Pärast südaööd oli seis juba
selline, et silmad jälgisid küll ekraani, kuid info sellel toimuvast ajukäärude
vahele enam jõuda ei tahtnud. Lihtsalt vaatasin pilti ja ühel hetkel avastasin
enda mõttelt, et oot-oot, mis nüüd viimase 10 minuti jooksul toimus? Kes see
tegelane on? See viitas, et aeg oleks ehk proovida veidi magada. Kuigi jalad
sain välja sirutada (väga haruldane juhus minu jaoks lennukis), väsimus oli
peal ning isegi pead sain toetada, siis und ei tulnud sellegipoolest. Oli
selline une ja ärkveloleku vahepealne seisund. Ühtpidi olid silmad kinni ja
mõte läks vahepeal uitama, kuid teistpidi kõrvad kogu aeg vahendasid lennukis
toimuvat – kes läks mööda, kes köhatas, kes rääkis korra kõvema häälega.
Kui tuled põlema pandi ning
valmistuti hommikusööki serveerima, avastasin, et olime ootamatult jõudnud
Aafrika sarve kohale. Järelikult vahepeal aju ikkagi korraks tõmbas pistiku
stepslist välja, sest oma arust ma mitut tundi nüüd küll poolunes ei vähernud.
Väsimus samas oli endiselt väga suur ja tunne oli selline, et ammu polnud
magada saanud. Seega see „statistiline magamine“ kokkuvõttes mind siiski väga
palju ei aidanud.
![]() |
Dubai "vana" lennujaam |
![]() |
Dubai kesklinn |
![]() |
Ikka, ikka Euroopa poole... |
Ei ole just palju päevi kui
hommikusööki sööd kaks korda, kuid täna just selline juhus oli. Lennukõrguse
saavutamise hetkel näitas kohalik kellaaeg ju alles kaheksandat hommikutundi,
mistõttu oli üsna loomulik, et taaskord kohvi ja kerget einet pakuti. No kui
antakse, tuleb vastu võtta ja ära süüa. Eriti kui see teine hommikusöök oli samuti
päris maitsev (mitte küll nii hea kui esimene), aga täiesti erinev sellest,
mida mõned tunnid tagasi sõin. Teisel katsel õnnestus ka hommikuuinaku
tegemine. Niipea kui lõuad oma tegevuse lõpetasid, suikusin unne. Teadlikku
maailma naasin alles siis kui taaskord söögivagunit lennuki esiosas poole
lohistati. Seekord oli käes lõunasöögi kord.
Kahjuks seekord ei saa
ülivõrretes kiitust jagada, kuna see pearoog, mida soovisin, oli käru minuni
jõudmise ajaks juba otsas. Huvitav küll, lennuk pooltühi, aga ikkagi sai söök
otsa (teisalt – ilmselt võeti sööki kaasa just parasjagu). Kes on lennanud, see
teab küll, et mis söögi sa siis saad kui veiseliha hautis otsas on. Loomulikult
kana! See kurikuulus lennukisöök - kana riisiga - oli täpselt nii nilbe kui ma
mäletasin. Ei suutnud ka Emiratesi-sugune lennufirma sellest kõntsroast midagi
imelist välja võluda. Selle reisi nelja lennu selgelt kõige viletsam söögikord.
Pärast einet, oli Stockholmi
jõudmiseni jäänud parasjagu niipalju aega, et jõudsin ära vaadata ühe filmi.
„Siberian Education“ John Malkovichiga peaosas oli üks õite kummaline linateos.
Kui film läbi sai, siis ma isegi ei osanud kohe mõelda, et kas see nüüd meeldis
mulle või mitte. Aga ei jäetud mulle ka aega selle üle pikemaks juurdlemiseks,
sest lennukiaknast paistsid juba põhjamaiselt raagus puud ning üleüldine hallus
– kodutunne tuli paugust peale. Kuigi see oli alles Rootsi. Samas kui sa oled
lennanud 11 400 kilomeetrit (6400+5000), siis ca 300 km kaugusel kodust olemine
on selline ümardusviga.
Pagasilindi juures seisin kaua,
ootusärev nägu peos. Silmanurgast samas kogu aeg nägin, et rõõmsate nägudega
inimesed muudkui lahkusid, aga mina ikka seisin. Lõpuks lahkus mu näost ka
ootus ning alles jäi ainult ärevus. Aga siiski! Tulid! Ühes tükis ja kiletatud!
Huuuuhhh… Kaks tundi ümberistumist Dubai ülisuures lennujaamas on selline
piiripealne aeg – ei oleks imestanud, kui kohvrid poleks jõudnud. Aga tublid on
nad seal Ühendemiraatides ja veelkord kiidan seda lennufirmat, nende teenindust
ja hinnapoliitikat.
Enne kui sain eluga edasi
minna, kiskusin kohvritelt kile ümbert ära ja otsisin talvevammused välja.
Teisel pool seina ootas ju 11-kraadine põhjamaa sügis. Kuna aega oli (lennuk
maandus keskpäeval), siis seekord ei pidanud takso peale raha kulutama. Flygbussarna
viis kenasti Stockholmi peavaksalisse ning sealt pidi minema transferbuss
sadamasse. Tallinki leti taga seisnud tibi kahjuks mulle seda bussipiletit
millegipärast müüa ei soovinud. Ei saanudki aru miks, tibi vaid kehitas õlgu ja
ütles, et ei tea rohkem kui et buss läheb väljast, bussipeatusest. Ära sa
märgi…
Kuna pilet tuli osta bussist,
siis tähendas selline Tallinki teenindamatus ka seda, et pidi sularaha välja
võtma. Lonkisin bussipeatusse ning konsulteerides seina peal oleva
ajagraafikuga, sain teada, et buss tuleb 15 minuti pärast. No pole hullu. 15
minuti pärast ei olnud bussist kippu ega kõppu. Kuna ma seal närviliselt kella
vaatasin, aktiviseerus järsku kõrval pingi peal istunud mees ja ütles
sulaselges eesti keeles, et see seal seina peal on vana graafik. Buss pidi
tulema poole tunni pärast. Tõepoolest – pisikses kirjas oli ära märgitud, et
see graafik kehtib 2012 suve lõpuni… Väga mõistlik on selliseid tabeleid üleval
hoida! No aga mis sa ikka teed – tuli veel pool tundi oodata. Jahedas ja
vihmases Stockholmi sügisilmas. No igatahes sai selle ebameeldiva Aafrika sooja
kiirelt kerest välja.
Sadamas selgus, et ükski
maapealse teeninduse arvuti ei töötanud. Seetõttu ei saanud check-ini teha ja
seetõttu ei saanud ka laeva minna. Jälle tuli istuda ja oodata. Tallink muudkui
sai sellel päeval „punkte“ minu käest. Kui ma ennist just kilkasin, et kui
hästi see kojusõidu logistika sujub, siis pärast seda kiitust läkski kõik
pekki.
Arvutid saadi lõpuks ikkagi
tööle, kuid… siis millegipärast tuli tabloole kiri, et laevale saab alles 15
minuti pärast. Vot see oli nüüd viimane piisk. Raisk, ei taha enam istuda
puupingil ja tülpinult ringi vahtida. Need veerand tundi olid ikka
üleloomulikult pikad. Tuletan meelde, et kodutee algas Johhannesburgist ligikaudu
ööpäev tagasi (mõni tund siia-sinna) ning korralikult magada polnud väga
saanud. Seetõttu ei maksa imestada, et tollel oktoobrikuu päeval olin mina
esimene inimene, kes laeva jõudis. Siis kohe kajutisse, väike kehakinnitus
vaksalist ostetud võileibadega ning laeva väljumise hetkeks olin juba ammu
unenägude maal.
No comments:
Post a Comment