27.09 - Svaasimaa - Ngwenya, Mantenga muuseumküla

Õuduste öö (kus midagi ei juhtunud) lõppes ametlikult kell 7.30 kui telefon tirisema hakkas. Kella kaheksaks oli nimelt eile tellitud hommikusöök. Täpselt punkt kell 8 restorani minnes aga oli teenindav personal hommikusöögi soovist pehmelt öeldes hämmingus. Välja seda ei näidatud – juhatati kiirelt lauda ja uuriti, et mida siis täpsemalt pakkuda tohib, kuid oli selge, et täna hommikult tööl olnud teenindaja ei teadnud õhtusest kokkuleppest midagi. Aga sellest polnud midagi, sest see pisike möödarääkimine tehti kiirelt heaks väga rikkaliku hommikueinega. Alustuseks toodi muffinit ja kohvi. Kuna ma magusa koogikese soovisin pärastiseks jätta, siis jäi see lauale ootama. Peagi tuli teenindaja küsima, et kas mulle see ei maitse, ta võib teistsuguse ka tuua. Ütlesin, et söön ikka soolast ennem, millepeale tegi kelnerihärra üsna imestunud näo – eks neil seal Euroopas vist omamoodi kombed (sellise mõtte võis ta näoilmest välja lugeda).

Põhiroog oli aga äärmiselt külluslik, lausa ülevoolavalt toekas. Suur taldrikutäis munaputru koos peekoni ja boerworstidega (grillvorstid siis), kõrvale kanamaksapasteet (mingis letso laadse kastmes) ja mehhikopärased oad. Maitsete bukett oli uudne, kuid väga hea. Päeva edenedes selgus, et ka kere ei hüljanud uusi toite ära vaid seedis kohe mõnuga.

Silmini täissöönuna sai teele asutud. Väga vastuoluline koht oli see Country Kitchen Restaurant & Guesthouse. Kõik oli tegelikult ju suurepärane – toit, tuba, teenindus – kuid ometigi ei tekkinud sellist tunnet, et tahaks veel siin ööbida. Jah, söömiskohana ideaalne, kuid magamiskohaks ei soovita. Väga subjektiivne arvamus.

Teel naaberriiki

Sabie -> Nelspruit -> Barberton -> Oshoek -> Ngwenya. Selline teekond sai läbitud järgneva mõne tunni jooksul. Maastikud taaskord vaheldusid pidevalt – kõrged ja rohelised metsad ning kivine savann läbisegi. Mida Ngwenya poole, seda rohkem mäed ja kivine pinnas domineeris. Oshoek/Ngwenya oli ka koht, kus sai ületatud LAVi ja Svaasimaa piir. Ning piiriületus oli tõeliselt vana kooli stiilis – auto tuli ära parkida ja siis tuli võtta järjekorda, et kõik vajalikud templid passi saada. Järjekord oli äärmiselt kirju – nii jõukast LAV-st kodumaale naasvad lihttöölised kui ka rikkad lõuna-aafriklased, kes tulid Svaasimaale nädalavahetust veetma. Identifitseerida sai neid nii välimuse kui sabas oodates pealt kuuldud vestluste kaudu.

Karjamaad LAV-Svaasimaa piiri lähedal

Kuigi Eesti pass polnud siin ilmselt väga levinud dokument, siis veidi klõbistamist ja ilma pikema jututa löödigi LAV-st lahkumise tempel ära (tähelepanu tasub pöörata sellele, et LAV viisa oleks kindlasti multiple-entry).

Kuna arvasin, et nüüd on kõik ja Svaasimaa asjad aetakse juba kusagil eespool korda, siis sai autosse tagasi mindud ning enesekindlalt piiripunkti sõidetud. Seal aga selgus, et vastu võttis hoopis Svaasi piirivalve, kes viitas, et Svaasimaa templite saamiseks oleks tulnud veel üks järjekord ära seista. Selleks, et mitte piiril ummikut tekitada, lubati auto ära parkida Svaasimaa territooriumile, politseimaja hoovi. Svaasimaa piiril läks tegelikult sama kiirelt, paanikat Eesti pass ei tekitanud. Lisaks pitsatile tuli loobuda ka 50 randist, mille eest anti tõend, et Svaasimaa Kuningriigi teemaks on tasutud. Ligikaudu pool tundi võttis see piiriületus aega.

Svaasimaa kiirtee

Niisiis Svaasimaa. Esimene peatus oli kõige esimene teele jäänud bensiinijaam. Seal olid mitmed sularahaautomaadid ning kuna mul Svaasimaa raha (1 lilangeni (mitmuses emalangeni) = 100 senti) polnud, siis soovisin seda kohe hankida. Teadsin, et kurss on LAV randiga üks ühele. Automaadist kupüüre saades tekkis aga hämming – kas välimus on samuti üks ühele? Ükskõik kuipalju ma uurisin, ei eristanud ma neid rahatähti kuidagi piiri taga kehtinud rahadest. Ja tegelikult ei olekski saanud eristada, sest siinne automaat andiski mulle LAV rande.

Asjaolu, mida ma ei teadnud, oli see, et siin riigis kehtib rand samaaegselt kohaliku rahaga. Alguses mõtlesin, et neil oma raha polegi ja lilangeni on vaid rand kohalikus keeles (seda kinnitas muide ka üks poeteenindaja), siis hiljem jäi näppude vahele ka Svaasimaa oma kupüüre ja münte. Eks see oli nii tehtud seetõttu, et sõltuvus LAV majandusest on suur ja enamus turistidest on naaberriigist. Puhtalt mugavuse mõttes.

Antud asja ma niisiis Svaasimaa kohta tol hetkel ei teadnud. Tegelikult oli neid asju veelgi ning ilmselt keskmisele eestlasele ei ütle see riiginimi üldse midagi. Seetõttu järgneb nüüd väike ülevaade. Pildid teksti juures on tehtud teel ja Mantenga kultuurikülas, millest juba hiljem.

Tere tulemast pealinna!

Svaasimaa Kuningriik (kohalikus keeles Umbuso weSwatini) on viimane absoluutne monarhia Aafrikas. Asub ta Mosambiigi ja LAV vahel, merepiiri talle eraldatud pole. Ta on ka üks Aafrika väiksemaid riik – ühtpidi paarsada kilti ja teistpidi veidi üle saja (Eestist üle kahe korra väiksem). Inimesi elab Svaasimaal veidi üle miljoni, enamus nendest on svaasi rahvusest.

Inimloomad on selles piirkonnas elanud väga kaua, see on üks paikadest, mis võib olla vabalt inimkonna hällidest. Esimesed märgid ulatuvad varasesse kiviaega (e siis 200 000 aasta taha) ning vanimad koopamaalingud on ole 25 000 aasta vanad. Esimesteks elanikeks arvatakse siin olevat Khoisani hõimu kütid-korilased, kes olid pärid Aafrika keskosast. Riigi praegune nimi tuleneb kunagise kuninga Mswati II nimest. Too kuningas nimelt oli väga sõjakas ja selles ka üsna edukas, mistõttu svaaside valdused suurenesid tema valitsemise ajal üle kahe korra. See aga oli selline tinglik valduste laiendamine, sest Aafrika lõunaosa pidasid enda omaks siiski erinevad Euroopa riigid. Svaasimaad valitsesid korraga nii britid kui hollandlased (koos svaaside endaga) ning 19. sajandi lõpus anti neile üllatuslikult teatav autonoomia LAV koosseisus (Svaasimaast sai LAV protektoraat).

Mbabane jõukamad piirkonnad...

Riik sai iseseisvaks 1960.-te keskel ja siis hakati ka õhinaga demokraatiat üles ehitama. Mõned aastad hiljem aga vaatas valitsev monarh, et nii ikka ei lähe ja tühistas põhiseaduse ning kinnitas üle, et tema on siin riigis seadus. Tundub, et svaasidele see sobis, mingeid rahutusi ei tekkinud. Ning kui kuningas Sobhuza II aastal 1982 kõrvad pea alla pani, oli ta võimul olnud juba 83 (!) aastat (kuningaks kinnitati ta mõnekuuselt). Tema järglaseks sai Svaasimaa Kuningas ja Ingwenyama (otsetõlkes „Lõvi“) nimega Mswati III, kes on võimul tänaseni. Riigis on ka parlament, kuid sisuliselt teeb otsuseid ikkagi kuningas. Traditsioonide kohaselt valitseb riiki kuningas/lõvi koos oma ema/emaelevandiga (st mitte reaalse emaelevandiga – see on tema aunimetus). Viimane on riigi spirituaalne juht.

Nii parlamendis kui ka kohalikes omavalitsustes on üsna suur roll erinevatel hõimudel ja nende juhtidel, tegemist on selgelt vanu traditsioone austava riigiga. Ning elanikud on sellise korraga rahul, monarhial on endiselt väga korralik toetus.

...ja kesklinnakant

Sellele vaatamata peab tänast olukorda vaadates tunnistada, et riigina on Svaasimaa läbi kukkumas ja selle tulevik on äärmiselt tume. Ei, tegemist ei ole valestivalitud majandusstrateegiaga või liigselt võetud laenudega. Põhjus on palju lihtsam, kuid sedavõrd karmim – HIV/AIDS. Antud riik on maailmas number 1 HIV-kandjate osakaalu osas ning see tähendab seda, et iga neljas täiskasvanu on nakatunud. Kõige hullem on aga seis naistega – 46% kõigist naistest on kandjad ja 25-29 aastaste neiude puhul on see protsent lausa 56. Seetõttu pole ka imeks pandav, et pea 40% rasedatest on HIV nakkusega nakatunud. Keskmine oodatav eluiga on 32 aastat (15 aastat tagasi oli see veel 61 aastat) ja 65% surmadest toimub just nende haiguste pärast.

Tegemist on tõelise humanitaarkatastroofiga. Kui midagi ei muutu, siis riigil ei ole tulevikku juba puhtalt seetõttu, et seal ei ole varsti enam piisavalt inimesi. Ning riigi kulutused ravi peale muudkui kasvavad, kõvasti saadakse ka välisabi. Samas ei pruugi sellest kõigest kasu olla, kui inimeste mõttemaailm ei muutu. Traditsiooniline svaaside kultuur ei soosi turvalist seksuaalelu – kondoomide ja monogaamia peale vaadatakse siiani viltu. Eeldatakse, et naistel on minimaalselt 5 last ja mehe roll on rasestada niipalju partnereid kui ta vähegi suudab. Abielu ei ole nende naistega kohustuslik, kuigi mitmenaisepidamine on Svaasimaal tava. Selle heaks näiteks on kuningas, kellel on tänase (2014 kevad) seisuga 15 naist. Kui tavaliselt öeldakse mõne looduspargi või loomaliigi kohta, et minge vaatama, seni kuni veel saate, siis täna võib seda öelda terve Svaasimaa riigi ja selle kultuuri kohta. Väga karm lugu igatahes…

See kohutav kirves rahvuse pea kohal aga ringi sõites väga välja ei paistnud. Inimesed elasid oma tavapärast elu – oldi rõõmsad, oldi kurvad. Maa on ju iseenesest ilus – palju mägesid, looduspargid, vihmametsad, savannid. Elanikkond on kogunenud peamiselt riigi keskossa, kus asuvad näiteks suurimad linnad Manzini ja Mbabane (pealinn). Sealses mägedevahelises orus on kliima pehmem ja vihma sajab vähem kui mägedes. Ega sealsed keskmised temperatuurid teab mis kõrged pole, suvel ligikaudu 20 kraadi, talvel 13.

Majaduse mõttes on tegemist põlluharijatega – kasvatatakse suhkruroogu, tsitruselisi ja metsa. 90% importkaubast tuleb LAV-st ja ka eksport läheb 70% ulatuses sinna riiki. Ka see on ilmselt põhjus, miks naaberriigi rahaga poes maksta saab.

Püha hukkamismägi

Sedapsi siis, niipalju siis riigist. Kohe piiri ääres oli Ngwenya klaasitöökoda, mis oli mul ka reisikavasse ära märgitud. Tegemist on maailmakuulsa klaasikojaga, mis kasutab oma tööprotsessis ainult ümbertöödeldud klaasi, olles seega väga öko (Svaasimaal tehakse isegi hoogtööpäevi, kus koolilapsed korjavad pudeleid klaasikoja jaoks). Ngwenya pokaale ja muid nõusid kasutavad mitmed tipphotellid ja seetõttu oli sealne üsnagi igav valik väike pettumus. Kõik see looduslähedus ja ümbertöötlemine võib küll tore olla, aga kui loodavate klaaside, vaaside, klaaskunsti disain on äärmiselt tagasihoidlik, siis võivad turistid oma rande rahakotis edasi soendada ning mitte neid müüjatele jagada. Täpselt nii ma ka tegin. Täiesti mittemidagiütlevat veini- või viskiklaasi ei hakka ju sealt kaasa vedama, niigi oleks nende pakkimine ja tervena hoidmine üks paras peavalu.

Mantenga kultuuriküla

Õnneks see käik tühja ei läinud, sest lisaks klaasikojale olid sealsamas oma poekesed üles seadnud mitmed teised käsitöötootjad – nahkehistöö, kudumid, punutised, maalid, ehted, disainielemendid käepärastest vahenditest (nt nööpidest) ja nii edasi. Märksõnadeks olid ümbertöötlemine ja kohalikud tootjad ja isikupärasus. Hinnad olid sellised euroopalikumad, kuid jällegi kaalus hinna üles asjaolu, et makstav raha läks kohalikele inimestele. Paljudel esemetel oli ka nimi juures, et kes täpselt selle asja valmis oli meisterdanud. Päris hulk kraami sai sealt soetatud erinevatest müügikohtadest – punutud lauamattidest kuni suveniirideni välja.

Kuna päev oli veel noor, siis võtsin reisikavast järgmise lähima vaatamisväärsuse. Selleks osutus olevat Malolotja nimeline looduskaitseala. Navigatsiooniseadme ja paberkaardi kombineerimisel leidsin lõpuks (pärast mõningast edasi-tagasi sõitmist) õige teeotsa ka üles, kuid seda, mida tutvustav tekst lubas, ma kahjuks üles ei leidnud. Võimalik, et tegemist oli vale hooaja või mingi muu põhjusega, kuid peale puude seal väga loodust ei kohanud.

Tüüpiline "mesitaruhütt"

Sissepääsu juures keegi külastajat ei oodanud (kui üks padulakkutäis joodik välja arvata), kaitseala teed olid kehvas seisus ja inimtühjad (ka loom- ja lindtühjad) ning kui ma lõpuks ei leidnud ka lubatud linnuvaatlusmajakest üles, siis oli otsus tehtud – aitab küll. Selleks oli vaja aga auto ümber keerata ja no siis juhtus see, mida antud sõiduk iga oma käitumisega juba ammu lubanud oli – niipea kui rattad natukenegi ebatasasemale pinnasele läksid, jäi masin kinni. No tõesti, kamoon! Andsin gaasi, nõksutasin edasi-tagasi ning õnneks siduri kärsates sain lõpuks uuesti liikuma. Ei tahaks mõeldagi, et mis seal keset ei midagit oleks peale hakanud, kui poleks nii lihtsalt läinud. Aga läks nii lihtsalt.

Et loodusvaatlusega täna ei õnnestunud, siis järgmine valik oli svaasi kultuurivaatlus. Selleks tuli jõuda riigi pealinna külje all asuvasse Mantenga kultuurikülla. Kella vaadates tundus, et kui nüüd kiirelt liikuda ja mitte kusagile konutama jääda, siis peaks jõudma ka veerand neli algavale tantsuetendusele. Õnneks teeolud lubasid kiirelt liikumist – Svaasimaad enimliigeldavad kohad on ühendatud üsna korralike kiirteedega, kus sai kohati sõita 120km/h. Kohati seetõttu, et kiirtee Svaasimaal ei tähendanud seda, et see oleks täiesti eraldatud ümbrusest aiaga (nagu LAV-s oli). Täiesti vabalt võis kiirelt kimavate autode kõrval jalutamas näha kitsi või inimesi. Viimased siiski vaatasid ette, aga loomade osas ei võinud kunagi teada. Seega ei hakanud katsetama, et mis elajas teeb kui ta ninast paari vaksa kauguselt sajakahekümnega mööda sõita. Päris mitu head päeva reisi oli veel ees ja autot vaja.

Hütt "musta karbi" kujul

Ka pealinn Mbabane sai läbitud kiirteed pidi. Linnaosad asusid erinevatel küngastel ja ilmselgelt olid need künkad ära jagatud erinevate klasside vahel. Ühel künkal olid lobudikud, teisel aga uhked villad. Aga seda mainis juba Lonely Planet, et ei pealinnas ega ka teises suurlinnas Manzinis (ca 73tuh elanikku) turistil midagi vaadata pole. Viimane oli kvalifitseeritud isegi mõnevõrra ohtlikuks, kuna on esinenud röövimisi. Kõik olulised valitsusasutused, muuseumid, Umhlanga tantsuplats ja muu säärane asus nende kahe linna vahel – piirkonnas nimega Lobamba. Sääl oli ka Mantenga kultuuriküla.

Tähtsaim koht külas - lehmaaedik

Veidi enne kolme sai auto Mantenga parklasse ära pargitud ning kuna samal hetkel jõudsid sinna ka paar hollandlast, siis võttis giid meid kõiki kokku ja ütles, et teeme enne laulu- ja tantsushowd küla peal väikese tuuri kah (pilet kogu kremplile oli L100 e 6,7€). Tegemist oli sisuliselt vabaõhumuuseumiga, mitte reaalselt tegutseva külaga (nagu Shangaani külas). Giidiks oli üks äärmiselt aupaklik ja vaikse häälega svaasi naisterahvas. Oma rahva kultuurist aga teadis ta sisuliselt kõike. Võtan siin nüüd lühidalt kokku räägitu…

Meesteaedik oli ka olemas :)

Tüüpiline svaasi pere elas kunagi nn mesitaru hüttides, mis olid tehtud kuivanud rohust (mitte peenikestest kõrtest vaid ikka tugevast heinast, vaata ka pilte). Loomulikult tänapäeval on kivist majakesed ja muud hütid suuresti rohutared välja vahetanud, kuid traditsioonilistes külades leidub ka neid. Mitmenaisepidajast mees peab igale oma naisele ehitama mitte ühe vaid kolm sellist majakest – magamishütt, söögitegemise hütt (kui ilm ei võimalda õues süüa teha) ja pruulikoda õlletegemise jaoks.

Mantenga rahvakultuuriansambel

Sellest viimasest ei saanudki ma hästi aru, et miks neid pruulikodasid nii palju peab olema. Et kui sul on kolm naist, siis tähendab see automaatselt seda, et läheduses valmib stabiilselt päris suur kogus kesvamärjukest. Eks sellel ole muidugi teatavad plussid, kuid efektiivse eestlasena näen, et ühest „õllekeldrist“ ju piisab ja seal saaksid kõik oma laarid valmis teha. Või kardetakse, et üks naine keerab teise naise õlleteo pekki, et mehe silmis tema reputatsiooni halvendada? Või siis erinevad koolkonnad (a la Saku vs A le Coq)? Ei tea… Igatahes taks oli kindel – iga uus naine tähendas automaatselt kolme uue „mesitaru“ ehitamist. Ning iga selline kolmene majade blokk oli omakorda muust külast eraldatud pilliroost kõrge aiaga. Nii et seda kohe ära ei näinud, mis naabrinaine tegi.

Suuremates külades on alati ka eraldi hütid poistele (kes pole veel abielus) ning külalistele. Välimuselt on need kõik sarnased, kuid asukoht küla sees määrab ära, et kelle majake see on. Naiste elamiskompleksid olid oma mehe ümber, vallaliste poisterahvaste oma aga teistest eraldi (vallalised tütred elavad koos emaga).

Iga küla kõige tähtsam ja püham paik on küla keskel asuv lehmaaedik. Jah, just lehmaaedik mitte tantsuplats või külakiik. Tavapäraselt on see aedik ehitatud pikkadest puuroigastest. See on oluline väga mitmel põhjusel:

• nagu ka tsongadel ja paljudel teistel hõimudel, makstakse svaasi kultuuris pruudiluna lehmades. Seega on lehm poisterahva kalleim vara ja tulevikuedu pant (pensionisammas?). Svaaside lobela (e pruudiluna) oli 17 lehma (shangaanidel mäletatavasti 12).
• lehm annab piima ning liha (ka Aafrikas!), seetõttu on lehmad ka küla üks olulisemaid varasid, mida vaenlase eest kaitsta
• lehmade arv näitab küla ja tema pealiku jõukust

Tantsud olid vihased - kaigastega ja puha

Aedik on nii püha koht, et niisama sinna kondama ei minda ja lehmaaediku valvamine oli noorte poiste jaoks vägagi austav ülesanne. Sealsamas viiakse läbi ka mitmeid erinevaid tseremooniad – näiteks kõik pulmad algavad just lehmaaedikus. Lehmaaediku kõrval asub alati ka pealiku ema - üks tähtsamaid inimesi hõimus – maja. Eraldi aedik oli veel ka meestele, kes tahtsid üksi olla.

Esinejad esinesid väga hästi

Sinna aedikusse naised minna ei tohtinud ning samuti ei tohtinud naine seal olevat meest kõnetada. Päris innovatiivne lahendus vanadelt svaasidelt :)

Laulu- ja tantsuetendus (vaata ka videot postituse lõpus) oli igas mõttes sarnane shangaani külas nähtule - riided, tantsuliikumised, laulude rütm. Ega siin väga palju imestada muidugi pole, sest shangaanid on ju svaaside lähedased naabrid. Sest ega soome ja läti kultuuritraditsioonid ning rahvariided ka ülemäära palju eestlaste omadest erine. Esinejad olid äärmiselt hingestatud ning tollel tulikuumal pärastlõunal pidasid etenduse kangelaslikult vastu (tantsuplatsi kohale oli küll tõmmatud must võrk, et natukenegi päikese eest kaitsta).

Jalg peab käima kõrgele!

Etendust oli koos mõne valgega vaatamas ka terve bussitäis kohalikke kooliõpilasi, kes seal tantsude ajal midagi vahele hõikasid ja siis naeru lagistasid. Kahjuks kohalikus keeles, mina igatahes huumorist aru ei saanud.

Pärast etendust pakuti veel võimalust teha 10-minutiline jalutuskäik ülesmäge, et vaadata üle ka Mantenga juga. Algul ei osanud seisukohta võtta, sest ööbimiskoht oli veel valimata ja vaikselt hakkas väljas ehatama. Lõpuks siiski sai mõeldud, et kui juba siin olla, siis tuleb ikka üle vaadata.

Mantenga kosk

Ja see väike vaev tasus ennast kuhjaga ära. Mantenga kosk asus äärmiselt maalilises paigas – ümber kõrged kaljud (mis on kose puhul muidugi loogiline), rohelus ja vaikne järv. Kuna see kaalumine (kas tulla või mitte tulla) võttis mõnevõrra aega, siis kõik teised külastajad (sh kari valjuhäälseid lapsi) olid siin juba ära käinud ja nii valitses joa juures kõrvulukustav vaikus. Väga kaua seda nautida siiski ei täinud, sest päike laskus taaskord silmnähtava kiirusega.

Kuna terve pärastlõuna oli olnud Mantenga tähe all (looduskaitseala, küla, kosk), siis tundus paslik olevat ka samanimeline hotell endale valida. Üsna kultuuriküla lähedal mäe otsas asuski Mantenga Lodge, mida turismiportaalid üpris kõrgelt hindavad. 655 emalangeni (ca 40€) eest anti üsnagi tagasihoidlik tuba mäealuses majakeses. Mäealuses sõna otseses mõttes, sest Mantenga Lodge asus mäenõlval ja retseptsioon asus selgelt kõrgemal kui see maja, kus pakutud tuba oli. Selleks tuli isegi hotelli territooriumilt välja sõita ning altpoolt väravast uuesti sisse. Aga niisama ööbimiseks käras küll, alguses ei saanud küll otseselt aru, et millest nii vaimustunud hinnangud portaalides.

Kevad Mantenga Lodges

Väikesed vihjed hakkasid tulema siis kui „üles“ restorani mindud sai. See oli hoopis teise tasemega ja sealsed majad tundusid ka palju kvaliteetsemad. Vabaõhurestoran (katusega, kuid seinteta) oli rahvast paksult täis ning käis tõeline melu. Hästi palju oli kuulda prantsuse keelt, sekka ka hollandit ja ingliisi. Kuna oli uus riik ja uued traditsioonid, siis valisin menüüst kõige spetsialiteedima spetsialiteedi – „Iyasha Inyama“. Selle roa liha ja osad juurikad küpsetati lahtisel tulel ning ühel hetkel lasti pannil suur leek üles ja kohe pärast seda toodi pann ka lauale koos veel ligi kümne erineva kausikesega, kus olid erinevad kastmed ja lisandid. See söök oli tõeline kokakunsti meistriteos (vähemalt minu tagasihoidliku arvamuse järgi). Maitsemeelte jaoks loodi selline kirev, kuid äärmiselt sobiv ja kokkuistuv bukett. Igat ampsu, mille võtsin (segades liha kastmete ja lisanditega), nautisin niipalju kui vähegi jaksasin. Julgen panna selle roa antud reisi maitseelamuste kõige kõrgemasse tippu. Koosnes see järgmistest osistest: marineeritud ja grillitud õhukesed veiselihaviilud, kroketid purustatud maisist (pap croquettes), kodutehtud ananassi- ja mangokaste, Mantenga oma pesto, küüslaugu ja päikesekuivatatud tomatite kaste, grillitud juurviljad.

Pärast õhtusööki oli ka aeg päevale joon alla tõmmata. Esimesed muljed Svaasimaast olid igati positiivsed. Kuigi ollakse LAV-ga nii sarnased, siis silma oli jäänud ka mitmeid erinevusi. Jäin huviga ootama, et millega riik mind järgmise paari päeva jooksul üllatada suudab.