14.09 - Minek

Rootsi laev :)

Reis algas kell 4 (peaks olema konkreetne ja sobilik algus ühele eestlaste reisikirjale :P). Ning algas ta sellega, et Krooni Takso päevinäinud ja sigaretisuitsust läbiimbunud Mercedes viskas D-terminaali juurde ära. Juht veel imestas, et miks nii vara sadamasse tullakse, kas on soov esimesena laeva peale saada? Tahtsin öelda, et kuna pikem tee ees, siis hakkasin varem tulema – ega’s Aafrikasse minek pole niisama tsiuhlipsti Rootsi purjetamine. Tahtsin öelda, aga ei öelnud. Ütlesin hoopis aitäh, kui ta kohvrid pagasiruumist välja upitas.
Check-in läks kiirelt ning kohe sai ka laeva. Kõik see oli juba liigagi tuttav, isegi ei mäleta mitu korda on puhkused täpselt samamoodi alanud. Neli? Viis? Sellest tulenevalt pole vist väga suur ime, et Rootsi sõit väga suurt elevust ei tekitanud. Kunagi oli Rootsi minek (mis oli loomulikult palju välismaam kui Soome) ikka tõeliselt meeldejääv ja kauaoodatud reis. Nüüd oli see pigem nagu Tallinnast Tartusse sõit ning „pärisreisi“ alguspunktiks oli sisetunde järgi ikkagi Stockholmi Arlanda lennujaam.

Laulukaar ja uued tornmajad

Ilm rändurit tollel päeval soosis - hoolimata sellest, et kalender näitas septembri keskpaika, oli väljas korralik hilissuvi. See andis võimaluse rahulikult välitekil ka kodulinnaga hüvasti jätta. Vaikselt loojangu suunas kappav päike kuldas linnapanoraami sooja õhtuvalgusega üle (ohoh, nagu poeesia :P). Mere poolt on linn tegelikult täitsa kaunis ning kõik need tänavaaugud, Tallinna-TV, K-orruptsioon jne ei paistnud kilukarbi vaate tagant enam välja.

Moodne kilukarp

Laeva sisemusse tagasi suundudes leidsin, et ma ilmselt ka seekord laeva külluslikust meelelahutusprogrammist osa ei saa (loe: meelega ei võta). Soetasin hoopis infoletist homse bussitransfeeri piletid ja sulgusin kajutisse. Õhtu sai veedetud televiisori, kaasa võetud söögikraami ja paari õlle seltsis. Oluline oli see, et liiga vara magama ei jääks ning öö ja päeva režiimi sassi ei keeraks. Homne päev tõotas tulla pikk ja unevaene, sest vahepeatus Dubais langes täpselt öötundidele. Ning kuna LAV-i aeg erines Eesti ajast vaid 1 tunni võrra, siis öö ja päeva paigas hoidmist oli vaja selleks, et kohapeal saaks kohe esimesest päevast peale asjalik olla.
Aga Johannesburgi jõudmiseni oli veel aega ning see on juba järgmiste päevade jutt. Enne südaööd püüdsin lõpuks uinuda, kuigi see ei olnudki väga lihtne. Laupäeva õhtule kohaselt käis laevas tõeline pidu ning usute või mitte, aga seina taga kajutis mängis keegi mõnda aega trummi. Õnneks trummari jõud rauges (või siis läks ta oma oskusi presenteerima laiematele rahvahulkadele) ning lõpuks tuli ka uni, kuid endale väike mõte tulevikuks: reisi tasub alustada mõnel teisel päeval. Esiteks on reede ja laupäeva laevapiletite hinnad selgelt kallimad kui teiste päevade omad ning teiseks on melu nendel päevadel ikka oluliselt suurem. Magada sai, kuid uni oli veits hektiline.