18.09 - LAV - Eland Falls, Jane Goodall, Kruger

Kell pool seitse kellad helisesid, sest külalistemaja rahvaga sai kokku lepitud varane hommikusöök e siis kell 7. Ärkamiseaegu oli õues veel selline õrn koiduvalgus, kuid kui seitsmest hoovi peale astusin, siras päike juba kõrgel taevas ning temperatuur puudutas juba kahekümnendaid, hommikusöögi lõppedes oli viis kraadi juures (ei, ma ei söönud seal tunde). Öösiti oli muide päris jahe (hommikusöögi kõrvale sirvitud ajaleht „Times“ väitis, et 12 kraadi). Alguses imestasingi, et miks vooditel on nii paksud tekid, kuid arusaamine tuli juba esimese ööga. Kui päike on, siis on soe ning kui päikest pole (vahet pole kas öö või pilvede tõttu), siis on jahe. Väga lihtsad elutõed.

Goodey külalistemaja sisehoov

Toit oli taas väga maitsev ning teenindus kiiduväärt. Härra ja proua Goodey tulid veel korra ka juttu ajama ning tänasid selle eest, et ikka nende „tagasihoidliku“ majutuskoha olin valinud. Pärast viisakuste vahetamist aga sai hüvasti jäetud, sumadanid autosse ära pakitud ning ning kell 8.13 keerasin oma Hyundai iX35 parketimaasturi nina väravast välja ja suund sai võetud ida poole.

Õnneks sai kasutada kiirteed (tasulist), sõita oli ligikaudu kolmsada kilti. Kuna autosid oli väga vähe ja maantee neljarealine, siis võis uhada nii kuidas torust tuli. Või noh, lubatud oli 120 km/h, kuid ega sellest korea plastponist väga palju rohkem välja ka ei pigistanud. See oli esimene kord, kus avastasin, et tegemist on ikka ühe kohutava masinaga. Kõik oli ju justkui tipp-topp – väljanägemine täiesti ok (korealased on siin ikka kõvasid edusamme teinud), auto oli uus (alla kümne tuhande kilomeetri läbisõitu) ning masinas igatmasti tehnovidinaid (isetumenev peegel, iPodi ja Padi sisendid jne). Aga… aga autol puudus igasugune jõudlus ning kütusekulu oleks eeldanud ka palju väledamat minekut. Kombinatsioon mootorimaht kaks liitrit ja ainult esisillavedu on sama idiootlik kui kahe jalaga tööhobune – kuidagi ta oma äket veab, kuid mis tööd sa niiviisi teed. Tegelikult oli olukord ikka kohati täiesti absurdne – kui teel oli väike kalle ülesmäge (tõesti minimaalne), siis sain viimase käiguga sõita gaas põhjas ja mitte midagi ei muutunud. Pöörded üles ei läinud, auto kiirendada ei suutnud, tegelikult läks isegi vastupidi – kiirus hakkas raugema. 120 kilomeetrise tunnikiiruse pealt neljandale käigule üleminek tundus ka narr. Aga seda tunnet kogesin ka edaspidi veel ja veel – mägedes, möödasõitudel, maanteedel – mootori asemel oli sõidukil kapotil all üks astmaatikust tuberkuloosihaige, kes joob bensiini (bensiinikulu oli ikka 10-11 liitrit sajale). Seega soovitan - jätke palun see mark meelde ja ärge jumala eest endale säärast sõidukit ostke. Õnneks oli mul rendiauto, mistõttu sain teda rahulikult ruunata ja lõpuks tagasi anda.

Teel

Aga tee oli sirge ning peatuma pidi ainult tollimaksude tasumiseks – seda küsiti Pretoria ja Nelspruiti linnade vahel kolm korda – R27, R40 ja R68 – kokku siis ca 10 eurot (R tähistab rahaühik randi). Mujal tegelikult isegi ei soovitatud peatuda, sest paaris kohas oli näiteks tee kõrval suur silt: „Highjacking area! Do not stop!“ või siis „Hijacking hotspot, next 6km“. Maakeeli siis tähendab see seda, et soovitati mitte peatuda, kuna tegemist on autoröövidest tiine piirkonnaga. Need sildid lõid tavalisel eurooplasel muidugi pulsi lakke ja iga inimest, kes teekõrval kõndis, pidasin killeriks. Võib-olla oli see tõsi, kuid pigem oli see vähetõenäoline ja suuresti oli ohtlik siin pimedal ajal. Samas järgi ka ei soovinud proovida.

Iseenesest on see LAV-i maanteeameti poolt väga avatud lähenemine – ei eitata tegelikke probleeme ja motoriste teavitatakse ausalt tegelikest ohtudest. Lisaks maanteeröövide siltidele teavitati veel ka kõrge liiklusõnnetuse ohuga aladest ja muudest sarnastest elu-olu ning sõidumõnu mõjutavatest asjaoludest.

Kui need sildid välja jätta, oli sõit üsna igav. Tegemist oli alguses üsna tasase piirkonnaga ning joonsirget teed ümbritsesid vaheldumisi põllud ja savann. Kuna tegu oli varakevadega (e kuiva perioodi lõpp), oli kõik ühtlaselt kuivanud – akna kõrval oli stabiilne beež foon.

Eland River Falls

Ajaviitmiseks üritasin kuulata kohalikke raadioid, mida sõiduvahendi portatiivne raadiomast kinni suutis püüda. Kahjuks olid enamus raadiotest, nagu ka Eestis, mölakanalid. Ainus vahe oli see, et aru sain vähestest (st inglise keelsetest), ülejäänud kümnes riigi keeles väljendatuid kanaleid oli lihtsalt naljakas kuulata. Kuna muusikaraadiot lõpuks ei leidnudki, siis jäigi üks suvaline mölaraadio sõitu saatma. Seal püstitati meessoost raadiokuulatajale ülesanne teha selfie (enekas e siis pilt iseendast) ning saata see toimetusse (ei olnud öeldud, et kui palju riideid tohib või peab seljas olema).

Leia pildilt kaljuronijad

Seda pilti pidi kiitma (just kiitma, mitte irvitama või mõnitama) antud raadiojaama „hot chick“ Roxy. Ei teagi mis sellest sai, sest enne jõudis auto Elands River Fallsi nimelise joa lähistele ning mul oli suur soov see oma silmaga üle kaeda.

Peaaegu oleksin õigest kohast mööda sõitnud, sest ühtegi silti taaskord ei olnud ja vaateplatvormile suunduva raja parkimisplats oli kohe pärast üht pikka maanteetunnelit. Õnneks olin selle reisikavas alla jooninud, et kohe pärast tunnelit tuleb vasakule keerata. Teeraja alguses oleva majakese juures tšillis ca 10 inimest, kellel olid neoonkollased vestid seljas, ning nendele oli peale kirjutatud „Tourism Safety Inspector, Mpumalanga Province“ e siis turismi turvainspektor. Nendest üks uuris, et kas on soov juga vaatama minna ning jaatava vastuse peale vantsis kaasa.

Elandi joa ümbrus

Põhjus oli tegelikult teada, siinkandis on ette tulnud röövimisi (küll suhteliselt harva) ning ütleme nii, et ega see paik veel massturisti jaoks väga valmis ei olnud. See selgus peagi kui rada suundus sõna otseses mõttes musta auku – läbida tuli 211 meetri pikkune ilma valgustuseta vana raudteetunnel. Ja ilma valgustuseta tähendas sõna otseses mõttes kottpimedas käimist, giid-turvamees üritas oma mobiiliga e-peergu teha, kuid väga palju see ei aidanud. Enese jaoks ootamatult tulin teises tunneliotsas suuremate luumurdude ja kehavigastusteta välja (tegelikult polnud isegi väiksemaid).

Pime tunnel

See tunnel ei ole muide mitte niisama tunnel vaid kõige esimene tunnel üldse Transvaalis (praegune Mpumalanga provints) ja omal ajal oli tegemist tõelise inseneride meistriteose ja olulise ühendusteega. Kaljut hakati mõlemast otsast uuristama 1892 aasta oktoobris (tahtsin kirjutada sügisel, aga oktoober on LAV-s ju kevadkuu) ning aasta pärast lõid töömehed kalju keskel juba üksteisele patsu. Huvitava faktina võib välja tuua selle, et loomise täpsus oli ideaalilähedane – kahe poole liitumisel mõõdeti nende erinevuseks vaid 50 millimeetrit. Tunnel ühendas kaht linna – Waterval Bovenit (ka Emgwenya) Waterval Onderiga. Üks asus kõrgel kalju peal kose kohal, teine aga all orus (sellele viitavad ka linna nimed, waterval on afrikaani keeles kosk).

Elandi juga

Kõrguste vahe sellel lühikesel distantsil on 1:20 ehk siis iga meetriga, mis horisontaalis minna, kukub maapind su jalge all 20 meetri võrra (loodetavasti ma siin ei eksi). Selline kalle ei ole tavarongidele läbitav, mistõttu kahte linna ühendas ühe koha peal niinimetatud hammaslatt-raudtee – raudtee keskel jooksis hammaslatt mille abil siis spetsiaalne vedur mäkke ronis või siis ennast allapoole libistas. Tunnelis sellist kallet ei täheldanud, siin oli maapind sirge.

Kui kunagi oli see tunnel ainuke eluliin, mis ühendas LAV-i Mosambiigiga, siis tänasel päeval oli see paik täiesti inimtühi. Teisel pool tunnelist välja astudes ei leidnud ma ees rahvamasse Elandsi juga kaemas, selle asemel oli seal hoopis kaljuservale rajatud, kuid väga väsinud ning auklik (ja mitmete mädade laudadega) vaateplatvorm. Vaade siiski oli vinge. Hoolimata kuivast hooajast, oli juga täiesti olemas ning need 70 langusmeetrit ja ümbritsev kaljune keskkond teevad sellest kindlasti külastamisväärt paiga.

Binokliga ringi vahtides jäi silma, et osad inimesed olid otsustanud juga lähemalt vaadata. Kohe nii lähedalt, et kõlkusid köitega joa kõrval kalju seinal. Eks igal ühel omad huvid, kuid mul hakkas kõhe juba puhtalt vaatamise peale.

Highveld

Kuna peale kauni panoraami silmitsemise siin kõrvetava päikese all midagi teha polnud, sai suundutud peagi tagasiteele. Tee peal sai giidiga ka törts muud juttu puhutud. Teel siia rääkis ta peamiselt tunnelist ja kosest, nüüd uurisin, et mis mehi ta muidu on. Tuli välja, et tegemist on sotho rahvusest mehega, kes on siiakanti sattunud elama tänu naisele (kes oli svaasi rahvusest). Muuhulgas mainis ta ka ära selle, et ajad on moodsamaks muutunud (väikese kibestumisega hääles). Nimelt vanasti kolis naine abiellumisel mehe juurde, õppis ära tema keele (kui oli teisest hõimust) ja otsuseid tegi ainult mees. Tänapäeval ei olevat asi enam nii lihtne – tema kolis hoopis naise külla ning koduseks keeleks on nii sotho kui ka svaasi keel. Üldse oskavat mees kuut keelt, mis tegelikult tundus olevat üsna tavapärane (arvestades ikkagi, et riigis on 11 ametlikku keelt).

Enda töö eesmärgiks tõi ta Elandsi populariseerimise – et inimesed tahaksid ja julgeksid siia tulla. Loomulikult uuris ta ka Estoonja kohta, millest ta varem kuulnud polnud. Küsis, et kas meil lõvisid ja elevante leidub – loomulikult leidub, aga ainult loomaaias. Karude ja huntide osas oskas ainult õlgu kehitada. Kui tutvustasin talle Eesti vaimustavat kliimat, siis see pani ta õlgu väristama. Ütles, et lund tahaks oma elus küll näha, kuid talle meeldib siiski soe. Kuigi täna pidi olema ka tema jaoks veidi palav. See lõi väikese häirekella tööle – kui kohalik aafriklane ütleb, et on pisut palav, siis tasub vist põhja-eurooplasel veidi ettevaatlik olla. Välitemperatuur võis olla seal kolmekümnendate keskel, täitsa mõnus oli, kuigi päikese käes seistes hakkas suhteliselt kiirelt ebamugav.

Rääkisime tagasiteel veel ka madudest (millest siis pimedas tunnelis ikka rääkida). Neid pidi siinkandis väga palju olema nii ohutuid kui ka surmavalt mürgiseid. Näitena tõi ta musta mamba, mida ta paar korda ka näinud oli. Päris lahe oli kuulata lugusid Aafrika ühest ohtlikumast maost ajal, mil nähtavus oli kõvasti alla poole meetri. „Lohutas“ ta mind veel sellega, et Krügeri rahvuspargis on madusid veel rohkem.

Kui oli selline märk, olid alati ka loomad

Kui tuur läbi sai, siis sai küsitud, et mis see teenus ka maksab. Öeldi, et piletit joa vaatamiseks pole ja et nad töötavad vabatahtlikkuse alusel. Ehk siis kui tahan midagi anda, siis võin anda. Nägu oli tal igatahes selline, et „sa ju tahad anda“. Tegelikult tahtsin küll, viskasin giidile 30 randi kaasajalutamise ja jutustamise eest. Ei oska nüüd öelda, et kas seda oli palju või vähe. Ärasõitmise ajal igatahes ta lehvitas.

Järgmine peatus oli Nelspruiti linnas (ametlik nimi Mbombela), mis on Mpumalanga provintsi pealinn. Seal sai tangitud, sularaha, sööki, jooki ning muud tarvilist varutud. Ees ootas ju Krügeri rahvuspark, kus teatud kauba hankimine võis osutuda problemaatiliseks (kuigi see nii tegelikult ei olnud).

Esimene tankimiskogemus oli ka harjumatu – kõigis tanklates on teenindajad, kes sinu eest auto ära tangivad ja tihti samal ajal ka aknad ära pesevad. Sina istud seni autos, raha või pangakaart näppus. Esiti oli imelik, pärast harjus ära. Ning kui ütlesid, et nad laseksid paagi täis, siis seda võeti ikka sõna-sõnalt. Esimese hooga lastakse automaadil tankida seni kuni käib automaatne krõks – kodumaal tankides tähendab see minu jaoks seda, et paak on täis. LAV-s tähendab see aga seda, et tankimine alles algab – siis hakatakse käsitsi vaikselt juurde nõristama. Maksimum, mida nägin, oli ligikaudu 10 liitrit, mida niiviisi lisati. Aga teenus oli mugav ning maksin alati kaardiga – enamasti sai mobiilse makseterminaaliga asi aetud, kuid paar korda tuli ka teenindusjaama minna.

Nalja pole, malaaria on seal reaalsus

Sellest ma aru ei saanudki, et kas neile teenindajatele jootraha pidi andma või ei. Esimestel tankimiskordadel oli mul 20 randi näpus ootel, kuid teenindaja kadus kohe pärast makse vastuvõtmist minema ja mul ei tekkinud võimalustki. Hiljem enam ei mõelnudki selle peale, võimalik, et olin väga ebaviisakas.

Bensuka kõrval oli ka suur silt, mis teatas, et olin jõudnud malaariapiirkonda. Soovitati olla hoolas, sääskede vastu tõrjet kasutada ja nii edasi. Lariami tabletid olid tegelikult juba ammu sees. Kogu see lowveldi ala (platoo, mis asub 500-1500m kõrgusel merepinnast), kuhu jäävad nii Krügeri rahvuspark kui suur osa Limpopo ja Mpumalanga provintsidest, on üks suur palavikuregioon. Lisaks malaariale leidub siin veel igat masti põnevaid haigusi, millest „ägedaim“ on vast tsetse-kärbeste poolt levitatav unitõbi. Hoolimata naljakast nimest ja selle esinemisest kunagises (ja nõukogude ajal ainsas) „Piilupart Donaldi“ koomiksis, on tegemist äärmiselt ohtliku ja surmava haigusega.

Jane Goodalli Šimpansite Keskus

Enne kui Krügerisse suundutud sai, oli soov üle vaadata ka Jane Goodalli Šimpansite Rehabilitatsioonikeskus. Kuigi LAV-s looduses šimpanse ei leidu, oli tegemist väga tänuväärse ettevõtmisega, mida soovisin kindlasti külastada ja toetada.

Jane Goodall on maailmakuulus primaatide uurija (on teinud seda tööd juba üle 50 aasta) ning Jane Goodalli Instituudi (JGI) looja. JGI projekt Lõuna-Aafrika Vabariigis on just seesama rehabilitatsioonikeskus, teise nimega Šimpansite Eeden.

Šimpans pärastlõunat nautimas

Siia varjupaika on kokku toodud väärkoheldud šimpanse Lääne- ja Kesk-Aafrikast ning LAV valiti seetõttu, et siin on loomade kaitse paremini organiseeritud ning ka seetõttu, et nii ollakse turistidele lähemal. See viimane on väga oluline sõnumi levitamise seisukohast – Kongosse või Kesk-Aafrika Vabariiki ju keskmine turist ei satu. Kes soovib üritust toetada, siis selle kohta leiab info eeltoodud kodulehelt või siis facebookist - www.facebook.com/JGISA.

Kunagine ohver

Eeden asub 1000 hektaril Umhloti Loodusreservaadis. Sellel on 3 peamist eesmärki – primaatide eest hoolitsemine ja nende uurimine; kogukonna kaasamine loodushoidu; keskkonna- ja humitaaralase hariduse pakkumine. Kuigi LAV on looduskaitse osas Aafrikas esirinnas, on seal endiselt probleeme küllaga. Suurulukite küttimine on üks räigeimaid vorme, kuid ka erinevate metsloomade (sh šimpansite) soetamine koduloomadeks või muudel eesmärkidel on loomariigile samamoodi kahjulik. See tekitab nõudluse ja turu ebaseaduslikule loomaärile.

Talitaja koos toidunõuga, taamal hoolealused

Meie grupi giid tõi seal ka näite – kui tõukoera eest tuleb välja kopsakas summa (nagu ka Eestis), siis väikese šimpansi saab mustalt turult kätte 30-40€-ga. Ning rõhuv enamus nendest primaatidest visatakse kodust välja paari aasta jooksul, sest ühel hetkel on nunnuefekt kadunud ja hoolitsemine looma eest muutub tüütuks. Aga ühe noore šimpansi metsikust loodusest kätte saamine tähendab sisuliselt surmaotsust kuni 20-le vanemale ahvile, sest kari kaitseb noori kuni surmani.

Šimpans muide on inimese kõige lähem sugulane, DNA klapib 98% ulatuses. Nad oskavad teha algelisi tööriistu (nt odasid) ning isasloomad kasvavad isegi kuni 1,7 meetri pikkuseks (kaaludes 70kg). Metsikus looduses šimpansid üle 40 aasta reeglina ei ela, vangistuses aga küll – näiteks 1930.-te lõpus Tarzani filmis esinenud loom on täna veel täitsa elus ning oma 76 eluaastaga on oma inimestest kolleegid seljatanud. Kunagi olid need ahvilised ka erinevate katselaborite lemmikloomad – täna teevad ametlikult šimpansitega katseid vaid 2 riiki – Gabon Aafrikas ja … USA.

Paljukannatanud ahv vaatab inimesi kahtlustavalt

Eedenisse piletikassa juurde sai jõutud napilt viimase (e kella kahese) tuuri ajaks. Rahvast väga palju polnud, kokku ehk 10 inimest. Piletiraha küsiti 120 randi inimese kohta ning võis kindel olla, et see raha läheb õigesse kohta. Kompleks oli päris suur, kuid tuuri ajal selgus, et plaanis on laiendus. Täna elab keskuses 32 ahvi, kohti on maksimaalselt 40-le. Kui rahastus paika saadakse, siis lähiaastatel võimsus kahekordistub. Kuigi šimpansid elavad aedikutes segakarjadena, siis paljunemine on meditsiiniliselt ära piiratud. Ning seda väga lihtsal põhjusel – iga šimpans, mis siin keskuses sünnib tähendab seda, et on võimalik päästa 1 väärkoheldud ahv vähem (sest kohtade arv on loetud). Ehk siis eesmärgiks on võetud ahvide päästmine, mitte aretamine ning ma arvan, et see on õige tee.

Tuur oli üheaegselt nii koomiline kui traagiline. Koomiline seetõttu, et loomad tegid igasugu lollusi nagu ahvid ikka teevad, kuid traagika ilmnes siis kui meie seltskonna vahva giid nende saatusi kirjeldas. See kinnitas taas, et inimeste julmusel pole piire. Ahve on päästetud peamiselt LAV-st (koduloomad), Sudaanist, Kongost, Kesk-Aafrika Vabariigist, Ekvatoriaal-Gineast jne. Toon mõnede isendite lood ka ära.

Karmi elusaatusega emasšimpans

Üks emane päästeti tsirkusest. Tal olid ära lõigatud näpuotsad, et ei saaks läbi puuri võre inimesi krabada. Lisaks oli ta selgelt alatoidetud ning lõikehaavu ja suitsukoni kustutamise jälgi täis. Siin olles paistis ta lõbus (sama loom ka pildil) ja nõudis kogu aeg puuvilju (guava oli selge lemmik, papaiat ei soovinud), kuid armid kehal olid mineviku kannatuste tõestuseks.

Üks isane oli samuti päästetud tsirkusest – tal olid ära murtud kihvad ning teda oli ohtralt pekstud. Keskusesse jõudes oli ta äramineku piiril, õnneks toodi elule tagasi. Veel üks isane päästeti Kesk-Aafrika Vabariigi loomaaiast – looma puuri lukk tuli katki lõigata, sest seda polnud aastaid avatud (see tähendab ka seda, et keegi polnud puuri puhastanud). Päris mitmed päästetud loomad olid alkohoolikud (kuna neid pidevalt joodeti) - kes oli olnud kusagil ööklubi juures, kes niisama tänavaartist. Praktiliselt kõiki oli vähemal või rohkemal määral pekstud ning enamasti olid loomad alatoidetud (päästmise hetkel).

Vaateplatvorm külalistele

Seetõttu polnud ka imekspandav, et nendele šimpansidele inimesed pehmelt öeldes ei meeldinud. See oli ka üks põhjuseid, miks ahvid olid territooriumil, mida ümbritses elektriaedik ja miks ükski töötaja (ega loomulikult ka külastaja) nende hulka kõndima ei läinud. Üks loom väga ohtlik ei oleks, kuid ühes aedikus (kokku oli keskuses 3 suurt tsooni) on koos 12-13 ahvi ning selline kamp saaks jagu igast inimesest. Öösiti kutsutakse kõik loomad ära siseruumidesse, sest talvel on ilm väljas magamiseks liiga külm ning suvel võivad ohtrad äikesetormid aediku vooluta jätta ja siis on šimpansid ka läinud. Loomade päästmine muide käib tavaliselt läbi ostmise, ööpimeduse varjus kangelastegusid ei sooritata. Raha saadakse läbi annetuste.

Üldvaade keskusele

Tuuri pikkus oli ligikaudu 1 tund ning mida lõpu poole ringkäik jõudis, seda keerulisem oli kuuma ilma taluda. Giid ka mitu korda korrutas, et täna on väga palav – jooge vett ja kaitske end päikese eest. Giid muide oli väga kogenud ja entusiastlik, igast tema lausest oli näha kui väga ta tegelikult nendest loomadest hoolib. Loomulikult tundis ta iga šimpansi juba kaugelt ära ning teadis igaühe lugu, lisaks sellele olid tal väga laialdased teadmised ahvide kohta üldiselt, oskas seletada nende käitumismudeleid (karja struktuur ja selle tekkimine, sotsiaalsed sidemed), teadis levilate ja nende muutumise kohta ning kõike seda suutis esitada huvitavalt ja kaasahaaravalt. Esitluse lõppu käis kohustuslik info selle kohta kuidas neid toetada on võimalik (niisama annetus, šimpansi adopteerimine, püsiannetused jne), kuid see ei häirinud üldse – on ju nad organisatsioon, mis püsibki annetuste toel.

Kodune maastik

Kaasa sai sealt ostetud veel mõned meened ning siis padavai Nelspruiti poole tagasi. Mitte see linn polnud eesmärk vaid Krugeri rahvuspargi pargi asutaja nime (Paul Kruger) kandev värav. Ning hakkas tegelikult üsna kiire, sest rahvuspargid pisaraid ei usu – kui hiljaks jääd, siis sisse ei lasta. GPS järgi veel väike varu oli, kuid sõltuvalt teeoludest võis see väga kiirelt ära sulada. Peale selle polnud ka ööbimist paigas, mistõttu pissipeatusi enam ei teinud.

Banaanisalud

Sõit väravasse kestis natuke rohkem kui poolteist tundi ja selle aja jooksul nägi niivõrd erinevat loodust, et ei jõudnud ära imestada. Vahepeal oli tunne, et oleks justkui erinevaid kliimavöötmeid läbinud. Loodus muutus ühes kohas nii roheliseks ja laugeks nagu Vooremaal – kõrged männipuudega sarnaste puude metsad, heinamaad (!) jne. Hetk hiljem sõidad juba banaaniistanduse vahel ning veel mõnikümmend minutit hiljem oled purukuivas Aafrika savannis. Loodus ikka suudab üllatada ning LAV-s ja Svaasimaal kogesin seda korduvalt. Täiesti tühja koha pealt muutub ümbrus 180 kraadi.

Teel...

Mis liikluses veel silma jäi, olid suure tee peal olevad kohatised STOP-märgid. Sõidad rahulikult mööda laia ja korralikku maanteed ja korraga on ees peatumist kohustav märk. Tavaliselt tähendas see ristumist mõne pisikese teekesega ning STOP-sildid olid kõigi nelja suuna ees. Loogika sealses liikluskorralduses on selline, et esimesena tohib sõita see, kes jõudis esimesena ristmikule. Tee suurus ei mängi mingit rolli. Isegi kui põllu vahelt maanteele keerad ja stopid ees on, siis sõida või belarussiga, aga kui esimesena ristmikul oled, siis võid rahulikult teele keerata. Selline liikluskorraldus vajas taas harjumist – lisaks kitsedele ja lehmadele või siis maanteel ette tulla ka metsikuid stop-märke.

Paul Krugeri nimelise värava juurde sai jõutud veidi enne viit. Enne mind olid sissepääsu juures veel 3 kohalikku siseturisti ja üks tüügassiga. Viimase suhtes olid pargivahid kummaliselt ebaviisakad ja palusid loomal lahkuda, ei saanudki aru et miks. :P Igatahes algus oli paljulubav – tüügassiga väljaspool pargi väravat kondamas.

Aga entusiasm looma nägemise üle peksti nulli ära vastuvõtulaua juures. Läksin õhevil näoga ja Wild Cardi lehvitades leti äärde, mille peale tööpäeva vaikselt lõpetav pargitöötaja uuris, et kuhu minek.

-          „No ma siin mõtlesin, et võiks Skukuza kämpingus olla 4 ööd.“

-          „Teie reserveering palun.“

-          „Eeee…, no otseselt reserveeringut pole.“

-          „Kui reserveeringut pole, siis sisse ei saa!“

-          „Aaa.. no aga broneeriksin siis ära siin 4 ööd. Kas nii saab?“

-          „Põhimõtteliselt saab, aga Skukuzas kohti pole. Fully booked!“

-          „….nuuks?...aga mõnes teises kämpingus?“

-          Klõbin-klõbin-klõbin arvutis. „Üheks ööks on Lower Sabie kämpingus üks majake. Kas võtad?“

-          „No mis mul üle jääb, ikka võtan…“

Krugeri ööbimiste mittebroneerimine oligi tegelikult reisiplaneerimise juures suurim (et mitte öelda ainus) möödalask. Kokkuvõttes kõik lõpuks laabus rahuldavalt, aga oleks nädal hiljem samas kohas olnud, siis oleks põhimõtteliselt kehv seis olnud (sest koolivaheaeg oli algamas ja siis on null vaba kohta Krugeri lõunaosas). Ehk siis teadmiseks teistele – tasub broneeringud varakult ära teha, nii võid kindel olla, et saad täiel rinnal Krugeri pakutavat nautida.

Täna aga ei saanud enam midagi nautida. Lower Sabiesse oli väravast 50 kilomeetrit, maksimaalne lubatud sõidukiirus rahvuspargis on 50 km/h, kell oli 5 läbi, kell 6 oli pime ja samal ajal suletakse ka kämpinguväravad. Pimedaga pargis sõita ei tohi. Nagu isegi aru saate, siis matemaatika ei klappinud – ei jõua mingi valemiga enne kuut Lower Sabiesse. Kiiremini sõitmine ei tule kõne allagi – esiteks võib iga hetk sulle ninasarvik teele astuda ja teiseks kiirust mõõdetakse. Selle kohta pilgutas muhe pargivalvur, kes öömaja leidis, silma ja ütles, et pärast Skukuzat ei ole ohtu et mõõdetakse (aga sa ei kuulnud seda minu käest). Sellegipoolest üle 50 km/h spidomeeter ei läinud, aga väga alla selle ka ei saanud sõita. Kuigi oleks tahtnud. Oli selline mõnus õhtuvalgus ja tee ääres nägi hulgaliselt loomi. Esimese poole tunni jooksul nägin ära hüäänid (keda järgmistel päevadel nägin vaid 1 korra), elevandi, impalad, kümned erinevad linnud, kaelkirjaku, pühvlid jne. Selline loomade virvarr käis, et reaalsustaju hakkas kaduma – on see ikka tõsi, mida silmad näevad? Õhtune aeg oli loomad aktiivseks teinud ning aktiviste jagus iga nurga taha.

Et veel kirjeldada olukorda – ühtegi aeda kusagil pole (ainus aed on ümber rahvuspargi – aiaga on ümbritsetud poole Eesti suurune ala), tee läheb lihtsalt läbi savanni. Kõik loomad, keda ümberringi näed, on metsikud. Kell 18.05 olin 10 kilomeetri kaugusel Lower Sabie kämpingu väravast. Siis läks hoobilt pimedaks ja huvitavaks.

Esimene „huvitav“ hetk. Kaugtulede vihku astub suur elevandipere. Jäädakse seisma. Jääb ka auto seisma. Paar minutit ei toimu midagi. Väike elevandipoisu hakkab vaikselt põlevate silmadega looma vastu huvi tundma, ema muutub tal närviliseks. Autos olijad muutuvad samuti närviliseks. Hyundais võetakse vastu otsus, et lasen tuled ära.  See õnneks aitas ja tee vabastati.

Teine „huvitav“ hetk. 10 minutit pärast intsidenti elevantidega tabab valgusvihk kedagi tee peal kõndimas. Lõvi! Päris isalõvi! Kuna massivahe oli seekord auto kasuks, siis liikusin vaikselt lähemale. Loomade kuningas ei teinud väljagi. Ühel hetkel olin kõrvuti kitsal asfaltteel – ülimat kiskjat lahutamas kõrvalistujast vaid paar meetrit maad ja õhuke kiht korea terast (tuntud ka kui plastik). Seekord alamliik valitsejale korda ei läinud – korraks visati pilk möödujale („Mis vahite, lõvi pole ennem näinud või??“) ja vantsiti edasi trajektoori muutmata. Autos valitsenud meeleolud olid paanika ja vaimustuse kombinatsioon.

Pimedas savannis sõitmine aga oli väga-väga-väga halb variant, kiirus oli 20-30 km/h maksimum ning adrenaliin oli laes. Iga hetk võis keegi ju ette hüpata. Tee ääres polnud eurokraave ega –pervi, akaatsiaoksad puudutasid autot, kui liiga teeservas sõitsid.

Kõige „huvitavam“ hetk aga oli paar kilomeetrit enne laagri väravat. Tee peale ilmus taas üks viirastus, tohutult suur viirastus. Seekord siis võimas täismõõdus ninasarvik. Suuruse mõttes jäi auto talle mõnevõrra alla ning ka see loomariigi esindaja otsustas, et kõige õigem oleks tee peale seisma ja passima jääda. Passis ja vahtis otsa, tundus üsna ergas olevat. Ootasin mõned minutid, ei midagi. Sellise müraka selja tagant juba paari meetri kauguselt mööda ei sõida (tegelikult seal polnudki niipalju ruumi). Ninasarvikud on tuntud oma keevalise iseloomu poolest ning ohu tunnetamisel võib see „loomtank“ täiesti vabalt ka autot rünnata. Ja sellise stsenaariumi rakendumisel… no sellist stsenaariumit ei tahtnud läbi teha. Otsustasin, et kasutan taas seda taktikat, et lasen tuled ära. Mõeldud, tehtud, kuid ninasarvik passis edasi. Möödus taas mitu minutit. Kuigi tuledega vilgutamine on soovituste järgi halb mõte, siis pimedas edasi passimine ei tundunud enam kestlikuna. Panin taas tuled põlema (ei vilgutanud) ning tohutuks kergenduseks otsustas sarviline selle peale rahulikul sammul tihnikusse marssida.

Hütt Lower Sabies

Järgmise kurvi tagant hakkasid juba kämpingu tuled paistma. Värav oli küll suletud, kuid valvuritädi otsustas hilinejad siiski sisse lasta. Suletud oli ka vastuvõtt, kust oleks pidanud võtme saama. Koputasin ja taas vedas – üks näitsik oli veel asju kokku tõmbamas ning andis mulle kiirelt võtme ja kämpingu kaardi. Tänaseks ööks oli eraldatud üks üsna algeline rondavel-tüüpi (Aafrika ümmargune õlgkatusega majake) hütt, kus mugavustena saab üles lugeda katuse, ukse, voodid, külmkapi ja ventilaatori. Pesemisvõimalused olid „õue peal“, spetsiaalsetes majades. Hoolimata askeetlikest tingimustest ja asjaolust, et tegemist oli Krugeris veedetud ööde kõige madalama tasemega hütiga, tahan Lower Sabiet siiski soovitada. Asukoha mõttes on see kämping ikka fantastiline – liigirikkus, mida ümberkaudsetel teedel sõites näha võid (kuigi ei pruugi), on muljetavaldav ning Lower Sabie ja Skukuza vahelist teed (e see mida just sõidetud sai) nimetatakse muuhulgas ka leopardite maanteeks. Võimalus näha leopardi on siin kõige suurem. Minu jaoks oli see ilmselgelt lemmikkämping, kuhu oleks jäänud pikemakski. Aga sellest edaspidi..

Pärast väikest värskendust sai end sääsetõrjevahendiga kokku mäkerdatud ning maja ees toolidel istudes keha kinnitatud. Menüüsse kuulus Pretoriast kaasa ostetud valmis söögikraam, väga suur osa kaasteelistest aga hoopis grillis. Iga hüti juurde oli üles seatud väike grillahi ning söed hõõgusid peaaegu igal pool, kuhu vaatasid. Teadagi – lõuna-aafriklased ju kõvad grillijad.

Provianti hävitades ja õlut libistades sai nüüd ka natuke seedida, et mida siis täna kogetud sai. Loodushuvilistest loomasõprade ja tegelikult ka tavaturistide üks suuri Aafrikas käimise eesmärke on näha Suurt Viisikut e siis pühvlit, leopardi, lõvi, elevanti ja ninasarvikut. Nende nägemine pole kunagi garanteeritud, kuid lootus alati jääb ning see lootus oli ka mul, kui siiatulekut plaanisin. Mis siis täna juhtus? Ühe tunni jooksul näidati suurest viisikust ära 4 looma (ainult leopardi ei näinud). Ühe tunni jooksul! Ja seejuures sai tehtud tegelikult kõik selleks, et mitte loodust jälgida – sõitsin nii kiirelt laagri poole kui veel võimalik oli ja ikkagi selline vedamine. Krugeri Rahvuspark üllatas ja hämmastas esimestest hetkedest peale. Lootsin, et saan järgmisteks päevadeks ka ööbimise korraldatud ning täiel rinnal seda kõike nautida. Selle mõtte pealt on hea päev lõpetada, homne äratuskell loodetavasti tiriseb kella viie paiku.