05.10 - LAV - Ballito, Umhlanga Laguuni LKA

Hommikusöögilauda oodati kell 8.30, nii sai õhtul maja perenaisega kokku lepitud. Ning täpselt pool üheksa ma ka uudistava pilguga maja peal ringi jalutasin ja söögisaali otsisin. See asus kohe basseini kõrval ning tegelikult sai einestada ka õues. Kuna ilm oli tol hommikul jumalik (st lisaks soojusele oli veel ka tuulevaikus), siis seda võimalust ei saanud käest lasta.

Teenindajaks olid kaks vanemat mustanahalist prouat, kes olid äärmiselt viisakad ja toredad. Esmalt küsiti, et mida ma siis täpselt hommikuseks linnupetteks soovin. No mis ma soovin… „A mis teil on?“ Igasuguseid asju oli, aga ma väga leiutama ei hakanud – võtsin peekonit ja muna. Sellepeale küsis tädike, et kas ta võib sinna sisse veel vorsti ja seeni ka panna? Loomulikult võis ta sinna sisse veel vorsti ja seeni ka panna.

Kokku tuli sellest ikka päris pirakas hommikusöök, sest seda omletti ei tehtud mitte ühest munast vaid sinna oli silma järgi sisse pandus ühe keskmise suurusega kanala poole aasta toodang. Koos kõigi lisanditega oli see nii matsakas ja rasvane päts, et ma olin valmis lausa ettekandjale appi tormama – vana inimene nüüd peab nii raskeid asju vedama. Kuna ma sellist tulemit ette ei teadnud, siis omleti valmistamise aegu käisin paar tiiru külmlaua juures ja tegin soojenduseks paar võileiba. Ilmselgelt oli see viga, sest kõhu oleks täis saanud ka sellest kui oleks omletti 10-15 minutit ainiti silmitsenud. Aga ei silmitsenud ainiti vaid sõin ära. Kogu roa. See lihtsalt oli niivõrd hea, tädi oskas süüa teha küll.

See viimane punkt oli ka viimane piisk karikasse. Tavaprotseduur oleks ette näinud seda, et oleksin tuppa tagasi läinud, kohvri ära pakkinud ja Comfort Housele aidaa öelnud, siis nüüd see ei tundunud enam vastuvõetav. Suurepärane teenindus, suurepärane öömaja ja väga ilus ilm tingisid selle, et ma uurisin perenaiselt, et kas saaks ehk ühe öö veel nende toredas kodus mööda saata. Omanik oli sellest küsimusest väga üllatunud ja liigutatud ning ütles, et saab küll. Mulle tundus, et ta tõepoolest oli sama õnnelik kui mina seda vastust andes. Eks see kaudselt muidugi ole ka väike kiitus, kui su hotellikene meeldib nii väga, et algse ühe öö asemel veedad seal kokku kaks. Ilmselt oleks olnud rohkemgi, kuid see oleks kõvasti nudinud mu reisi lõpuosa marsruuti.

Jah-sõna käes, panin ujukad jalga, võtsin lina ja päikesevarju ning randa! Ning algmulje ei petnud, ookean oli täna tõesti rahulik. Puhus vaid õrn tuuleke ning murdlainetus oli kõvasti leebem. Rahvast oli ka loomulikult oluliselt rohkem seda kõike nautimas. Kõiki tegureid arvesse võttes julgesin seekord isegi nabani vette minna ning ka läbi lainemurru sukelduda. Väga-väga mõnus! Päris lõdvaks ei saanud end lasta, sest ookeanil oli jõudu piisavalt, kuid elu pärast kartma täna ei pidanud. Sai täiel rinnul hullata ja seda ka tegin, sest ükskõik kuidas vaadata, oli tegemist selle aasta viimase välisuplusega. Edaspidine rännutee viis juba rannikust eemale ja reisi alguspunkti poole tagasi, seega tuli võtta viimast. Ligikaudu kaks tundi võtsin seda, siis enam ei viitsinud.

Mis siis nüüd edasi? Eelmisel õhtul guugeldades ja tripadvisoris ringi uidates, leidsin viite Umhlanga tiikidele (Ponds) ja Umhlanga Laguuni looduskaitsealale. Umhlanga tähendab suulude keeles „kohta, kus kasvab pilliroog“ ning tõepoolest näitas kaart, et see laguun asus üsna ookeani lähedal – suurest maailmamerest eraldas seda vaid kitsas liivariba. Nagu arvata võite, tähendab see üht põnevat ökosüsteemi, kus loodusfotograafil palju tegemist võiks olla ning kirsiks tordil oli kodulehel kirjas, et matkaraja ääres on ka kaks tasuta pildistamisvarjendit. Super!

Plaan oli hea, kuid teostus mitte nii väga. GPS juhatas mind küll loogilist otseteed pidi Umhlanga tiikide juurde, kuid kahjuks loodusesse mahamärgitud autoteed ei olnud sellisel kujul läbitavad. Igal pool olid ees kas keelumärgid või siis teetööd. Proovisin nii ühelt kui teiselt poolt läheneda, kuid ikkagi jõudsin tupikusse. Käisin kui kass ümber palava pudru. Selle vahega, et „puder“ oli päris suur ja käimise asemel sain õnneks kasutada autot.

Ühel hetkel andsingi alla – tundus, et tänu teetöödele, ei olnud Umhlanga tiikide juurde (kus pidi olema kaks linnuvarjet) võimalik saada. Jäi veel lootus, et äkki Umhlanga Laguuni kaitseala matkarada viib nendeni.

Ega ka selle matkaraja leidmine polnud niisama lumme… sülitada. Ühest foorumist leidsin viite, et matkaraja algus on ühe hotelli peasissekäigu kõrval asuvast väravast. Ning oh õnne – GPS-s oli see hotell sees. Selgus, et olin juba korra selle maja eest läbi sõitnud, kuid kuna sissepääsu juures ühtki tähistust polnud, siis ei osanud ma arvatagi, et väravast, mis justkui suundus kuhugi tühermaale, algab see lubatud vinge looduskaitseala. Niisama sinna sattudes ei ütleks eluilmaski, et siin midagi looduskaunist võiks olla. Sellest mainitud hotellist teises suunas algas hoopis pikalt piki randa looklev lukshotellide ja uhkete ookeanivaatega kortermajade piirkond, kus ilmselt käisid puhkamas ja nädalavahetust veetmas peamiselt Durbani linna rikkad ja ilusad (ning ilmselt ka koledad ning tavalise välimusega jõukad inimesed). Aga parkisin oma auto tänavale ära, seljakott selga, kaabu pähe, fotokas kätte ja minek.

Pronksamadiin

Umhlanga Laguuni Looduskaitseala oligi niisiis täitsa olemas (vahepeal juba kahtlesin selles). Kui väravast sisse minnes paremale vaatasin, nägin seal suure neljatärni hotelli terrassi, kus inimesed päikest ja hommikunapse võtsid. Vasakule vaadates avanes aga suur ja lai pillirooväli, mille vahelt läks korralik laudtee – juhuu!

Roostekõht-pagulind

Ning roostik oli linde täis – kangurlinnud, amadiinid, nektarilinnud ja paljud teised. Positiivne oli see, et linnud olid inimeste jalutamisega suhteliselt harjunud (jah, seal jalutas kummaliselt kombel veel inimesi), mistõttu korraliku teleobjektiiviga oli võimalik teha väga häid kaadreid. Päike oli samuti õigelt poolt, taustad mõnusad ning endiselt leidsin kodus pilte üle vaadates, et olin taas saanud mõned uued liigid.

See loodusrada, mis sinna üles oli seatud, oli tegelikult äärmiselt vaheldusrikas. Algas see niisis roostikuvahelise laudteega. Kui inimasustus oli selja taha jäänud ning vaateväljast kadunud, tuli ületada üle laguuni kõlkuv sild. Justnimelt kõlkuv, sest ilmselgelt olid selle rajatise parimad päevad jäänud aastate taha. Väike Indiana Jonesi tunne tuli sisse, sest kohati olid lauad mädad ja kohati polnud neid üldse. Aga no teisele poole laguuni oli vaja minna, mistõttu tuli see väike ebamugavustunne üle elada. Ega ma enda pärast kartnud – kukkumine poleks väga kõrge olnud, vesi oli madal ja krokusid ei paistnud – fotoka märjaks saamise pärast oli hirm.

Teisel pool laguuni oli kõrge ja metsastunud liivadüün. Sinna otsa andis ikka ronida ning ökosüsteem laialehiste puude all oli kapitaalselt teistsugune. Selline tunne oli, et oleks justkui järsku vihmametsa jõudnud. Ere päike asendus hämarusega, kusagilt võsastikust tulevad (linnu)hääled võimendusid ning kuiv kuumus asendus niiske kuumusega. Pärast mõningast turnimist sellel metsasel düünil, tuli minna teisele poole alla ehk siis ookeani äärde. Seal oli jälle täiesti teistsugune ilm – tuul oli üsna asjalik ning tantsitas liiva piki lõppematut liivaranda. Rahvast praktiliselt polnud.

Kui nüüd sealt alt liivarannast uuesti laguuni poole keerasin (oli selline paik, kus ookeanit ja laguuni eraldas üsna madal liivariba), siis jõudsin hoopis eriskummalisse paika. Lonely Planet oli seda ka maininud, kuid ausalt öeldes lasin selle ühest kõrvast sisse ja täisest välja (st ühest silmast sisse ja… no kuskilt ta välja tuli). Laguuni ääres sai vaadelda küll, kuid mitte linde vaid paljaid inimesi. See paik olevat kohalikke nudistide lemmikkoht.

Leetetüll

Kiire vaatlus näitas, et nudism ei ole siinkandis väga populaarne, sest oma keha kõiki osiseid pleegitas päikese käes kokku 4-5 inimest. Ning tundus, et see tegevus oli eemale hirmutanud nii kõik laguunilinnud kui ka loodusmatkajad. Mõtlesin, et lähen kiirelt neist mööda ja jätkan oma jalutuskäiku, kuid tutkit brat. Otsisin, mis ma otsisin, kuid tundus, et matkarada siin lõpebki. Ja ei saanudki linnuvarjete juurde. No missiis ikka, hakkasin vaikselt tagasi minema. Ookeani ääres jooksid lainepiiril veega võidu mõned tüllilised, sai ka nemad ilusti üles võetud (vt ka siia). Fotokaga.

Yellow Weaverite pere

Enne lahkumist veetsin veel ligikaudu poolteist tunnikest seal alguseosa roostikus, sest nüüd olid tõesti praktiliselt viimased looduspildistamise hetked LAV-s. Lugejal on kindlasti juba oksemaik suus puhtalt sellest lugemisest, et kui palju ma reisil aega lindude ja loomade (peamiselt küll lindude) pildistamise peal „raiskasin“, kuid mul oli endiselt suur õhin sees. Soov saada hea tausta ja positsiooniga (valgust kahjuks ei õnnestunud mahedamaks keerata) kaader erinevatest liikidest, on loodusfotohulluse üks väljundeid. Aga samapalju kui see ravib, see ka süvendab seda haigust.

Thick-billed Weaver

Kella kolme paiku suutsin siiski ennast mingil moel sellest paigast lahti rebida, suureks innustajaks selles teos oli tühi kõht. Kuna täna tegin mingeid asju viimast korda (pildistamisretk), siis tuli vastukaaluks teha mingeid asju ka esimest korda. Globaliseerumise vastastele taaskord hoiatus – ärge järgmiseid lauseid palun lugege, võite saada moraalse trauma. Nimelt jäi juba ennist silma, et siin Umhlanga lähedal asub McDonaldsi nime kandev gurmeetoidukoht. Vähemalt kui reklaamide järgi otsuseid teha, siis võis seda nii nimetada – pakutakse ka salateid (kõva saavutus küll), burgeritel on ilusti rasva ja muud protsendid juures (nagu see aitaks kuidagi), lisaks on menüüs erinevaid wrappe, võileibu, magustoitu, kohvi ja nii edasi (nagu on neid tihti ka suvalises külabensuka burksiputkas). Minul selles osas tegelikult illusioone polnud, läksin teadlikult rämpstoitu sööma. Olen igal reisil vähemalt korra sellest kuldsete kaarte söögikioskist läbi astunud ning ei saanud LAV ka erandiks jääda. Kuigi siin maal, nagu ma varem ka maininud olen, ei ole McDonaldsi leidmine väga kerge ülesanne.

Big Mac maitses „üllatuslikult“ samamoodi kui mujal maailmas, kuid minu jaoks selles burgeris teatav võlu siiski on. Ülejäänud kraam võib olemata olla, kuid Big Maci sooviks vahetevahel ikkagi maitsta.

Sai ja lihakotlet kõhus, olin valmis veel korra sukelduma suurde kaubakeskusesse. Väga sobivalt asus Umhlangas tohutu suurusega „Gateway – theatre of shopping“ nimeline hüperkaubakeskus. Väga armas neist nimetada gigakauplust ostuteatriks, kuigi ma väga hästi ei saa aru, et mida selle all mõeldakse. Et kõik mida sa näed pole päris? Et kõik, mis kaubakeskuses toimub, käib kellegi teise taktikepi järgi? Et sellel ei pruugi alati olla seost päriseluga? Et see, mis sa seal näed ja koged, on üks paras tragöödia/komöödia? No ei tea, minu arust tundus päris tavalise kaubakeskusena.

Ok, tegelikult päris tavaline ei olnud kah. Sa saad aru, et tegemist on suure monstrumiga, kui tal on 3 erinevat parkimismaja (igaüks eraldi tiivas). Lisaks rohkem kui 400-le poele mahutas see koloss endas ära ka teemapargi, 4000m2 suuruse Tony Hawki poolt konstrueeritud skate-pargi, 26 kinosaali (sh 2 3D kino), üle 90 (üheksakümne!!) restorani, Aafrika suurima purskkaevu ja veel palju muud. 180 000m2 pinda (ca 6 korda suurem kui Viru keskus) teeb sellest mitte ainult Lõuna-Aafrika Vabariigi vaid kogu lõunapoolkera suurima kaubakeskuse (maailma arvestuses jääb ta küll napilt esimese kolmekümne sekka). Ühesõnaga – suur pood oli.

Seetõttu polnud ka imestada, et enne kui kella vaatasin, oligi juba kaks tundi läinud. Lisaks riidepoodidele sobrasin pikemalt ka ühe muusikaäri etnomuusika riiulitel ning kokkuvõttes ostsin väikese kotitäie erinevat rahvamuusikat – nii zulude kui ka teiste hõimude loomingut. See on mul samuti väike traditsioon. Kui mõnikord on see rahvamuusika selline, mida väga palju kordi kuulata ei kannata (nt Indoneesia gamelan), siis Aafrika folk on hoopis teisest puust. Säält poest ostetud plaatidel olnud muusika käiab mu koduses playlistis üsna tihti.

Kuna väike väsimus oli tänasest päevast peal (peamiselt on siin süüdi Gateway keskus, kus rahvamassi sees kõndimine oli päris väsitav), siis võtsin kohe toidupoest ka õhtusöögi. Ei olnud sellist tunnet peal, et viitsiks veel kusagil restoranis istuda ja toitu oodata. Pigem oli tunne, et viskaks pikali ja ei teeks midagi. „Checkersi“ nimeline toidupood oli väga korraliku valmistoidu valikuga, mistõttu ei pidanud oma soovides järelandmisi tegema. Võtsin krõbedaid ja vürtsikaid kanatiibu, kanatstripse (frititud kanafilee), salatit, keeksi (rosinatega!) ning õlut. Jämedalt võttes oli see ka kohaliku inimese üks tüüpilisi söögipakette (kui ehk keeks välja arvata). Seda järeldasin sellest, et frititud kanatükkide lett oli konkurentsitult suurim ning seal oli ka pidevalt järjekord.

Järjekordse päeva lõpp

Toit oli taaskord maitsev ja mõnevõrra vürtsikam kui ma eeldasin. Eestis tähendab „vürtsikas kanapala“ tavaliselt seda, et see pole päris mage ning sinna on võib-olla veidi ka pipart pandud. KFC kanapala LAV-s tähendas üsnagi suud õhetama panevat kõhutäit. Checkersi kanapala pani hoobilt suu põlema, kuid see õnneks ei olnud permanentne. Mehhikos ja Indoneesias kohalike roogadega toitumist praktiseerides ning seetõttu sealt alla saadud vürtsikate toitude taluvustase võimaldas ka nendest kukenaise tükkidest paari minuti pärast erinevaid maitsenüansse tunnetada. Ning need nüansid olid suurepärased. Koos rahuldaval tasemel kohaliku õllega, oli see õite suupärane õhtueine. Mitte küll tervislik ega gurmee, aga see polnud ka eesmärk.
Söögi kõrval näidati seekord „Batman beginsi“ (e „Kurikamees alustab“ :D). Võrreldes eilse paskvilliga oli see Batmani osa kui kõrgkunsti šedööver. Filmis olid tasemel näitlejatööd ning esitatud laused ja näidatud stseenid andsid kokku lausa usutava süžee. Eilses filmis olid laused lihtsalt laused. Ehk siis päev lõppes peavoolu (kommertsi, kui soovite) esindavate söödavate ja vaadatavate produktide kombinatsiooni manustamisega. Seega hästi lõppes.