15.09 - Stockholm, Dubai

Silmad tulid lahti 1,5 tundi enne sadamasse jõudmist ning suuresti tänu sellele, et antud asjaolust läbi laeva siseraadio teada anti. Väga vahva ja kaval vidin on igatahes kajutitesse monteeritud – kõlar, millest tuleb muusika ja mille valjusust on võimalik mugavalt reguleerida ja vajadusel ka välja lülitada. See kõik aga ei kehti juhul kui avaldatakse ametlikke teadaandeid – turvateateid, kaptenitervitust ja siis veel lugematul hulgal reklaame, mis kutsuvad ostma viina, õlut, lotopileteid jne. Ning seda kõike kolmes keeles. Sellisel juhul kaob siseraadiolt see oluline funktsioon (volüümi kontrollimise võimalus) ära. Kõik see kammarajura tuleb nii kõvasti kui kõlar kannatab ning isegi see ei loe kui raadio on välja lülitatud. Turvateadetest saan veel aru, kuid reklaamipausid hakkavad üsna kergelt pinda käima.

Enne hommikusesse Stockholmi sukeldumist sai veel end ära kasitud ning kerge hommikusöök tehtud. Pool tundi enne laeva sildumist olin aga juba laeva ukse juures ootel. Seda selleks, et võimalikult kiirelt linna suunduva transferbussi peale saada. Sest ega nüüd ülemäära palju aega kah üle ei olnud – laev saabus 10:00 ja lennuk lahkus 13:55 (lennujaamas pidi olema soovituslikult 12:30) ning Stockholmi kesklinnast oli Arlandesse 45 minutit bussiga. Kõigepealt pidi aga kesklinna saama.

Kui laeva uksed avati, siis sai esimesena kiirelt minema kapatud… selleks, et avastada asjaolu, et samal ajal avati uks ka laeva tagumises osas, mis oli terminaalile oluliselt lähemal. No aga polnud hullu, transferbuss oli ukse ees ja pooltühi. Üllatuslikult kasutas väga vähe inimesi võimalust minna bussiga. 15 minutiga saadi ühisliikur siiski üsna täis ja veerand tunni pärast astusin juba Central Stationi (bussiterminal Cityterminalen on kohe selle kõrval) ees maha. Pühapäevahommikune Stockholm oli üsna inimtühi.

Arlanda lennujaam

Kuna tee oli tuttav, siis sai marsitud otsejoones Flygbussarna leti juurde ning lunastatud sõiduõigus (à 99 SEK e ca 11€). Kahekesi minnes on selline skeem, et transferiga linna ja sealt lennujaama bussiga edasi kõige soodsam variant. Kolmekesi oleks mõistlik juba võtta sadamast takso – neil on enamasti Arlanda lennujaama fikshind (odavaim, mis ma nägin oli 395SEK). Kolmandaks alternatiiviks (kui oled kesklinnas ja on vaja kiirelt saada lennujaama) on Arlanda Expressi rong – pilet 260 SEK, kohale viib see 20 minutiga.

Täna buss sobis (bussid lähevad muide iga 10 minuti tagant, seega ootama ei pea). Veidi enne keskpäeva saigi oldud Arlanda lennujaama terminaal number 5 ukse ees. Kõik sujus meeldivalt.

Aga miks üldse Stockholm? Miks mitte startida Tallinna lennuväljalt või siis Riiast või Helsingist? Põhjus on väga lihtne ja kohutavalt labane – läbi Stockholmi sai antud ajahetkel Johannesburgi kõige odavamalt. Piletid said ära ostetud alles augusti algul (seega veidi üle kuu enne reisi) ning Stockholmi edu teiste alguspunktide ees oli väga suur. Kui oleks alustanud Tallinnast, oleks piletihind tulnud ca 830€, Helsingist olid odavaimad piletid täpselt sama kallid, Riiast oleks 800-ga saanud. Stockholmis jäid Riia hinnast odavamaks väga mitmed lennufirmad – British Airways, Virgin, Ethiopian Airlines, Turkish Airlines, Qatar Airways ja Emirates. Arvestades nii vahepeatustes olemise aegu kui ka lennu kogupikkust tuli välja, et kõige paremini sobis kõige odavam. Super! Ning kõige odavam oli Emiratesi pakkumine, mis jäi isegi alla 600€ (mitte palju, aga siiski). Isegi koos laevapiletite ja transferidega oli Stockholmist minek seega väga selgelt odavam kui lähim alternatiiv. Ning kui vedajaks on veel maailma parimaks tunnistatud lennufirma, siis mida sa hing veel ihkad.

Eestist minek siiski oli korraks veel kaalumisel (mugavuse mõttes), kuid see oleks tähendanud kaht ümberistumist ja absurdset pikka sõiduaega ning oleks tähendanud ka vahepeal ööbimist kas siis Londonis või Amsterdamis ehk siis igasugune mõttekus kadus tegelikult ära. Nii majanduslik kui ka mugavusest tulenev. Laevaga Rootsi ulpides ärkad hommikul üles, lähed lõunal lennuki peale, öösel üks vahemaandumine ja järgmine hommik oled kohal. Ja tunned end veel enam-vähem inimesena. Kaks ümberistumist ja lennujaamades passimist oleks juba üsna ruineerivalt mõjunud.

Lennujaamas said kohvrid enne check-ini veel ka ära kiletatud, et vähendada vargusriski (Johannesburgi lennujaam on selle poolest tuntud) ning kaitsta veidigi sumadanide välisilmet. Ega see õhuke kile varast takista, kuid lootus oli, et vargad on laisad ning valivad oma ohvriks pigem kiletamata kohvri. Ei tea kas see loogika töötas või mitte, igatahes ettevaatavalt võin öelda, et pagasiga midagi halba ei juhtunud.

Check-in läks ludinal. Korra küll teenindaja helistas kuhugi, kuid see tulenes sellest, et sihtkoht oli LAV, kuhu Eesti kodanikul on vaja viisat. Kuna Estraveli kaudu olid passid aegsasti vajaliku dokumendiga varustatud, ulatati peagi pardakaardid. Pagas kaalus kokku 39kg, seega varu oli kõvasti (lubatud oli 30kg per kärss).

Emiratesi lend Dubaisse väljus õigeaegselt ning ega väga ootama seekord ei pidanudki. Turvakontrollist läbi, kohvikus üks muffin ja kohvi ning juba hüütigi maha, et on aeg lennukisse minna.

Analoogselt Qatar Airwaysiga kogetule, oli ka Emiratesi lennuk (Boeing 777-200) mugav ja istmevahed suured. Isegi nii suured, et minusugune ligi-kahemeetrine sai jalad välja sirutada ilma seljatuge alla laskmata. Kohe päris imelik hakkas, ei osanud selle ruumiga midagi peale hakata.

Ararati mägi ja päikeseloojang

Ka kõik muu oli maailma parima lennufirma vääriline. Näiteks oli igal reisijal oma ekraan ning äärmiselt laia filmi- ja muusikavalikuga „meediakeskus“. Lisaks Hollywoodi filmidele ja muusikatabelite praegustele ja kunagistele hittidele võisid näiteks soovi korral nautida nii aafrika, araabia kui kagu-aasia kinopilte ning kõikvõimalikku maailmamuusikat. Lisaks sisaldas see keskus audioraamatuid, raadiot (kümnete jaamadega) ja podcaste, teleseriaale, mänge, uudiste portaale ning kõige tipuks said selle kaudu ka kodustele soovi korral helistada või tekstisõnumeid saada. Ehk kui magada ei viitsi, siis igav ei tohiks küll hakata. Emirates on muide lennufirma, mis lubab mobiiltelefonid pärast õhkutõusu sisse lülitada (enne maandumist tuleb jälle välja lülitada).

Eraldi võiks ära mainida ka teeninduse ja toidu. Ka turistiklassis istudes suudeti tekitada selline tunne, et oled nende jaoks oluline klient. Ei, mitte läbi klaasistunud võltsnaeratuse vaid väikeste asjadega. Lennusaatjad olid äärmiselt tähelepanelikud ning reageerisid soovidele väga kiiresti. Sellised detailid nagu väike kingitusepakike lastele, aitasid ka üldmuljele kaasa.

Ning toit oli lihtsalt suurepärane. Lennukitoidu kohta on tavaliselt kiitus ka see, kui öelda, et see on söödav, kuid Emirates pakkus päriselt häid roogasid ning söögi kõrvale anti ka päris kahvel ja nuga. Õhtusöögil oli kokku neli käiku – eelroog (kreekerid juustuvalikuga, väike salat), pearoog (rikkalikult maitsestatud lambaliha juurikatega, mis viis lausa keele alla), puuviljasalat magustoiduks ning siis veel tee/kohv koos koogi ja küpsistega. Kõrvale võtsin mahla ning punast veini (hoolimata asjaolust, et tegemist on Ühendemiraatide lennufirmaga oli menüüs ka alkohol ja see oli tasuta). Kõhu sai ikka korralikult täis. Enne maandumist pakuti veel väikest snäkki.

Õhtune Dubai

Need kuus ja pool tundi läksid üpris kiirelt. Enamasti sai tegeletud filmivaatamisega, mille kõrvale siis libises ka punane vein. Päike hakkas loojuma hetkel kui lennuk oli Armeenia kohal ning see lubas heita hunnituid vaateid allasuvale Ararati mäele.

Dubaisse jõudis teraslind (milles küll palju terast ilmselt pole) hilisõhtul, veidi peale kümmet. Välistemperatuuriks oli sellisel hilisel tunnil seal 32 kraadi plussi. Seda kuumust aga nautida väga ei saanud, sest ootamas oli suur ja võimas Dubai rahvusvahelise lennujaama terminaal number 3, alajaotusega „C“. Järgmine lennuk startis 4.40 öösel, seega pehmelt öeldes oli tiba aega ringi vaatamiseks. Tiba on siis antud juhul peaaegu 6 tundi.

Paar sõna ka Dubaist. Dubai on nii linnanimi kui ka emiraadi nimi, mis kuulub Araabia Ühindemiraatide sõbralikku perre. Tegemist on ühe naftast ja rahast läbiimbunuima piirkonnaga maailmas. Maa seest pritsib nii palju õli (loe: raha) välja, et sealsed inimesed ei oska sellega enam midagi tarka peale hakata. Nii on seal merre ehitatud (täiesti tühja koha peale) kuulsad palmilehekujulised saared, maailmakaarti imiteeriv saarestik ning Dubais asub ka praegune maailma kõrgeim hoone – 829,8 meetri kõrgune Burj Khalifa. Lisaks ollakse veel tuntud maailma suurimate kaubakeskuste poolest, linnas on suusakeskus (siseruumides), Dubai lennuväli ning lennufirma on üks maailma suurimaid ning kiiremini arenevaid maailmas. Seda rida võiks siin pikalt jätkata, kuid mõte jääb endiseks: raha neil on.

Dubai uhke lennujaam

Kuigi rahaga hooletult ringi käimine on neile ka kätte maksnud - majanduskriis 2008-2010 tegi Dubaile üsna palju haiget, sest kinnisvaraturg kukkus täiesti kokku. Õnneks oli neil kõrval suur vend - Abu Dhabi emiraat - mis ei ole mitte vähem rikas, kuid oluliselt konservatiivsem oma raha kulutamisel (võrreldes Dubaiga, mitte tavariikidega). Kriisi raskeimal ajal avas Abu Dhabi oma rahakraanid (sealt solises korraga 10 miljardit dollarit) ja päästis Dubai finantskrahhist, kuid selle eest anti midagi ka vastu. Näiteks pidi Dubai nimetama valmiva maailma kõrgema maja Abu Dhabis resideeriva kaliifi auks (algne plaan oli nimetada hoone Burj Dubaiks).

Minu puude selle emiraadiga piirnes seekord ainult lennujaama transiittsooniga, mida tegelikult polnudki väga vähe. Emiratesi lennufirma kodulennujaam jaguneb kolme terminaali vahel ning esimese ja kolmanda vahel liikleb rong. Kuigi tegemist on suure ja võimsa transpordikeskusega, ei olnud see siiski piisavalt võimas Dubai ambitsioonide jaoks, mistõttu ligikaudu kuu pärast antud reisi lõppu avati uus lennuväli, mis on olemasolevast selgelt suurem. Ning ambitsioonid on tõesti suured ning neid täidetakse suure hooga. Kui aastal 1990 liikus läbi Dubai lennujaama ca 4,5 miljonit inimest aastas ja aastal 1998 ca 10 miljonit, siis 2004 ületati juba 20 miljoni reisija piir, 2007 30 miljoni piir ja 2012 aastale tõmmati joon alla juba ca 58 miljoni reisijaga. Selle tulemusega on Dubai maailma suuruselt 10.-s lennujaam ning maailma kolmas lennujaam, kui arvestada rahvusvahelisi reisijaid. Tolle kohta ei saa muud öelda kui hämmastav. Seetõttu pole ka imekspandav, miks ehitati ka teine lennujaam, mille võimsus on 120 miljonit reisijat aastas.

Aga imekspandavaid fakte on seal veel – lennujaamas töötab otseselt 58 000 inimest (e siis rohkem kui Pärnus elanikke) ning kaudselt on sellega seotud veerand miljonit käepaari (vabandan ette kõigi ühekäeliste ja käteta töötajate ees). 30% Dubai rahvuslikkust rikkusest luuakse just siin. Dubai Terminaal 3 on muide maailma suurima põrandapinnaga hoone (1,71 miljonit ruutmeetrit e siis sinna saaks laiali laotada üle 35 Viru Keskuse).

Veel üks lennujaama pilt

Mis aga on selle kõige taga? Jah, suur hulk raha on abiks, kuid ainult see ei pane miljoneid inimesi lendama Araabia poolsaare kõrbesse. Transpordi eduloo taga on kaks väga olulist asjaolu. Esiteks Dubai asukoht. Kui silmitseda maailmakaarti, siis vaata kuidas tahad, aga Dubai on suhteliselt keskel e siis ideaalne paik transiitreisijatele. Kui eurooplane soovib minna nt Aafrikasse, Aasiasse, Austraaliasse, siis see emiraat jääb tee peale. Ning loomulikult töötab asi ka vastupidi. Lisaks jääb ta tee peale ka ida-lääne suunalisel liiklemisel. Kuid selliseid kohti on ju veel – miks siis Dubai lennujaam niisuguste hüpetega kasvab?

Siin tulebki mängu teine asjaolu – Dubai lennufirma Emirates. Emirates veab ligikaudu kaks kolmandikku Dubai lennuvälja läbivatest reisijatest ning miks inimesed selle lennufirma valivad, sellest ma tegelikult juba kirjutasin. Kvaliteedi mõttes on Emirates mitu korda võitnud maailma parima lennufirma tiitli (topp 10-s on ta kogu aeg) ning hinnapoliitika on neil väga mõistlik. Ning kui seda kvaliteetset teenust hea hinnaga pakutakse 6-l kontinendil, 74 riigis ja 150 linnas, siis polegi tegelikult millegi üle imestada.

Aga nagu mitu korda juba mainitud, oli nüüd ligikaudu 6 tundi aega. Päris palju minuteid läks selle peale, et uudistada Dubai Duty Free loendamatutes (24 tundi avatud) poodides pakutavat kraami. Kuna tagasi tulles oli lendude vahe ainult 2 tundi, siis tuli oma ostud suuresti praegu ära tegema kui tahtsid midagi mälestuseks osta. Suveniire sealt leidsin ning silma jäid ka erinevad araabia maiused (datlite ja pähklisegudega), kuid neid ei hakanud Aafrikasse vedama.

Terminaale ühendav raudtee

Kui ostud tehtud, oli kõht nii tühi, et nõudis jõuliselt ja valjuhäälselt süüa. Ning mis seal pattu salata – sai mindud lihtsama vastupanu teed e siis McDonaldsisse. See oli ka rahakotile kõige sõbralikum variant, teised söögikohad olid lennukas muidu pigem kallid. Hiljem küll selgus, et nendele, kelle lendude vahele jääb üle 4 tunni, pakub Emirates ka ühe tasuta söögikorra, kuid see oli tagantjärgi tarkus. Tollel hetkel seda ei teadnud. Ning seda söögikorda pakutakse ainult nendele reisijatele, kes oskavad seda (õigest kohast) küsida.

McDonaldsis käimine läheb vist tegevuse alla, mille kohta on inglise keeles olemas hea termin – guilty travel pleasure. Eesti keeles oleks see siis äkki „süümekaid tekitav reisirõõm“? Ei ole vist reisi, kus pole mõnel korral mäkdonni sisse astunud. Globaliseerumisvastased ehk annavad selle veidruse siiski andeks.

Burger ja kokakoola keres ning Skype kaudu kodustele teada antud, et endiselt eluvaim sees, sai mindud rongi peale. Rongisõit kahe terminaali vahel kestis napid minutid. Aga siinkandis sai ka päevajoon ületatud, mistõttu jätkan järgmiselt lehelt.

10.10 - AÜE, Rootsi - Dubai, Stockholm

Pärast südaööd oli seis juba selline, et silmad jälgisid küll ekraani, kuid info sellel toimuvast ajukäärude vahele enam jõuda ei tahtnud. Lihtsalt vaatasin pilti ja ühel hetkel avastasin enda mõttelt, et oot-oot, mis nüüd viimase 10 minuti jooksul toimus? Kes see tegelane on? See viitas, et aeg oleks ehk proovida veidi magada. Kuigi jalad sain välja sirutada (väga haruldane juhus minu jaoks lennukis), väsimus oli peal ning isegi pead sain toetada, siis und ei tulnud sellegipoolest. Oli selline une ja ärkveloleku vahepealne seisund. Ühtpidi olid silmad kinni ja mõte läks vahepeal uitama, kuid teistpidi kõrvad kogu aeg vahendasid lennukis toimuvat – kes läks mööda, kes köhatas, kes rääkis korra kõvema häälega.

Kui tuled põlema pandi ning valmistuti hommikusööki serveerima, avastasin, et olime ootamatult jõudnud Aafrika sarve kohale. Järelikult vahepeal aju ikkagi korraks tõmbas pistiku stepslist välja, sest oma arust ma mitut tundi nüüd küll poolunes ei vähernud. Väsimus samas oli endiselt väga suur ja tunne oli selline, et ammu polnud magada saanud. Seega see „statistiline magamine“ kokkuvõttes mind siiski väga palju ei aidanud.

Dubai "vana" lennujaam

Hommikusöök oli asjalik ning enne kui sain hakata rahulikult hommikuuinakut tegema, puudutasid raudlinnu rattad juba maad. Kell oli 5 hommikul. Stockholmi lennu väljumiseni oli aega kaks tundi, ehk siis aega molutamiseks praktiliselt polnud. Esimene eesmärk oli jõuda terminalisektsiooni A ja B, sinna viis ilma juhita rong ja aeglaselt toimuva mõttetegevuse kiuste, sain selle sõiduga kenasti hakkama.

Dubai kesklinn

Kuna Dubai on lennujaam, mis kunagi vist oma uksi ei sulge (st kogu aeg lennud tulevad ja lahkuvad), siis otsustasin Aafrikasse minnes, et araabiapärast kraami ostan tagasi tulles. Nüüd olid siis need hetked käes. Ajasin kotti erinevaid datlimaiuseid, pähklikäkke ning halvaajurakaid. Kui lõpuks lõõtsutades Stockholmi lennu väravasse jõudsin, oli lennukisse pääsemiseni jäänud 10 minutit. Suurepärane! Kogu see tagasisõidu logistika oli siiani toiminud veatult. Ei mingeid ootamisi ja passimisi, kõik käis libedalt.

Ikka, ikka Euroopa poole...

Stockholmi suunduv lennuk oli pooltühi ja selle üle oli mul veidi kurb meel. Mitte sellepärast, et oleks tahtnud lennukitäie inimestega sõprussidemeid luua vaid sellepärast, et pooltühi lennuk toodab lennufirmale suure tõenäosusega miinust ja seda küll ei tahaks, et Stockholmi liin ära kaoks. Läbi Rootsi pealinna ja Araabia poolsaare minek, on tänasel päeval selgelt parim ja odavaim viis lennata lõuna ja ida suunas. Vaid Finnair oma otselendudega suudab pakkuda konkurentsi, kuid neid otselende on vaid loetud hulk.

Ei ole just palju päevi kui hommikusööki sööd kaks korda, kuid täna just selline juhus oli. Lennukõrguse saavutamise hetkel näitas kohalik kellaaeg ju alles kaheksandat hommikutundi, mistõttu oli üsna loomulik, et taaskord kohvi ja kerget einet pakuti. No kui antakse, tuleb vastu võtta ja ära süüa. Eriti kui see teine hommikusöök oli samuti päris maitsev (mitte küll nii hea kui esimene), aga täiesti erinev sellest, mida mõned tunnid tagasi sõin. Teisel katsel õnnestus ka hommikuuinaku tegemine. Niipea kui lõuad oma tegevuse lõpetasid, suikusin unne. Teadlikku maailma naasin alles siis kui taaskord söögivagunit lennuki esiosas poole lohistati. Seekord oli käes lõunasöögi kord.

Kahjuks seekord ei saa ülivõrretes kiitust jagada, kuna see pearoog, mida soovisin, oli käru minuni jõudmise ajaks juba otsas. Huvitav küll, lennuk pooltühi, aga ikkagi sai söök otsa (teisalt – ilmselt võeti sööki kaasa just parasjagu). Kes on lennanud, see teab küll, et mis söögi sa siis saad kui veiseliha hautis otsas on. Loomulikult kana! See kurikuulus lennukisöök - kana riisiga - oli täpselt nii nilbe kui ma mäletasin. Ei suutnud ka Emiratesi-sugune lennufirma sellest kõntsroast midagi imelist välja võluda. Selle reisi nelja lennu selgelt kõige viletsam söögikord.

Pärast einet, oli Stockholmi jõudmiseni jäänud parasjagu niipalju aega, et jõudsin ära vaadata ühe filmi. „Siberian Education“ John Malkovichiga peaosas oli üks õite kummaline linateos. Kui film läbi sai, siis ma isegi ei osanud kohe mõelda, et kas see nüüd meeldis mulle või mitte. Aga ei jäetud mulle ka aega selle üle pikemaks juurdlemiseks, sest lennukiaknast paistsid juba põhjamaiselt raagus puud ning üleüldine hallus – kodutunne tuli paugust peale. Kuigi see oli alles Rootsi. Samas kui sa oled lennanud 11 400 kilomeetrit (6400+5000), siis ca 300 km kaugusel kodust olemine on selline ümardusviga.

Pagasilindi juures seisin kaua, ootusärev nägu peos. Silmanurgast samas kogu aeg nägin, et rõõmsate nägudega inimesed muudkui lahkusid, aga mina ikka seisin. Lõpuks lahkus mu näost ka ootus ning alles jäi ainult ärevus. Aga siiski! Tulid! Ühes tükis ja kiletatud! Huuuuhhh… Kaks tundi ümberistumist Dubai ülisuures lennujaamas on selline piiripealne aeg – ei oleks imestanud, kui kohvrid poleks jõudnud. Aga tublid on nad seal Ühendemiraatides ja veelkord kiidan seda lennufirmat, nende teenindust ja hinnapoliitikat.

Enne kui sain eluga edasi minna, kiskusin kohvritelt kile ümbert ära ja otsisin talvevammused välja. Teisel pool seina ootas ju 11-kraadine põhjamaa sügis. Kuna aega oli (lennuk maandus keskpäeval), siis seekord ei pidanud takso peale raha kulutama. Flygbussarna viis kenasti Stockholmi peavaksalisse ning sealt pidi minema transferbuss sadamasse. Tallinki leti taga seisnud tibi kahjuks mulle seda bussipiletit millegipärast müüa ei soovinud. Ei saanudki aru miks, tibi vaid kehitas õlgu ja ütles, et ei tea rohkem kui et buss läheb väljast, bussipeatusest. Ära sa märgi…

Kuna pilet tuli osta bussist, siis tähendas selline Tallinki teenindamatus ka seda, et pidi sularaha välja võtma. Lonkisin bussipeatusse ning konsulteerides seina peal oleva ajagraafikuga, sain teada, et buss tuleb 15 minuti pärast. No pole hullu. 15 minuti pärast ei olnud bussist kippu ega kõppu. Kuna ma seal närviliselt kella vaatasin, aktiviseerus järsku kõrval pingi peal istunud mees ja ütles sulaselges eesti keeles, et see seal seina peal on vana graafik. Buss pidi tulema poole tunni pärast. Tõepoolest – pisikses kirjas oli ära märgitud, et see graafik kehtib 2012 suve lõpuni… Väga mõistlik on selliseid tabeleid üleval hoida! No aga mis sa ikka teed – tuli veel pool tundi oodata. Jahedas ja vihmases Stockholmi sügisilmas. No igatahes sai selle ebameeldiva Aafrika sooja kiirelt kerest välja.

Sadamas selgus, et ükski maapealse teeninduse arvuti ei töötanud. Seetõttu ei saanud check-ini teha ja seetõttu ei saanud ka laeva minna. Jälle tuli istuda ja oodata. Tallink muudkui sai sellel päeval „punkte“ minu käest. Kui ma ennist just kilkasin, et kui hästi see kojusõidu logistika sujub, siis pärast seda kiitust läkski kõik pekki.

Arvutid saadi lõpuks ikkagi tööle, kuid… siis millegipärast tuli tabloole kiri, et laevale saab alles 15 minuti pärast. Vot see oli nüüd viimane piisk. Raisk, ei taha enam istuda puupingil ja tülpinult ringi vahtida. Need veerand tundi olid ikka üleloomulikult pikad. Tuletan meelde, et kodutee algas Johhannesburgist ligikaudu ööpäev tagasi (mõni tund siia-sinna) ning korralikult magada polnud väga saanud. Seetõttu ei maksa imestada, et tollel oktoobrikuu päeval olin mina esimene inimene, kes laeva jõudis. Siis kohe kajutisse, väike kehakinnitus vaksalist ostetud võileibadega ning laeva väljumise hetkeks olin juba ammu unenägude maal.