06.10 - LAV - Birds of Prey, Howick, Royal Natal

Hommik Comfort Houses. Kardinat paotades selgus, et täna ei säranud akna taga enam miskit. Ning selle üle oli tohutult hea meel, sest hall ilm tegi ookeani äärest lahkumise palju kergemaks. Ma oleks hea meelega veel siin mõned päevad veetnud, kuid 9. oktoober oli juba ragulkaga lasta ning see kuupäev tähendas ainult ühte – Emiratesi lennufirma soovib mind lennutada põhja poole. Kuna nii suurele firmale ei tahaks pettumust valmistada, siis olin ikkagi eesmärgiks hiljemalt ülehomseks Johannesburgi jõuda.

Lisaks hallile taevale, tervitas mind terrassil ka päris kõva tuul. See aga tähendas seda, et hommikusöögi serveerimine oli viidud siseruumidesse. No selleks, et kallid külalised ei peaks oma omletti mööda ümbruskonda liblikavõrguga taga ajama (tuul OLI vali). Teenindajaks oli tänasel hommikul vanaproua nimega Duudu (kirjapilti ei uurinud).

Duudul oli pidevalt naeratus suul ning suur lahkus paistis taaskord välja ka omletis, mille ta mulle valmistas. Kui ta taldrikuga köögist tuli,  siis mainitud launõu taaskord ägas selle munaroa all. Ei olnud ta koonerdanud ei muna ega liha ega tomati ega praadimisrasvaga. Ühesõnaga kõhu parkisin taaskord juuksejuurteni täis, kuigi tänasel hommikul olin olnud targem – ei ajanud omletti oodates võileibu sisse vaid ootasin kannatlikult.

Pärast hommikusööki laadisin kohvrid autosse ja asusin teele. Esmalt oli suund Durbani poole mööda tasulist kiirteed (8 ZAR), Durbanist aga keerasin Pietermaritzburgi poole. Teed olid suhteliselt tühjad, sest oli pühapäeva hommik ning nagu ma mainisin, oli ilm hall.

Aga tänane päev ei olnud ainult tuim sõidupäev, päris mitu asja oli mul plaanis. Esimeseks peatuspunktiks oli African Birds of Prey nimeline röövlindude rehabilitatsioonikeskus. Kuigi sellised lindude puuris hoidmise kohad mulle väga ei istu, siis sellel paigal oli oma missioon ja teistsugune taust. Selles paigas hoitavad röövlinnud ei olnud loodusest sellel eesmärgil kinni püütud, et neid inimestele näidata. Otse vastupidi. Siinne asutus püüdis loodusesse tagasi viia neid linde, kes olid kuidagi viga saanud ning kui loodusesse tagasi viimine polnud võimalik, siis lihtsalt hoolitseti nende eest väga hästi. Ning suunatud oli see keskus ainult röövlindudele – kotkad, kakud, pistrikud, kullid ja nii edasi. Seega tundus väga põnev.

Kui mina kell 10.45 autoga ABP parklasse keerasin, oli röövlindude show just alanud. Päris nii õnneks ei olnud, et kodukakk oli viiulil, pistrik pingipillil ja raisakotkad lõid tantsu. Show sisu seisnes hoopis selles, et keskuse perenaine ja tegevjuht Shannon Hoffmann näitas koos oma abilise Belinda Phethaga erinevaid linde ja demonstreerisid ka nende oskusi. Need röövlinnud, kes etenduses osalesid, olid pöördumatult inimeste poolt ära rikutud tiivulised (st elus looduses enam iseseisvalt hakkama ei saa) – osad olid olnud kunagi tsirkuses, osad lihtsalt kunagi vigastada saanud ja nüüd inimeste poolt elule turgutatud (ja seetõttu nendega täiesti harjunud).

Shannon on tegelenud röövlindudega juba aastast 2000. Ta alustas tegelikult Araabia poolsaarel erinevate jahipistrikega, kuid LAV-i naastes lõi ta väikese õppekeskuse „On air“ („Õhus“). See keskus muudkui arenes ning aastal 2006 otsustas ta koos oma abikaasaga asutada Africa Birds of Prey (Aafrika röövlinnud) keskuse. Tegutsetakse peamiselt toetuste najal, mistõttu iga lisasent on teretulnud. See oli ka peamine põhjus, miks ma seda kohta külastada soovisin – minu poolt makstud piletiraha ja ka väike lisaannetus aitasid ehk natukenegi seda tänuväärt üritust. Röövlindude (keda võib-olla väga tihti nii lähedalt ei näe) nägemine oli muidugi boonuseks.

Belinda oli tiimis aastast 2009 ning tema tegeleb peamiselt kakkudega ja on showdel abilise/õpilase staatuses. Tegemist oli äärmiselt sõbraliku ja toreda inimesega, kelle väärtuseks on kindlasti ka suulu keele oskus, mis aitab teavet edastada nendele paljudele suulu lastegruppidele, kes keskust külastavad. Oma ühe eesmärgina on ta välja käinud ka kakkude maine parandamise. Nimelt on kakud Aafrika lõunaosa kultuurides üsna negatiivse kuulsusega. Neid peetakse pimeduse ja kurjuse lindudeks ning sellel põhjusel on kakke ka hävitatud. Belinda soovib seda rumalat eelarvamust, oma teadmisi kasutades ja lindusid näidates, kaotada. Röövlindude elu ja tegevuse tutvustamine ning mingite eelarvamuste lõhkumine oli ka selle keskuse laiem eesmärk.

Nagu mainisin, siis need linnud, keda etenduses kasutati, olid looduse jaoks kadunud. Keskuses üldiselt oli ka hulgaliselt neid tiivulisi, kelle kontakt inimesega on viidud miinimumini. See peaks suurendama tõenäosust, et loodusesse tagasisuunamine õnnestub. Tänasel päeval on seal ligikaudu 160 lindu, 50 erinevast liigist.

Linnushow "lava"

Etenduses näidati vaatajatele kuut erinevat röövlindu, pealtvaatajaid oli ligikaudu samapalju. Tundus, et jahe ilm (inimestel olid joped seljas ja fliisid ümber) hoidis rahva koduseinte vahel. Aga seda parem mulle, sain hilinemisest hoolimata istekoha esireas. Esirida tähendas kohta välipingil ja lavaks oli üks väike mäeseljak, millelt avanesid võimsad vaated kaugusesse. Igati sobiv koht lindudele, kellele meeldivad suured territooriumid ja vabadus.

Shannon ja Aafrika harksaba

Esimese linnu etteaste oli just lõppenud ja välja toodi Aafrika harksaba. See on selline hiireviu suurune lind, kes oli kogu oma elu elanud vangistuses. Niipea kui Shannon ta käe pealt lahti lasi, sööstis kiskja kõrgustesse ja läks päris täpiks ära. Mõtsin omaette, et nonii, nüüd siis lõpuks õnnestus selle linnu loodusesse tagasiviimine. Aga päris nii ikka ei olnud, peagi märkasid kõik teda kõrgustes tiirutamas. Sealsamas oli ka veel üks metsik liigikaaslane, kuid temast meie staar välja ei teinud. Ta ootas nimelt seda hetke kui Shannon pistab käe „laval“ olnud ämbrisse ja võtab sealt toidutüki. Selle peale laskus ta kohe madalamale ja jäi ootele. Hops viskas linnutreener väikese lihatüki õhku ja hops püüdis harksaba selle kiire sööstuga õhust kinni. Väga vinge number! Seda korrati veel paar korda ja siis tuli lind kutsumise peale taas Shannoni juurde tagasi ja lubas enda puuri tarida.

Savanni-kassikakk

Järgmisena näidati aga savanni-kassikakku. Täpsemalt öeldes näidati ja paluti kuulata. Shannon ja Belinda seisid kumbki pingirea erinevas ääres ja siis väikese liigutuse peale lendas kakk publiku eest otse läbi. Kui ma oleks end natukenegi ettepoole kallutanud, oleksid tiivaotsad nina puudutanud.

Ikka seesama kakk

Selle esinemise eesmärk oli demonstreerida kassikakku hääletut lendu. Lind tuli küll hooga, kuid lend oli täielikus vaikuses – ei mingit sahinat ega vuhinat, haudvaikus. Selle tingivad väikesed sulekesed tiibade küljes, mis summutavad heli praktiliselt miinimumini ning nii ei saagi hiir teada, et mis teda tabas.

Belinda ja suur-laulukull

Neljas esineja oli suur-laulukull. Nimi on küll paljulubav, kuid ooperiaariaid ta ei esitanud, samamoodi ka LAV hiphoppi mitte. Küll oli ta teistest lindudest erinev sellepoolest, et ta eelistas jalutamist lendamisele. Enne tema puurist väljalaskmist peideti erinevatesse kohta ära 7-8 söögipala – kivide vahele, mätta alla, puuõõnsusesse ning ka ühe külalise seljakoti alla. Ning siis tuli laulukull. Kullil on niivõrd hea nägemine, et kui kusagilt millimeetergi toidust paistab, siis ta leiab selle kohe üles. Kindlasti oli ta seda rutiini juba korduvalt teinud, kuid Shannon väitis, et ta ikka otsib uusi peidukohti ning pole veel olnud, et laulukull oleks midagi kahe silma vahele jätnud. Nii ka seekord, tuima järjekindlusega lonkis ta ühest peidukohast teise juurde ja muudkui lustis talle jäetud paladega. Ühe kivi alla jäetud toidutükiga läks veidi rohkem aega, kuid ei jäänud leidmata seegi. Väga lahe!

Etenduse ajal ja ka numbrite vahel puistas Shannon põnevaid fakte ja üldist infot röövlindude kohta. Nende kehakujust ning jalgadest loeb välja ka nende eluviisi. Näiteks laulukullil olid pikad ja tugevad jalad, mistõttu teda näeb ka vabas looduses palju jalutamas. Harksabal on aga laiad tiivad, mis võimaldavad tal kaua liuelda ja oma saaki ka õhus tabada. Äärmiselt põnev on kuulata inimese juttu, kes on oma valdkonnas äärmiselt kodus ja fännab seda ning oskab infot ka huvitavalt esitada.

Rabapistrik

Eelviimane röövlind, kes puurist välja toodi oli rabapistrik. Neid leidub ka Eestis, kuigi Aafrika lõunaosas on natuke teine alamliik. Rabapistriku nimel on üks vägagi märkimisväärne rekord – tegemist on loomariigi kiireima isendiga. Väidetavalt on mõõdetud tema tipplennukiiruseks 389 km/h. Ma nüüd ei tea, et kui kiirelt meile esinenud pistrik oma sööstusid tegi, kuid see oli ikka muljetavaldav. Algasend oli pistrikul ühe toki otsas, Shannonist ligikaudu paarikümne meetri kaugusel. Niipea kui toidupaluke maha visati, sööstis rabapistrik täiesti ulmelise kiirendusega selleni ning rabas selle küüniste vahele. Ma loobusin selle hetke pildistamisest, sest see näis täiesti lootusetu.

Viimane esineja oli aga täielik vastand eelviimasele – vana ja poolpime loorkakk. Tema lugu oli väga lihtne, kuid kahjuks väga tavaline. Kakk oli sündinud küll metsikus looduses, kuid kahjuks leiti ta verinoorena paari inimese poolt, kes teda siis mõned nädalad toitsid, enne kui loomaaia poole pöördusid. Sellest ajast aga piisab – kakk ei saanud seetõttu kunagi teada, et ta on kakk ning nii pidi veetma terve oma elu vangistuses.

Ta oli tõesti vana ja nägemine sisuliselt hääbunud. Selleks, et see loorkakk suudaks lennata Shannoni kinda pealt Belinda kinda peale, pidi Belinda kinnast teise käega koputama. Hääle järgi lennates jõudis ta ilusti kohale, publikul paluti küll selle numbri ajal väga vaikselt istuda. Niiviisi see etendus ka lõppes. Olin äärmiselt rahul, et olin selle paiga oma reisikavasse paigutanud – sain targemaks ja nägin väga lähedalt linde, kellele tavaliselt ligi ei pääse.

Shannon siseneb raisakotkaste aedikusse

Kirsiks tordil oli veel keskpäevane raisakotkaste söötmine. Shannon läks puuri ämbritäie lihaga ning niipea kui ta selle ümber kallas, läks selliseks mäsuks nagu oleks H&M eestlaste silme all avatud. Mõistus kadus ja püüti rebida kõike, millele nokaga ligi sai. Ja kui midagi kätte said, siis tuli see kohe alla neelata, sest suust võis kaasvõitleja sul ju tüki veel kätte saada. Neli kilo liha ja 10 lindu tähendas seda, et vähem kui minutiga oli kõik läinud ja viimanegi lihatükk makku kugistatud. See oli täiesti hullumeelne vaatepilt, sellel hetkel tekkis lausa hirm nahka ja olin õnnelik, et metallvõrk vahel oli. Söötja ütles, et ta ei hoia neid näljas vaid see ongi nende stiil - ahnitsemine ja võitlus iga tüki pärast. Kui liha otsas, olid nad kõik nagu vana rahu ise. Igal ühel oma nurgake või oksake.

Africa Birds of Prey puurid

LAV peamistel raisakotkaste liikidel - savanni-kaeluskotkal ja hele-kaeluskotkal - läheb looduses tegelikult väga kehvasti. Viimase 10 aastaga on näiteks savanni-kaeluskotkas jõudnud tavalise linnu staatusest Punasesse Raamatusse ja 2014 aastal omistati neile lausa kategooria "Kriitiliselt ohustatud". Üks põhjus on näiteks see, et salakütid kasutavad loomade küttimiseks tihti mürgitatud korjuseid. Kui nii tapetakse "heal juhul" 3-4 suurkiskjat, siis raisakotkaid võib säärane püünis teise ilma viia kümneid. Viimasel ajal on ka sihilikult kaeluskotkaste jaoks välja pandud mürgitatud lihakehasid, kuna tiirlevad raisakotkad annavad välja salaküttide ebaseaduslike tegevuste asukohad. Loodetavasti linnud peavad vastu, sest järgmine aste Punases Raamatus on juba "Looduses välja surnud".

Ilm aga muutus üha jahedamaks, pealelõunal autosse istudes olin päris rahul, et sinna sooja sai. Ikka väga üllatavalt seinast seina võib see LAV kevadilm tunduda. Üks päev kõrbed päikese käes ja hullad lainetes, järgmisel päeval otsid aga kohvrist kõik paksemad kuhvtid üles ja ajad selga.

Howick Falls

Jätkasin teekonda sisemaa suunas mööda riigimaanteed number kaks. Peale kwaZulu-Natali provintsi pealinnast Pietermaritzburgist möödumist, tegin kiire peatuse Howicki linnaservas, samanimelise joa juures. Kiire selles mõttes, et ei viitsinud sellise ilmaga alla joa juurde ronida, vaatasin ülevalt vaateplatvormilt.

Aga vaatamist väärt oli see paik küll, sest juga asus väga dramaatilises kohas. Vesi langes alla ühe kaljunuki pealt ning sealsamas tegi jõgi ka mõnusa kääru. Selle 95-meetri kõrguse kosega on seotud ka mitmeid legende. Kuulsaim nendest kõneleb sellest, et joa all vee sees elab tohutu suur maotaoline olend ning seetõttu võivad ohutult joale läheneda ainult sangomad (nõid-ravitsejad). No et nemad teavad täpselt kuidas selliste elukatega ringi käia. See fakt kinnitas ka minu veendumust, et ei ole vaja sinna alla ronida. Kuigi ma mingeid tablette oskan iseseisvalt võtta, siis suuremat sorti ravitsejaks ma ennast ei pea. Ning hiidmao ilmumisel ei oskaks midagi tarka kosta (kui tüdruku moodi kiljumine välja arvata).

95 meetrit vabalangust

Vaateplatvormil kõõludes, tuli juttu ajama üks isik, kes tutvustas end Howicki turismibüroo töötajana. Uuris, et mis kandi mehi ollakse. „Estõunia“ peale tuli stampvastus – „Oo, see on ju nii kaugel!“ Ära sa märgi, on küll. Tegelikult oli ta tegemas üht küsitlust siseturistide hulgas, mistõttu mina talle väga huvitav subjekt polnud. Küll aga küsis ta seda, mida tõesti kõik küsivad. No et kuidas siis LAV on? Kirjeldasin talle oma igakülgset rahulolu senise reisiga ja kiitsin riiki nii, mis jaksasin. Vastuseks sain heakskiitva mõmina ja siis lühikese monoloogi teemal: „Meil on küll mõningaid probleeme, kuid…“

Mõned kilomeetrid joast, Howicki linnast veidi väljas, asus veel üks põnev ja LAV-i mõttes väga ajalooline koht. 5.-l augustil 1962 peeti selles paigas politsei poolt kinni üks sõiduk, mille juhiks oli üks tagaotsituim mees riigis. Kuigi roolis olnud mees väitis, et ta on lihtsalt autojuht nimega David Motsamayi, siis politseinik tundis temas siiski ära Nelson Rolihlahla Mandela. Mandela arreteeriti ning see viis lõpuks selleni, et ta veetis 27 aastat vanglas. 27 aastat!! Istuda selline hulk oma elust kinni piiratud territooriumil sellepärast, et sa soovisid oma kaasmaalastele samu õigus, mis oli valgetel inimestel. Täiesti imetabane, et ta suutis säilitada mõistuse ning pärast vabanemist ei maksnud kätte kõigile, kes selles süüdi olid. Kuigi tal oli selleks piisavalt võimu ja tegelikult ka õigust. Aga ta ei  olnud selline mees. Panen lühidalt siis kirja ka, et kuidas temast sai see, kes temast sai. See härra väärib seda.

Sündis ta paar kuud pärast seda kui sündis Eesti Vabariik, xhosa hõimu kuninglikku peresse. Ta oli küll kohalikus mõttes kõrgest soost, kuid kuna ta ema oli „valest“ klannist, siis oma vanaisa trooni ta pärida ei saanud. Siiski võttis ta oma perenimeks vanaisa nime – Mandela. Vanemad olid tal kirjaoskamatud, kuid tänu sellele, et nad olid usklikud, pandi noor Rolihlala metodistide kooli. Seal sai ta lõpuks ka ristiinimese nime e Nelson. Ta õppis hoolega inglise ja xhosa keelt, hõimude ajalugu ja geograafiat. Tollel ajal ei peetud valgeid otseselt rõhujateks vaid pigem lihtsalt tööandjateks.

Selleks, et saada oma hõimu kuningakoja nõunikuks, õppis ta edasi mustadele mõeldud instituudis. Seal õpetati hoolega seda, et inglise kultuur on üle prahi ja kõik muu on sellega võrreldes alaväärne, eriti mustade kultuur ja kombed. Mandela aga ei tahtnud sellega nõus olla ja seetõttu süvenes just mustade aafriklaste kultuuri ning ajaloo uurimisse. Läbi selle leidis ka uusi sõpru erinevatest hõimudest (mustade hõimude omavaheline läbisaamine oli muide tollel ajal kõike muud kui sõbralik). Mida aeg edasi, seda aktiivsemaks tema tegevus muutus – küll tegeles ta poksimisega, küll õppis ülikoolis, küll osales teatritegevuses, küll andis piiblitunde ja nii edasi. Aafrika Rahvuskongressi (ANC) loomisel (mustade organisatsioon, mis soovis vaba LAV-i) ta sellest organisatsioonis aga siiski eemaldus.

1941 põgenes ta oma väljavalituga Johhanesburgi, et vältida vanemate poolt kokku lepitud abielu ühe teise neiuga. Suurlinnas käis ta läbi nii ANC kui ka kommunistliku liikumise inimestega. Viimaste puhul imponeeris talle asjaolu, et valged, mustad, värvilised ja hindud kohtlesid teineteist võrdsena. Kommunisti temast aga ei saanud, sest ateism oli Mandelale vastuvõetamatu.

Ülikoolis jätkas ta õigusteaduse õpingutega ning võttis üha aktiivsemalt osa mustanahaliste poliitiliste organisatsioonide tegevusest. 1948 tuli LAV-s võimule valgete afrikaanerite partei, mis oli avalikult rassistlik ning apartheide periood sai sellega alguse. Mandelat isiklikult puudutas see näiteks nii, et talle keelduti teadusliku kraadi andmisest ja paluti ülikoolist lahkuda.

Viiekümnendate aastate alguses korraldas Mandela mitmeid kõnekoosolekuid ja miitinguid, et koondada inimesi apartheide vastu. Ta oli veendunud selles, et võitlus peaks olema vägivallatu. Selle tulemusena aga riigis hoopis keerati kruvisid rohkem kinni. 1953 avas Mandela koos oma sõbra Oliver Tamboga (kelle nime kannab muide Johhanesburgi rahvusvaheline lennujaam) advokaadibüroo, mis oli ainus mustanahaliste poolt veetav büroo riigis. Peamisteks klientideks olid kaasmaalased, keda siis valged ahistasid või politsei peksis.

Kuna olukord muutus iga päevaga hullemaks, siis ühel hetkel nõustus ka Mandela sellega, et vägivallatu vastuhakk ei anna enam tulemusi. Ta palus ANC liikmetel varuda relvi ning valmistuda vastuhakuks. Sellel ajal aga koostati aga nn „Vabaduse seadus“, mis käsitles elu Lõuna-Aafrikas pärast apartheide kaotamist – see loodi koos värviliste ja hindude liikumiste ning ametiühingutega. Midagi aga ei muutunud ning rassism riigis ainult süvenes.

Näiteks pidid kõik mustanahalised igal ajahetkel kaasas hakkama kandma passe. Kui sul seda kaasas polnud, olid automaatselt kurjategija. Selle peale põletasid mitmed kogukondade liidrid (sh Nelson Mandela) oma passid avalikult ning hakkasid tegema kihutustööd massistreikide korraldamiseks. Seetõttu sõitiski Mandela mööda maad ringi (inkognito) ja tegi kihutustööd ridade koondamiseks. Sealjuures kohtus salaja ka ajakirjanikega.

Otsustati hakata ründama jõustruktuure – eesmärk oli hävitada hooneid, mitte inimesi. Lepiti kokku, et pomme pannakse sõjaväelistele objektidele, elektrijaamadele, telefoniliinidele, transpordisõlmedesse ja seda tehakse öösiti, et tsiviilisikud viga ei saaks. Ja siin tulebki mängu Howicki linna lähedal asuv maantee. Mandela võeti kinni just seetõttu, et ta sõitis mööda maad ringi oma sõnumit levitades. Kohus oli väga konkreetne – eluaegne vangistus. Enamuse sellest ajast, mis ta vangis oli, istus ta Kaplinna lähedal Robbeni saarel. No selles mõttes ei istunud vaid töötas kivimurrus. Vanglas käis pidev alandamine ning igasuguste õiguste piiramine. Näiteks võis ta kirjutada ühe kirja poole aasta jooksul (ja ka selle hakkis tsensor läbi) ning kivimurrus keelati tal kasutada päikeseprille (mis kahjustas põhjalikult tema nägemist). Elas ta 2,4m x 2,1m suuruses kongis, kus oli ainult pilliroomatt. Aga ei hakka rohkem jutustama – vaadake parem filmi „Mandela: Long walk to freedom“.

Kerides aega edasi kaheksakümnendate lõppu, siis Aafrika lõunaosas oli olukord plahvatusohtlik. Apartheide režiim oli endiselt võimul, kuid tänu sanktsioonidele oli riik muust maailmast ära lõigatud ning demonstratsioonid olid muutunud üha verisemaks. Siis tegi tollane president Botha geniaalse sammu ja kohtus Mandelaga. Lepiti kokku tema vabastamise tingimustes (mille lõppkokkuvõttes dikteeris ette Mandela ise) ning 2. veebruaril mees vabastatigi. Samal ajal lõpetati keelud ka erinevatele poliitilistele liikumistele.

Peagi pärast seda tegi Nelson Mandela tiiru maailmale peale – kohtus kõigi tähtsamate riigijuhtidega ning pidas Londonis Wembley staadionil toimunud kontserdil kõne. Põhisõnum oli apartheide režiimi lõpetamine LAV-s. Kõik viiski selleni, et 1994 toimusid esimesed vabad valimised ja loomulikult võitis selle ANC ja Mandelast sai riigi esimene mustanahaline president. Siis algas rahva taasühendamine ja riigi ülesehitamine. See protsess pole olnud kerge ja see pole veel ka tänaseks lõppenud, kuid see on olnud siiski silmapaistvalt edukas. Mustanahalised ja valged on suutnud saavutada teatud leppivuse ja riik on Aafrika mõistes siiski edulugu. Ja väga suur osa selles on Mandelal, kes suutis lepitada nii mustanahalised omavahel (st ei tulnud kodusõda) ja hoidis ära sellise verevalamise nagu toimus näiteks naaberriigis Zimbabwes (kus valgeid farmereid lihtsalt maha tapeti).

Paljud loomulikult väidavad, et enne 1994-t oli riik palju edukam, kuid see „edukus“ ei ole midagi väärt, kui enamik rahvast peab elama kui orjad. Nii võiks ju ka Eestit 19. sajandi alguses pidada väga edukaks riigiks – Baltisaksa mõisnike viinatulud olid head, üha uhkemad mõisad kerkisid ning elu oli lill. Usun, et enamus eestlasi ei mõtle sellele ajale kui väga edukale perioodile. Retoorika samas on kohane – keskmine eestlane oli tollel ajal pigem rumal, räpane ja suhteliselt primitiivse maailmanägemusega. Sellistele ei saa ju anda iseotsustamise õigust, keeravad toredasti toimiva riigi veel täiesti peesse. Aga just selliseid kommentaare võib LAV kohta lugeda näiteks erinevate ajakirjandusväljaannete kommentaariumitest kui juhtub mõni uudis selle piirkonna kohta tulevat.

Aga tulles tagasi Mandela juurde, siis 80 aastaselt (1998) tõmbus ta aktiivsest poliitikast tagasi ja tegeles kirjutamisega ning kõnede pidamisega. Kuigi minu reisi toimumise ajal oli Mandela veel elus, siis tervis oli tal juba väga kehv. Nelson Mandela suri 5. detsembril 2013 95 aasta vanusena.

Skulptuur eemalt

Niisiis – Howicki lähedal asuv Mandela kinnipidamise koht. Tänasel päeval on seal mingi muuseumilaadne toode ja üks igavesti vinge skulptuur. Selle skulptuuri loojaks on Lõuna-Aafrika enda kunstnik nimega Marco Cianfanelli, kes on loonud erinevaid taieseid üle kogu maailma. Ka see kunstiteos on eriline. Eemalt vaadates näed sa lihtsalt mingeid terasest vardaid maa sees seismas. Neid on kokku 50 (skulptuur valmis 2012, Mandela vahistamise viiekümnendaks aastapäevaks) ja loomulikult tähistavad need raudvarbad tema rohkem kui veerandsaja aasta pikkust vangipõlve. Vardad „ärkavad aga ellu“ siis kui sa jõuad ligikaudu 30 meetri kaugusele ja seisad märgistatud koha peale. Siis moodustub nende varraste vahel ilmeksimatu Nelson Mandela profiilkujutis. Väga lihtne, aga samas äärmiselt efektne lahendus. Mulle väga meeldis, üks lemmikumaid skulptuure üldse, mida on olnud õnn oma silmaga näha.

Selline pilt avaneb seistes õige koha peal

See skulptuur asub muide ühe parajalt pika jalutusraja lõpus. Päris nii ei saa, et sõidad autoga „treppi“. See jalutuskäik ei ole samuti juhuslik – „Pikk teekond vabaduseni“ on Mandela elulooraamatu nimi ja nii on see sümbol toodud ka selle monumendi juurde.

Küll aga näis veidi juhuslikuna see eluloomuuseum või mis see nüüd täpselt seal oli. Sisuliselt oli ühe kuuri alla kuhjatud hulk erinevaid suurendatud fotosid Nelsoni nooruspõlvest kuni tänapäevani ja seal juures siis informatsioon tegemistest. See tundus väga hektiline ja kuna see asus sõna otseses mõttes kuuri all, siis oli ka valgustus vilets ja kohati kadus elulool järg käest. Väga kummaline, see suurmees vääriks palju paremat.

Kui Mandelaga põhjalik tutvumine ära tehtud, oli kell seal maal, et tuli mõtlema hakata ööbimise peale. Kuna mul oli kinnisidee ära näha ka Drakensbergi mäestik, siis võtsin suuna Royal Natali rahvuspargi suunas. N3 maanteed pidi sõites on päris mitmes kohas võimalik Draakonimägede juurde sõita, kuid kuna mul tõesti enam väga palju aega polnud (homme õhtuks tahtsin kindlasti Johannesburgis olla), siis pidin valima kõige mugavama ja lihtsama teekonna. Drankensberg on muidu mäestik, mis jookseb 1000 km pikkuselt läbi LAV-i idaosa, mina aga pidasin hetkel silmas selle kõrgeimat osa – Lesotho kõrgmäestikku. Täpsemalt siis selle põhjapoolsemat külge. Lesotho on väike riigike, mis asub keset Lõuna-Aafrika Vabariiki asuva kõrgmäestiku otsas. Erinevad vaatamist väärt paigad aga asusid LAV-i poolel, vastu pilvede suunas tõusvaid kaljuseinu.

Kui ideaalmaailmas oleks saanud need paigad kõik järjest läbi sõita (piki seda mäestikupiiri), siis tegelikult sellist ühendusteed ei eksisteerinud ja N3 kaudu oli ainuke võimalus saada ühe ahhetama paneva vaate juurest teise juurde. N3 aga asus mäestikupiirist ca 60 kilomeetri kaugusel (e siis ühest paigast teise oleks vaja sõita minimaalselt 120 km, osaliselt ka mägiteid). Kuna Royal Natali rahvuspark tundus kirjelduste järgi väga vinge ja sealt oli võimalik võtta üsna mugavalt suund Johannesburgi peale, siis mina valisin külastamiseks just selle koha. Kui on rohkem aega ja mäed pakuvad huvi, siis ma soovitaksin selle piirkonna peale kulutada ligikaudu nädala – selle ajaga näeks ära nii Sani Passi, Giant’s Castle’i kui ka Cathedral Peaki piirkonna ning samuti Royal Natali.

Tee Royal Natali rahvusparki

Teadsin ette, et ilm on kehv. Polnud lootustki, et saan naudiskella võimsaid mägesid sini-sinise taeva taustal. Ei olnud vähimatki võimalust, et oleksin saanud kiigata üle silmapiirini kaugenevate orgude. Oli täiesti võimatu, et… no saate isegi aru – ilm oli hall ja kohati ka sadas. Tuul lõõtsus nagu marutõbine koer ning ikka päris jahe oli (seda ma olen täna vist juba mitu korda kirjutanud). Sellegipoolest tahtsin minna. Tahtsin näha, mida iganes näha oli. Oli muidugi olemas ka võimalus, et nähtavus on täiesti null. Sellisel juhul oleks see sissepõige olnud täiesti mõttetu, sest tinglikult öeldes pole väga vahet, et kas oled uduga Himaalajas Mount Everesti jalamil või siis Lasnamäe kanalis. Udu on udu on udu. Sisimas siiski lootsin, et päris nii hull ei ole.

Udune maastik

Estcourti linna juures keerasin suure maantee pealt ära Wintertoni ja Bergville suunas. See oli sõit keset tühjust. Kõrvalmaantee R74 oli kohati kui joonlauaga tõmmatud ning ümberringi laiusid ainult lõputud põllud ja rohtlad. Neid katkestasid vaid veresoontena üle maastiku kõlkuvad elektriliinid. Tegemist oli tõsise põllumajanduspiirkonnaga, kus valitsesid suurtootmised. Vähemasti Eesti mõistes suurtootmised. Autosid väga ei liikunud, hea oli kui veerand tunni jooksul mõni vastu tuli. Sama tihti nägi ka inimesi. Päris sürreaalne maastik, sest taamal oli aimata mägesid ning kohati oli pilvekiht hõredam, mistõttu sealt kumav päike lõi väga lummavaid valgusolusid. Eriti lahedaks läks siis kui olin jõudnud mägedele lähemale ning õhtupäike kumas taamalt tippude tagant. Aga eks üks panoraam ütleb rohkem kui tuhat sõna või kuus pilti (millest see allolev panoraam koosneb). Kastmissüsteemid ja elektriliinid veidi rikuvad pilti, kuid üldmulje oli kohapeal vapustav. Eks öeldakse, et valgusolud teevadki maastikufotod imeliseks (st lauspäikesega on vaated pigem igavad). Kuigi ma väga kogenud maastiku pildistaja pole, siis sain sealt päris mitmeid kaadreid, millega väga rahul olen.

Aga ega ei saanud seal suu ammuli pimedat oodata. Siit mägedest tuli leida endale ka ööbimiskoht. Tripadvisori, Lonely Planeti ja GPS abiga leidsin sellise paiga nagu Hlalanathi Drakensberg Resort. See asus sõna otseses mõttes keset eimidagit. Suhteliselt kitsal

Salapärane Drakensberg

mägiteel sõites juba vaikselt kahtlesin, et kas see ikka on õige tee, kui ühel hetkel olingi puhkekompleksi värava taga. Just nimelt värava taga, sest tõkkepuu oli ees ning seal istus valvuritädi. Hinge tekkis väike ärevus, et kas see paik ikka on lahti. Igatahes teisi inimesi ma kuurorti territooriumil liikumas ei näinud. Ning mägedes uues ööbimiskoha otsimine on hoopis teistsuguse raskusastmega tegevus kui lauskmaal järgmisesse hotelli sõitmine.

Valvuritädi võttis aga pinged maha, sest ütles, et ikka on vabu kohti. Sama vastas ta ka ühele saksa keelt kõnelevale paaril, kes keerasid oma auto parklasse paar minutit peale mind. Välja olid pakkuda majakesed ning hind oli väga normaalne (veidi üle 40€). Selle hinna teada saamisel puges hinge väike kahtlus, et mis kuudi ma nüüd siis sain – tegemist oli ühe odavaima öömajaga, milles ma LAV-s olles ööbisin. Lohutasin, end sellega, et ainult üks öö ja peaasi, et külm ei hakka.

"Majake"

Autoga oma „majakese“ juurde jõudes olin ausalt öeldes pahviks löödud. Maksimaalselt ootasin sellist väikest ja ümmargust rondavel-tüüpi majakest nagu olid rahvusparkide kämpingutes. Mitu korda maja numbri ja valvuritädi poolt antud võtme numbri kattuvust kontrollides, lõpuks siiski jäin uskuma, et see täismõõdus maja on minu tänane öömaja. Teel ukseni veel mõtlesin, et võib-olla on seal sees mitu numbrituba, kuid ei. 40 euro eest sain Royal Natali rahvuspargi serval suure, kahekorruselise maja, kus oli: suur köök koos tehnika ja nõudega; suur elutuba koos diivanite, laudade,

Vaade maja terrassilt

kamina ja televiisoriga; tohutu suur magamistuba; esimesel korrusel veel eraldi dušširuum, vannituba ja WC; teisel korrusel WC ja tuba kahe lastevoodiga. Lisaks sisemisele ilule, oli maja tagumises küljes ka terrass, millelt avanes miljonivaade (et mitte öelda mitme miljoni) ühele jõesängile ja ümberkaudsetele mägedele (mis olid praegu küll suuresti pilvede all). Vaadet võimendas veel see, et majakesed asusid ühel mäeseljakul, oru kohal.

Juba päris mitmendat korda LAV-s viibimise jooksul suudeti majutusega minult „vau“ välja pressida. Ilm oli muidugi kõike muud kui puhkamist soodustav ning seetõttu oli see paik ka üsna välja surnud. Tagantjärele uurides sain aru, et tegelikult ikka päris nii poolmuidu selliseid majasid seal rentida ei saa. Kõige odavam kahene majake maksab madalal hooajal tõesti 600 randi (43€), kuid sellise suure maja tegelik hind on 1600 randi (ca 100€) ning kõrghooajal lausa 2000 randi (145€). Ilmselt olid väiksemad majad tolleks päevaks otsas ning klienti ei tahetud minema lasta – seetõttu oligi võimalik selline väike lotovõit. Oli, mis oli, kuid Hlalanathi saab minult igatahes väga kõrged hinded.

Müstiline Drakensberg

Kuna väljas veel pime ei olnud, siis soovisin ümbruskonnas veidi ringi sõita. See aeg siin mäestikus oli ju üürike, iga moment tuli ära kasutada. Diivani peal lösutada ja telekat vahtida jõuab kodus kah. GPS näitas üht vahvat ringteed ümber mägede. Vahvaks ma kvalifitseerisin ta seetõttu, et eelnevalt öömaja juurde sisse keerates, märkasin üht teeotsa, mis kruttis ennast mägede vahele. Mõtlesin, et seda mööda oleks ilmselt vinge sõita ning GPS-i uurides leidsin, et see ongi ringtee alguspunkt. Ajee….

Tee oli üsna järsk, kitsas ning kruusane, kuid teisalt puudus seal liiklus täielikult. Seetõttu võis ringi vahtimiseks või pildistamiseks auto lihtsalt keset teed seisma jätta ning midagi ei juhtunud. Vahtida ja pildistada aga oli seal piisavalt. Hoolimata pilvisest ilmast. Vahepeal taas mõtlesin, et isegi tänu pilvisele ilmale. Nähtavus oli küll osati piiratud, kuid selle eest olid kontrastid vägevad.

Kogemata sattusin peale ka ühele kulupõlengule, mis õnneks leidis aset teisel pool kanjonit. Lihtsalt üks suur lahmakas kuiva rohtu oli leekides ning ei paistnud, et keegi selle pärast oleks muretsenud. Tegelikult selliseid põlenud platse paistis veel siin ja seal. Põlengualadel väga suurt loogikat ei leidnud – oli näiteks keset üht suurt rohtlat ära põlenud üks trapetsikujuline plats. Millest see alguse sai või miks ära lõppes, ei osanud arvata.

Aga mitte kõik mägede nõlvad polnud purukuivad. Ühel hetkel oli tunne nagu oleks sattunud Iirimaale – laugjad, rohelised kuplid ümberringi. On selge, et mägedes on kliima teistsugune, kuid nii suurelt laiutavat rohelust polnud ausalt öeldes tükk aega näinud. Ilmselt ka pilvine taevas võimendas neid värve, sest lauspäikese käes ei oleks roheline kohe päris kindlasti nii sügavate toonidega.

Iirimaa?

Tsivilisatsiooni jõudsin tagasi siis kui päevast kustutati ära viimane looduslik valguskiir. Ning Aafrikas tähendab see automaatselt kottpimedust. Ega ma seda pimedas sõitmist väga ei nautinud, kuid see ei olnud hetk kus mul oleks olnud valikuid – tuli ju tagasi saada. Plusspoolele jääb see, et tagasitee kulges mööda asfalti, miinusena saab välja tuua aga akuutse helkuripuuduse kohalike elanike seas. Et mitte olla rassistlik, siis ütlen, et „kas te kurat ei tea, et musta kassi öösel ei näe?!?“ Rahvast liikus teede äärtes üllatavalt palju ning trendivärv tundus olevat konservatiivne must, äärmisel juhul tumepruun või hall. Seega oli jalg kogu aeg piduripedaali kohal, sest ega väga palju ettepoole selle riisiraketi tulehakatised ei valgustanud.

Õnneks jõudsin ennast ja teisi kahjustamata oma hotelli poole viiva tee ristmikule. Aga ma veel ei pööranud mitte sinna vaid täpselt vastassuunda. See teelõik viis kohta nimega „Tower of Pizza“. Kuna oma hotelli toitlustuskoht oli suletud ning soov oli saada sooja toitu, siis läks see pitsakoht loosi. Antud paika kiideti kõvasti ka Lonely Planetis.

Esimese asjana jäid igal pool silma sildid – „Maksta saab AINULT kaardiga!“ Sellist asja polnud varem kohanud, Eestis vist isegi seadus keelab säärast asja (st raha peab vastu võtma, kaarte võib vastu võtta). Eks see pani kohe automaatselt pitseri ka teenindajatele, sest ainus mõte, mis sellise sildi peale saab tulla, on see, et personal varastab. Sularaha annab kõrvale panna, kaardimakse aga jõuab kontole. Võimalik, et mind teenindanud personal polnud elu sees isegi mõelnud võõra vara omastamise peale, kuid need korduvad sildid panid igatahes viltu vaatama. Automaatselt. Ei saanud sinna midagi parata.
Oli kuidas oli, kuid sealt ostetud pizza nimega „Devil’s Tooth“ („Vanatühja kiku“) oli äärmiselt vürtsikas ning väga maitsev. Konsumeerisin antud kiirtoiduprodukti juba oma majas diivanil ning selle kõrvale tarbisin Hollywoodi kiirtoitu. Ehk siis jätkasin Batmani saaga vaatamist, tänasesse õhtusse oli välja pakutud osa nimega „Dark knight“. Kuna tegemist on minu hinnangul selgelt parima nahkhiirmehe ekraniseeringuga, siis nautsin seda õhtut ikka täiega. Lisaks pitsale leidsin oma moonakotist veel ka Durbanist ostetud keeksi. Parafraseerides Eesti kirjanduse klassikuid, siis rosinaid oli seal sees nii et mustab. Seega tol õhtul kõik klappis. Pärast filmi lõppu aga lõppes ka jaks üleval olla ja nii selle päeva lugu ka reisipäevikus lõppes.