22.09 - LAV - Bourke's Luck Potholes, Echo koopad

Öö oli külm, pakun et temperatuur hõljus seal 5 soojakraadi juures. Teki alt oli ainult nina väljas ja see oli hommikuks külmunud. Lootus paremale ilmale kadus sellel hetkel kui kardina klaasseinalt eest ära tõmbasin. Eile teenindaja küll ütles, et paar päeva vast on selline (üleeile oli ka siin olnud üle 30 kraadi sooja), aga vaikselt sai ikkagi unistatud, et äkki pilved hajuvad ja päike tuleb välja. Tühjagi! Hallus, niiskus, rõskus. Külm oli.

Blyde kanjon udus

Aga missiis ikka, kui ilm on selline, tuleb oma plaane vastavalt olukorrale kohendada. Eks reisiplaanide tegemiselt ei saa ju arvestada, et igal päeval on ideaalne ilm. Üsna suure tõenäosusega ei ole ning sellepärast ei tohi nina norgu lasta. Hommiku alustuseks sai tehtud üks kohvi ning see lõi vere vemmeldama ja sooja sisse. Tegelikult on Blyde kanjonis tegemisi iga ilma tarbeks, ning kui päris aus olla, siis vihma ju ei sadanud. Lihtsalt selline niiske olemine oli.

Kivine maa

Blyde jõe kanjoni looduskaitseala on LAV-s üks populaarsemaid puhkepiirkondi, seda tänu suurlinnade Johannesburgi ja Pretoria lähedusele. Siia tullakse matkama, kaljudel ronima, ujuma, raftima või siis niisama aega veetma – tänu mägisemale alale ja jõgedele, on loodus siin oluliselt lopsakam ja rohelisem. Seetõttu on piirkonnas ka palju erinevaid meelelahutus- ja puhkekohti (kultuurikülad, muuseumid, koopad jne).

Jõe kanjon ise on 25 kilomeetrit pikk ja keskmiselt 750 meetrit sügav, kuid koos ümbritsevate mägedega on puhkepiirkond oluliselt suurem. Kõrgeim tipp asub muide lausa 1944 meetri kõrgusel merepinnast, Blyde asub läbi terve LAV-i jooksva Drakensbergi (Draakonimägede) mäestiku põhjaosas. Ma nüüd ei oska öelda, et kas tegemist on kohalike turismiarendajate üles puhutud jutuga, kuid väidetakse, et Blyde kanjon on vaata et suurim nn roheline kanjon maailmas (maailma suurimad kanjonid asuvad peamiselt taimevabas piirkonnas). Aafrikas on ta üleüldises vaates suuruselt teine kanjon.

Kaljune vaikelu

Nimi tuleneb hollandi keelest ja tähendab „õnnelikkust“ – vaderiteks olid kunagised buuridest voortrekkerid. Õnnelik seepärast, et üks kunagine voortrekkerite liider nimega Hendrik Potgieter tuli eluga tagasi ühelt ekspeditsioonilt, kuigi tema kaaslased pidasid teda ammu juba hukkunuks. Huvitav, et viitsiti see sündmus ära oodata enne nimepanemist. Ei tea kas enne oli jõgi lihtsalt jõgi või siis näiteks Potgieteri nimeline mälestusjõgi? Kui nüüd nimedest veel rääkida, siis on ka Blyde kanjonil uus ja alternatiivne nimi olemas – Motlatse kanjon – kuid käibele pole see veel jõudnud.

Ohtlik koht?

Tänu subtroopilisele kliimale ja lopsakale loodusele, on piirkond ka väga taime-, looma- ja linnurohke. Muuhulgas leidub siin haruldasi tsikaade (või palmlehikud – teatud sõnajalalised, ingl.k cycad) ning orhideesid, mis mujal maailmas ei kasva.

Võtsin tänasesse plaani Echo nimeliste koobaste külastuse, kuid olin avatud ka teistele pakkumistele, mis teele jäid. Kui Graskopist välja sõidetud sai (ja veidi madalamatele kõrgustele jõudsin), hakkas ka udu vaikselt hajuma. Selget taevast otseselt ei näinud, kuid vaateväli avardus oluliselt. Kuna sõit läkse piki nn panoraam-maanteed, siis vaated ümberringi oli vägevad isegi hoolimata udust.

Maalilised vaated hallusest hoolimata

Esimese peatus oli siis kui suurelt maanteelt jäi silma üks väikene teeots, mis suundus alla orgu jõe äärde. Tundus maaliline paik ja paar autot ka ees, seega eeldasin, et midagi seal vaadata oli. Oru põhjast algas lühike matkarada, mille juures oli ilus suur silt „Enter at your own risk“ (edasiminek omal riisikol), mis lausa kutsus avastama :) Autot ära parkides sõitsid need kaks autotäit inimesi ka minema, mistõttu pettekujutelm kaasteelistest (need kes ehk appi tuleks kui mingi jama juhtub) hajus.

"Metsik" Hyundai

Kuna ilm oli nagu oli, siis oligi paik täiesti mahajäetud. Silmasin küll kohti, kus ilusa ilmaga asuvad ilmselt nännimüüjate letid ning jõe ääres oli ka mingi püstijalabaari moodi moodustis, kuid ühtegi hingelist ei olnud. Raja lõppu jõudes tekkis küsimus, et mille eest see silt siis nüüd hoiatama pidi – selles mõttes rada ohtlik polnud, et oleks võinud luid-konte murda. Olid siin mõned muud ohud (turvariskid)? Ei tea, õnneks ei saanud neid ohtusid kogeda. Küll aga kohtasin maalilisi vaateid nii jõe ääres üles kui allavoolu vaadates.

Tagasi maanteele jõudes läks sõit järjepanu mööda kõigist peamistest looduslikest atraktsioonidest, mida Blyde kanjoni looduskaitseala pakkus – vaateplatvormid, kosed, matkarajad. Kuna põhja-Krugerist tulles oli vaja niikuinii uuesti siitkandist läbi sõitma, siis sai tehtud eeldus, et tollel hetkel on ilm parem ja seega jäävad need vaatamisväärsused pärastiseks. Suurim osa nendest paikadest pakkusid hunnituid vaateid, mistõttu uduse ilmaga väga ei tõmmanud neid „kasutama“.

Võimsad kaljud

Siiski enne Echo Cavesi sai otsustatud üks Blyde kanjoni staarobjekt üle vaadata, sest ilm oli selginenud ja seal polnud vaja kaugusesse vaadata – pigem alla ja kõrvale. Bourke’s Luck Potholes (maakeeli „Kodanik Purgi õnneaugud“) on looduslik vaatamisväärsus Treuri (lein hollandi keeles) ja Blyde (õnn) jõe ristumiskohal. Aegade jooksul on vesi keereldes (ning liiva ja kive kaasa vedades) uuristanud kaljudesse lahedad silindrikujulised augud.

Bourke'i Õnneaugud

Paiga nimi tuleb sellest, et kunagise kullapalaviku tippajal hakkas härra nimega Tom Bourke siin kulda otsima. Kuigi ta ei leidnud otsimisel ühtki tera seda kollast ja läikivat, siis tegelikult aimas ta õigesti, et piirkonnas on suured kullavarud. Mitte lihtsalt selle koha peal. No vähemalt tal silm puhkas otsimise ajal, sest see jõgede ristumise ala on igast küljest vaadates maaliline. Ning peale selle võib ta teises ilmas kekutada sellega, et tema järgi on nimetatud üks huvitav maamärk, mida käivad kaemas tuhanded inimesed aastas. Samas on raske hinnata, et kas ta ise ka seda kõike oma eluajal positiivseks pidas, mis ma siin üles lugesin. Teadmine, et naabrimees, kes hakkas kulda otsima samast piirkonnast tänu sinule, leidis võimsa kullasoone, aga sina sõelud lihtsalt (küll väga kaunis paigas) liiva ja kiviklibu. See teadmine võib tegelikult mõnel terve hommiku ära rikkuda.

Blyde jõgi

Tänapäeval on üle kaljulõhede rajatud suur jalutussildade süsteem, mistõttu võib neid õnneauke (päris irooniline nimi kui mõtlema hakata) vaadelda väga mitme kandi peal. Kuna seal lähedal oli ka veel üks koskede kaskaad, siis pilte sai tehtud ikka üsna palju. Selle reisi puhul ongi reisikirja tegemine veidi raskendatud, sest tavaliselt on nii, et kirjutad juttu ja paned pildid kõrvale, kuid kui päevast päeva vaatad loodust erinevate külgede alt, siis seda teksti väga ei kogune.

Veel üks vaade aukudele

Vaatlemine ja pildistamine on see mille järele sai mindud ja seega on pilte oluliselt rohkem kui sõnu, mida kõrvale panna. Loomulikult võiks ju lehed täis kirjutada sarvnokkade paaritumisharjumistest ja anatoomiast ning kaljukivimite tekkeaega ja lugu, kuid siis ma kardan, ei viitsi 99% enam üldse edasi lugeda. Ja see 1% annab ka varsti alla kui näeb, et tekst ei muutugi huvitavamaks. Seega kordan taas – vaadake pilte.

Pärast aukude ülevaatamist sai läbi kammitud ka parklas olevad nännimüüjad. Mitte nüüd otseses mõttes vaid ikka kaupa valides. See oligi esimene kogemus LAV turgudest ja kogemus oli ääretult meeldiv. Ei olnud sellist araabiamaade stiilis agressiivsust ja kahepalgelisust, mammid küll kutsusid kaupa vaatama, aga kui näiteks raputasid pead, siis rohkem pinda ei käidud. Ning kui astusid leti äärde siis soovitati oma kaupa rahulikul toonil. Eks seda „very good price for you“ oli kah, kuid mitte nii, et minusugusel keskmisel eestlasel oksemaik suhu tuleks (nagu Indoneesias korduvalt oli). Ostetud sai igasugust kraami – kujukesi, väikeseid taldrikuid erinevate motiividega, suveniire. 20 randi siia, 30 randi sinna. Tagantjärele vaadates olid sealsed hinnad tõepoolest odavamad võrreldes mingite suuremate turuplatsidega. Ning kaup vähemalt osaliselt tundus olevat ehe (savist kujud, maalitud taldrikud), mitte hiina kraam. Samas ega selles ei saa kunagi 100% kindel olla. Isegi kui mingi mutike kusagil pidevalt koob, ei tähenda see seda, et letil olev kaup ei võiks tulla tagaruumis olevast kastist, millel on suurelt peal „Made in China“. Aga reisisuveniiride puhul on emotsioon selgelt suurema väärtusega kui tootjariik või asja sisuline väärtus. Aafrika stiilis lahedaid esemeid sealt igatahes sai.

Pärast seda aga Echo Caves (e Kajakoopad). Need koopad „taasavastati“ alles vähem kui 100 aastat tagasi ühe kohaliku farmeri poolt, kes otsis üht kõige väärtuslikumat vara oma töö jaoks – vett. Suur oli tema üllatus kui selgus, et loomad olid juba ammu endale vajaliku joogikoha leidnud – nimelt juhtus ta nägema, kuidas lehmad lähevad mingisse koopasse. Elajatele järgnedes leidis loomulikult vett (maaaluse jõe) ning lisaks sellele ka võimsa koobastiku. Ega seda ulatust ei ole täielikult tänaseni kaardistatud, kindlalt saab väita vaid seda, et pikkus on käikudel minimaalselt 40 kilomeetrit. Aga kõik ei ole läbitavad ja suurte vihmade perioodil on rõhuv osa koobastikust vee all.

1959 tehti Echo Cavesist turismiatraktsioon ning see on LAV-s väga kuulus paik. Ka tollel päeval, kui seal sai oldud, saalis rahvast pidevalt. Koobaste külastamine oli koos giidiga ning 15-20 mintsaga, mis seal oodatud sai, kogunes päris korralik seltskond – vast ligikaudu paarkümmend inimest. Kahjuks nende inimeste sekka oli ka sattunud tõelisi maakaid (valge nahavärviga hillbillyd). No teate küll neid inimesi (ka Eestis) – juba soengute, riietusstiili ja eelkõige käitumise järgi saad aru, et tegemist pole just meeldivaimate inimestega. Nii oli ka nendega – 2 perekonda, mehed-naised, posu lapsi. Eriti jäi silma antud seltskonna kaks naisterahvast, mõlemad olid väga braavurikad ja kõiges rahulolematud. Ning see viha ja vastik käitumine keerati meie giidi Eliza suunas (kes oli muide mustanahaline).

Asi algas sellest, et väidetavalt ei leidnud üks mammi endale pudelivett. Kuna kogu kompleksi peale oli vaid 2-3 töötajat (sh restoraniteenindus), siis ilmselt ei teenindatud teda piisavalt kiiresti. No ja sellest tõmbas ta sae käima ja vingus kõige kallal. Et kas ta on nähtamatu ja mida peab tegema, et siin vett saada jne. Eliza jäi väga rahulikuks ja organiseeris talle need veed mõne minutiga, kuid sellele nõiale sellest enam ei piisanud. Ütles, et tema enam ei tahagi koopaid näha ja et teda on ennenägematul viisil solvatud ja siis vuhvis seal ringi nagu stressis jääkaru Tallinna loomaaia puuris. Ka teismelised lapsed läksid teemaga kaasa ja kommenteerisid midagi buuri keeles ja irvitasid. Ilmselgelt käis neile veidi pinda ka see, et nende giid on mustanahaline – ütleme nii, et üsna ebameeldiv seis oli nii minu kui ka mõnede teiste külaliste jaoks. Nende bravuuritaride mehed ja nooremad lapsed püsisid vakka kui hiired ja mehed üritasid sita seisu juures head nägu teha. Ilmselgelt nägid nad sellised välja, et kui nad nüüd paluksid naistel rahuneda, siis on nende jaoks 2 stsenaariumit – saavad kohe kolakat või saavad kodus kolakat.

Eliza jäi endiselt väga rahulikuks, püüdis selgitada, püüdis rahustada. Ütles, et tulge ikka koopaid vaatama kui te siin juba olete. Prõõkav mutt siiski ei tulnud, jäi oma pudelivett lutsima. Giid käis küll veel eraldi veenmas ja vabandamas (kuigi poleks mingit põhjust!), aga ei midagi.

Siis kui koopa poole sai jalutatud, hoidsin end Eliza lähedusse (kuna tahtsin kuulda, et mis ta räägib). Mulle otsa vaadates ja teatud kohmetust ja piinlikkust selle olukorra osas märgates, ütles ta, et näete millega peab üks giid kokku puutuma. Et on igasuguseid inimesi, aga nende tujudega ei tohi kaasa minna. Äärmiselt rahuliku suhtumisega giid oli – nigu üks keskmine eestlane  st võtab asju külma kõhuga, niisama närvi ei lähe.

Echo Caves e Kajakoopad

Mis oli aga äärmiselt positiivne, oli üks situatsioon all koopas. Elizaga oli kaasas üks väike poiss, kes valvas, et kõik ikka koos püsiks ja et keegi kuhugi maha ei jääks. Esimeses kogunemiskohas läks veidi aega, et kogu grupp saaks treppidest alla ja seni meie giid rääkis mõningaid fakte. Kuna sellest bravuuritaride grupist üks väike poiss (sama vana kui see giidi poeg e soos 6-7 aasta vanune) ilmselt mingeid asju ei kuulnud, siis ta tuli ilusti küsima tolle teise poisi käest. Nad suhtlesid omavahel väga viisakalt, ei midagi sellist nagu emad või vanemad vennad ennist näitasid. Lihtsalt kaks väikest poissi omavahel. Iseasi kuidas see elukeskkond seda valge nahavärviga poissi edasi vormib, kardan, et selline kodune suhtumine võib ka talle külge hakata. Samas arvan endiselt, et noorte osas on lootust et need kunagised minevikuhaavad saavad ajapikku ületatud. Eks neid mädaõunu jääb alati, kuid LAV tervikuna siiski on Aafrika kontinendi positiivne näide kolonialismjärgsest ajastust ning eri rasside ja hõimude leppimisest.

Aga jätkame Echo koobastega. Tuur algas niinimetatud Madonna saalist, mis oli üks suur ja kõrge koobas, kus üks stalagmiit paistis ühe konkreetse nurga alt kui Madonna kuju. Ei, mitte see popstaar Ameerikast vaid Jumalaema kristlikes maades. Ning tõepoolest, kui tähelepanu juhtida ja seda palumise peale sealt otsida, tundus üks kivistis tõepoolest olevat langetatud peaga naise kuju moodi. Olgu kuidas on, kuid see koobastik oli erinev kõigest sellest, mida varem kogetud oli (erinevates Euroopa koobastes). Eurokäigud on praktiliselt kõik olnud täielikult valgustatud, igal pool on käsipuud, pinnas on tasane ja koobas on ligipääsetav kõigile. Siin aga ootas külastajaid hoopis teistsugune seiklus. Oli loomulikult ka selliseid avaraid kohti, kuid neid ühendasid päris mitmed kitsaskohad. Sõna otseses mõttes – nii vertikaalsed kui horisontaalsed. Mingites kohtades tuli kõht kõvasti sisse tõmmata ja siis end kalju vahelt läbi pressida, teisal oli lagi nii madalale toodud, et ka kõige edukama kükilkõnni puhul ei saanud läbi ilma põlve maha panemata. Seda kükilkõndi oli seal ikka päris ohtralt, pärast seda mitu päeva reielihased andsid enda olemasolust märku.

Elevandikoobas

Mis Eliza selle koopa kaudu veel rääkis (väga hästi rääkis muide). Siit on leitud mitmeid eelajaloolisi (st kiviaja) esemeid ja artefakte, ehk siis siit on inimesed (või nende eellased) kaitset ja varju otsinud juba väga pikka aega. Kaitsefunktsiooni järgi on need koopad ka nime saanud. Nimelt asub koobastiku põhjas üks jäme stalaktiit, mille pihta kolkides, on heli kuulda ka väljaspool. Legendi järgi kasutasid kohalikud elanikud seda kolkimist sõjatrummina, et hoiatada oma kogukonda lähenevate svaasi sõdalaste eest. Koobastes heli kaigub (seda meile ka demonstreeriti) ja nii võis sellel ka tõepõhi all olla, kuigi idee mõttes on hoiatamiseks alla koopasse ronimine veidi absurdne. Lihtsam oleks ju lihtsalt saata käskjalad küladesse. Sest olgem ausad, väljapool koopaid see heli on siiski pigem nõrk ja kui juhtud selle hoiatussignaali kõlamise ajal näiteks aevastama, siis magadki ühe elulise tähtsusega sõnumi maha. Kindel on aga see, et kohalikud on neid koopaid kasutanud varjupaigana kui tõepoolest vaenulikud hõimud külakorda käima juhtusid.

Tuur lõppes elevandikoopas, mis sai nime – ilmselt arvate ära – suure stalagmiidi järgi, mis oli elevandipea kujuga. Seekord väga palju aimama ei pidanud (nagu pildilt näha), elevant mis elevant.

Enne minekut sai koha peal veel keha kinnitatud. 35 randi eest (ca 2,5€) sai täiesti matsakad praed, millele toodi juurde ligikaudu kilo friikartuleid. Pärast seda oli kõht triiki täis.

Blyde põhjaosa vaated

Tagasiteel Graskoppi juhtusid raadiost tulema tutvumiskuulutused. Ennem kui jõudsin kanalit vahetada, tulid sõnumid, mis panid lausa kuulama. Jah, tutvumiskuulutused küll, kuid tsipa teistsugused kui Eestis (ilmselt, ega ma täpselt ei tea). Keskmine kuulutus oli selline: džentelmen otsib leedit, kes töötaks ning et leedil ei oleks mitte rohkem kui 4 last. Maksimum, mida kuulsin oli selline, et ei oleks mitte rohkem kui 6 last. No tõepoolest… kuus last on tõepoolest veidi palju nagu. Ning tegemist ei olnud libakuulutustega, täitsa reaalne LAV elu.

Hoolimata jätkuvast pilvisest ilmast, olid vaated võimsad. Läbitud sai Abel Erasmuse kuru ja seetõttu lähenesin Graskopile samast küljest, mis eilegi. Enne aga põikasin sisse ühte paljudest kohalikest siidifarmidest – Godding & Godding nimelisse. Mis esimesena eredalt meelde jäi, oli see, et seal nägin esimest korda reisi jooksul kodukassi (samas see oli ka üks viimaseid kordi). Tundub, et kiisu pole väga popp koduloom siin (ma võin muidugi ka eksida).

Aga siidiussi tagumikueritisest tehtud tooted olid äärmiselt vinged. Sellised elegantsed ja maitsekad, väga paljud aafrikaliku nüansiga (nt mustrid).

Blyde põhjaosa vaated

Tooteid oli seinast seina – võisid osta esemeid siidisallist kuni egiptuse puuvillakangast magamistoa sisustuseni. Lisaks oli siidi segatud ahvileivapuu, marulapuu, aaloe ja muude taimede osistega ning nendest tehtud siis kreeme, šampoone ja muid naistemökse. Hinnad olid ka vastavad, ühele käsitöö- ja butiikpoele kohased. Siiski nipet-näpet sai sealt ostetud, pood oli ilmselgelt suunatud välisturistile.

Edasi juba siis Graskopi linn ja Mogodi Lodge võõrastemaja. Ega seal muud ei viitsinudki teha kui väike söök, telku ja tuli kustu. Uus päev ootas ees.

Telekat vaadates jäi muide silma (täpsemalt küll kõrva), et televisioonis on üsna tugev (aga samavõrra kummaline) tsensor. Olin seda ka varem  täheldanud, et midagi on teisiti, kuid senini ei osanud näppu peale panna. Nüüd oskasin. Keel kõlas kuidagi imelikult, jutt oli hakitud. Mis selgus – lisaks roppudele sõnadele olid filmides vaigistatud ka sellised sõnad nagu Jumal, Jeesus, Allah ja nii edasi. Päris naljakas on kui keegi hüüatab filmis „Oh my god!?!“, aga sina kuuled vaid „Oh my (vaikus)“. Vot sellest mina aru ei saa – keda need sõnad solvavad? Kõik ju saavad aru, et mida seal öeldakse, milleks selline näitemäng? Sellise küsimuse üle juureldes mind ka Une-Mati (kas peaks ka tsenseerima?) tollel päeval kätte sai.