20.09 - LAV - Krugeri Rahvuspark

Rondavel

Kell helises 5.30. Selle heli peale juhtus see, et poolunise peaga võtsin telefoni ja lükkasin äratuse kolmveerand tundi edasi. 6.15 oli järgmine pinn-pinn-pinn. Ei jaksanud seekord enam nii vara ärgata ning eilse hommiku põhjal oskasin juba hinnata, et fotoka ning objektiivi jaoks hakkas parim aeg kella poole 7 paiku hommikul,

Vesivohlud hommikuvalguses

varem oli natuke liiga pime. Arvestasin ka veidi sellega, et selle kämpingu lähedal oli loomade-lindude nägemise võimalus selgelt kesisem.

Siis sai igatahes kiirelt autosse kobitud ja peagi olingi Pretoriuskopile kõige lähema veesilma juures (veesilmad siis teatavasti parimad paigad, kus kuival ajal loomi kohata võib). Kahjuks oli seal totaalne vaikus. No selge siis, kiirelt suund Krugeri keskosa suunas. Tänane plaan oli siis järgnev –

Gepardiema oma karvapalliga

Pretoriuskopi kämping -> Skukuza kämping (tankimiseks ja toidu ostmiseks) -> Tshokwane piknikuala -> Satara kämping (öömaja). Teekond oli päris pikk – 140 kilomeetrit – kuid õnneks oli terve päev aega selle läbimiseks. Krugeri kaardi leiab siit (kui kaardile peale klikkida, siis näete suuremalt). Pretoriuskop on all vasakul ääres, Satara aga pargi keskosa lähedal.

Portree

Tegelikult kogu see Pretoriuskop-Skukuza tee oli hõre. Hõre Krugeri mõistes, sest tegelikult lisandus liike (peamiselt linnuliike) nähtud elukate registrisse pidevalt. Paljud said neist üles pildistatud, paljud jäid ka niisama mälusoppe rikastama.

Ühel hetkel aga sõitis auto kõrvale kohalik pargitöötaja oma safarimasinaga ja soovis kõnelda. Ütles, et kui soovid, siis võid eelmisest teeotsast sisse

Üle-meetri lind - lõuna-maasarvik

keerata – ca 500 meetri kaugusel võib näha gepardit kolme pojaga. See teelõik oli muide selline, mille ees oli keelumärk. Ehk siis tavajuhtudel on tee mõeldud ainult ametlikele safarituuridele, mida juhivad pargivahid. Aga kuna mulle luba ja vinge lubadus anti, siis loomulikult kasutasin selle ära. Ning tõepoolest – ligikaudu poole kilomeetri kaugusel oli veel 3-4 safariautot end tee äärde parkinud ja kõik vahtisid üle väikese

Savanni-kaeluskotkas

lagendiku puude piiri poole. Vahtisin ka, kuid ei miskit. Vaatasin nii binokliga kui läbi teleobjektiivi, aga no kurat ei ole ju midagi. Safariautotäis hiinlasi aga oli väga elevil, näitas näpuga ja osad tegid taas tahvliga pilti. No mis mõttes? Ligikaudu 10 minutit läks aega, et leida ca 100 meetri kauguselt üles istuv gepardiema ja temal kõrval olevad 3 kutsikat. See oli jälle selline vau-elamus. Tükk aega passisin ja plõksisin

Pisike steenbok

pilte, siis aga läksid loomad liikvele ja tulid veidi lähemale. Lahe! Tuli ära päris mitu kaadrit, mille osas võis öelda, et „no see on küll hea pilt“. Peagi liikus perekond taas edasi. Sõitsin selle peale kiirelt aimamise peale suurele teele tagasi ja õigesti tegin. Gepardiema tuli rohu seest välja täpselt auto juures ja asus seega vaid mõne meetri kaugusel objektiivist. Loom kaadrisse enam ära ei mahtunud.

Nelja jala ja kahe peaga kiiver-pärlkana ;)

Uskumatu, adrenaliin oli põhjas! Autodest ja piltnikest ei teinud loomad väljagi, meid nagu ei eksisteerinudki. Masinate vahelt ületati ka tee ning peagi olid nad kõrgesse rohtu kadunud.

See oli tõesti üks selline kogemus, mis jääb meelde. Väga pikaks ajaks. Pärast seda kohtingut geparditega oligi varsti taas Skukuza kämping, kus sai tangitud, vett ostetud (ees ootas taas üks kuumemaid päevi reisu jooksul) ning kiire hommikusöök tehtud.

Krugeri keskosa savann

Edasi annab reisipäevik teada: sõitmine, pildistamine, sõitmine, pildistamine. Lõunaks sai jõutud Tshokwane piknikukohta, kus sai ka söödud. Proovisin ära Kuduworsi (jah, vorst kudulihast) saia vahel ning taas boereworsi (buurivorst) Pap & Shiebaga. Nende papi & shieba osas oli loto, sest ega mul polnud aimugi, et mis see olla võiks.

Tüügassiga pärast suplust

Eeldasin, et pap on kartul („papas“), aga tegelikult toodi hoopis mingi puder. Hiljem selgus, et pap ongi teraline maisipuder ja shieba taimne kaste selle peal. Tuleb mainida, et silmiavav maitseelamus see polnud, mistõttu jäi enamus putru järgi. Vorstid olid aga küll väga head. Õnneks rahaline kadu polnud ka suur, kogu lõuna kokku läks maksma vaid R35 (ca 2,5 €). Ning tegelikult ei läinud see toit ka raisku, sest kohalikud kirevad kuldnokad noolisid toitu juba sellel ajal kui polnud nende asi noolida.

Hulgu-madukotkas

Need olid ikka parajad nahaalid, kuid eks nad teadsid, et siit saab.

Lõuna keres, võis jätkata. Kraadiklaas piknikukohas näitas 38 kraadi Celsiust, tuult praktiliselt polnud. Karm.

Mõned eredamad hetked pärastlõunasest paneksin veel kirja.

Väikeseid teid pidi sõites ei näinud praktiliselt kedagi. Selles mõttes, et teisi inimesi ei näinud. Loomi aga küll. Ühel hetkel näiteks jäi teele ette elevandikari, no nii 15-20 londiline. Loomulikult jäin seisma ja suretasin auto välja, ootamaks, et nad oma teeületuse lõpetaksid. Järsku nägin

Filosoofid - karupaavianid

tahavaatepeeglist, et osad vandid hakkasid üle tee minema auto tagant ning üsna lähedalt. Istusin kui kangestunult, aga vandud piltnikust välja ei teinud, aeti oma asju. Järgmisel hetkel aga sattus auto kõrvalt mööda jalutav noor elevandihakatis fotograafi märkama ja siis tegi ta seda, mis korraks võttis kõhu õõnsaks. Nimelt võttis ta suuna auto peale ja hakkas jooksma, ise vihast nägu tehes ja puhkides, kõrvad nii laiali kui veel sai. Ligikaudu 10 meetrit enne masinat jäi vants aga seisma ning astus võsa poole nagu midagi poleks juhtunud. Teadsin küll, et noored pullid selliseid „petterünnakuid“ teevad, kuid üks asi on seda teada, teine asi aga kogeda.

Smith's Bush Squirrel

Jah, tegu oli küll noore loomaga, kuid siiski parajalt kerekaga. Ning ausalt öeldes pole väga vahet – isegi kui su poole tormab „ainult“ kolm tonni kaaluv nooruk, sooviksid sa tollel hetkel mujal olla. Kuigi 99% juhul on tõepoolest tegemist mock charge’i ehk petterünnakuga. Sääl istudes kuulsin ka ära teada-tuntud elevantide hüüatused, vägev!

Kuningas

Järgmine ere hetk oli siis kui pidasin kinni tee ääres, kus juba seisis 4-5 autot. Pärast minutitepikkust otsimist, selgus ka põhjus. Sealsamas tee ääres põõsa all pikutas hüäänkoerte (Wild Dogs) perekond. Kuigi nad pole just loomariigi iludusvõistluste võidu pretendendid, siis seda enam on nad haruldased. Tegemist on Aafrika mandri ühe kõige haruldasema loomaliigiga – Krugeris on neid alla 500 isendi ning see moodustab üle 10% terve liigi populatsioonist.

Liiga lähedal...

Väga head digipilti kutsadest ei saanud (kuna nad olid end põõsa alla päikese eest ära peitnud), kuid mälupildid on selle eest esmaklassilised.

Kui sajab, siis lausa kallab… Õhtu hakkas kätte jõudma ning väljas oli mõnus õhtuvalgus. Mõned kilomeetrid enne Satara kämpingut seisis taas paar autot tee ääres. Mis siis seekord? Lõvid! Kohe päris mitu tükki. Esiti lebotasid nad eemal puude piiri ääres, kuid peagi tõusid püsti ja jalutasid aeglaselt autodele lähemale.

Tiine gepard

Lõvid!! Loomad nii erutunud pealtvaatajate suhtes polnud, tegelikult ei teinud nad vaatlejatest absoluutselt väljagi. Ajasid omi lõviasju ning võtsid platsi 5-6 meetri kaugusel minu fotoka objektiivi välimisest otsast. Kui sa läbi kaamera pildiotsija leiad end isalõvi vurrusid ja kihvu üle lugemas (vabas looduses), siis tasub korra peatuda ja oma tegevus läbi mõelda. Põhjalikult. Kui loomade kuningas oleks soovinud, oleks ta 1-2 hüppega olnud auto juures, enne… enne kui ma oleks jõudnud isegi püksi teha ja olukorra tõsidusest kiljatusega märku anda.

Loojangu värvid I

See hoolimatus võis olla vabalt ju pettemanööver – liigud niisama muuseas hooletult lähemale ja siis amps…. Igatahes lasin akna koomale igaks juhuks. Elamusena jääb see aga taaskord selle reisi ülemisse otsa – näha lõvisid looduses ja kuulda neid möirgamas - puhtalt selle pärast tasus tulla siia kaugele maale.

Paarsada meetrit edasi oli väike järveke, mille äärde tuli ettevaatlikult üks tiine gepard. Jooma tuli. Kuigi eelnevad meeliülendavad kogemused ja fakt, et

Loojangu värvid II

hommikul juba nägin üht gepardit väga lähedalt, veidi varjutasid kohtumise unikaalsust, siis tegelikult oli see taas üks võimas kohtumine. Olgu öeldud, et terves Krugeri pargis on ainult ca 200 gepardit – tänase päevaga oli neist ära nähtud 5. See on haruldane vedamine.

Peagi pärast seda eluslooduse tulevärki ka päike loojus ja sai jõutud Satara kämpingusse. Sain oma hüti võtme kätte ning ka teadmise, et homme ööseks lähipiirkonna kämpingutes vabu kohti pole. Polnud ka kaugema piirkonna omades. Seega homme õhtul tuli Krugeri territooriumilt lahkuda, mis vormistati ka kohe ametlikult ära (pargi väravas pead esitama lahkumisdokumendi). Aga seetõttu ma meelt ei heitnud – tervelt üks vaatluspäev oli ootamas ning plaan oli mõne päeva pärast ka naasta Krugeri kõige põhjapoolsemasse otsa.

Hütt oli sarnane, kuid mõnevõrra luksuslikum kui eelmised. Sees oli LCD telekas ja köögiosa oli täiesti eraldi, kõrvalasuvas ruumis (kõigi köögitarvete ja –masinatega. Tõsi, nõudepesumasinat polnud). Kui oma asjad tuppa ära visatud ja läksin taas kämpingu restosse õhtusöögi jahile. Sellises paigas viibides ei saa ju öelda, et lähed sööma – ikka jahile. Söögiga too sündmusterohke päev ka lõppes – väsimus oli peal ning homme oli taas vara vaja ärgata.