24.09 - LAV - Krugeri Rahvuspark

Hall-sarvnokk

Äratus kell 05.00. Ja seekord läks nii, et kohe pärast telefoni kaunikõlalisi meloodiad saingi jalad alla. Akna eest kardina eemaldamine (kasutades selleks paigaldatud siine, mitte neid eest ära rebides) hütti väga palju valgust juurde ei toonud. Oli näha, et varsti hakkab koitma, kuid tollel hetkel oli veel hämar. Kui pool tundi hiljem autole hääled sisse panin oli aga olukord selgelt muutunud – väljas oli aga üsna valge. Taevas oli küll pilves, kuid lootust süstis kehasse asjaolu, et Krugeri pool paistis ilmastik parem olevat – seal oli näha ka päeva esimesi päikesekiiri.

Punanokk-pühvlilinnud impalat "koristamas"

Tee Pafuri värava suunas oli täiesti tühi ja nagu joonlauaga tõmmatud. Seetõttu sain ka üsna mõnusalt gaasi litsuda (mitte küll üle 100km/h) ning tee edenes kiirelt. Kuni hetkeni kui Krugeri põhjapoolseima sissepääsuni oli jäänud ca 20 kilomeetrit. Ühe asula keskel oli lihtsalt edasi sõitmist keelav märk ees ja sealtsamast avanes ka väga konkreetne põhjus – jõgi oli silla ja suure osa teest lihtsalt ära uhanud. Arvestades seda, et tegemist oli kuiva hooajaga, siis ilmselt oli juhtum aset leidnud juba mõnda aega tagasi.

Triibuline hobune

Aafrikale kohaselt piirdus kogu teavitustöö alternatiivide kohta (et mis nüüd saab siis) sellesama keelumärgiga. Kaardi järgi on see ainus tee, mis viib Pafuri väravani, mistõttu sai oldud nüüd lõhkise küna (tee) ees.

Ühel hetkel märkasin, et mingid mehed vehivad ennastunustavalt ja kutsuvad enda juurde. Peagi mõistsin ka nende kehaliste harjutuste tagamaid. Härrad nimelt istusid ühe kipaka roigastest värava juures ning ma juba aimasin, et mis värav see seal on ja miks nad seal istuvad.

Baobabi-kuldnokk

GPS oli selleks ajaks leidnud ühe alternatiivse muda-/liivatee läbi savanni (läks küll tohutu ringiga, aga siiski), mis viis antud külast siis sellesama põhimaantee peale. Ringi suurus oli hinnanguliselt ca 20 km ja mööda seda peateed edasi oleks see ring viinud mind 10 km edasi. Ausalt öeldes ma ikka väga pelgasin selle parketimaasturiga kuhugi savanni sõitmist, oli selge, et keerulisi teeolusid (nt suurt veeloiku keset teed) selle masinaga proovida ei sooviks.

Võimsad ahvileivapuud e baobabid

Sest kusagil vähesõidetaval savanniteel (loe: Jumal-teab-kus) kinni jäämine ei kõlanud eriti glamuurse ja ahvatlevana.

Sai otsustatud, et vaatab, kuidas tee on. Ise juba mõtlesin, et huvitav kui palju need isehakanud ärimehed-väravavalvurid, siis valge inimese käest tollimaksu küsivad. Suureks üllatuseks oli teemaksu suuruseks ümmargune nulle – mehed lihtsalt avasid värava ja viipasid kuhupoole peaks sõitma.

Elevant pärast punast liivavanni

Selgus, et ajutine tee oli tehtud kohe sissevajunud silla kõrvalt. Kuigi teeks oli neid juhusliku paigutuse,  kalde ja sügavusega liivakaldaid väga keeruline nimetada. Ei olnud seal konkreetset sõidurada ega viitasid. Kõik käsi põhimõttel, et vaata ise kuidas saad. Ausalt öeldes päris tükk aega vaatasin, sest variandid olid enam vähem sellised, et kui lähed vasakule jääd kinni, kui lähed paremale, vajud sügavale liiva sisse.

Mõtlik vervetahv

Ühel hetkel nägin, et selja tagant tulevad veel ühed turistid pärismaasturitega (Toyota Hilux ja Fortuner). Mõtlesin, et nüüd või mitte kunagi. Kui nüüd kinni jään, siis ehk aidatakse välja. Andsin gaasi ja põrutasin kõige väiksema kaldega liivakuhilasse, endal pilk teisel kaldal. Auto põhi käis korduvalt vastu maad ning paaris kohas käisid ka rattad ringi kuid tänu sellele, et hoog oli sees, tulin sellest kadalipust puhtalt läbi ja jõudsin teisele kaldale (jõgi oli kuiv ja veeta). Huuuuuuh…

Voltpea-raisakotkas

Reisipäevikusse olin kirjutanud tolle õhtul sellise lause: „Ühesõnaga kaherattaveoline Hyundai iX35 on väljaspool asfalti ikka üks suur tükk sitta.“ Vabandan väljenduse eest, kuid see on minu hinnangul täiesti aus ja adekvaatne autotesti kokkuvõte. Kõik need kaherattaveolised maasturikerega sõidukid nagu see mainitud isend ja Nissan Kaštšei ja kõik muud laadsed on lihtsalt kõrge kütusekuluga rasked sedaanid. Veidi kõrgem istekoht oli ainus asi, mis selle sõiduki puhul meeldis – see aitas looduspildistajat.

Nyala portree

Edasine sõit teravaid emotsioone enam ei pakkunud ja nii sai veidi peale kella kuut Krugeri Rahvuspargi väravast taaskord sisse sõidetud. Päike tõusis ja pilved hakkasid hajuma, oli selge, et ees ootas väga kuum päev.

Miks siia perifeeriasse üldse tuldud sai? Aga seepärast, et tegemist on looduslikult teistsuguse regiooniga kui ülejäänud Kruger. Eilse autosõidu ajal sai ühel hetkel (küll enda teadmata) ületatud Kaljukitse Pöörijoon, mis tähendab, et nüüd olin subtroopikas.

Steenbok

Siin kasvas mitmeid teistsuguseid taimi ja tänu mõnevõrra teistsugusele keskkonnale võis siin kohata ka erinevaid linde kui mujal LAV-s. Puudest domineerisid mopaanipuud ning üsna tihedalt leidus ka ahvileivapuusid, kuid loomulikult pakkusid mulle kõige rohkem pinget linnud.  Neid sai otsitud ja neid sai ka leitud ning tõepoolest sai pildile ka liike, keda leidus ainult siin või põhja pool (Zimbabwes, Mosambiigis, Sambias jne).

Üsna tavaline lind savannis - harakõgija

Limpopo lisajõe Luvuvhu ääres on Krugeris üles seatud piknikukoht, kus sai tehtud ka esimene peatus. Lisaks inimestele jalutasid seal ringi ka impalad, vesivohlud (waterbuck) ja nyalad, sealsamas lähedal aga oli üks elevandikari. Kuna piknikukohal aeda ümber polnud, siis põhimõtteliselt võisid kokku juhtuda kellega iganes. Lisaks pildistamisele, kinnitasin seal ka keha. Muuhulgas sai ära proovitud eile soetatud papaia.

Nagu vanainimene - vöötmangust

Lühikokkuvõte: lõhnab nagu piss, maitse aga äärmiselt magus. Võiks isegi öelda, et läila. Natuke sai söödud, kuid üsna kiirelt hakkas see maitse vastu (loomulikult ka leviv aroom isu juurde ei tekitanud). Küll aga hoidis papaiatamisel tähelepanelikult silma peal üks vervetahv, kes oleks ilmselt autosse sisse ka roninud, kui poleks tal nina all ust kinni tõmmanud. Kindluse mõttes panin autole hääled sisse ja lahkusin Pafuri kämpingukohast, ahv õnneks jälitama ei hakanud.

Kuna papaiast kõhtu täis ei saanud, siis piknikukohast veidi eemal sai tehtud uuesti peatus ning kotist välja otsitud veidi tahedam ja suupärasem proviant. Lihakonserv, avokaado, sai, tomat. Kõrvale kohv. Lihakonservi avamisega sai palju nalja. Konservikarbi peal oli ilusti olemas väike nõkats, mille mina arvasin oma piiritus lihtsameelsuses olevat värginduse, millega saab antud karpi avada. Kahjuks läks teisiti ja see eemaldus karbi küljest sisuliselt puudutuse peale ning samal hetkel muutus see ka karbi avamise mõttes täiesti kasutuks vidinaks. No selge. Abiks tuli võtta kaasas olnud taskunuga. Toore jõu ja nälja toel sai lõpuks kaane maha. Oi see see konserv maitses hästi. Nagu oleks ise selle kodusea kinni püüdnud ja koos maitseainetega hakklihamasinast läbi lasknud.

Elevantide jõukatsumine

Söögikohaks valisin loomulikult sellise koha, kus vajadusel sai ka pilti teha. Ja see vajadus presenteeris end üsna tihti. Nii oligi, et tihti viskasin võileiva käest ja haarasin fotoka. Mis nii viga hommikust süüa? See tähendab, et söömine oli küll hektiline, kuid selle eest oli emotsioon hea. Tagantjärele pilte vaadates võin öelda, et võileiva kõrvalt sai pildile enda jaoks 3 täiesti uut linnuliiki (ja mitu liiki, keda ka varem nähtud).

Veel üks pisike kitseline - Sharpe'i grysbok

Sellised väikesed asjad ongi Krugeri võlu – loodus, loodus ja ainult loodus. Kui seisatad ja ootad ja vaatad, siis näed väga-väga palju.
Soov oli külastada ka sellist kohta nagu Crook’s Corner (Päti Nurgake), kuid tee sinna oli kahjuks suletud. Antud kohas kohtuvad Limpopo jõe ääres kolme riigi piirid – LAV, Mosambiik ja Zimbabwe. Aga no missiis ikka, selle asemel sai läbi sõidetud kõik teed ja teekesed, mis jäid Pafuri piknikukoha ja Punda Maria kämpingu vahele. Ning endiselt ei olnud sellist hetke, kus mitte midagi ei näinud.

Hallturako

Oli piirkondi, kus mõnda aega olid aktiivselt nähtaval „ainult“ impalad, nyalad, sarvnokad, kuid siis järsku näed jälle midagi uut. See on ikka täiesti uskumatu kui kiirelt erinevaid linnuliike kogunes. Ümbrus oli muide palju rohelisem kui lõuna poolt, samas oli ka võsa tihedam.

Vaikselt sõites ja pildistades kulus ära taas terve päev. Veidi enne kella viit õhtul keerasin autonina Punda Maria väravast sisse. Pärast võtme saamist oli plaan veel viimast päevavalgust nautida kusagil kämpingu lähedal – õhtul teatavasti on loomad aktiivsemad. Ühe sellise toreda paiga leidsingi, kuid peale elevantide (tõepoolest „kõigest“ elevandid :P) ei näinud väga kedagi. Selle asemel näidati aga ekspress-päikeseloojangut, seekord oli mul taipu ka see üles võtta. Pildiseeriast on näha, et kui kiirelt see loojang täpselt toimus. Paari minutiga oli valgusketas taevast alla toodud ja puude taha ära peidetud.

Kämpingusse tagasi jõudes sai veel keha kinnitatud, menüü oli juba teistest kämpingutest tuttav. Burger päris lihaga ja kõrvale õlu, maitses taaskord väga hästi.

Punda Maria majakesed olid muide veidi teistsugused. Ühes majas oli kokku 3 tuba ning sisustus oli äärmiselt rustikaalne (peaaegu nagu Lower Sabies) – voodi, WC, dušš ja veekeedukann. Kõik. Aga no mida sul magamiseks ikka vaja on. Kui „pimedas tuuakse ja pimedas viiakse“, siis pole väga palju just vaja inimesele. Igatahes voodi oli pehme ja uni tuli kiirelt.

Ekspressloojang