23.09 - LAV - Phalaborwa, Tshipise

Tänase päeva saab nimetada sõidupäevaks, kuigi sinna sisse oli põimitud ka üks vaatamisväärsus. Homseks õhtuks oli broneeritud ööbimiskoht Krugeri rahvuspargi kõige põhjapoolsemas kämpingus, mistõttu tuli õhtuks jõuda võimalikult pargi põhjapoolseima sissepääsuvärava – Pafuri – lähedale (et saaks homme kohe vara alustada). Ja LAV-i mõistes asuski see piirkond päris põhjas – Limpopo provintsi kirdenurgas, kohe Zimbabwe piiri lähedal.

Tee põhja

Kuna kiiret polnud, siis oli äratus pandud lausa (!) kella 9 peale. Oli ju ette teada, et homme ja ülehomme kõlisevad äratuskellad enne kukke ja koitu. Sõna otseses mõttes. Aga selline vanainimeste rutiin oli viimase nädalaga sisse harjunud, mistõttu enne kella seitset olid juba luugid automaatselt lahti. No tuli leppida. Termosesse sai tehtud väike kohv ning oligi minek. Ilm Blydes muutunud ei olnud, aga no paari päeva pärast olen tagasi, siis loodetavasti on juba pilt teine. Ilmateade ka lubas telefonis niiviisi.

Enne sõitu sai ka reisikava üle vaadatud ning piiratud ajaressurssi ja ilmaolusid arvestades, tehtud esimesed korrektuurid. Ehk siis mingid (küll väga põnevad) kohad said maha kriipsutatud, sinna lihtsalt ei jõua. Nii jäid välja võimas Waterbergi Biosfääri Kaitseala, Mapungubwe Rahvuspark (LAV, Botswana ja Zimbabwe piiri kohtumiskohal), Marakele rahvuspark ja Nylsvley looduskaitseala (väga hea linnuvaatlusala). Aga eks sellega ka reisikava koostades juba arvestasin, et valikuid tuleb teha.

Teeäärne võsapõleng

Ühest küljest on muidugi kahju mingitest vägevatest asjadest ilma jääda, kuid teisalt oli LAV-s niipalju vaadata ja kogeda, et selle üle pole pikalt põhjust kurvastada. Ei tekkinud reisi ajal ühtki sellist päeva, kus oleks igav või ümbruskond liiga üheplaaniline. Alati leidus mingi nüanss, mis üllatas või lausa jahmatas. Pealegi oli Kruger juba tänaseks kõik ootused loomade-lindude nägemise osas kuhjaga ületanud, mistõttu looduskaitsealade vahelejätmine ei löönud väga valusalt. Emotsioon kogemustest vemmeldas endiselt hinges ja kaks Krugeri päeva ootas veel ees.

Esimeseks (ja sisuliselt ainsaks) plaaniliseks vaatamisväärsuseks oli tollel päeval varasemate päevadega diametraalselt teistsugune objekt. Puutumatu looduse keskelt sai liigutud Phalaborwa linna, mille ümbruse on inimene niivõrd ära puutunud kui veel saab. Ja see puutumine jätkub ka tänapäeval. Ühesõnaga oli soov kaeda üht suurt ja võimast kaevanduspiirkonda, täpsemalt üht ilmatuma suurt auku maa sees.

Phalaborwa asub Limpopo provintsi keskel, Krugeri rahvuspargi vahetus läheduses. Kui looduskaitsjad poleks ette jõudnud, siis oleks ka Krugeri põhjaosa olnud täna üks tohutu kaevandus, sest maapõu on siinkandis rikas. Nagu LAV-s üldiselt, ainus mida neil tõesti pole, on nafta.

Phalaborwa piirkonda nimetatakse muuhulgas Olifantide oruks, siinne ümbrus on LAV-i kõige kuumem paik. Isegi talvel ei lange temperatuur alla 10 kraadi ning suvehooaja maksimumid võivad ulatuda 50 kraadi alla.

See, mida sinna vaatama sai mindud, oli Palabora Kaevanduskompanii kunagine avatud kaevandus, mille läbimõõt oli peaaegu 2 kilomeetrit. Ehk siis auk maa sees, aga selle eest Aafrika kõige laiem auk maa sees. Väidetakse, et paistab kätte isegi kosmosest, kuid sellised väited on alati diskuteeritavad. Kui oled ikka päris kaugel, siis tühjagi ta paistab.

Phalaborwa kaevandusala

Küll aga paistis see Phalaborwa kaevanduspiirkond juba kaugelt kätte autoga lähenejale. Esmaseks vihjeks oli katkematu veokite vool mõlemas suunas. Teiseks vihjeks olid tohutult suured taimestikuta alad ja kaevandusülejääkide mäed. Linna nimi tuleneb muide sotho keelest ja tähendab „parem kui lõunas“. Phalaborwale tänapäeval lähenedes on väääga keeruline selle fraasi tõepärasust uskuda ehk täna ei paistnud küll piirkond vähemalt inimesele küll ühestki otsast millegipoolest parem. Ei lõuna, põhja, ida ega läänega võrreldes. Parem võis olla see küll kaevandusfirmale, kes siin sai oma potentsiaali maksimaalselt ära kasutada. Kaevandatakse ja toodetakse seal päris erinevaid materjale – põhiliselt vaske, kuid ka kõrvalprodukte nagu anoodilima, nikkelsulfaati, magnetiiti, vermikuliiti, väävelhapet jne.

Üsna trööstitu vaatepilt

Kuigi Lonely Planet lubas lahkelt vaateplatvormi, kust avaneb võimas vaade kogu piirkonnale, siis keegi vist unustas kohalikele öelda, et mõni turist võib siia sattuda. Tegemist oli üheselt tööstuspiirkonnaga, kus puudusid igasugused viited lustisõitu tegevatele inimestele. Õnneks oli mul olemas GPS ja selle sees väga täpne kaart ka kõige väiksemate teedega, mistõttu oli võimalik vähemalt aimamise peale proovida. Nägin ära, kus oli kõige kõrgem koht (kaevandusülejääkide mäe tipp), teadsin, kus on see suur auk ning siis selle järgi püüdsin kohale jõuda. Esimesed paar katset lõppesid tupikus – tee kas viis mingi tehase territooriumile või kaevandusse. Lõpuks, õnnega pooleks leidsin tee, mis küll läbistas erinevaid tootmisterritooriume, kuid kus samas puudusid sissesõitu lubavad sildid. Jõudsin selle mäe jalamile ja etskae – seal oli selline imetilluke ja määrdunud silt kõvera puutoki otsas: „Viewpoint“ („Vaatekoht“). Kui ei teaks, mida otsid, siis sa seda silti ka ei näeks. Ning juhuslikult selle teeotsani oli täiesti võimatu sattuda. Põhimõtteliselt tuli paarist angaarist läbi sõita, et sinna jõuda.

Tee mäkke oli konarlik ja Hyundai pargimaasturile ilmselgelt ebasobiv. Juba eelnevalt mainisin, et mootori asemele olid kapoti all ja ajasid autorattaid ringi ilmselt paar väikest oravat rattas, sest kuidas muidu saab seletada fakti, et teist käiku ei kannatanud mäkketõusul sisse panna. Mootor oleks lihtsalt välja surnud. Ning kuigi tõus oli üsna järsk, siis mitte ka üleloomulikult järsk. Aga tipp sai lõpuks vallutatud ja „üllatuslikult“ polnud seal ei turistibusse ega nännimüüjaid. Oli lihtsalt väike varikatus, ning hunnitud vaated mitte nii hunnitule ümbruskonnale. Aga eks otsustage ise – vaadake pilte.

Kui nüüd küsida, et kas sellise jõnksu sissetegemine ja vaatekoha otsimine tasus ära, siis ei oskagi kohe vastata. Sellele, kellele tööstusmaastikud meeldivad, kindlasti soovitaks. Ja auk oli ka aus. Aga teistkorda ilmselt ei läheks. Samas selline kontrast metsiku looduse (kus oli õnn olnud seni LAV-s viibida) ja tehismaastiku vahel oli päris efektne. Seega kahetsust hinges pole.

Ka seda silti tasus tõsiselt võtta

Pärast Phalaborwat oligi tegelikult ainsaks tegevuseks sõitmine põhja poole. Läbi külade ja savanni, läbi mägede ja poolkõrbete. Tee peale jäid küll Funduzi järv ja Thathe Vondo mets, mis olid kohalike Venda-hõimude jaoks väga pühad (nt esimese pilgu järvele võisid heita ainult nii, et olid seljaga järve poole ja vaatasid jalge vahelt) ning turistidele lisaks sellele ka väga palju silmailu pakkuvad kohad, kuid kuna nende vaatamiseks soovitati varuda pool päeva kuni päev, siis tuli neist loobuda.

Apelsinisaak oli valmis

Niisama linnukest ei tahtnud ka kirja saada – et sõidan korraks läbi, siis on tehtud-nähtud – ja õhtuks oli selgelt vaja jõuda Krugeri põhjaväravale võimalikult lähedale.

Tee oli küll pikk, kuid kaunid vaated vaheldusid pidevalt. Limpopo provints (hoolimata kaevandustest) on LAV-i üks vaesemaid ja siinne rahvastik oli palju monotoonsema läbilõikega. Ehk siis valget inimest väga ei kohanud. 5,4 miljonist elanikust 97% on mustad aafriklased (peamiselt sothod, kuid ka vendad ja tsongad) ning 79% inimestest elab allpool vaesuspiiri. Põhiliseks tegevusalaks on põlluharimine (mais, puuvill, päevalilled, banaanid, apelsinid, mangod, erinevad pähklid jne) ning seda kõike sai ka oma silmaga kaeda.

Limpopo provintsi külaelu

Keskmises külas olid õlgkatusega muda-või kivionnid ning ka sellise ühetoalise korteri suurusega väikesed kivimajad. Ei saaks öelda, et inimesed olid paljad või näljas. Näljas olemine vajab antud piirkonnas ikka üsna suurt pingutust – maa on üsna viljakas ning saaki saab mitu korda aastas. Teisalt oli näha, et elati väga kasinalt. Oli oma majake, väike maalapp ja kogu lugu. Jõukamatel ka motikas või auto. Samas inimesed paistsid väliselt rõõmsalt, naeratus oli enamasti näol.

Veel külavaateid

Giyani linnas oli lõunapaus, tangitud sai nii end (KFC) kui ka autot (Shell). Auto isu oli seekord eriti suur. Nagu varem juba mainisin, lasid bensuka teenindajad auto paagi alati triiki täis. Giyani teenindaja tegi aga rekordi, isegi ei oska öelda, et mitu minutit ta sinna paagi peale kütust sirtsutas. Igatahes ligikaudu 10 liitrit suutis ta veel paaki mahutada pärast seda kui voolik klõps tegi. Ning ma jälgisin hoolega – ta ei lasknud seda kütust kuhugi taskusse või omaenda kanistrisse, voolik oli kogu aeg paagis.

Edasi läks sõit laiuvate apelsiniistanduste vahel, käes oli saagikoristusaeg. Teedel sõitsid traktorid, mille hiiglaslikud järelkärud ägasid oranžide kuhilate all ning veel koristamata istandused olid samuti mõnusalt oranži-rohelisekirjud. Võib-olla just neid pildil kujutatud apelsine sai ühel hetkel osta ka Eesti kaubandusvõrgust, sest poelettidel olevad sügis-talvised apelsinid on tavaliselt just LAV-st pärit.

Vahelduvad maastikud - kord troopika...

Et mitte mööda lasta võimalust hankida oma keresse värskeid vitamiine, sai korra tee ääres ka kinni peetud ning uuritud, et mida müügilettidel pakutakse. Just vahetult pärast silti „Tee ääres kauplemine keelatud“ hakkasid järjest tulema väikesed müügikohad, kus kohalikud müüsid lähikonna põldude ja istanduste saaki. Enam-vähem nagu meil sügiseti, kus tee ääres on sildid „Kurk-Tomat-Kartul“, ainult et seal müüdi peamiselt puuvilju. Apelsinid olid peamine artikkel ning need olid topitud võrkudesse, kusjuures miinimumkogus oli 5 kg (mis maksis ca 1€). Kuna oli selge, et sellise hulga apelsinidega ma midagi tarka peale ei oska hakata ning niisama raisku ei tahaks

...ja siis põhjamaine mets

ka asju lasta minna (hoolimata odavast hinnast), siis sai ostetud hoopis mõned avokaadod, kilojagu mandariine, kimbu banaane ja ühe suur papaia. Kokku läks see maksma 30 randi (ca 2€). Võimalik, et see oli erihind valgele turistile, võimalik, et oli ka õiglane hind. Mina igatahes oli väga rahul, et sain sellise raha eest sellise hulga kaupa, seega ilmselt võib hinda ka õiglaseks pidada.

Kohalikud banaanid ja mandariinid sai ka kohe ära proovitud ning need maitsesid ülihästi. Värsked, päikese käes küpsenud ning täpselt õige valmidusastmega. Eriti suur vahe poekaubaga tuleb sisse just banaanide puhul. Teatavasti on kõik Eestis müüdavad banaanid valminud kusagil hulgimüüja küpsetusahjus ning päikest näinud vaid kasvamise algfaasis.

Jalgpallimatš külatanumal

Otse puult nopitud banaanid on ikka täiesti teise (loe: parema) maitsega, mandariinidega nii suurt vahet ei tunneta. Navigatsiooniseadmesse oli sisestatud selline paik nagu Tshipise Resort põhja-LAV-s, üsna Zimbabwe piiri lähedal. Sellest paigast oli Krugeri pargi väravani 1 tund sõitu, mis tundus väga mõistliku ajahorisondina. Seda muidugi ei teadnud, et kas seal vabu kohti on, lootsin, et on. Tee sinna oli pikk, kuid nagu mainitud,  siis äärmiselt huvitav.

LAV põhjaosa loodus

Ühel hetkel asendusid istandused lõppematute väikeste külakestega, mis olid elustandarditelt kehvimad, mida siiani olin LAV-s kohanud. Räpasus ja vaesus on domineerivad märksõnad, mida põhja-Limpopo külade kohta öelda saab. Ikka need samad mudahütid ning äärmiselt kasinad elutingimused. Vastupidiselt homogeensele külaelule, vaheldusid maastikud endiselt. Mäed ja savannid vaheldumisi.

Jõudes LAV-i ühele põhjapoolseimale maanteele, kadus aga asustus praktiliselt üldse. Oli vaid üks lõputu savann ja mõned kaljused mäerünkad. Forever Tshipise Resorti nimeline puhkekompleks on varjunud ühte rohelisse oaasi mainitud tee ääres. Vastuvõtus ootas ees laia naeratusega härrasmees, kes minu suureks rõõmuks ütles, et neil on kohti küll pakkuda järgnevaks ööks ja veel äärmiselt mõistliku hinna eest. Ligikaudu 100-st rondavel-tüüpi majakesest eraldati siis üks ning lisati, et kõik külalised on alati oodatud kasutama ka kõiki puhkeküla võimalusi – 3 välibasseini, minigolf, restoran, poodi, tennisväljakuid ja mida kõike veel. Vaadates veidi selles aiaga piiratud sisemaakuurortis ringi, jäi silma, et äärmiselt valge on. Mitte õues vaid külastajaskond.

Kõigi mugavustega hütt

Hütt oli kõige luksuslikum, mida LAV-s nägin – kõik oli viimase peal ja majake oli ka äärmiselt ruumikas. Kuna hakkas vaikselt hämarduma, siis sai otsustatud vähemalt basseinid ära proovida. 3 basseini tähendas seda, et oli 3 erinevat basseini. Lastebassein, soojaveebassein ja külmaveebassein. Arvestades seda, et väljas oli sooja 30 kraadi ligi, tundus sooja veega bassein natuke pentsiku ideena, kuid just selle ümber käis peamine melu. Inimesed grillisid, tšillisid, päevitasid, suhtlesid ja suplesid. Soojakraade oli veel samapalju nagu ühes kuumas vannis. Proovisin ka ujuda, kuid sellise temperatuuriga vees tundus see äärmiselt ebamugava tegevusena. Kohe päris vastik oli ning kui välja tulid, siis lõdisesid selle 30-kraadise „külma“ käes. Võib-olla vanematel inimestel (keda seal ikka jagus) meeldib oma vanu konte poolkeevas vees ujutada, kuid mulle istus see külma veega bassein ikka kordi rohkem. Vesi oli päris karastav ning tõmbas kohe elu sisse õhtuks.

Õhtu lõppes minigolfi ja matsaka lihasteigiga hotelli restoranis. Õhtul kella 7 paiku oli muide söögikoht justkui maha jäetud – väga paljud grillisid ja toitsid end ise (majakestel oli kõigil oma köök ja grilliala) ning laisematel polnud veel õhtusöögi aeg alanud. Seetõttu sai lubada ka sellist ebaviisakust, et restoranilauas kodumaale helistada üle Skype’i (üle pika aja oli jälle wifi saadaval). Kõne hakkis, aga jutud said räägitud ja näod üle vaadatud. Liha oli maitsev ning sellega tegelikult ka päev lõppes, homme ootas ees taaskord varajane ärkamine ning taaskord Krugeri Rahvuspark.