29.09 - Svaasimaa, teel LAV-i

Head aega, Svaasimaa! Selle lause võiks panna tänase päeva koondnimetuseks. Kuigi rahvusparke, mida külastada, on siin veel, siis neid on veel ka Lõuna-Aafrika Vabariigis. Ning selleks, et saada ülevaadet võimalikult erinevatest ökosüsteemidest, oli soov nüüd suunduda ranniku suunas.

Kell 8 tirises äratuskell (loe: telefon) ning sõidupäevale sobivalt väljas sadas. Nii ei teki väga kahetsust, et niisama sõitma peab. Kui päike paistaks ja väljas hõljuks mõnus tuuleke, siis tekib alati kripeldus, et võiks sinna sisse põigata või toda vaadata, kuid vihmaga saab rahulikult sõita. Nii rahulikult kui Svaasimaa teed seda võimaldasid.

Vihmaga oli kogu hommikusöögi seltskond kobinud siseruumidesse. Aga see polnud kahandanud pakutava toidukraami kvaliteeti ega hulka. Võtsin kohvikõrvaseks praemuna, praekartuli, praesibula ning praevorstikestega. Magustoiduks prae… no tavalisi puuvilju. Kõht oleks laulnud kõige selle peale kui ta poleks nii täis olnud. Kiitus Mantenga Lodge’i kokkadele taaskord.

Rahvusmuuseumi sissepääs

Niisiis sõidupäev. Päris ummisjalu ka ei olnud plaanis piiri poole tormata. Kuna Svaasimaale just liiga tihti ei satu, siis oli soov kaasa osta kohalikke suveniire ja svaaside käsitööd. Selleks oli mul reisikavasse pandud ühe populaarseima käsitööturu aadress. Enne veel aga Svaasimaa Rahvusmuuseumi külastamine, no vähemalt selline plaan oli.

Kella 9 paiku muuseumi värava taha jõudes olid vastakad tunded. Territooriumi piirava aia värav oli küll lahti, kuid napilt nii laialt, et üks auto läbi mahuks (kui väga hoolikalt sõita). Et kas on siis avatud või mitte? Täpseid kellaaegu polnud mul kusagilt võtta, mingeid silte ka ei olnud. Seega sõitsin sisse. Parklas ühtegi autot polnud, kuid muuseumihoone uks oli lahti. Sisse astudes leidsin eest ühe üllatunud näoga tädi, kes rõõmsalt küsis, et mis asjus tuldi. Pilk maas ja varbaga enda ette tonksides siis ütlesin, et tahaks nagu museaale vaadata. Selle üle oli tal väga hea meel ja veel rõõmsamalt ütles, et nad avavad kell 10. No selge siis, pole hullu, saab turul ära käia ja siis tagasi tulla. Samas tuleb mainida, et tagasi tulles ei olnud mitte midagi muutunud. Tädi istus sama koha peal, teisi külastajaid polnud. Aga no kui kell 10, siis kell 10.

Malandela’s oli see paik, kus asuvad mitmed erinevad käsitööpoed. Kõige rohkem pakkus huvi Swazi Candles nimeline töökoda/kauplus, kus nagu arvata võite, müüdi küünlaid. Aga mitte tavalisi küünlaid vaid väga erilisi. Selliseid, mille poolest Svaasimaa käsitöölised päris kuulsad on. See kuulsus väljendus ka külastajate arvus – kuigi oli varane hommikutund ning vihma sadas ning käsitööturg asus üsna eraldatud paigas (linnast 15 km kaugusel), oli küünlapood puupüsti rahvast (loe: valgeid turiste) täis. Kõik tahtsid endale midagi mälestuseks osta ja ei olnud ka mina erand.

Svaaside küünlad

Sisse astudes võttis küünalde valik silme eest kirjuks. Sõna otseses mõttes. Svaaside küünlameistrid kasutavad oma loomisprotsessis väga vana millefiore-tehnikat. Vanad egiptlased ja itaallased tootsid selle tehnika abil peamiselt erinevaid kirjusid klaasjubinaid ning just Veneetsia värvilised klaashelmed said uues maailmas kõvaks valuutaks. Nende vastu hakati vahetama kulda ja elevandiluud ning aegamööda hakkasid aafriklased ka helmeid ise tootma. Svaasid kandsid aga selle kirjususe üle küünalde tootmisse. Küünalde väliskiht on tugevamast ja värvilisest vahast, mis reeglina ära ei põlegi. Nii saab neid kestasid kasutada ka hiljem, pannes sinna sisse näiteks teeküünlaid.

Väikeseid kujukesi aga voolitakse üleni kirjust küünlavahast. Antud müügikohas oli ka töökoda ning niiviisi sai kiigata ka antud protsessi köögipoolele. Väikeste kujukeste voolimine tegelikult oligi voolimine. Toorik oli tavaline kandiline küünlaplönn, millel oli taht sees. Meister asetas selle kuuma vette, vaha pehmenes ja voolimine võis alata. Kuju vormus nende nobedate näppude all väga kiirelt, sest ega passida aega polnud. Vaha oli pehme vaid minut-kaks, siis tuli uuesti vette kasta. Lõpuviimistlus käis väikese noakesega, lõigati sisse silmad, suu ja muud säärased osised. Ning valmis ta oligi. Nagu pildilt näha, oli värvide ja kujude valik väga suur.

Ise siiski loomakujusid sealt kaasa ei ostnud. Ei tekkinud sellist tunnet, et ühel ilusal päeval (tegelikult küll suure tõenäosusega õhtul) peaks kodus hakkama ninasarvikut või lõvi põletama. Küll aga läksid ostukorvi erinevad svaaside rahvusmotiividega küünlad – nii endale koju kui häädele inimestele kingituseks. Väljanägemise poolest olid need pigem sisustuselemendid kui küünlad, väga efektsed igatahes.

Järgmine müügikoht oli nimega „Baobab batik“, mis müüs spetstehnikas tehtud kangaid, kangatooteid ja pannoolaadseid pilte (nii suuri kui väikeseid). Algul vaatasin, et siin on tooted nii kallid, et ei täi midagi osta. Siis aga küsisid ühed teised poekülastajad nende valmistamise tehnika kohta. Müüjatel oli selleks puhuks lausa üks kangaste kaust olemas, kus siis iga etapp oli eraldi välja toodud. Ning siis selgus, et need mustrid polnud riidele niisama joonistatud vaid tegemist on väga pika protsessiga. Esmalt võetakse täiesti tavaline valge kangas, mida siis töödeldakse värv-värvi haaval vaha ja riidevärvidega. Sisuliselt käib asi nii, et iga värv kantakse riidele eraldi. Selleks, et kanda lõuendile must värv, kaetakse ülejäänud kangas küünlavahaga ning vahatamata jäetakse ainult need kohad, mis tuleb mustaks värvida. Siis kantakse must värv peale ja kuivatatakse riie päikese käes. Niiviisi toimitakse kõigi värvidega ja keskeltläbi on ühe kanga loomisel 7 erinevat etappi. Kõige lõpus visatakse kangas keevasse vette, et kõik vahajäägid välja tuleksid. Antud värvilist kangast võib vabalt pesta, triikida ja nii edasi, sest värvid on tugevalt fikseeritud.

Pärast sellist ülevaadet sain järsku aru, et need hinnad tegelikult ei ole üldse kallid. Veidi alla 20€ ühe 40x50cm suuruse savannimotiiviga pildi eest ei tundunud enam ülemaksmisena. Inimesed olid kõvasti vaeva näinud ning tulemus oli huvitav ja väga aafrikapärane. Küll aga tasub ära mainida, et päris palju liigub ka sellist võlts-batikut. Ka sealsamas Malandela’se turul olid osades müügikohtades sellised sarnased Aafrika-motiividega riidest pildid, rätikud, sallid, kuid need olid ilmselgelt (riide)trükikodade toodang. Selles mõttes ei saa muidugi öelda, et need seal olid võltsingud – tegemist oli lihtsalt trükitud kangaga.  Ehk siis otseselt ei väidetud, et see on see traditsioonilises tehnikas toodetud batik. Samas oli näha, et kopeeriti just neidsamu motiive ja mustreid, mida käsitöömeistrid teevad. Kõige lihtsam viis piltide puhul aru saada, et mis on tõeline ja mis mitte, oli vaadata pildi tagumist poolt. Originaali puhul on see täpselt samasugune nagu esimene pool (sest värv immutatakse riidesse), koopia puhul on see aga tihtipeale lihtsalt kas must või valge riie. Riideesemete (nt sallide) puhul on see keerulisem, kuid loogika on sama – vaata vastu valgust, kõik mustrid peavad ideaalselt klappima. Kui on erisusi, siis on selge, et tegemist on trükitud kangaga.

Svaasi meeste rahvarõivad

Paarist müügipunktist soetasin veel suveniire, kuid enam mitte midagi nii elegantset või ehedat. Kuna vihmasadu vaikselt tihenes ja kella kümne piir oli vahepeal ületatud, siis saigi muuseumisse tagasi sõidetud. Leidsin tädikese praktiliselt sama koha pealt, kus ta oli olnud tund aega tagasi. Kõik muu oli ka endine – külalisi polnud, ruumid olid pimedad. Siiski nüüd oli muuseumi staatus muutunud – see oli avatud. Pärast piletiraha maksmist tutvustas valvur ka külastamise ordnungit – kust tuleks alustada ja kuidas liikuda. Lisaks sellele näitas ta ära valgustite eripärad – nendega oli siin püütud ökonoomitseda, sest üles oli sätitud andurite süsteem. Mõte oli hea, kuid sellel oli samas ka väga suur miinus, mis avaldub just paigas, kus külalisi käib vähe. Nimelt oli asi sätitud selliselt, et tuled lähevad põlema ruumi sisenemisel ja siis põlevad automaatselt ca 5 minutit. Kui selle viie minuti jooksul keegi ruumi sisse ei astu, siis tuled kustuvad. Ideel on selles mõttes jumet, et tuled niisama ei pea ju põlema päevad läbi. Samas olid andurid ainult ukse juures ning viie minutiga ühte saali läbi vaadata ei jõudnud. Niisiis juhtus mitu korda see, et ühel hetkel lihtsalt läks saal pimedaks (sh vitriinid) ja tuli marssida ukse juurde, et uuesti anduritele meelde tuletada, et olen veel siin. Üks kord seda teha oli ok, kuid 3-4 korda järjest edasi-tagasi silkamine hakkas vaikselt närvidele käima. Oleks siis veel keegigi seal muuseumis olnud, aga ei – kõik tuli ise teha.

Käsitööde näidised

Ekspositsioon oli kasin, aga siiski huvitav. Tegemist oli tüüpilise vanakooli muuseumiga – vineerist vitriinid, nende sees asjad ja kõrval lühike tekst. Ringkäik algas kiviaja perioodi artefaktidega ning lõppes moodsa ajaga. Ainus interaktiivne moment oli suur Aafrika trumm, mida sai siis kasutada. Kõrgete lagedega suures ja tühjas saalis oli kõla päris võimas :)

Eritähelepanu all olid rahvarõivad ja pidustused. Svaasimaal on 2 väga tähtsat püha – Incwala ja Umhlanga Pillirootants.

Sõjapidamise vahendid - kilbid, odad, nuiad

Incwalat tähistatakse aasta pikimale päevale (21. detsember) järgneva esimese täiskuöö järgsel neljandal päeval (päris keeruline :)). Eesti keelde tõlgituna võiks peo nimi olla „Esimese vilja tseremoonia“, sest siis proovib kuningas esimest korda värskelt valminud viljasaaki. Samas sellel on ka palju sügavam sümboolika – kuna kuningas seda korraldab, siis Incwala toimumine tähendab, et kuningas on olemas ja kõik on hästi. Praktiliselt kõik svaasid võtavad sellest peost osa, keskseteks tegelasteks on aga lisaks kuningale veel kuninga naised ja lapsed, tema ema, kubernerid, hõimupealikud ja sõjavägi.

Palun väga - padjad

Umhlanga Pilliroo tseremoonia on aga maailmakuulus (no vähemalt on see selline pidu, mida turistid tihti vaatama sõidavad). Tseremooniat korraldab kuninga ema ja seal osalevad kõik (kordan, KÕIK) riigi lastetud ja vallalised naised. See toimub igal aastal riigi pealinna lähedal ning kestab 8 päeva. Peo eesmärk on hoida tüdrukute süütust kuni abieluni, töötada kuninga ema heaks ja tekitada tugevamad sidemed svaasi naiste vahel. Ürituse nimi tuleb sellest, et mingil hetkel lähevad kõik osalejad lähedal asuva jõe äärde ja püüavad leida võimalikult pikki pilliroovarsi.

Umhlanga ekspositsioon

Pärast köidetakse kõrred kokku ja nendega parandatakse näiteks kuninga ema maja ümbritsevat aeda. Peale töötegemist aga tulevad kõik osalenud naised suurele tantsuplatsile, kus siis kuningliku perekonna ja pealtvaatajate ees kõvasti tantsu vihutakse. Kuigi seda ametlikult ei mainita, siis nendelt pidudelt on kuningas endale ka naisi valinud. Mis nii viga kui kõik riigi neitsid sulle igal aastal vaatamiseks tuuakse.

"Pärnu loodusmaja" näitus

Muuseumi teises tiivas oli hästi naljakas saal, kuhu olid üles pandud loomatopised ning seintele oli joonistatud Aafrika savannimotiiv. See tundus kõik seal sama tõetruu ja omal kohal kui oranžist plastmassist püstol politseiniku vööl. Või tunkedes töömees, relakas käes, presidendi vastuvõtul. Isegi köitega lae alla vinnatud raisakotkas ja kõlaritest pidevalt korduv (ja korduv ja korduv…) savannihäälte imitatsioon ei tekitanud tunnet, et olen nüüd Aafrika metsikus looduses. Kui see näitus oleks 30 aastat tagasi olnud Pärnu loodusmajas, oleks see olnud lihtsalt suurepärane. Aga tänapäeval ja Svaasimaal (kus reaalajas ja pärisloomadega versioon on mõnekümne minuti kaugusel) tundus see tuba kui ühe sürrealistliku kunstniku eneseväljendusprojekt.

Kokkuvõttes võis siiski muuseumikülastusega rahule jääda. Ülemäära palju targemaks küll ei saanud, kuid samas ei maksnud ka pilet eriti midagi. Seega kes sinnakanti satub ja on tunnike vaba aega, sellel soovitan kollektsiooni üle vaadata.

Suhkrurooistandus

Muuseumiga ka Svaasimaa külastamise ametlik osa lõppes. Algas sõit tagasi (tegelikult küll edasi) Lõuna-Aafrika Vabariiki. Sõit pealinnast riigi kagupoolseimasse piiripunkti kestis kokku poolteist tundi. Tee oli suhteliselt üksluine kui vahepealsed tohutud suhkruroo põllud välja arvata. Taas oli saagikoristuse aeg ning mis mulle silma jäi, oli see, et lapsed mitmes kohas järasid seda suhkruroo vart. Loogika ütleb tõesti, et see peaks olema üsna magus, aga siiani ma ei teadnud, et seda võib ka niisama närida. Kahjuks endal jäi seekord roog proovimata, kuid tulevikuks jätan meelde – kui võimalus tekib, siis proovin ära.

Svaasimaa külaelu I

Piiril tuli teha läbi täpselt samasugune protseduur nagu ka riiki sisenemisel – auto ära parkida, seista passitempli järjekorranumbri järjekorras, seista passijärjekorras, sõita üle piiri, auto ära parkida, seista passitempli järjekorranumbri järjekorras, seista passijärjekorras ja sõita piirile. Kõik samas läks viperusteta ja üsna kiirelt ning nii olingi paarikümne minutiga autosabas (kus oli 5-6 autot), et uuesti LAV-i siseneda.

Svaasimaa külaelu II

Aga see sisenemine võttis natuke aega, sest LAV piirivalve otsis kõik autod põhjalikult läbi. Mitte ei kiigatud niisama pagasiruumi vaid paluti avada ka kohvrid, lapati neid läbi ning kiigati ka näiteks kindalaekasse. Algul mõtlesin, et see puudutab ainult Svaasimaa numbritega autosid, kuid see ideekene sai kiirelt ümber lükatud kui minu ees seisnud kaks kohaliku numbriga masinat samuti läbi hekseldati. Piirvalvurid olid väga tõsiste nägudega ja korraldustes konkreetsed, keegi seal nalja ei visanud (nagu juhtus näiteks passikontrollis olles).

Niiviisi tuligi väike närv sisse kui ametnik viipas, et nüüd on minu kord. Otseselt ju midagi illegaalset kaasas ei olnud ning midagi valesti ka polnud, aga ikkagi… Hakkasin juba autot ära parkima kui piirvalvur endiselt vehkis. Ütles, et mine, mine, mine, sõida edasi. Arvestades seda, kui põhjalikult eelnevaid masinaid läbi tuulati, oli minu läbi laskmine suur üllatus (minu jaoks). Ega nad ei teadnud ju, et ma turist olen. Läbi lasti ka minu taga oodanud sõiduk. Ainuke asi, mis mind eristas läbi otsitud sõidukijuhtidest, oli nahavärv. Pärast veel järele mõeldes ma muud põhjust piirivalvuri valikule ei leidnudki. Minu ees olnud autode reisijad olid olnud kõik mustanahalised ja nende sõidukid tuustati läbi, minu järel sõitnud valge vanapaari masin aga läbis piiripunkti samuti peatumata. Hmm… Piirivalvurid ise olid muide kõik mustanahalised.

Tagasi LAV-s

Peagi pärast piiri algas kiirtee numbriga 2 (mis ühendab Johannesburgi Durbaniga) ning seal edenes sõit väga hoogsalt, sest asustus selles LAV osas praktiliselt puudus. Harva oli hütt siin või seal, kuid peamiselt oli tee pealt näha sellist võsast savanni või siis suhkruroo põlde. Tänane eesmärk oli jõuda uMkhuze (ka Mkuze) looduskaitseala külje alla. Kahjuks ülemäära täpset kaarti ega juhendit sinnasaamiseks ei olnud ma leidnud, kuid teada oli, et alustada tuleks Mkuze linnakesest. Sinna jõudes oli aga kere nii hele, et ennem otsingute alustamist sai taas läbi käidud Wimpy nimelisest toidukohast. Kiirtoidu kasuks pani otsustama asjaolu, et linnakesest (pigem külakesest) alternatiivset söögikohta esimesel katsel ei leidnud.

Kuiva hooaja tee

Söögi kõrvale Lonely Planetit, reisikava ja GPS-i uurides, leidsin lõpuks kõige tõenäolisema tee uMkhuzesse. Kui oleks ainult GPS ruutimist arvestanud, siis oleks pidanud minema mingi tohutu ringiga (2 tundi sõitu), tegelikult oli sissepääs 20-30 minuti kaugusel Mkuzest (14 km). Sõit sinna läks algul kehval kruusateel (läbi tuli sõita ka jõesängist, õnneks oli kuiv hooaeg ja vesi madal) ning hiljem väga kehval kruusateel. Paaris kohas oli ka silt, mis viitas looduskaitsealale ning see andis kindlust juurde. See kindlus aga hävitati pargi väravas, kuhu jõudsin kella viie paiku õhtul. Kuigi ametliku info järgi suletakse kaitseala kämping kell 17.00, siis valvuripoiss väravas ütles, et juba kella nelja ajal tõmbasid kõik töötajad tuult. No selge siis, uurisin ka ööbimissoovituste kohta – härra oskas soovitada Mkuzes hotelli nimega „Ghost Mountain Inn“. Niisiis tuli uuesti seda kruusakat pidi tagasi „linna“ logistada, et homme vara-vara taas tagasi tulla. Aga tegelikult oli see suhteliselt väike ebamugavus.

Hotelli leidsin kiirelt üles, väga uhke paistis nii seest kui väljast. Uhkeks osutusid ka hinnad – tavaline kahene tuba 1525 randi (ca 105€). Ohohohohoooo… See oli väga selgelt rohkem kui kusagil seni olin maksnud. Esimene reaktsioon oli selline, et mõtlen veel. Seda ka teenindajale ütlesin. Otsustasin Mkuzes ringi sõita ja alternatiive otsida, see hind oli ikka natuke liiga soolane niisama voodikoha eest. Sõitsin siin, sõitsin seal, aga tühjagi. Mitte ühtki hotelli, pansionit, võõrastemaja, BjaB-d, kodumajutust, lodge’i või muud sarnast. Võib olla oli selline koht olemas, aga mina seda igatahes ei leidnud. Linnake ise oli selline mitte kõige kaunim – lagunenud majad, räpasus ja kahtlane kontingent. Teisalt polnud lähedal ka ühtki teist linna ning hakkas pimenema.

Ghost Mountain Inn

Niiviisi läksingi müts näpus uuesti Ghost Mountain Inni tagasi. Teenindaja vaatas küll imelikult ja küsis, et siis ikkagi tahad seda tuba jah, mille peale vastasin tuima näoga, et loomulikult. Tuli oma uhkus alla neelata ja papp välja käia.

Nagu mainisin, oli esmamulje hotellist hea, tundus luksuslik. See mulje kestis ka toa poole sammudes. Kohvrid sisuliselt kisti käest ära ning ruumid olid paigutatud ühele tasapinnale niiviisi, et iga toa uks avanes siseaeda. Tundus selline äärmiselt õdus ja privaatne ööbimiskoht. Tuppa jõudes kahjuks tekkisid mainesse mõrad, vannituba uurides aga lausa kihvatas kui nägin, et laes oli ühes kohas õrn hallitusekirme. No mis mõttes küsitakse sellist ülikõrget hinda (LAV mõistes) ning vastu pakutakse keskpärast teenust? Jah, tuba oli suur, seal olid LCD telekas, külmkapp ja laiad tasapinnad. Samas voodilinad olid väsinud, interjöör vajas selgelt uuendamist, kraanid vannitoas väga hästi ei töötanud ning hallitust juba mainisin. Tubades puudus muide ka wifi, seda sai tasuta kasutada vaid hotelli lounges. Prõõkama ei viitsinud kah minna, ei tahtnud oma tuju rohkem ära rikkuda.

Ettevaatavalt võin öelda, et see oli reisi selgelt kalleim majutus, kuigi sai ööbitud ju Pretoria äärelinna villas, tipphooajal Krugeri rondavelides, hiljem veel ka India ookeani kuurorti butiikhotellis (lummava vaatega ookeanile), Drakensbergi mägedes suures privaatses kahekorruselises majas ja Johhanesburgi äärelinnas, väga kvaliteetse tasemega korterhotellis. Ehk siis hinnaedetabeli pani Ghost Mountain selgelt kinni, kuid pakutava kvaliteedi mõttes oli kõvasti tagapool. Samas ma oskan ka arvata sellise hinnataseme põhjuseid – hotellil oli suur aiaga piiratud territoorium, mis külgnes järvega, lisaks olid seal basseinid, suur park ja jalutusrajad. Innis oli oma kauplus, a la carte restoran, spa, tennisväljakud, jõusaal ning pakuti väga erinevaid lisateenuseid (safarid, laevasõidud jne). Tegemist oli sellise kõik-hinnas asutusega, kus võisid oma puhkuse vabalt nii ära veeta, et ei pea hotelli territooriumilt lahkuma. Olulist rolli mängis muidugi ka see, et konkurente pole ja suur looduskaitseala on lähedal.

Aga see selleks. Mina tarbisin sellel õhtul teenustest ainult televiisorit ja külmkappi (kuhu tõstsin oma toiduained), sest lisaks reisipäeviku kirjutamisele vaatasin poole silmaga ära ka „Expendables“ nimelise filmiseeria mõlemad osad. Imeliselt absurdne tulistamisfilm. Kella 10 paiku hakkasid teise osa tiitrid jooksma ning pärast seda läks tuli kustu.