26.09 - LAV - Blyde kanjon, Sabie

See hommik käis kõva looderdamine ja päevavarastamine, sest äratus oli pandud alles kell 8 peale. Ning ka siis ei tormanud kohe autosse vaid hoopis hotelli suure terrassiga restorani, kus pakuti külluslikku hommikusööki. Tegemist oli selgelt kõrgeima klassiga öömajaga, kuhu selle reisi jooksul seni olin sattunud. Olid portjeed, teenindajad, turvamehed ning restoranis praeti muna või siis tehti omletti (oleneb mida soovisid) jooksvalt sinu nina all. Lisaks munale sai veel kõrvale võtta vorstikesi, peekonit, pannkooke, puuviljasalatit ja veel mitmeid erinevaid toite. Tõeliselt laia valikuga bufee. Kui peaks Hazyview linnas pikemalt peatuma, siis kindlast valiksin taaskord selle hotelli. Raske oli millegi üle kurta ning hinnatase oli selle kohta ikka väga mõistlik.

Blyde kanjoni rohelisem pool

Kui kere täis pargitud, oli järgmiseks sammuks käik lähedal asuvasse suurde kaubakeskusesse. Viimased nädal aega oli veedetud peamiselt savannis ja ka mujal looduse keskel (ega Pretorias olid tegelikult sama lugu), seega väikese vaheldusena sukeldusin LAV kommertsmaailma. Et näha siis, et mis poed siis Aafrikas on ja mis asjad maksavad. Ei olnud väga suur üllatus kui sellest suures ostukompleksis jäid silma ärid nimedega Woolworths, Bata, Kentucky Fried Chicken, Vodacom, Spar ja nii edasi – globaliseerumine ühtlustab valikut päris jõuliselt. Õnneks oli ka kohalikke ärisid üsna palju ning nendest mõningad sai ka läbi kammitud. Mr. Price nimeline poekett (originaalis ka vist Inglismaa oma) pakkus väga palju huvitavat kraami väga hea hinnaga. Sääl sai mõned sajad randid ka laiaks löödud st vaba aja riiete vastu vahetatud. Üha rohkem ja rohkem veendun ma selles, et Eesti on üks kalleimate riidehindadega riik maailmas. Olen käinud neljal erineval mandril (ja siia on sisse arvestatud erinevad paigad Lääne-Euroopas) ja igal pool on rõivad kas natuke või oluliselt odavamad (kui võrrelda sama hinnaklassi riideid).

Tirts-elajas

Eks see Eesti pisike turg muidugi paneb paika – kui LAV poekett näiteks tellib L-suurusega siniseruudulisi poolpõlvpükse terve konteineri, siis Eesti maaletooja ilmselt võtab aga maksimaalselt 10 paari. Sealt see vahe tuleb. On ju vahe kui osta põllumehelt tonn kartuleid või siis turult ühe kilo. Aga tarbijat (loe: mind) see matemaatika muidugi väga ei huvita ja seetõttu soetan vammuseid võimaluselt väljamaalt. Hinnavõit võib olla mitmekordne.

Ainuke pood, mida tõesti otsisin, aga mida selles suures kaubakeskuses tõesti polnud, oli muusikapood. Olen alati reisidelt kohalikku muusikat kaasa ostnud ja see soov oli ka nüüd. Eriti peale eilset vägevat folk-etendust Shangaani külas. Huvitas nii traditsiooniline rahvamuusika kui ka kaasaegne LAV popmuusika (esimene siiski selgelt rohkem). Aga kuna musapoodi polnud, siis pidid plaadiostud jääma tulevikku. Oli selge, et ilma selleta ma koju ei lähe.

Huvitava faktina jäid näiteks silma, et sularahaautomaadi juures oli järjekord ja et poes ringi liikunud turvameestel olid seljas kuulivestid ning oma käe all soojendasid nad automaatrelvi (ning kindluse mõttes ka veel püstol vööl). Sullimasina juures ei olnud mitte niisama 3-4 inimest vaid ikka korralik saba nagu nõukogude ajal Eestis viinapoe ukse taga. Huvitav, kas inimestel oli kuu lõpus palgapäev ja nüüd tormati kohe va-krõbisevat välja võtma või milles asi oli?

Automaatureid seletasin ma enda jaoks sellega, et mõned päevad tagasi oli olnud Keenias, Nairobis suur terrorirünnak kaubakeskuse vastu, kus hukkus palju inimesi. Ning kuna üks kahtlusalune oli toona valge naisterahvas (küll hüüdnimega „must lesk“), kes oli elanud mõnda aega ka LAV-s, siis võib-olla tõsteti turvalisuse taset. Võimalik oli muidugi ka see, et automaadiga turvamees ongi Lõuna-Aafrika standard. Kohalikke turvaprobleeme ja inimeste hirme arvestades, ei oleks see ka mingi ime.

Kokku läks šoplemise ja niisama kolamise peale ära üle tunni aja. Veidi ennem selle tunni täitumist sai ka ametlikult villand inimeste seas trügimisest. Suur soov oli tagasi looduse keskele saada, vallutada seni käimata paiku, sõita seni sõitmata teid. Mõeldud-tehtud, kuigi sõitmata teed jäid siiski suuresti teiseks päevaks. Põhjus väga proosaline - kolmas kord sai proovitud õnne Blyde kanjoniga ning täna tõmbasin pakist pika tiku. Ilm oli lihtsalt suurepärane ja seetõttu oli see taaskordne tagasitulek vähemalt esialgse hinnangu kohaselt õnnestunud.

The pinnacle

Kuna kõik vaatamisväärsused oli piki Blyde jõekallast, siis tuli hakata lihtsalt vaikselt otsast minema. Esimene peatuspaik oli „Pinnacle“ ehk „Tornike“. Kui selle vaatamisväärsuse vaateplatvormile jalutada, siis võis ka kõige aeglasema taibuga inimene üsna kiirelt mõista, et millest selline nimi antud paigal. Keset ühte mäekuru oli üksik kivist post. Ning kui ma ütlen post, siis ma mõtlen kümnete meetrite kõrgust kaljupanka (eks pilt on siis parem kui 27 sõna).

Tegelikult juba esimeses vaatekohas sain aru, et see oli väga õige otsus siia uuesti tagasi tulla. Pinnacle juurest oli juba aimata, et milliseid vaateid, siit platoo ääre pealt näha saab. Sissepääsu eest küsiti muide 10 randi ja sarnane taks oli ka teistes paikades. Selle eest pakutav teenus oli parkimiskohta ja ilmselt ka ümbruskonna koristamine.

Pilte tehes ujusid külje alla kaks noort inimest, kes uurisid, et mis kandi mehi ka ollakse? Estõunia nime kuuldes ei liikunud neil näos ükski lihas ja peagi tunnistati, et esimest korda kuulevad. Tüüppunktide – Soome, Rootsi – järgi sai neile vist enam-vähem selgeks tehtud, kuigi väga tugevat mürki ma selle peale ei võtaks. Enamasti inimesed teavad neid põhjamaid, kuid alati mitte nende asukohta. Ning kui ütled Venemaa, siis muutub ju asukoha tuvastamine veel keerulisemaks (kuuendik planeeti ikkagi). 73,8% juhtudel tähendab Venemaa sissetoomine seda, et Eestist saab inimeste mõtetes automaatselt Balkanimaa. Seega kas põhjamaad või mitte midagi.

God's Window e Jumala aken

Aga väga eestlaslikud olid nende küsimused – mis siis LAV-st arvad? Ei Mehhikos ega Argentiinas või Indoneesias (ega tegelikult ka mujal maailmas, kus olend rännanud) pole kunagi küsitud seda küsimust nii palju – et mida sa meist siis arvad. Tegelikult praktiliselt üldse pole küsitud. Lõuna-Aafrikas on see aga stampküsimus, mida kõik küsivad (nii mustad kui valged) ning lisaks veel see, et kuidas siis võrreldes Euroopaga on? Kinnitasin, et kõik on väga super.

Vaated olid hunnitud

LAV on suurepärase loodusega riik ja siit olen saanud ainult positiivseid muljeid. Ilmselgelt tegi see vastus neid rõõmsaks.

Järgmine peatuspunkt asus mõned kilomeetrid edasi ja seda nimetati God’s Windowks e Jumala Aknaks. Tegemist oli ühe külastatuma paigaga Blyde kanjonis ja seda põhjusega. Siin asuvad piirkonna kõige vägevamad vaatekohad. Jumala Aknas kukub platooserv 700 meetrit ja väidetakse, et selge ilmaga näeb nii Krugeri rahvusparki kui ka Mosambiigi piiri. Kuna oli selge ilm, siis võib-olla isegi nägin, kuid kahjuks ei osanud neid maamärke muust lowveldist eristada. Olin täiesti nende vaadete lummuses. Isegi ülerahvastatus ei häirinud, pakutav silma- ja looduseilu imes nii endasse.

Vihmamets mäe tipus

Platvorme oli erinevatel tasanditel, kuid rosin oli jäetud sellele, kes viitsis natuke ronida (nagu ikka piibellikes lugudes – ise peab ka vaeva nägema). Viimane platvorm (kui looduslikku kiviplaati selleks saab nimetada) avas ronimisest väsinud ähkatajale 180-kraadise takistusteta vaate Mpumalanga provintsile.

Lisaks mainitud vaatele oli ka sinna jõudmine põnev. Kui muidu oli välja tõeline põrgukuumus ja mäest ülesronimine oli paras katsumus, siis vahetult enne platoo ülemisele servale jõudmist algas vihmamets.

Veel üks "aknapilt"

Täpsemalt küll vihmametsatukk, kust viis läbi korralik laudtee. Seal puude vahel oli aga hoopis teine temperatuur ja olustik. Väljast metsatukka sisse astudes oli temperatuurivahe niivõrd jõuliselt tunda, et see oli peaaegu sürreaalne kogemus. Selline tunne oli nagu oleks sein vahel ja uks kinni.

Antud vaatamisväärsuse parkimisplatsi kõrval oli muuhulgas ka turg ning kuna hinnad olid mõistlikud ja kaubavalik lai ning huvitav, siis sai seal täiendada mõnevõrra ka kingituse- ja suveniirivarusid.

Järgmine sihtkoht: Berlin Falls (Berliini juga), järgmine peatus: liikluspolitsei. Vahetult enne Berlin Fallsi teeotsa niisiis viibati auto seisma ja enne kui jõudsin küsida, et milles asi, oli üks väga kurja olemisega politseinik juba mind noomimas.

Kaubandusvõrk autoparklas

Väidetavalt registreeris ta seal minu sõitmist jälgides kaks rikkumist – ei peatunud STOP-joone ees täielikult (võis olla, et tõepoolest ei jätnud autot täiesti seisma) ning ei lasknud peateel liikuvat sõidukit läbi (see viimane oli küll totaalne jama, sest see masin olid 200-300 meetri kaugusel vähemalt). Kohe pärast kuritegude ette lugemist otsis ta oma kaustiku vahelt välja ka ametliku trahvimäärade lehe, kus olid kirjas vahemikud. Esimese teo trahv algas 750 randist ja teisel 500 randist. Kuraaaaatttt…

Siis algas läbirääkimine, sest ma ei kavatsenud 1250 randist (80 eurost) loobuda. Pealegi asjade eest, mida ma vähemalt osaliselt teinud polnud. Oli täiesti selge, et tegemist oli lihtsalt nn teemaksu kogumisega ühe ahne mendi poolt. Sellest sain aru paari minutiga. Ütlesin, et pole väga palju sularaha. Siis ütles, et ta eskordib mind lähimasse linna. Lubasin kaaluda. Siis jutlesime sellest, et mismoodi Euroopas asjad käivad. Ei aidanud miskit, härra soovis oma raha saada. Kuklas tuletasin endale kogu aeg meelde vana tõde – politseinikega vaidlusse laskuda ei tohi. See teeks asja ainult hullemaks, sest tee peal on tema see, kes käseb, poob ja laseb. Isegi kui tal selleks õigust pole. Seesmiselt olin plahvatamas, sest mulle kohutavalt käib närvidele selline altkäemaksu nõudmine, aga ma polnud üksi. Kõik, kes sellel teel sõitsid ka kinni peeti ja ilmselt kõigile ka mingi rikkumine leiti. Mul kahjuks polnud kogemust LAV liikluspolitseiga, seega arvestasin, et pean mingist summast loobuma.

Enda rahakotis oli mul 440 randi ning seda ma ka sellele jobule pakkusin. Ütles, et ok, kuid summa on minimaalselt 1250 randi. Et tema ei saa seda summat kuidagi vähendada, see on miinimumtaks. Siis tuli meelde, et mul selles/röövlitele varastele mõeldud nn valerahakotis oli ka 150 randi. Arvestades olukorda tundus kohane see välja võtta. Virila näoga andsin veel ka selle ära ja ütlesin, et see on nüüd tõesti kogu mu sularaha. Selle peale hämasin veel otsa, et Euroopas on veidi teistsugused reeglid ja äkki ta ikka laseb minna. Algul ta polnud rahul, kuid nähes, et nüüd tõesti midagi rohkem ei tule ja tee peal sõidab veel autosid ning tema väärtuslik maksukogumise aeg läeb vaikselt kaotsi, siis luges sõnad peale ja lasi minema. Ise olin väga rahul, et vaid 590 randiga (ca 40 eurot) pääsesin.

Berlin Fallsi parklas tulid aga mu juurde ühed teised „ohvrid“ ja küsisid, et kas maksin ka teemaksu? Ütlesin, et jah. Küsisid, et kui palju läks siis? Minu vastuse peale ahhetasid ja ohkasid ning raputasid päid. Uurisin, et palju siis kohalikud tavapäraselt maksavad. Tavaline taks pidi olema sellistel väljapressimistel 50 või 100 randi, kõik sõltub rääkimisoskusest. Trahvimäärasid ei vaadata kunagi ja selle järgi arvestus ei käi. No aga mis teha, ei olnud selle infoga varem kursis. Lõpuks öeldi veel seda, et „This is Africa!“. Nojah, jälle targem. Vaesem, aga targem.

Pean enda kohuseks lisada, et see oli minu ainus negatiivne kogemus LAV võimuorganitega. Tee peal peeti dokumentide kontrolliks kinni veel paar korda, kuid raha asemel sooviti hoopis saada ikka ja sedasama infot – kuidas LAV siis meeldib eurooplasele? Seega antud ment (jah, kasutan just seda sõna) oli minu kogemuse järgi erand, mis kinnitab reeglit. Aga tollel päeval suutis ta igatahes tuju veidike ära rikkuda.

Berlin Falls

Berliini juga oli sellegipoolest vinge elamus. Sabine jõgi jõuab täpselt joa kohas ühe kalju äärele ja siis kukub seal 80 meetrit allapoole. Langust ümbritsevad punased kaljud. Just selle kauni ümbruse tõttu on see juga nii populaarseks saanud, sest LAV-s on Berlinist nii kõrgemaid, laiemaid kui võimsamaid jugasid külluses. Seal ääre peal seistes tekkiski selline tunne, et hakka  või maalima. Seekord piirdusin siiski vaid fotodega.

Ääre peal seistes tekkis taaskord üks selline Aafrika moment. Kui Euroopas oleks kaljude peal olevad matkarajad igatpidi tarade, kettide ja kurat-teab-millega ära piiratud nii et ka sipelgas kogemata ääre pealt alla ei komistaks, siis seal oli ainsaks turvataraks sinu enda ettevaatlikkus ja hoolsus. Võisid ronida nii serva peale kui aga soovisid. Kõrgema turvariski tasuks oli aga täiesti avatud ja piiranguteta vaade nii kosele kui ümbrusele.

Lisbon Falls

Berlini kose lähedal asus teinegi Euroopa pealinna nime kandev juga – Lisbon Falls e Lissaboni juga. Selleks, et sinna saada, pidin taaskord oma „heas sõbrast“ liiklusmendist mööda sõitma. Ning üllatus-üllatus, ta tõstis ka seekord saua. See viskas kopsu üle maksa (kuigi järele mõeldes on inimkeres selline elundite paigutus ju pidev ja tavapärane – kas vanadel eestlastel oli midagi teisiti?), kuid jäin endiselt rahulikuks. Ütlesin, et mis siis nüüd, ma juba maksin ju. Selle peale tundis ta eksohvri ära ja trahvidest rääkima ei hakanud, kuigi ilmselt oli tal kindlasti midagi juba minu jaoks välja mõeldud.

Kuival hooajal on vett vähe

Kui nii mõtlema hakata, siis on see ikka päris loov töö – seekord tulin teiselt poolt mööda peateed ja tema vaateväljas sõitsin lihtsalt piki teed, püsides omas rajas ja mõnevõrra madalama kiirusega kui oli lubatud. Täitsa huvitav, et mis rikkumise ta selle pealt oli välja mõelnud? Õnneks ma seda siiski teada ei saanud ja ta lasi üsna kiirelt edasi sõita, kuna siit ju raha enam ei tule ja värsked ohvrid jõudsid vaatevälja.

Lissaboni juga oli Berliini omale sarnane, kuid 14 meetrit oma sõsarkosest kõrgem. Sellega on ta Mpumalanga provintsi kõrgeim, kuid taaskord oli löövaks just need kolla-punased kaljud ja ümbrus, kus veenire asus. Just nimelt veenires, sest kuival hooajal oli seda keeruline koseks nimetada. Kujutan ette, et pärast vihmaperioodi on siin vaatepilt hoopis teistsugune. Aga see pole kurtmine, lahe paik oli. Kindlasti väärt külastamist.

Viimane looduslik vaatamisväärsus, mis sellesse päeva oli planeeritud, oli Drie Rondavels e Kolm Rondaveli (rondavel on siis ümmargune õlgkatusega hütt). Et sinna saada, pidin taaskord (ja seekord ka viimast korda) sauamehe nina alt mööda sõitma ning seekord ta tundis juba eemalt ära ning kinni ei hakanud pidama. Seega nägi seda mordat viimast korda.

Aga 3 Rondaveli. Kohale jõudes oli maale langenud mõnus hilis-pärastlõunane/varaõhtune valgus. Enamus turistidest oli juba lahkunud, sest väravate sulgemiseni oli jäänud kolmveerand tundi. Ka parklas olevad nännikauplejad olid oma kraami suures osas kokku pakkinud ja ei teinud seetõttu turistidest väljagi.

Kolm rondaveli (ümarhütti)

Kui need eelmised vaated olid olnud võimsad, siis see, mis avanes seal paigas oli lihtsalt kirjeldamatu. Mahe valgus, ülivõimsad kaljud, sügav kanjon – see tegi sõna otseses mõttes suu lahti. Fantastiline! Super! Ülivägev! Pluss veel mitmed ülivõrdes omadussõnad sobiksid seda paika kõige paremini kirjeldama. Kui see koht ei pane inimest pisikese sitikana tundma, siis ma ei tea milline paik seda suudab.

Ka sisalik oskab hea vaadet nautida

Kindlasti oli oluliseks momendiks ka see, et konkurente, kes ka vaateid ahmima tulid, praktiliselt ei olnud. Kogu see looduslik meistriteos – ümmarguste hüttide kujulised kaljud – oli mingitel hetkedel ainult eestlaste päralt. Ok, mitte päris. Nagu pildilt näha, oskab ka väike sisalik väärt vaatepilti hinnata.

Ühe kaljunuki peal istudes sai ära söödud ka kaasa ostetud linnupete – julgen kindlalt väita, et see oli kõige parema vaatega söögikoht, kus eales olen einestanud. Kuigi söögiks oli vaid üks võileib ja paar banaani, siis see hetk jääb meelde väga pikaks ajaks. Ei ole imestada, et Drie Rondavels on Mpulanga provintsi üks peamisi ikoone – kes sealkandis olles saab külastada ainult üht vaatamisväärsust, siis Kolm Rondaveli on SEE koht. Teised paigad on vägevad, Kolm Rondaveli on aga imeline.

Vastumeelselt tuli ühel hetkel tõdeda, et ka siit tuleb lõpuks lahkuda. Väike kalkulatsioon näppudel näitas, et hea õnne korral peaks enne pimedat Sabie linna jõudma. Ja nii oligi. Tee läbi õhtupäikeselise Blyde kanjoni lõunaosa oli ääretult maaliline. Kohe nii hull, et segas üsna palju sõitmist nendel kurvilistel teedel. Kuidagi ikka jõudsin kohale.

Öömaja otsimisse sekkus aktiivselt ka minu navigatsiooniaparaat. Pakkus aga järjepanu erinevaid B&B-sid ja hotelle ja võõrastemaju välju. Kahjuks ei olnud täna tema päev. Sõitsin nagu truu koer GPS osatatud punkte läbi, kuid ei näkanud kuidagi. Esimene koht linna ääres tundus veidi kahtlane olevat, teine B&B oli linnakese keskuse lähedal, kuid seal oli probleemiks see, et omanikku polnud. Olid küll võõrastemaja teised külalised, kuid nemad oskasid viidata ainult uksekellale (mis väidetavalt oli ühendatud majaga, kus omanik elas) ning telefoninumbrile. Uksekella juures oli silt, et vajutage ja oodake 15 minutit, küll ma tulen. Vajutasin, ootasin 15 minutit, sitta ta tuli. Proovisin ka paar korda helistada, kuid keegi toru ei võtnud. No selge, ilmselt sain eitava vastuse.

Blyde kanjoni lõunaosa

GPS järgmine pakkumine oli taaskord bed & breakfast ja praktiliselt kordus sama triangel. Sai kella lastud, sai helistatud, ei midagi. Väljas oli juba üpris pime… Tundub, et siinne süsteem oligi selline, et öömajade omanikud ise elasid kusagil mujal ja koha saad ainult siis kui oled ette broneerinud. Niisama keegi koha peal ei passi ja klienti ei oota.

Pärast viimast kogemust panin GPS-i kotti ära ja sõitsin niisama lahtiste silmadega ringi. Nende silmade ette jäi peagi Country Kitchen Restaurant & Guesthouse – selline vesternist teada-tuntud salooni moodi asutus. Tuba koos hommikusöögiga maksis 600 randi (ca 40€) ning see sobis väga hästi. Ööbimine asus eraldi majas sisehoovis, auto sai ka sinna ette parkida. Kõik klappis. Lisaks sellele pakkus perenaine välja, et ehk saab ta ka õhtusööki pakkuda? Miks mitte. Leppisime kokku, et poole kaheksaks (kuhu oli 1,5 tundi) valmistab ta ette romsteegi juurikatega ning külalise asi oli lihtsalt selleks ajaks end restorani ajada.

Järjekordne päev on õhtusse jõudnud

Seega väga meeldiv teenindus oli! Ning ka toit oli äärmiselt maitsev - väga mahlane ja hästi valmistatud lihatükk + grillitud juurikad + kohalik punane vein tekitasid suus suurepärase maitseelamuse.

Pärast seda koduvillast gurmeed oli aeg ka päevale joon alla tõmmata ning magama heita, kuid… kuid see polnudki tol õhtul nii lihtne. Hinge hiilis teatav rahutus. Kui enne mainisin, et numbritoad olid eraldi hoovimajas, siis esmalt positiivsena tundunud faktor (restorani- ja tänavamüra ei kostu tuppa) hakkas nüüd ootamatult vastu töötama.

Esiteks – selles majas olid kõik toad tühjad.

Teiseks – perenaine ütles, et õuevärav läheb ööseks kinni ja lukku, kuid ma polnud eriti kindel, et see nii tõesti oli. Ja kui see oli lahti, siis pääseks tänavalt hoovi nii, et mitte keegi ei märka.

Kolmandaks – hoovimaja uks lukku ei käinud, sest lukk oli katki.

Neljandaks – toa ukse oleks suutnud soovi korral avada puulusikaga. Silmad kinni. Ise tuljakut vihtudes. Ning jäljed ukseluku kõrval viitasid, et seda on vähemalt korra avatud sõrgkangi või taolise esemega.

Tuba ise oli muidu täitsa ok, vannituba suure vanni ja duššinurgaga, aga just need pehmed faktorid tegid väga ärevaks. Seetõttu oligi tolleöine uni äärmiselt hektiline ja lamp põles toas kogu aeg. Kuna ma neid ridu siin kirjutan, siis järelikult midagi kohutavat ei juhtunud, kuid ilmselt teist korda enam selles võõrastemajas ei ööbiks. Kogu selle ülevoolava ärevuse võis muidugi ajada ka malaariatableti Lariami süüks (see nimelt võib tekitada paanikahooge), kuid samas neid nelja ära toodud faktorit pilli kaela ajada ei saa. Igatahes jäi hing sisse ja selle tõdemusega on mõistlik ka tolle päeva jutule joon alla tõmmata.