17.09 - LAV - Pretoria

Äratus oli nagu tavalisel tööpäeval, kohaliku aja järgi 7.30. Kuigi LAV just ekvaatorile kõige lähemal ei ole, siis sellegipoolest oli valge aeg väga konkreetselt paigas – hommikul kell 6 läheb valgeks ja õhtul kell 6 aga (väga kiirelt) pimedaks. Ning pimedal ajal püsitakse toas/kodus. Ehk siis hoolimata asjaolust, et Aafrika lõunaosas oli kevad ja ka õhtuti väljas üsna soe, siis tegelikult tuli kõik toimetused ära mahutada kella kuute vahele. Mis omakorda tähendas seda, et kella kümneni põõnamine oleks olnud totaalne ajaraisk. Pigem siis varem magama minna, kuid hommikul tasus ärgata (Eesti ja puhkuse mõistes) vara.

Voortrekkerite monument

Goodey’se külalistemaja hommikusöök oli väga rikkalik ning teenindus laitmatu. Pererahvas uuris, et kas olen välja puhanud (olin küll), mida hommikusöögiks soovitakse, kustkandist tullakse ja mis plaanid Pretorias ja LAV-s üldse on. Eks siis tuli seletada. Samal ajal jälgisin silmanurgast sealset teenindusmudelit ja see tundus algul veidi harjumatu. Omanikeks oli üks valge nahavärviga abielupaar, kõik teenindajad (kokk, köögiteenindajad, koristajad,  ehitusmehed) aga tumedast rassist ja äärmiselt (isegi võiks öelda, et ülevoolavalt) aupaklikud. Tekkis selline väga ühene koloniaalaja tunne, kuigi pererahvas käitus teenindajatega äärmiselt viisakalt (nagu pereliikmetega) ja mingit teemat tegelikult ei olnud.

Naisvoortrekkeri kuju

Muna ja peekon + võileivad + puuviljasalat olid just paras kombinatsioon, millega mõnusalt sooja kevadpäeva Pretorias (või siis Tshwanes) alustada. Kuna järgmised nädalad paistsid tulema väga selgelt looduse poole kaldu ning suurematesse linnadesse vahetult enne ärasõitu suure tõenäosusega üldse ei satugi, siis plaanisin võtta linnapäevalt maksimumi. Sukeldusin LAV-i administratiivse pealinna ajalukku ning tänapäeva.

Esimene peatus oli buuride jaoks lausa kultusliku staatusega paik – Voortrekkerite monument. Siin oleks paslik peatuda veidi ka LAV ajalool, et saaks aru, et kes on buurid ja kuidas need hollandi keelega sarnast keelt rääkivad valged üldse riigiga seotud on.

"Meie Sinu eest, Lõuna-Aafrika"

Loomulikult algas kõik maadeavastamiste aegu hilisel keskajal. Aastal 1652 lõi üks Madalamaadest pärit härrasmees Hollandi Ida-Inda Kompanii nimel Hea Lootuse Neeme lähedale nii öelda laevade teeninduspunkti. Sellest teeninduspunktis on tänaseks välja kasvanud linn nimega Kaplinn (ei ole üldse seotud kappidega, muide). Antud paigast sai kiirelt hollandlaste sillapea, mida kasutati Aafrika lõunaosa koloniseerimiseks. Indoneesiast, Madagaskarilt ja Indiast hakati sisse vedama orjasid, et rahuldada kohalike farmide nõudlust ning pärismaalased suruti oma maadelt välja.

Kõik see toimus suhteliselt tasapisi kuni hetkeni kui leiti maapinnast esimene teemant. Ja veidi hiljem üks tükike kulda. Piirkonnast sai hoobilt paik, mis pakkus huvi kõikidele suurematele jõududele, kes 18-19.-l sajandil maailmas ilma tegid.

Voortrekkerite laste lelud

Kuna Holland puskles parajasti Euroopas Prantsusmaaga ja võimas Hollandi Ida-India Kompanii 1795 pankrotistus, siis kasutasid britid samal aastal võimalust ning vallutasid Kaplinna ära. Seda paika nähti strateegilise paigana teenindamaks India ja Austraalia (mõlemad Suurbritannia kolooniad) suunalist liiklust.

Buuridele – hollandi, flaami, saksa ja prantsuse taustaga valgetele – aga oli selline areng täiesti vastukarva ning aastal 1830 alustas ca 12000 inimest rännakut Kaplinna lähistelt põhja poole.

Nii nad rändasid

Neid rändajaid nimetati Voortrekkeriteks, mis otsetõlkes tähendab „neid, kes läksid ees“. Selle suure migratsiooni tulemusel asustati valgete poolt praeguse LAV põhjapoolsed alad. See aga väga suurt õnne nende õuele ei toonud, sest britid tahtsid oma võimu veelgi laiendada ning seetõttu peeti maha 2 Inglise-Buuri sõda (19. sajandi lõpus ja 20.sajandi algul). Esimese võitsid buurid, kes kasutasid edukalt partisanisõja taktikat, kuid teises sõjas jäädi juba brittidele alla (sest nad tulid selgelt suurema väega tagasi).

Suured tikitud vaibad

Läks mõnikümmend aastat kuni britid ja buurid omavahel ära leppisid ning siis pöördus nende fookus tumedama nahavärviga elanike poole (mustad, värvilised, hindud). Pärast Teist Maailmasõda tuli buuride-brittide ühispartei – Rahvuslik Partei – võimule ja sellega sai alguse ka ülemaaline rassiline diskrimineerimine. Loodi ametlik segregatsioonipoliitika ning kõigist mittevalgetest said nn teise sordi kodanikud (et mitte öelda orjad).

"Igavene tuli"

Kui valged nautisid kõrgeimat elustandardit kogu Aafrika mandril, siis mustade olukord muutus üha halvemaks – neil polnud õigust varadele, nad ei saanud hääletada, kooliharidus oli heitlik jne. Apartheide valitsus surus jõuga maha kõik mittevalgete katsed endale õigusi saada. Sellega lõikas LAV ennast sisuliselt ülejäänud maailmast ära ja väga paljud riigid ja institutsioonid hakkasid seda maad boikoteerima. Riigi õnn oli selles, et nad olid maavarade poolest rikkad ning sisuliselt ainuke asi, mida neil oli vaja sisse osta, oli nafta. Aga täielikus isolatsioonis elamine ei olnud siiski lõpuni võimalik ja aastal 1992 toimus lõpuks murrang.

Suulude relvastus

Aga tagasi Voortrekkerite juurde. Nende retke Kaplinnast põhja nimetatakse ka Suureks Rännakuks ning erinevate gruppide liidrid on tänase päevani kuulsad ning nende nimesid võib leida nii tänava- kui ka linnanimedest (kui neid pole ära muudetud) – näiteks Louis Tregardt, Hendrik Potgieter, Gerrit Maritz, Piet Retief ja Andries Pretorius. Ning ega see rännak polnud mingi lustisõit või safari – tegemist oli ränkraske katsumusega, kus tuli võidelda nii loodusjõududega kui läbi rääkida kohalike hõimudega. GPS-i teatavasti veel polnud, tegelikult polnud õigeid kaartegi.

Kui jõuti Natali provintsi (tänane KwaZulu Natal) tehti kokkulepe võimsa suulude hõimu kuningaga, mida aga viimane millekski ei pidanud. Otse vastupidi, Voortrekkerite üks juhte löödi maha ning temaga koos ka päris palju asunikke. Järgmine juht püüdis korra veel rahu sobitada, kuid selle peale saatis kuningas Dingane

Vaade katuselt sissepoole

12 000 pealise armee sisserännanuid ründama. Valgete laagrini jõuti 16. detsembril 1838, mida täna nimetavad afrikaani keelt (hollandi keelel põhinev, laenud saksa ja prantsuse keelest) kõnelevad valged Tõotuse Päevaks ja mis on üks tähtsamaid pühasid nende jaoks. Nimelt tõotasid need napid 500 voortrekkerit Jumalale, et nad peavad seda päeva igavesti pühaks, kui neil õnnestub see rünnak imekombel üle elada. Tuleb välja, et ime sündiski ning nende palveid võeti kuulda ja Verejõe Lahing võideti. Edu aluseks oli ilmselt kaitseformatsioon – nimelt moodustati reisivankritest (noh, nagu nad vanades filmides ikka on – presentkatustega) katkematu D-tähe kujuline piir oma laagrile.

Monumendi tipugalerii

Laagri tagumine ots oli vastu jõuhobude tiiki (e siis sealt ei saanud rünnata) ja ühes küljes oli veel kõrge jõekallas. Nii suunati vaenlase fookus ühte konkreetsesse punkti ning suulude odad seetõttu ka afrikaanerite (e buuride teine nimi) püssidele vastu ei saanud. Suulude kaotus oli masendav – hukkus 3000 meest, valgetest sai ainult 3 inimest haavata (mitte keegi ei saanud surma!)

Kuigi buurid oma võitu väga kaua nautida ei saanud, sest mõned aastad hiljem vallutasid britid selle territooriumi ära ja sundisid neid taas põhjapoole rändama, on see siiski väga oluline sündmus afrikaani keelt kõneleva inimese jaoks ka tänapäeval. Nagu on seda ka monument, mida ümbritseb kivisse raiutud vankrite vöö.

Voortrekkerite monument avati 1949 aasta Tõotuse Päeval. Tegemist on tõeliselt massiivse ehitisega Pretoria külje all ühe väikese mäe tipus. Tegelikult on selle monumendi territoorium mõõtmatult suurem kui see ehitis, siin on piknikukalad, jalutusrajad, safariteed. Seetõttu on see ka populaarne vaba aja veetmise paik.

Vaade Pretoria keskusele

Esmaspäeva hommikul, kui auto parklasse ära parkisin, õnneks turiste veel väga palju polnud. Turistibussid hakkasid saabuma ligikaudu pool tundi hiljem ehk siis seniks oli võimalus monumendiga rahulikult tutvuda. Tegemist on sisuliselt kuubikuga, suurusega 40x40x40 meetrit, mis on keskelt tühi (Kangelaste Hall) ja mille keldrikorrusel on afrikaanerite ajaloo olulised artefaktid ja sümbolid.

Idealiseeritud kujutis monumendist

Igal pool seintel on võimsad kivist bareljeefid, mis kujutavad esiisade vaprat võitlust ellujäämise eest. Sümbolitest väärib äramärkimist kivist plaat keldrikorrusel, kuhu täpselt 16.-l detsembril langeb aknast päikesekiir ja kuhu on kirjutatud „Ons vir Jou, Suid-Afrika“ („Meie Sinu eest, Lõuna-Aafrika“). Lisaks on veel keldrikorrusel ka vankrilatern, mis põleb aastast 1938, mil sümboolne härjarakend Kaplinnast jõudis monumendi loomispaika ning ehitus algas.

Lisaks näidati allkorrusel veel esemeid, mida Suure Rännaku läbi teinud inimesed kasutasid – mänguasjad (nt looma selgroolülidest tehtud härjarakend), sööginõud, kodutarbed, tööriistad, majapidamistarbed (nt puust padi) jne. Oli veel ka erinevaid buuride ja LAV lippe, tohutult suuri tikituid maale, raamatuid, ajaloolisi ürikuid jne. Päris keldris aga olid esindatud erinevate hõimude info ning mõned artefaktid (nagu zulu kilbid ja odad).

Verejõe lahingu mälestusmärk

Lahe oli see, et siis kui seal allkorrusel ringi jalutasin, jõudis monumenti vaatama üks (läbinisti valgete) koolilaste grupp, kes esitas ülevalt platvormilt alla selle kivist plaadi poole vaadates ühe väga hingestatud afrikaanikeelse laulu. Nii kõvasti kui torust tuli. Ilmselgelt hoitakse seda kultuuri elus ja ollakse uhked oma afrikaani päritolu üle. Ning kuigi see tundub kõrvaltvaatajale veidi selle LAV maiguga, mida hea meelega mäletada ei tahaks (oli see monument ju apartheide ajal üks väga tähtsaid riiklikke sümboleid), siis tegelikult oleks vale ka buuride ajalugu eitama või peitma hakata.

Pärast keldrit, sai liftiga (10 punkti selle leiutise toomise eest monumenti – tulikuumal päeval ei oleks treppidest ronimine just mõnus tegevus) ka monumendi tippu sõidetud, kust avanesid vägevad vaated ümbruskonnale. Taamal paistsid näiteks Pretoria südalinna kõrghooned.

Southern Masked Weaver

Nüüd kui monument oli keldrist katuseni läbi käidud, oli aega pöörata tähelepanu ka ümbritsevale alale. Nagu varem sai mainitud, ümbritseb monumenti suur rahvuspark ning katusplatvormilt paistsid juba taamal mõned loomad kätte ära. See ajas hamba verele, sest eks loomade ja lindude pildistamine oli üks olulisi põhjuseid, miks siiakanti sai tuldud. Juba ümbritsevatel puudel toimuv sagimine köitis mõneks ajaks tähelepanu, hoolimata väljas olevast põrgukuumusest ja halastamatult kütvast päikesest. Sain kohe paar uut linnuliiki pildile, kuigi jah, uue liigi pildile saamine polnud siin raske – 90% tiivulistest olid siin sellised, keda Euroopas ei kohta. Loomade osas oli protsent isegi suurem. Seega kui kellegi pildile said, oli see suure tõenäosusega uus liik

White-bellied Sunbird

Aga peagi siiski päike hakkas liiga tegema ning ka rahvahulgad suurenesid. Seetõttu sai oma sõiduvahendisse varjutud ning loodusreservi väiksematele teedele sukeldutud. Juhuse tahtel (ja veidi ka GPS-ga konsulteerides) leidsin ühe pika tupiktee, mis lookles piki üht künkaserva. Sellel teel oli niisiis kaks tugevust – liiklus oli hõre (tegelikult ei näinud ma tee peal ühtegi inimest ega sõidukit) ning servapealne asukoht asetas allpool asetsevate puude võrad just autoaknaga samale tasapinnale.

Valgesaba gnuu

Kes veel ei tea, siis auto kui selline on väga hea varjend liikuva looduse pildistamiseks – esiteks saad objektiivi toetada aknale ja teiseks ei karda linnud/loomad enamasti seisvat autot (küll aga kardetakse paaniliselt inimest – vahet pole kas sa istud või kükitad).

Pilte kogunes seal kiirelt ja hulgi – nektarilinnud, kangurlinnud, õgijad, värvulised jne. Üks kirevam ja huvitavam kui teine. Nii ei olnudki eriti imekspandav, et selle paari kilomeetri peale sai kulutatud paar tunnikest. Tegelikult oleks rohkemgi kulunud, nii et silm ka poleks pilkunud, kuid ma lihtsalt sundisin ennast sealt lahkuma. Päevad looduse keskel ootasid ju ees, seega sai linna tagasi suundutud.

Melrose House

Selleks, et heita pilk ka koloniaalajale, otsisin üles Melrose House’i (ei, ei see ei ole Melroce Place, mille kohta kunagi üht seriaali vändati). Maja leidsin kiirelt üles, kuid parkimiskohta ei olnud. Tegin päris mitu tiiru ümber kvartali – mõned kohad olid sellised, kuhu ei täinud autot jätta ning  korralikumad parklad olid täis.

Uhked ja detailirohked toad

Olin peaaegu juba alla andmas kui leidsin, et paralleeltänavast saab otse Melrose House’i tagaaias olevasse külaliste parklasse. Ühtegi viita loomulikult polnud ning rohkem külalisi ka mitte. Sõna otseses mõttes – teenindav personal tšillis täies koosseisus ajaloolise ehitise verandal ja alles turisti ilmumisel ajas üks tädi ennast püsti et pileteid müüa. Pärast seda aktsiooni oli see kolmekorruseline koloniaalstiilis villa ainult külastajate päralt.

Köök

Tulles riigist, kus ka keskaegsed ehitised pole just ülemäära haruldased, Melrose House vanusega ei rabanud. Ehitusaasta oli 1886 ning see pandi püsti ühe tolleaegse Pretoria rikkuri-ärimehe tellimusel. Huvitav kas 100-150 aasta pärast ka praeguste jõukurite majasid vaatamas käiakse (näiteks minnakse Tallinna külje alla „lollidemaale“ lopsakat arhitektuuri ja siseinterjööri kaema)?

Talveaed

Aga see maja oli oma piletihinda (R20) kuhjaga väärt. Sisu oli selline eht-inglaslik, maksimalistlik. Detailidega – nipsasjad, kirjud tapeedid, ohtrate nikerdustega mööbel, disainelemendid, vaibad, maalid ja nii edasi ja nii edasi – ei oldud koonerdatud. Ükskõik kuhu tuppa sisse kiikasid, võttis vaatepilt silme eest kirjuks.

Puhketuba

Otsene viide minevikule ja koloniaalajale olid näiteks teenijate ruumid ning eraldi kitsuke trepp abipersonalile oma tööde tegemiseks. Sest jumal hoidku selle eest kui sul massiivse puidust sisetrepi peal oleks mõni teenija vastu tulnud, terve päev oleks rikutud olnud. Köögiosa oli muide väga süsteemne, seina peal oli isegi toiduainete loetelu, mis köögis olemas pidi olema ning selle juures siis kas punane või valge lipik (st kas on olemas või tuleb osta). Vanamaja ostunimekiri, et mitte öelda külmkapi äpp.

Abihooned

Maja oli seest mõnusalt jahe, isegi see kasvuhoone/talveaia osa, kuhu oli üles pandud näitus Teise Inglise-Buuri sõja kohta. Melrose House’l oli selle konfliktiga ka väga otsene seos. Aastal 1900, mil britid Pretoria vallutasid, nõutas Lord Roberts selle maja endale ning tegi sinna briti vägede peastaabi. Nupukas poiss, kui juba Aafrikas sõdida, siis stiilselt ja luksuses. Majast juhiti sõda kuni võiduka lõpuni (inglaste poolt vaadatuna) ning siinsamas kirjutati aastal 1902 alla ka rahuleping, mis relvastatud vastuseisu osapoolte vahel lõpetas. Muide see näitus oli hästi tasakaalustatud – näitas sõjakoledusi ning võrdselt olid väljas nii artiklid kui pilapildid mõlemalt poolelt, mis oma vastaspoolt siis naeruvääristada üritasid.

Kui majal tiir peal, tuli taas astuda kuuma päikese kätte. Nüüd olin juba tükk aega väga asjalikud olnud ning buuride ja brittide ajalugu endasse imenud, kuid kõhtu see siiski ei täitnud. Et mitte väga palju aega kulutada söögikohas istumisele ja ootamisele, sai läbi hüpatud esimesest KFC-st (Kentucky Fried Chickeni kiirtoidukoht).

Lõuna-kroonkurg

See on muide mäekõrguselt kõige populaarsem kiirtoidukett LAV-s. McDonaldsit võidki otsima jääda, kuid KFC on igas külas olemas. Ei tahaks nüüd kuidagi liiga teha, kuid kui küsida, et mis on musta nahavärviga LAV elaniku rahvustoit, siis mina ütleks, et paneeritud kanapalad. Lisaks KFC-le müüdi selliseid kanajuppe ka igas vähegi endast lugupidava supermarketi soojaletis. Ei, see polnud üldse halvustavas toonis öeldud – need kanapalad on mõnusalt vürtsikad ja paganama maitsvad. Tol päeval ma siiski tibutükke ei võtnud, sai piirdutud kahe magusa chilli-wrapiga, mis olid tõeliselt maitsvad. Ohtra tšilli ja kastmete ja kana ja salatite kombinatsioon oli lihtsalt oivaline, seega saab ka kiirtoidukohast maitsvat toitu. Siit ka küsimus – millal tuleb KFC Eestisse?

Kirju-kuningkalur

Need wrapid (mähised?) ostsin kaasa, sest pärastlõuna sai otsustatud veeta linnas asuvas pargis. Pargis, millel oli üks väga oluline lisavidin – linnuvarjend. Austin Robertsi Linnuala asus ühe eeslinna külje all ning lisaks mainitud varjele olid seal ka olemas restoran ja jalutusalad (õnneks veidi eemal). Lühidalt öeldes möödusid seal veedetud 2-3 tundi nagu silmapilk. Inimestest oli seal varjes veel üks kohalik linnufotograaf, kes mainis ära, et kingfisherit (meie jäälinnu analoog), keda oli õnn pildistada, polnud ta juba mitu kuud näinud. Minu jaoks olid taas kõik liigid uued – erinevad kangurlinnud, uhke peakattega kroonkurg (kes on üsna

Vaaraohani

haruldane), erinevad haigrud (kellest üks küttis kalu näiteks nii, et kattis tiibadega pea ära, et päike ei peegeldaks veepinnalt), erinevad pardid, pütid, kiivitaja jne. Ning ei saanud lihtsalt pilte vaid väga häid pilte (palun külastage ka minu pildiblogi). Kuigi see paik ei ole väga tuntud ega tavaturisti meelispaik, siis ühele linnufotograafile oli tegemist kuldaväärt kohaga.

Kella nelja paiku tuli sundida ennast taas püsti ja minekule. Kuigi linnud muudkui vaheldusid ja uusi liike kogunes nagu seeni pärast vihma, siis oli soov veel enne pimedat ka LAV valitsushooned ja presidendiloss üle vaadata. Need sai meelega jäetud päeva viimaseks tegevuseks, sest tegemist oli praktiliselt Goodey’s Guesthouse naabritega.

Valitsushoone ja presidendiloss nimega Union Buildings asuvad Pretoria põhjaosas ühe kõrgendiku tipus, mistõttu selle eest avaneb kaunis vaade Pretoria linnale. Territooriumile sisse turiste ei lubata, kuid auto sai parkida praktiliselt ukse ette.

Hooned on päris võimsad, kogupikkus servast servani peaaegu 300 meetrit. Projekteerijaks oli inglise arhitekt ja seetõttu on näiteks tornikellade helin identne Londonis asuva Big Beniga. Hoone kaks tiiba sümboliseerisid algselt lõhenenud rahvast – inglise ja afrikaani keelt rääkivad inimesed  - ning keskne poolkaares sisehoov aga Lõuna-Aafrika Uniooni (sellest ka nimi Union Buildings).

Pretoria

Sellise nimega riik loodi aastal 1910 ning kolm aastat hiljem valmis ka valitsushoone, mille ees tollel hilisel pärastlõunal seisin. Arvatakse, et valmimise ajal oli see lõunapoolkera kõige suurem hoone. Ehitati maja muide ainult kohalikes materjalidest – see oleks olnud uuele riigile vastuvõetamatu kui kõige tähtsama hoone ehitamiseks kasutatakse importmaterjale.

Kuna lossi uudistama ei saanud minna, siis sai jalutatud ehitise ees asuvatel terrassidel. Lisaks vaadetele ja kevadiselt kirevatele aedadele leidis sealt ka päris mitu memoriaali. Näiteks I Maailmasõjas ja Korea sõjas hukkunud lõuna-aafriklastele. Rahvast oli terrassidel ja aedades aega viitmas päris palju – eriti hulganisti aga koolivormides õpilasi (nii musti kui valgeid). Kui hakkasin ära minema, siis saabus sinna näiteks üks pulmaseltskond, kes lasi endast terrassidel pilti teha. Tundus, et pretoriaanidele oli see üks populaarne ajaviitmiskoht. Kuna hakkas vaikselt hämarduma, siis tuli päeva aktiivsele osale joon kiirelt alla tõmmata.

Mälestussammas Union Buildingsi ees

Küll aga soovisin teha midagi sellist, millega eelmisel päeval hakkama ei saanud. Leida koht, kust saaks osta kohalikku õlut. Hoolimata sellest, et GPS oli pungil poodidest, jäi alko esimesel kolmel-neljal korral kättesaamatuks unistuseks. Olin praktiliselt pool kesklinna läbi sõitnud (väga aeglaselt muide, sest oli esmaspäeva õhtune tipptund) kuni lõpuks leidsin ühe väikese poekese. Alkoholiga äritsevast spetspoest suutsin välja pigistada 4 erinevat õllesorti ja sellega praktiliselt LAV kohalik õllevalik ka piirdub nagu järgnevate nädalate kogemus näitas. Küsisin müüjalt (noor kutt), et kas see ongi kõik, mille peale sain vastuseks, et näed seal on suur valik sidruni-, kirsi-, šokolaadi-, mango- jms maitselisi õllesid. Mina selle peale, et kamoon mees, ma mõtlen ikka päris õlut. Selle peale tehti suured silmad ja küsiti, et kas mulle ei maitsegi maitseõlled. No ega ikka ei maitse küll, sest kui ma tahan limonaadi, siis ma ostan limonaadi. „Koju“ Goodey’se külalistemajja jõudes küsisin ka härra Goodey’lt, et mis värk on – olete küll kõvad grillijad, aga kas te tõesti siis õlut ei joo. Vastati, et loomulikult juuakse ja õlu pidi olema lausa rahvusjoogi laadne, aga jah valik oli sellegipoolest niru. No selge, tean vähemalt arvestada.

Maitse on õlledel täitsa nitševoo, tõdesin siis kui paar tükki õhtusöögi kõrvale alla loputasin. Osatakse teha küll, aga miks siis ikkagi nii vähe sorte… Sellele küsimusele ei tea ma ka vastust täna. Too päev aga õhtusöögiga ka lõppes, sest järgmisel hommikul oli soov võimalikult vara startida, et päeval paar kohta üle vaadata ja õhtuks Krugeri Rahvusparki jõuda.