi St Lucia Kaitseala. Suure ümbernimetamise ajal sai sellest aastal 2007 iSimangaliso, mis tähendab suulude keelest „Ime“.

Kohale jõudes oli niisiis mu esmane plaan leida öömaja. Lonely Planeti kaart paigutas linna (pigem küll küla) tagumisse serva e siis ookeanipoolsesse äärde, eramajade rajooni ohtrate B&B-dega. Kodumajutus oli midagi sellist, mida veel LAV-s katsetanud polnud (no kui see Pretoria villa välja arvata). Täiesti huupi sõites, keerasin sisse St Lucia Wetland Park Guesthouse nimelise asutuse väravast. Omanik oli väga tore ja sõbralik, kuid puhtalt selle pealt ta siiski oma krundile tube juurde tekitada ei suutnud ning kõik olemasolevad kohad olid aga täis. Aga sellega meie omavaheline kontakt ei lõppenud, sest ta mainis, et siin St Lucias on kõik kodumajutuse pakkujad üks suur pere, mistõttu ta uurib, et kellel on ruumi. Näkkas kohe esimese telefonikõne peale – üle tee asuv Maputaland Guesthouse on valmis mind kohe vastu võtma.

Maputalandi siseõu

Sellel ajal kui nad omavahel pikalt ja laialt maast ja ilmast lobisesid, libises mu pilk üle retseptsioonis asuvate riiulite. Seal asus hulgaliselt pilte ning reisidelt toodud suveniire. Üks toki otsas olev kangatükk aga tekitas küll imestust – kangas oli kirju, täpsemal kolme paralleelse triibuga. Ning nendeks värvideks olid sinine, must ja valge. Jah, ühes pisikeses India ookeani äärses linnakeses Lõuna-Aafrika Vabariigis, täiesti suvaliselt valitud kõrvaltänava kodumajutuses oli riiulil pisike Eesti lipuke. Kui suur on sellise asja tõenäosus? Nagu käesolev moment näitas, siis 100%. Pärast telefonikõne lõppu küsisin omanikult, et kust ta selle sai. Keegi külalistest olevat toonud… Einoh… Küll aga tuli talle suure üllatusena, et see on Eesti Vabariigi nimelise pisikese Euroopa riigi lipp. Ta oli kogu aeg arvanud, et see on LAV sõbraliku naabermaa, Botswana, trikoloor. Kuna värvid on tõepoolest sarnased, siis andsin selle andeks, aga palusin ilusti estõunia nime meelde jätta. Minust ta sinna õppima jäigi :)

Maputalandi "Buffalo room"

Ja kui öeldi, et Maputaland asub üle tee, siis see oligi sõna otseses mõttes üle tee. Gisela ja Peter Orban juba ootasid ning juba esimestest hetkedest saadik oli vastuvõtt selline nagu oleks üle mitme aasta koju jõudnud. Ning see ei olnud selline pealetükkiv ega võlts vaid täiesti siiras külalislahkus. Ühe öö hinnaks nimetati 850 randi (60€) ning selle eest sai suure ja isikupärase toa koos vannitoaga, hommikusöögi, basseini ja kõigi teiste krundil olevate võimaluste kasutamise õiguse, hüva nõu võimalike tegevuste kohta (+ kogu vajaliku asjaajamise kui midagi välja valisid) ning vajadusel ka hea seltskonna õhtul terrassil aja veetmiseks. Ehk siis enne kui ma tegelikult tuba nägin (mis asus sisehoovis basseini kõrval), olin tegelikult juba müüdud.

Terve St Lucia oli selline troopiline aedlinn, kus vaid peatänaval on veidi rohkem rahvast. Rohelusse mattunud basseiniga Maputalandi tagaaed aga oli midagi sellist, mille külastamise eest Tallinna Botaanikaaed kindlasti korralikku raha küsiks. Lopsakad taimed, kirevad õied ning ringi lendavad troopilised linnud (peamiselt nektarilinnud).

Pärast „jah“-sõna pakuti kohe terrassil istet ning uuriti St Lucia külastamise põhjuseid. Minu enda peas oli neid neli – vaalavaatlus, sõit giidiga St Lucia järvel, St Lucia märgala kaitseala külastamine ning ujumine/päevitamine. Just sellises järjekorras. Gisela kiitis need kõik ka heaks ning pakkus ka kohe välja omapoolsed variandid. Vaalavaatlus on üsna kallis teenus – 900 randi (64€) per inimene, kuid elamusena peaks see kindlasti olema seda raha väärt. Pealegi on siinkandis küürvaalade nägemise tõenäosus 100% lähedane. Seetõttu tegin ka broneeringu kohe ära ning perenaine tegi momentaalselt kõne korraldajale ning sai kinnituse, et homme hommikuseks paadisõiduks kohti on ja 5.50 tuli olla St Lucia keskuses. Lahe! Sellise mugavusteenuse (broneerimine) eest muide raha ei võetud ning samuti ei soovitatud mingeid suvalisi sõbramehi. Minu reisikavas oli kirjas sama korraldaja ning ka tulevikku vaatavalt võib öelda, et pakutud teenuste soovitused olid alati väga head ning lisaraha koorimist minult, kui turistilt, ei esinenud (mis muidugi ei välista, et Maputaland korraldajatelt väikest teenukat ei saanud).

Gisela tutvustas kiirelt ka St Lucia linnakest ennast. Soovitas kindlasti ära käia rannas, ühel väikesel matkarajal, krokodillifarmis jne. Ujumiseks pidi kõige mõistlikum olevat väljasõit Cape Vidali, kuna siinsed rannad olid hetkel väga tuulised. Samuti tõi ta välja need restoranid, kus toiduga alt minna ei saa (nt Mosambiigi-Portugali stiilis „Braza“) ning mõned kohad, kuhu tasub minna ainult siis kui kõht on tapvalt tühi ning ei jaksa enam sammugi edasi astuda (või siis kui on soov saada „huvitavat“ kulinaarset elamust). Ühe mittesoovitusena tõi ta välja selle, et seda St Lucia järvekruiisi ei peaks tegema suurte jõelaevadega (nagu oli mul reisikavas) vaid hoopis pisikeste paadikestega. Hind oli sama, kuid teenus pidi olema kordades kvaliteetsem ja ülevaade kohalikust veemaailmast põhjalikum. Lõppu muidugi kordas üle selle, et pimedas väljas liikumisel tuleb olla äärmisel ettevaatlik (ja seda pigem vältida). Nad on korduvalt näinud jõehobusid oma esiukse ees passimas. Selge siis, kõik nõuanded ja soovitused jätsin meelde. Juttu oleks jätkunud kauemaks, kuid kibelesin juba randa. Oli ju sellel reisil esimene võimalus ookeani äärde minna.

Tee ookeani äärde

Ametlikke, nimega randasid, oli linna lähistel viis, kuigi sisuliselt oli see üks pikk (ja lai) liivariba, mis oli osa veel pikemast (mitusada kilomeetrit jooksvast) liivaribast. Võtsin Gisela soovitusel suuna St Lucia järve suudmealale, kus viis ookeanikaldale mõnus ja lai laudtee. Maapinnast kõrgemale tõstetud laudtee oli vajalik mitmel põhjusel. Esiteks oli see suudmeala üsna soine ja teiseks oleks maapinnaga samal kõrgusel jalutavaid turiste muidu põhjust kutsuda hellitavalt hoopis krokodillisöödaks. Krokude eest hoiatavad sildid olid üleval ning need krokodillid ei oleks teinud nalja (ega piirdunud ainult laste toast välja ajamisega nagu eksootiliste amfiibloomade koduspidamise igapäevaelu muredest ja rõõmudest jutustav lastelaul pajatab).

Peaaegu rannas

Laudteel jalutades ma küll kahjuks krokodille ei näinud, kuid jõehobude norsatusi ja vees puristamist oli pidevalt läbi ümbritseva pilliroo kuulda. Ning taaskord (seda oli juhtunud tõesti korduvalt ja korduvalt) mõtlesin sellele, et kui vingeid looduselamusi Lõuna-Aafrika Vabariik ikka suudab pakkuda. Rahvast praktiliselt polnud, päike paistis ning eksootiline elus loodus igal pool ümber. Ja tuli välja, et see oli alles algus. Eelmäng.

Vaalad!

Randa jõudes sattusin kokku ühe jalgrattaga ookeanit vaatama tulnud mehega. Kuuldekaugusesse jõudes viipas ta mu poole ning ütles, et vaata sinna. 100-200 meetri kaugusel merepiirist on vaalu näha. Et siis mida, kus, mis?!?? Mis mõttes on vaalu näha?? Aga natuke silmi pingutades ja ka binoklit kasutades lõpuks avaneski täiesti uskumatu vaatepilt – üsna ranna lähedal möllas üks (võimalik, et neid oli ka rohkem) küürvaal! Kord viskas uime välja, kord hüppas välja, et ookeanisse prantsatada, kord sukeldus näitamaks oma võimsat saba. Need hetked tundusid täiesti ebareaalsed. Esiteks polnud ma varem üldse vaalasid näinud vabas looduses. Teiseks tulin ma tollel pärastlõunal randa lihtsalt selleks, et ookean ära vaadata ning katsuda ja hea õnne korral ka mõnest randa uhutud efektsest puujurakast pilti teha. Aga, et kohe löödi trumbid letti ja näidata vaalasid – ausalt öeldes ei osanud ma isegi sellises kategoorias mõelda. Minu mõtlemiskategooria oli selline, et „loodetavati homse vaalatuuri ajal näeb vaalasid“. Tegelikult see polnud tavaline vaatepilt ka kohalikule, sest too jalgrattaga härra ütles samuti, et see on täiesti uskumatu ja imeline vaatepilt ning tõeline vedamine. Mõned üksikud inimesed, kes ranna peale ära jaotusid olid tol hetkel tõesti õnnega koos.

Suudmeala rand

Aga rand oli tuuline. Väga tuuline. Kuna liivariba oli ikka kümnete meetrite laiune, siis sai tuul korralikult lõõtsuda ning ka mini-liivatorme tekitada. Kuigi ilm oli palav, panin seal olles ikka jope peale. Vaated olid võimsad, St Lucia järvesuue (Mfolozi jõgi ja St Lucia järv ühinevad vahetult enne ookeani) paistis ning liivaluidete taga kõrgusid väikeste mägede mõõtu vallid, millel kasvas mets.

Gisela hiljem rääkis, et tegelikult on selle suudmealaga tänasel päeval suur probleem. Normaalses olukorras on järvesuue merre avatud ja läbi sellele tekib soolase ja mageda vee segunemise omanäoline ökosüsteem. Kuna jõgedest tuleb pidevalt magedat vett peale, siis ei lähe järv kunagi liiga soolaseks. Küll aga muutub asi tõsiseks kuivadel perioodidel, mil suue sulgub. Siis võib tekkida kaks negatiivset asja – järveala soostumine või hüpersoolasus (kohati on vesi 3 korda soolasem kui ookeanis).

Lained olid korralikud

Mõlemad on märgalale äärmiselt negatiivse mõjuga. Ning Gisela ütles, et tegelikult on neil olnud korralik põud ja vihma pole sadanud juba üle 10 aasta. Selles mõttes, et on sabistanud ikka, kuid selliseid märja hooaja suuri vihmasid, mis n-ö torud puhtaks lükkaks, neid pole olnud. Niiviisi ongi see järvesuue praktiliselt pidevalt kinni ning oht iSimangaliso jätkusuutlikkusele kasvab. Seda püütakse küll tehniliste vahenditega avada, kuid seda tuleb teha ettevaatlikult, sest vastasel juhul tekib hüpersoolasuse oht (järv täitub mereveega). Seetõttu Gisela ütleski, et St Lucia rahvas ootab ja loodab üht korralikku tsüklonit või orkaani, mis tooks jõgedesse vett ja tekitaks üleujutused. Ta ütles, et maju annab inimkäte abil parandada, märgala aga kahjuks mitte.

Ajupuit

Niisiis sai mõnuga nauditud vaalade mängusid, kuulatud võimsat ookeanikohinat, vaadatud ümbrust ning niisama liiva peal istutud. Kohe selline hea tunne oli sees selle vaalaasja pärast, ilmselt saavad need lähipäevad olema taas väga põnevad ja palju elamusi pakkuvad. Ahjaa, rannalt leidsin ka ühe fotogeenilise ajupuidu tüki ning tegin ka sellest siis pildi ära.

Päev hakkas juba vaikselt õhtu poole kiskuma ning selle peale tuli meelde, et pole süüa saanud tükk aega. Õnneks asus selle ranna lähedal üks soovituste nimekirja sattunud söögikoht - St Lucia Deep Sea Angling Clubi (St Lucia Süvamere Õngitsejate Klubi) restoran. Parkisin auto klubihoone ette ära ning olin sellel hetkel üks vähestest külalistest. Tegemist on sellise pubitüüpi ajaveetmiskohaga, kus õhtuti domineerivad õlu ja testosteroon. Vähemalt selline mulje jäi. Seintel olid vaheldumisi telekad (kust tuli eranditult sporti) ja kalakraam, sisustus oli robustne ning tagaseinas asusid piljardilauad. Teenindajateks olid kenad näitsikud ning need vähesed külastajad, kes olid, olid mehed, kes vaatasid ragbit ja libistasid õlut ning elasid häälekalt kaasa. Ehk siis selline aus kohalike meeste ajaveetmise koht. See oli paljulubav, sest loogika ütles, et süüa antakse siin järelikult korralikult.

Maha sai istutud terrassile, kust avanesid lummavad vaated järvesuudmele ja ka ookeanile. Ning toit OLI korralik – portsjon oli mehine ning portugali kastmes grill-liha känakas viis keele alla. Portugali mõjud siinses köögikultuuris tulenevad sellest, et Mosambiik on lähedal ja Mosambiik oli kunagine Portugali asumaa.

Pärast sööki sai Maputalandi tagasi sõidetud ning basseini ääres Gisela ja Peteriga pikemalt juttu aetud. Eesti oli nende jaoks uus koht, kuigi mõlemad olid päritolult sakslased. Ja mitte lihtsalt saksa juurtega vaid ikka konkreetselt Saksamaal sündinud ja elanud ning siis 1970.-tel Lõuna-Aafrika Vabariiki emigreerunud. Päris pikka aega elasid nad Johhanesburgis, kuid viimased 11 aastat siis siin St Lucias. Nende jutust kumas läbi ka teatav igatsus selle vana aja vastu. Gisela rääkis õhinaga sellest, kuid 1970.-tel oli Johannesburg selline tõeline koloniaalhõnguline metropol. Kui näiteks õhtul kinno mindi, siis pandi ikka ülikonnad ja õhtukleidid selga ning rahvas (loe: valged inimesed) veetis palju aega parkides ning restoranides. Kuritegevust oli vähe ja elu oli väga hea (loe: valgel inimesel oli elu väga hea). Eks ma mõnevõrra ka mõistsin neid – inimene on olemuselt tahes-tahtmata egoistlik. Kui sa olid valge inimene tolleaegses LAV-s, siis su elu oligi suuresti nagu lill – sissetulekud olid korralikud ja seetõttu said endale reeglina lubada väga luksuslikku elu. Ka Euroopa standardite mõistes.

Teisalt aga me ju teame, et mis oli selle kõige hind – põlisrahva räige rõhumine ja sisuliselt orjapidamise taastamine. Olen nõus, et post-kolonialistlik Aafrika ei ole suutnud luua ideaalseid ühiskondi ning on olnud ka katastrofaalseid arenguid (Zimbabwe, Rwanda jne). Kuid… kuid põlisrahvastel on õigus oma vead ise ära teha ja anda vähemalt võimalus ise oma elu üle otsustamiseks ja oma riigi ülesehitamiseks. Mustal mandril kahjuks väga palju häid näiteid pole (tänu tugevatele hõimusuhetele ja rivaalitsemistele, hoomamatule korruptsioonile ja fanatismi kalduvatele ususektidele), kuid LAV-i ma selleks siiski pean. Valgetel võis olla ju elu kunagi parem ja riik näis jõukamana, kuid täna on elu siiski enamusel parem ning LAV-st võib veel saada oluline majandusjõud maailmas (Aafrikas ta juba on üks olulisemaid).

Rääkisin veidi ka Eestist. Neile, kui endistele lääne-sakslastele, oli ida-Euroopa üks tume maa. Pärast NSVL kokkukukkumist tekkis ju sinna niipalju uusi riike, millega ühel eksiilis elaval sakslasel väga palju kokkupuudet pole. Baltikum ja Balkan on kaugelt kaarti vaadates üsna üks ja sama koht. See, et me oleme EL liige ja käibel on euro, pani aga neid imestama küll. Kliimast rääkides tuli neil heldimusega meelde ka Saksamaa, kus jõulude ajal toodi tuppa kuusk ja söödi seapraadi ning hea õnne korral nägi ka lund. Seega ühine keel sai leitud.

Kliima oli tegelikult ka peamine põhjus, et miks nad täna siin elasid. Sisuliselt on St Lucias igavene suvi. Kui su ümber on rahvuspark, ookean kiviviske kaugusel, linnake turismimelust hoolimata piisavalt väike ja vaikne ning korralik sissetulek tuleb lihtsalt sellest, et lased inimestel oma tagaaias olevates tubades ööd veeta, siis… ausalt öeldes oleks patt kurta. Ja see luksus pole ka hoomamatult kallis – sellise 6-toalise suure sisehooviga maja kõrvaltänavas (bassein ja muud kellad-viled) saab kätte 250 000 euro eest. Väiksemad majad maksid ca 150 000€ ja korterid alla 100 000 euro. Ehk siis kinnisvara on odavam kui Tallinnas ning  küttekulud… no saate isegi aru. Sellise maja omanik suudab endale tavaliselt lubada ka teenijat (kes koristab) ning aiatöölisi (reeglina mitu maja korraga on palganud ühe tiimi, kes siis mingi ajaperioodi tagant aiad üle käib).
Teenindav personal oli suuresti ka ainuke erisus St Lucia linnakese üsnagi valgest elanikkonnast. Turismiäri oli selle Suure-Jaani linna suuruse asula valdav sissetulekuallikas ning rõhk tundus olevat sakslastel. Paljud sildid olid lisaks inglise keelele ka saksa keeles ning saksa keelt kuulis väga palju ka keskuses. Tundub, et St Lucia on Saksamaal-Šveitsis-Austrias tuntud puhkekoht ja kohalikud on teinud panuse just nendele turgudele. Ning miks ka mitte – suur, rahvusvaheline Durbani lennuväli on kolmetunnise autosõidu kaugusel ja mainitud riikide kodanikel va krõbisevat reeglina jagub. Aga aitab küll tänaseks, guten nacht!