07.10 - LAV - Sterkfonteindami RP, Johannesburg

Hommik Drakensbergis oli karge. Kella seitsme paiku tegin kontrollärkamise, et olla kindel halli ilma jätkuvas olemasolus. Ilm ei petnud mu lootusi ja paistis aknast üsna masendavana ning ka vihma sadas, täpselt nagu eestlasele meeldib. Aga igast asjast tuleb leida positiivset – see tähendas seda, et ei „pea“ minema ümbruskonna mägesid avastama ja saab edasi magada. Nii eraldasin veel poolteist tundi sellest päevast uneajale. Pool üheksa aga sai limiit täis ning seega tuli end jalgele ajada.

Pärast kosutavat hommikukohvi ning asjade pakkimist tuli välja valida teekond Johannesburgi. Kõige huvitavam paistis olevat tee, mis möödub Sterkfontein Dami kaitseala kõrvalt. Samuti paistis see olevat ka kõige otsem, kuigi ega kvaliteeti ju kaardi pealt ei näe. Kõige otsem tee ja kõige kiirem tee võivad väga vabalt olla kaks täiesti eri asja. Samas väga kiire mul polnud, peaasi, et valgel ajal (täpsustan: tegemist ei ole rassistliku fraasiga!) linna jõuaks. Johannesburg on endiselt veidi hirmutava auraga (põhjusega!), mistõttu pimedas ei tahtnud seal öömaja otsida. Muidu võib juhtuda, et luugid lüüakse kinni teiste poolt ning kohas ja viisil, mis ei kattu minu isiklike soovidega (nt oma vara ise omada ja/või edasi elada). Aga linna oli maad veidi üle 350 kilomeetri, mistõttu väga kiirustama ei pidanud.

Positiivne oli see, et vihm oli lakanud, negatiivne aga see, et vihm oli asendunud uduga. Kui eile veel sai nautida pilvede seest piiluvaid mägesid, siis tänaseks oli see lõbu kadunud. Võis mängida mängu „Kujutan ise ette milline mägi siin udu sees on“.

See aga ei tähenda seda, et sõitsin silmad kinni ja gaas põhjas. Seda varianti muidugi ei soovita ühelgi juhul. Silmad skännisid pidevalt teeservi, lähedal kasvavaid puid, taevast ning ei läinud vist veerandit tundigi kui saabus tõeline jackpot. Vähemalt minu jaoks.

Enne reisi tellisin endale väljamaalt raamatu „Aafrika lõunaosa linnud“. No selline korralik linnupede piibel värviliste piltide ja kirjeldavate tekstidega kõigi esineda võivate liikide kohta. Seda läbi lapates jäi silma päris palju põnevaid ja efektseid liike, kuid erilise koha võtsid endale pikkade sabadega kangurlinnud. Kõik need rohkem kui kolm nädalat, mis ma juba LAV-s olin veetnud, olin salamisi lootnud, et ehk näen ikka neid kah. Kui praktiliselt kõik muud soovid olid täitunud, siis neid ebaloomuliku hännaga händ-kangurlinde polnud kohanud. Kuni selle hetkeni!

Händ-kangurlind

Tegelikult ma nägin juba kaugelt, et nüüd on vist see hetk käes. Kuigi pildi pealt (vt ka siia) on näha, et saba on suur, siis tegelikult on ta nii suur kui ka raske. Isaslinnu lendamisüritusi oli isegi veidi kahju vaadata. Selline tunne nagu tal oleks üks kott telliseid jalgade küljes – vehkis tiibadega üsna kõvasti, kuid kõrgust see tegevus tema lendu ei lisandunud. Pigem oli see variant, et tiibadega meeleheitlikult vehkimine võimaldas tal üldse hädavaevu püsida õhus. Kui lased korraks tiivad sirgu, siis näitab gravitatsioon kohe seda, mida ta oskab kõige paremini.

Kuigi ka need isased, keda mina nägin, olid pika sabaga, siis tegelikult võivad sabasulgede pikkused ulatuda poole meetrini. Arvestades seda, et tiibade siruulatus jääb sinna 15 sentimeetri juurde, siis võite ise arvata, et kui pirtsakad selle linnuliigi emased on, et isased niiiiii palju vaeva peavad nägema :)

Aga jah, minu sisemine loodusfotograaf avas šampuse, tõi välja kalamarja ning korraldas tõelise peo. Nägin neid kangurlinde päris mitme kilomeetri jooksul, ühes kohas oldi lausa parves koos. Päris hea, sisuliselt kõige viimasel hetkel näidati need linnud ikkagi mulle ära (vaevalt, et järgmiste päevade jooksul Johannesburgis oleks neile peale sattunud).

Tee Sterkfontein Dami suunas

Kui meeleolu oli läinud väga heaks, siis teed olid vahepeal läinud samavõrra kehvemaks. Ma ei saanudki kohati aru, et kas siin on teetööd ja asfalt on ära kooritud või siis ongi selline tee. Raputas väga kõvasti ning igal kilomeetril oli vähemalt kusagil selline korralik neeluauk, kuhu võis autoga sisse vajuda ning sind ei leitaks enam kunagi.

Pärast tänase reisi kõrgpunkti (need linnud olid ka geograafiliselt võttes kõrge seljandiku peal, päeva ühes kõrgeimas punktis) läbimist jõudsin Sterkfontein Dami järve äärde ning sealt hakkas sama nime kandev kaitseala. Kaitseala pisikestele teedele sisse keerama ei hakanud, kuna aeg ei võimaldanud, aga silmad hoidsin endiselt lahti. Ja ega siis ei jäänud ka autasud tulemata.

Valgesaba-gnuu

Keset üht põlenud põldu seisis üks loom. Alguses mõtlesin, et on mingi kuju (kuna see ei näinud ühestki otsast reaalselt eksisteerida saava looma moodi välja), kuid ühel hetkel see kuju liigutas. Siis sain aru, et õige asi see küll pole, aga elus on küll. No vaadake seda pilti! Hiljem uurides sain teada, et tal on äärmiselt igav nimi – valgesaba gnuu. Einoh, aga vaadake veel korra seda pilti! Mis valgesaba gnuu? Pigem on see tääksarv-mammuthobune või mõõksaba-paleoeeslik. Raudselt on mingi eelajalooline loom, mis on kusagilt salajasest aretuslaborist jooksu pannud. Sellised mõtted igatahes peas keerlesid ja söestunud heinamaa veel võimendas vaatepilti. Vaatasite iga seda pilti või?

Hüpikgasell

Tundub, et lahkujale jäeti tol päeval LAV-i looduse poolt kingitusi. Lisaks sellele mõõkhambulisele kodukitsele nägin esimest korda Lõuna-Aafrika Vabariigi rahvuslooma hüpikgaselli (springbok) ning veel mitut uut linnuliiki (sh üht haugast). Täiesti masendav lugu – sa oled 3 nädalat jutti iga päev pildistanud rahvusparkides linde ja loomi, hommikust õhtuni. Oled kohanud pidevalt uusi linnu- ja loomaliike ning isegi kui sa sõidad sita ilmaga, mööda suvalist suuremat teed pidi piki ühe rahvuspargi piiri, siis ikka ja jälle satuvad sulle teele liigid, keda varem pole kohanud. Saate ju aru, et kui keeruline oli minusugusel fotohaigel sealt lahkuda. Teada seda, et nüüd ma sõidan tõesti linna ära ja linnupildistamistega on selleks korraks kõik – see oli ikka vääääga raske. Sest ma ju teadsin ka seda, et ükskõik kust teeotsast oleks ma siin sisse keeranud, oleks ma oma liigihanget jätkanud. 162 erinevat linnuliiki ja 33 loomaliiki jäid aga seekordseks Aafrika saagiks. See oli muidugi täiesti hoomamatu hulk, sest Eestis ma polnud nii palju erinevaid liike veel pildile saanud (kuigi ma olin looduspildistamisega tegelenud üle 4 aasta). Aga kui hammas on verel, siis tahad ikka veel ja veel.

Aga jah, iga asi saab ükskord otsa. Nii sai otsa ka see tee ning peagi jõudsin Harrismithi linna. Sealt edasi läks juba üsna kiire otsetee Johannesburgi poole. Enne kui gaasi põhja litsusin (loe: sõitsin lubatud sõidukiirusega), kinnitasin veel Shelli tanklas keha nii endal kui Hyundail. Pärast seda ootas ees vaba tee ja vaba maa. Sõna otseses mõttes. Sõit läiks peamiselt läbi provintsi nimega Free State (e Vaba Riik). Ning vaba see oli tõepoolest – vaba puudest, põõsastest, asulatest ja nii edasi. Olid ainult põllud, lõppematud põllud. Free State on täiesti tasane maa, mis samas on äärmiselt viljakas. Targad raamatud (loe: google) ütlevad, et selles provintsis asub ligikaudu 30 000 farmi ning siin toodetakse 70% LAV teraviljast. Kohalikud kutsuvad Free State’i muuhulgas Lõuna-Aafrika leivakorviks.

Sellise suurusega põllumajapidamisi polnud ma oma elus veel näinud, mõtlesin, et neid esineb ainult USA-s või Austraalias. Kiirtee lõikas farmide maadest otse läbi ning harv polnud juhus, kus põllud (või põld) oli mitukümmend kilomeetrit järjest. Ühtset haritavat pinda katkestasid vaid üksikud taluhooned ning põlluvaheteed. Seetõttu polnud ka imestada, et see provints pole just turistide seas popp paik. Nipe-näpet siit muidugi leiaks, kuid ainult äärealadelt (Free State ulatub muuhulgas ka Lesotho mäestikuni).

Põhimõtteliselt võiks ma nüüd kirjutada, et sõit oli täiesti monotoonne kuni ühel hetkel hakkas Johannesburgi siluett paistma, kuid päris nii see siiski polnud. Et paremini edasi anda seda, mis nüüd juhtuma hakkab, siis kirjeldan natuke teed, millel sõitsin. Tegemist oli neljarealise teega, vastassuunaliste sõidusuundade vahel oli üpris lai haljasala, mida poolitas keskelt võrkaed. Antud kohas oli tee ääres ka selline paarikümne meetri kõrgune kaljusein. Muidu oli tee nagu tee ikka. Aga mis siis juhtus? Ühel hetkel märkasin, et eespool, vastutulevas sõidureas midagi juhtus. Toimus mingi äkkpidurdamine, kuigi otseselt õnnetust ei paistnud olevat. Siis aga nägin kohe ka põhjust – üle haljasala veeres ratas, autoratas (täpsemalt väikebussi oma). Põrgates lendas ta sujuvalt üle võrkaia, tegi paar põrget meie suuna autotee peal (kedagi või midagi tabamata) ning siis lendas vastu kaljuseina. Mina asusin oma autoga sellisel trajektooril, et ratas hüples läbi auto eest, kuid vastu seina põrkamist nägin ma juba tahavaatepeeglist. Seega sekundite mäng.

Kui algselt vaatasin, et no mida nalja – ikka eriti head logud liiguvad siin teedel. Ratas põrkas nagu väike pallike auto eest läbi. Aga kui ma nägin peeglist, et millise hooga ta vastu kaljuseina põrkas ja kuidas ta sealt teele tagasi põrkas, siis ausalt öeldes tõmbas klombi kurku. Väikesest pallikesest oli asi kaugel. Tegemist oli kummiümbrisega metallist torpeedoga, mis autot tabades oleks võinud kaasa tuua väga jõhkraid tagajärgi. Arvestades minu plastist Hyundaid, siis ei oleks vist olnud imekspandav, kui ratas oleks salongist puhtalt läbi lennanud. Hiljem asja kaaludes oli selge, et tegemist oli olnud selle reisi konkurentsitult ohtlikuima olukorraga. Lõvi kihvade lugemine paarikümne meetri pealt, pimedal ajal savannis sõitmine, linnades ringi kondamine – kõik see oli olnud kökimöki. Siin oli hetkeks olnud reaalne oht elule. Õnneks nägin eemalt ja kohaldasin oma kiirust vastavalt ning igal juhul oleksin suutnud otsasõitu vältida, kuid kui see laks oleks tulnud ootamatult, siis…

Johannesburgi siluett

Ülejäänud sõidu olin üle keskmise ärgas. Liiklus oli endiselt hõre, kuid närv oli sees. Siiski midagi rohkemat ei juhtunud ja pooleteist tunni pärast märkasin silmapiiril juba suurlinna torne.

Joburgi (Johannesburgi hüüdnimi) osas olin teinud hommikul väikest eeltööd. Ikkagi suurlinn ja mitte just kõige ohutumate killast (kui nüüd pehmelt väljenduda). Ei tahtnud liiga hilja avastada seda, et valitud öömaja asub linna kõige ohtlikumas piirkonnas ja kõige vägivaldsemal tänaval. Seetõttu sõitsin hooga linna põhjaossa, kus asuvad jõukamate ja ka ülirikaste linnaosad ning panin GPS-i sisse hotelli, mida tripadvisor soovitas. Täpsemalt apartement-hotelli nimega Genesis Suites and Confrencing. Hotellitoad asusid ühe büroohoone ülemistel korrustel, keldrikorrusel oli aga supermarket. Ümbruskond paistis väikekodanlik, esmamulje näitas ka üsna suurt juudi kogukonna hulka selles Fairmounti linnaosas.

Aga hotell oli väga viisakas. Öö eest küsiti 849 ZAR-i (ca 60€) ning selle eest anti vastu avar kahetoaline korter, millest ei puudunud köök, duširuum ja suur rõdu. Johannesburgis! Väga heas asukohas! Seda enam kirun ma Mkuzes toda „Ghost Mountain Inni“, kus ma maksin pea kaks korda rohkem mingi hallitusega toa eest. Nüüd ma olin Lõuna-Aafrika Vabariigi suurimas linnas ja sain kõigi mugavustega korteri sellise hinna eest. See küll ei sisaldanud hommikusööki (mida oli võimalik restoranist eraldi osta), kuid samas oli hinna sees valvega autoparklaga keldrikorrusel. See viimane oli Jozis (samuti linna üks hüüdnimedest) väga suur väärtus ja oluline faktor.

Vaade rõdult - äike tuleb!

See korter oli nüüd küll veidi rohkem kui ma tegelikult ootasin. Korralik magamistuba; diivanite, teleka ja muusikakeskusega elutuba. Köök koos söögitegemise riistade ja köögitehnikaga. Lahe vaade ümbruskonnale. Seda viimast võimendas veel kiirelt lähenev äikesetorm. Taevas tõmbas selliseks mustjaks-halliks ning iga natukese aja tagant sähvis piksenool. Mõned viivud veel ja võimas veemöll sundiski tuppa ära varjuma. No ikka tuli vihma. Nagu keegi oleks tuletõrjevooliku rõdule suunanud. Sama kiirelt kui valing algas, see ka lõppes. See oli märguandeks mulle, et nüüd võib õue mängima minna.

Ja tuligi

Nagu ma olen korduvalt maininud, on Joburgil väga pahaendeline maine. Ning põhjusega. Tapmised, röövimised, kallaletungid ja muud vägivaldsed kuritööd on siin igapäevased. Kuna rahvas on ärahirmutatud, siis omatakse üsna palju relvi, mis omakorda teeb röövlid vägivaldsemaks. „Kindluse mõttes“ lasevad röövlid ohvri tihtipeale lihtsalt maha või siis annavad nuga, et ennetada ohvripoolset vastuhakku. Ning vahet pole, et kas röövitakse tänaval rahakotti või tungitakse sulle kodus (või siis liikluses autoga foori taga oodates) kallale – tapetakse ka mõne euro pärast. Inimelul on siin väga väike väärtus.

Vaade öisele Fairmounti linnaosale

Kui te nüüd kujutate Johannesburgi ette filmidest nähtud sõjatsoonina, kus tänavad on täis autovrakke ja põlevaid rehve ning ringi kõnnivad hambuni relvastatud gängsterid, siis ei saaks see kaugem olla tõest. Kui autoga äärelinnas ringi sõidad ning korraks ära unustad, et missugused on Eesti arhitektuur ja puud, siis võid end vabalt tunda kui Viljandis või Haapsalus. Madalad majad, palju rohelust, keskpäraselt korras teed. Inimesed tulevad poest, jalutavad niisama, lapsed mängivad parkides. Täpsemalt silmitsema jäädes muidugi näed kõrgeid aedasid ning nende peal jooksvat okastraati, raudväravaid ja trellitatud aknaid. Kõik on justkui tavalises linnas, kuid teatav ärevus on kogu aeg sees.

Nii ka minul. Autoga söögikohta otsima minnes, oli esimeseks tegevuseks kõikide uste lukustamine. Siis alles süüde sisse ja rihm peale. Väljas oli küll veel valge ja linnaosa tundus üsna rahulik, kuid ma ju ei teadnud kohalikke olusid lõpuni. Riske ei tahtnud võtta. Võib-olla olid hirmul suured silmad (miljonid inimesed ju elavad ning töötavad siin linnas ja jõuavad igal õhtul elusalt koju), kuid sõites skaneerisin lisaks liiklusele ka ümbruses toimuvat. Punase tule taga peatudes oli jalg gaasil, käik sees ning jälgisin kõiki, kes läheduses liikusid. Aga ei märganud midagi kahtlast - tavalised inimesed, tegemas igapäevaseid asju.

Üks, mida ei leidnud, aga oli restoran. Siin pole väga seda kommet, et õhtuti rahvas jalutab, käib kohvikutes ja restoranides (arvake ära miks). Seetõttu on söögikohti pigem vähe ja kõige kättesaadavam oli tol pärastlõunal McDonaldsi nimeline. Tõesti ei viitsinud väga palju ringi tiirutada ja autentsemat toiduplatsi otsida. Anonüümne, hästi valgustatud ja suure turvatud parklaga kiirtoidukett sobis väga hästi. Toit sisse ja kvartiirasse tagasi.

Suurlinna tuled

Enne veel ka maja all olevast supermarketist läbi, et oleks midagi õhtupoole nosida. Valik oli suur ja müüdi palju põnevaid kohalikke tooteid, mida polnud veel jõudnud proovida. Sisuliselt õhtu läkski niisama käest ära. Kirjutasin reisikirja, vaatasin telekat, käisin rõdul, vaatasin telekat, sortisin mälukaardil pilte. Ühel hetkel jõudsin otsusele, et homme võiks siiski SoWeTos ära käia, selle linnaosa tuuri reklaamlehed jäid mulle ennist hotelli vastuvõtulaua juures silma. Retseptsioonis oldi veidi ärevil, et kas nii hilja enam bookida saab, kuid paar kõnet ja kokkulepe oli olemas. Homme 8.30 võetakse mind hotelli juurest peale. Suurepärane, niisiis oli eelviimane reisupäev ka ilusti ära planeeritud. Eks see ringkäik veidi kallis oli, kuid tahtsin seda kurikuulsat getot oma silmaga kaeda ning odavamaid variante (kui 600 randi) ei olnud enam aega otsida. Eks siis homme paistab, et kas see on seda raha väärt. Igatahes ootasin ma seda väljasõitu küll.
Õhtu lõppes kaudselt reisimisega seotud filmiga „Terminal“ ja hea Lõuna-Aafrika veiniga. Väljas, muideks, oli ilm läinud ilusaks ning üle ümberkaudsete küngaste säras kitsuke noorkuu.