 |
| Kaunid vaated teel uMkhuzesse I |
Septembrikuu viimasel päeval
ärkasin vara. Tegelikult oli selle ärkamisega dilemma, sest soov oli vara-vara
jõuda uMkhuze kaitsealale, kuid teisalt oli ka soov süüa hotellis hommikust. Et kannataks ikka teha
pikka fotopäeva. Selles ma väga kindel polnud, et kas ja kuidas seal
reservaadis süüa saab. Mingid proviandid olid küll autos olemas, kuid kava
viitas sellele, et uMkhuzes endas on ainult kauplus.
 |
| Kaunid vaated teel uMkhuzesse II |
Seega korralik hommikusöök
oli väärtus, mida tasus tol päeval kõrgelt hinnata. Ning kuna hommikusööki
hakati pakkuma kella poole seitsmest hommikul, siis täpselt selleks ajaks olid
ka asjad pakitud ja magu valmis pandud.
Restorani sisse astudes
möönsin, et tegemist on vist kõige populaarsema hommikusöögi ajaga. Aga see
pole ka ime, sest eks enamus rahvast on siinkandis siiski loodust vaatamas ning
seda on hea vaadata just varahommikul. Rõhuv osa kaasturistidest liikles küll
suurte reisibussidega ning räägitavatest keeltest kuuldus kõige rohkem saksa
keel. Siin olid nii pered lastega kui krapsakad vanapaarid nii Saksamaalt kui
Austriast (pealt kuuldud juttude põhjal). Ausalt öeldes ma isegi ei tea kust
kuhu nad teel olid. Algul eeldasin, et see mass vajub kõik uMkhuzesse, kuid
järgmise kahe päeva kogemus seda ei kinnitanud – seal ei olnud ühtki tuuribussi
ning tegelikult oli sellel kaitsealal üldse vähe rahvast.
Söögi kohta tuleb öelda, et see
oli siiski hotelli tasemele vääriline – äärmiselt rikkalik rootsi laud ja toit
oli väga maitsev. See küll ei tasanda neid puudujääke toas ning ülikõrget
hinda, kuid vähemalt ei pidanud kohe hommikul virisema hakkama. Virila näoga
toimus küll pärast letis toa eest maksmine :)
 |
| Suur-lootoselind |
Poole tunni pärast olin juba
kaitseala väravas ning seal oli ees ootamas sama poiss, kes eelmisel õhtul mind
sisse lasta ei tahtnud. Hommikuks oli ta meelsus muutunud ning 110 randi
maksmisel avas ta lahkelt tõkkepuu (siin siis Wild Card ei kehti).
 |
| Lõuna-kannuskägu |
uMkhuze kaitseala on üks osa suurest
iSimangaliso
Märgala kaitsealast, kuid jääb selle peamistest
osadest mõnevõrra eemale (st sisemaa suunas). Seetõttu on ta ka vähem tuntud ja
külastatud kui näiteks Kosi Bay, Sodwana Bay ja St. Lucia Estuary. iSimangaliso
oma 3320km2 ei ole just ülisuur reservaat, kuid siin tuleb arvestada, et sinna
sisse kuulub 220 kilomeetrit katkematut rannajoont India ookeani ääres
(Mosambiigi piiris St.Luciani). Ehk siis see märgala on üks pikk soolikas
rannikul, väikese erandiga. Ning selleks erandiks on just uMkhuze kaitseala.
 |
| Pärast jaanipäeva... |
Kaitsealale jõudes muutus tee
kvaliteet hüppeliselt paremaks. Kokku peaks uMkhuzes olema ligikaudu 100
kilomeetri jagu teid ning päris mitmed neist on asfalteeritud. Silma järgi
hinnates peaks saama tavalise sedaaniga sõita igal pool.
 |
| Ideaalne |
Kuigi lõvisid siin pole, siis
ülejäänud neli looma Suurest Viisikust on ilusti esindatud. Lindudest
rääkimata, neid on siinkandis registreeritud üle 400 liigi. Loomariigi
liigirikkuse tõestuseks passisid ligikaudu kilomeetri kaugusel väravast tee
ääres kaks ninasarvikut (laimokka), õnneks mitte nii lähedal kui paar päeva
tagasi. Nüüd neid ninasarvikuid ikka kogunes… Muudkui näidati, mille üle oli
loomulikult väga hea meel.
 |
| Collared sunbird |
Aga peamine põhjus, miks siia
sai tuldud, olid loomulikult linnud. Kaitseala lõunaosas oli üks suurem veekogu
– nimega Nsumo Pan – mille kaldale olid üles seatud linnuvaatluse varjed.
Sellesse suunda ka autonina keerasin. Aga nagu kaitsealadel (ja ka elus) ikka,
on teekond tihtipeale olulisem kui sihtkoht. Vaikselt-vaikselt venides ja
põõsaste vahele piiludes ning savanni sentimeeter sentimeetri haaval silmadega
skaneerides, jäi iga natukese aja tagant midagi silma.
 |
| Uudishimulik silmapaar |
Pisikestest linnukestest
kuni hunnitute maastikuvaadeteni, aga eks kõrval olevad pildid jutustavad seda
lugu paremini. Teisi (inim)külalisi ei näinud teedel tundideviisi, päeva
jooksul vast 2-3 autot tuli vastu. Ka linnuvarjed olid täiesti tühjad.
 |
| Vaade Nsumo varjest järvele |
Tühjad igas mõttes. Mõlemad
varjed sobisid pigem linnuvaatluseks kui pildistamiseks, sest asusid üsna
kõrgel vee kohal ning väga lähedale lendasid vaid mõned üksikud tiivulised.
Paar uut liiki siiski tuli ära (üsna kõrgeks on ikka nõudmised läinud :P), palju edulisem oli ikkagi selline vaikselt ringi
sõitmine. Mäe ja Muhhamedi ornitoloogiline versioon siis - tuleb ikka ise
liikuda.
 |
| Piknikukoht? Tänan, ei |
Teise linnuvarje lähedal asus
ka üks piknikuplatsi nimeline ala, mis tekitas üsna kahetisi mõtteid. Selles
mõttes, et sealsamas olid üleval ka sildid, et „Beware of the hippos!“ e „Ettevaatust, jõehobud!“. Need kaks
informatsiooni (vähemalt minu peas) ei olnud väga ühildatavad. Väärib
äramärkimist veel see asjaolu, et need sildid ei olnud niisama hirmutamiseks
vaid üsna kalda lähedal võis ka viletsa nägemisega inimene märgata 5-6 jõehobu
puristamas ja kuuma päeva puhul end jahutamas. Ehk siis aus värk – kui
lubatakse jõehobusid, siis neid ka on.
 |
| Mask-hiirlind |
Tulles nüüd tagasi selle
piknikuidee poole, siis ma küll ei kujuta nüüd ette seda, et paneksin siia lina
maha ja hakkaksin aplalt kaasa toodud vorstivõileibu ja koduküpsetatud
õunakooki järama ning neid punasesõstra morsiga alla loputama. Jõehobude
territoriaalsusest ja jooksukiirusest olen juba kirjutanud (varsti kirjutan
veel). Aga võib-olla on see selline adrenaliinisõltlaste piknikukoht?
 |
| Hevimehed |
Et hommikul
viskud kusagilt kõrghoone katuselt alla (langevari seljas siiski), ennelõunal
sukeldud koos haidega, lõunapaiku vallutad mõne kaljupanga ilma julgestust
kasutamata ja siis pärastlõunal tuled siia jõehobude koduukse alla piknikku pidama.
Võib-olla on nii. Mina igatahes käisin seal piknikualal ringi selg kogu aeg
väljapääsu suunas, silmad vett skaneerimas. Igal ajahetkel oli peas ka
teadmine, et kus on lähima ronitava puu asukoht ja kui kaugele see täpselt
jääb.
 |
| Sinignuu keha kosutamas |
Võimalik, et liialdasin oma ettevaatuses, kuid parem on ennast üleliigse
ettevaatusega lolliks teha kui rääkida hiljem seltskonnas üht naljakat lugu
sellest, miks mul enam paremat jalga pole.
Kuna aeg lendas väga kiirelt,
vastupidiselt minu liikumiskiirusele, siis ühel hetkel tuli suund võtta Mantuma
puhkekülale. Nimelt hakkas see rahulik, kuid huvitav kaitseala mulle väga
meeldima, mistõttu soovisin sellele kulutada veel ühe terve päeva.
 |
| Kolm on seltskond |
Selleks oli
aga vaja saada kämpingus öömaja, sinna kallisse hotelli küll ei viitsinud
tagasi kolistada. Ka tee kämpingu poole oli väga vaheldusrikas – uMkhuzes
vahelduvad avarad savannid (sh rohust tühjaks põletatud savannid) tihedate
põõsastikega. Ning ikka ja jälle näed kogu aeg uusi liike, uusi vaateid.
 |
| Laimokk-ninasarvikud ja impalad |
Totaalne vaimustus tabas aga
mind ühe järgmise varjendi juures – see oli nimelt mõeldud loomade jälgimiseks
ja asus ühe vesise mudaaugu kõrval. Tõe huvides tuleb ära märkida, et kõige
kuumemal ja kuivemal hooajal (mis praegu oli käsil) tuuakse sinna mitu korda
nädalas paagiautoga vett. Et see koht ära ei kuivaks ja loomadel ikka juua oleks.
Seda veetoomist sai ka oma silmaga näha. Eks see natuke võttis nii öelda
„metsiku looduse“ kraade vähemaks, kuid seda ainult korraks.
 |
| Kontrastne |
Eks need
looduskaitsealad Aafrikas omavad alati teatud inimkäelist mõju – on ju kõigil
aladel aiad ümber (et loomad ei satuks välja ja salakütid sisse) ning mitmed
liigid on reservaatidesse sisse toodud (et neid sinna taasasustada). Kuna
kahejalgsete inimloomade mõjul Aafrika loomastik on nõnnapalju kannatanud ja
kümneid liike on viidud väljasuremisohtu, siis on keeruline ka pahaks panna
seda, kui seda kahju hüvitada püütakse. Ning need loomad olid ju kõik endiselt
metsikud, lihtsalt antud mudalomp oli pooleldi tehislik.
 |
| Sigamõnus... |
Pärast seda kui veevalajad oma
töö olid teinud ja veok põõsaste vahele kadunud, hakkas igalt poolt kohale
ilmuma savannielukaid nagu võluväel. Gnuud, sebrad, tüügassead, impalad ja ka
paar ninasarvikut. Vesine
muda tulikuumal päeval oli kõigile justkui taevamanna.
 |
| Kui juba siis täiega |
Sellel mudas püherdamisel on
muide ka väga konkreetne ja kabjaga katsutav kasulik omadus. Savann kihab
puukidest ja seda on ka loomade peal selgelt näha. Keskmise impala küljes ei
ole mitte 1-2 vaid kümneid puuke. Kui sa aga mudas mürgeldad, pärast mudal ära
kuivada lased, siis kooruvad koos mudaga ihu küljest lahti ka puugid.
 |
| Ema pojaga |
Natuke sai seal fotografeeritud
ja niisama vaadeldud, kuid siis tuli ikkagi kämpingusse sõita, et endale
ööbimiskoht välja kaubelda. Kui nüüd pehmelt väljenduda, siis väga suurt
tunglemist Mantuma kontoriosas ei olnud. Töötajad oma kolme koosseisulise
liikmega olid väga selges ülekaalus külastajate suhtes (keda oli null). Aga ei
häirinud see minu sisseastumine nende heaolu (kuigi telekast mingi seriaal
käis), sest kohe olid nad valmis erinevaid majutusvariante pakkuma. Valikus
olid väga askeetlik majake, kõigi mugavustega majake (R980) ja safaritelk
(R700). Kuna erinevaid majakesi sai Krugeris proovida juba piisavalt, siis läks
loosi safaritelk.
 |
| Telk |
Kui nüüd kujutate vaimusilmas
ette pisikest 2x2 presenthurtsikut, kus ei ela ega sure, siis eksite. Telk oli
selle majutuskompleksi kohta ikka väga halvasti öeldud. Koosnes see kahest
osast. Põhitelgis asusid 2 suurt voodit moskiitovõrkudega, kapp, lauad-toolid, dušširuum,
WC. Kõrvaltelgis aga täiskomplektne köök, kuhu muuhulgas kuulus ka paavianikindel
külmkapp (metallraam ümber, ketiga kinni). Nende kahe osa vahel oli aga
korralik puitpõrandaga veranda laua ja toolidega. Ning loomulikult oli
kompleksis ka elekter sees. Kuigi jah, tõele au andes, telgi materjal oli vist
present – selline väga tugev ja jäik present – mistõttu kaudselt võib seda
öömaja telgiks nimetada. Samamoodi võib ju Buckinghami paleed tinglikult
elumajaks nimetada.
 |
| Telgi sisemus |
Telgi asukoht oli huvitav,
keskusest sai sõita ikka väga pikka aega – oli kämpingu eelviimane majutuskoht.
Ning Mantuma kämping on selliste tinglike piiridega – kämping lõpeb seal, kus
enam maju pole. Ühtki aeda ümber pole ehk siis ööbid keset loodust. Seda
tõestasid ilmekalt ka impalad ja nyalad, kes vahest rahulikult majakese kõrvalt
mööda loivasid. Gasellide nägemine teeb alati meele rõõmsaks. Korra tekkis aga
mõte, et kui kõrgele roniksid suunurgad siis kui näiteks leiaks end vastu
terrassi tugitalasid sügamas impala jälgedes tatsava leopardi? Tegelikult oli ikka
väga lahe, ees oli ootamas öö savannis, kus metsikust loodusest eraldas paks
(loe: õhuke) presendist sein.
Aga ööni oli veel aega, käes
oli alles hiline pärastlõuna, mistõttu magusaim loomade nägemise ja
pildistamise aeg alles algas. Kuigi jah – loomade ja lindude nägemise üle oleks
olnud ikka väga suur patt kurta.
 |
| Viks ja viisakas |
Kaitseala kaart näitas, et
uMkhuze põhjaosas, üsna kämpingu lähedal, on kuMahlala nimeline loomavarje
(mitte loomad ei ole varjes, vaid ikka vaatlejad). Sinna jõudes aga sai loomade
asemel vaadata seda, et mis on väärt üks vaatluskoht siis kui selle esine
mudaauk on ära kuivanud. No natuke ikka oli, sest ega ühes endast lugupidavas
rahvuspargis ei teki naljalt sellist olukorda, kus on täielik vaikus ja ühtki
elusolendit ringi ei luusi.
 |
| Elvis |
Kuigi värskendava muda asemel oli keset savanni
hoopis praguliseks kuivanud maapind, tolknes selle ümber kari karupaaviane.
Nokitsesid maapinda ja üksteist ning passisid niisama. Lisaks veel Elvised e
siis pärlkanad.
Kuna neid on nähtud juba nii
siin kui seal ja midagi rohkemat selle varje juures ei paistnud toimuvat, siis
sõitsin tagasi kuMasinga mudaaugu juurde e siis sinna, kus päeval oli olnud
üsna aktiivne tegevus.
 |
| Vanamees ja nolgid |
Seal oli kohal enam-vähem sama
seltskond (loomade mõttes), kuid jõulise arvulise suurenemise olid läbi teinud
ninsarvikud. Seekord ei olnud seal mitte üks või kaks isendit vaid ühel hetkel
lugesin mudaaugus toimetamas või selle lähiümbruses tatsamas 11 sarvilise
ninaga isendit. See oli tõeliselt võimas vaatepilt! Aga see ei olnud mitte 1
suur ja sõbralik pere vaid mitu väiksemat gruppi.
 |
| Haavatud ninasarvik |
Esmalt oli ema koos 2 pojaga ja
nende lähedal üks üksik loom, kes piidles toda pere ja üritas külje alla
ronida. Kui ta liiga lähedale läks, siis ema käratas paar kurjemat sõna ja
selle peale distants taas kasvas. Poegadele aga paistis see üksik isend aga
äärmiselt põnev ja vaikselt-vaikselt püüdsid ise lähemale astuda. Ise tegid
seejuures pidevalt sellist kõrget piiksuvat häält (nagu hiired) – seda oli
kummaline ja naljakas kuulda selliste tonniste elukate suust. Aga ei saanud ka
väikesed (tinglikult väikesed – kui see „pisike“ savannis su ette satub, siis
väikesena tunned end sina, mitte ninasarvik) ninasarvikud tollele üksikule
külje alla minna, ema kutsus taaskord korrale. „Kuhu te, kurat, ronite?!? Marss
minu selja taha!“… ja pojad loomulikult kuuletusid.
 |
| Ravimuda protseduur nimega "Nina porri" |
Järgmisena tuli ravimuda
protseduure võtma üks tugevalt haavatud sarvik. Tagumise vasema jala „varbad“
olid tal täiesti verised, haav oli üsna selgelt näha. Aga mis sa ära teed, see
on elu. Too loom lonkas sügavale mudasse ja heitis pikali nii et ainult sarv
jäi näha. Tundus, et see keskkond natuke avitas seda valulikku olukorda
leevendada.
 |
| Nannipunnidele näidatakse koht kätte |
Kõige põnevam grupp oli aga
selline, mis koosnes ühes alfaisasest ja 5-6 noorest pullist. Alfaisane jõudis
mudaaugu juurde esimesena. Kui noored nagad tulid (suuruselt väga vahet polnud),
läks too papi kohe väga pingesse. Jättis joomise ja vaatas, et mis need nolgid
siit soovivad. Nolgid tahtsid ka juua, aga vanamehe vastu oli selge respekt.
Jäid veidi eemale puu alla passima, et mis nüüd saab. Siis ühel hetkel kõige
julgeim neist tegi paar sammu edasi. Selle peale kiilus alfaisasel täiesti
kinni ja astus mudaaugust välja ning hakkas vaikselt noorsandide karja poole
nihkuma. Pinge kasvas. Kordamööda seal röhitseti kuni ühel hetkel vanamehele
aitas ja pani karja poole mörinaga jooksu nii et tolmu lendas. Noortel kukkus
selle peale süda tagamise vasaku jala varbaküüne juurde ja tõmmati kiirelt
tagasi. Sellest liigutusest alfaisasele piisas – sai tunde kätte, et tema on
siin boss. Otseselt kellelegi kallale ei läinud. Pärast seda jõi ta oma
joomised ning püherdas oma püherdamised ära ning lahkus. Siis said ka noored
lõpuks mudaaugu äärde. Vinge vaatepilt oli, seda ma ütlen.
 |
| Võimas kahvripühvel |
Selle loodusshow peale läks
kõht täitsa tühjaks. Kuna väga suurt hulka provianti mul varutud polnud ning
kämpingu poest samuti väga palju osta polnud, siis olid lootused Rhino Dine-O
nimelisel väikesel söögikohakesel, mis oli aga lahti väga konkreetsetel aegadel
(paar tundi korraga) ja õhtune konkreetne aeg oli kohe-kohe algamas. Oma
iseloomult oli see söögikoht nagu üks korralik maakoha burksiputka, kuid veidi
piiratuma valikuga. Ehk siis kui kõht
tühi oli, võisid selle seal täis süüa, kuid pirtsutama ei tohtinud hakata.
Niiviisi saigi õhtuseks toiduseks suur lihasteigiga burger, kõrvale pajatäis
friikartuleid ja ämber kokakoolat.
Mõtlesin, et ühendan meeldiva
kasulikuga ja ei hakanud sööki kohe ära tarbima (kuigi vägevad neelud käisid ja
kõht plärises nagu Družba saag) ning sõitsin taaskord ühte kämpingu lähedal
asunud loomavarjesse.
 |
| Õhtune savann |
Seekordsel punkril oli nimeks Malibela ning sarnaselt
kuMahlalale oli ka see paik täiesti välja surnud. Õhtusööki aga kannatas seal
pugida küll – toolid olid olemas, laud kah ning kui söögi kõrvale näidatakse
„laskeavadest“ õhtuvärvides savanni, siis oli taas patt millegi üle kurta.
Tegelikult oli ikka täitsa huvitav kogemus viibida kaitsealal ning 10-15 minuti
jooksul mitte ühtegi lindu ega looma näha, võiks lausa öelda, et see oli
unikaalne hetk. Ei enne ega pärast Malibelat seda väga enam ei juhtunud.
 |
| Saagu valgus! |
Safaritelki tagasi jõudes,
laotas ka päike oma viimaseid, loetud kiiri LAV-i idarannikule. See aga
omakorda tähendas seda, et ontlikud safarihuvilised (kelleks ma ennast pidasin)
peaksid hakkama kenasti magama sättima. Tegelikult on see päev otsa ringi
sõitmine ja pidev silmadega ümbruse skännimine üsna väsitav. Okei, okei, selle
üle virisemine on täiesti kohatu, elamused, mida see reis on pakkunud, jäävad
eluks ajaks meelde. Samas puhtalt eluline fakt see aga on – silmade kaudu saad
päeva jooksul niipalju infot, nii et õhtuks oled ikkagi päris väsinud. Kuigi
oled enamuse päevast ainult autos istunud, ringi vahtinud ja pilte teinud.
 |
| Viimased kiired |
Pärast dušši all käimist
(kargel õhtul, välitingimustes), teki alla ronimist ja sääsevõrgu voodi kohale
tõmbamist aga ei jää saa telgis mitte magama vaid hakkad kuulama. Isegi kui ei
taha kuulata, ikkagi kuulad. Pimeduse saabudes savannist tulevad hääled justkui
võimenduvad ja neid erinevaid hääli ikka on. Eredaim elamus tollest õhtust oli
hüäänide ulgumine üsna lähedal. Ning nad olid päriselt kah lähedal (ei olnud
ainult ettekujutus), sest ulgumise vahel kuulsin ka loomade hingamist. Võtsin
taskulambi ja korra kiikasin ka välja, kuid ei näinud midagi.
Ühel hetkel muutuvad need
võõrad hääled ka ikkagi uinutavaks ja siis tuli uni. Eelnevalt vinnasin aga
endale peale kõik kolm tekki, mis jalutsisse olid pandud. Päevakuumuses veel
mõtlesin, et milleks need, aga öö oli ikka päris jahe. Ainult ninaots oli teki
alt väljas. Siiski ei vahetaks ma seda telgis magamist mitte millegi vastu,
sest jälle ühe killukese „tõelist Aafrika metsikut loodust“ sai igatahes
sellest ööst kätte. Vähemalt enda jaoks ja enda standardite järgi. Kindlasti on
võimalik saada veel vahetum elamus magamiskotiga ahvileivapuu all tukastades,
kuid see polnud tavaolukorras võimalik ja tegelikult ka vajalik. Teadmine, et
tollel öösel eraldas mind metsikutest hüäänidest mõned meetrid maad + mõned
millimeetrid presenti, oli minu jaoks täiesti piisav ja looduslähedane kogemus.
No comments:
Post a Comment