28.09 - Svaasimaa - Hlane Kuninglik Rahvuspark

Hukkamismägi hommikuvalguses

Äratus 7.30. Pilk ja näpp aknast välja reetsid seda, et ilm oli endiselt soe, kuid pilves. No missiis ikka, vähemalt ei sadanud.

Kui eilse õhtusöögi kohta kirjutasin siin ülevoolavalt kiitva arvustuse, siis tegelikult sama võib öelda ka pakutud hommikusöögi kohta. Esiteks tehti mitmed asjad jooksvalt ja vastavalt kliendi soovile (nt kas praemuna, munapuder või hoopis omlett) ning ka kõik muud asjad olid hästi värsked ja valik äärmiselt rikkalik. Põhimõtteliselt võisid laudadelt üles leida kõik selle, mida üldse inimesed hommikuks võiksid süüa (kui igasugused kosmoseenergia joojad ning päikesekiirte sööjad välja jätta). Minu taldrikule maandus praemuna, sibul kartuliga, praevorst ja peekon, kõrvale maitsev kohv ning magustoiduks puuviljasalat. Väga täitev oli, sai päevase rasvanormi (või siis nädalase, mine sa võta kinni) kohe hommikul ilusti kätte.

Tegija!

Pärast seda tarisin kohvrid autosse ja võtsin suuna Hlane Kuningliku Rahvuspargi poole. Tee läks läbi riigi suurima linna – Manzini. Kui ma siin varasemalt mainisin, et turistidel seda linna väga külastada ei soovitata (sest seal pole midagi vaadata ja seal võib olla ohtlikke piirkondi), siis vähemalt esimene nendest väidetest tundus tõsi olevat. Läbi linna sõites ei jäänud tõepoolest midagi sellist silma, mida viitsiks silmitseda rohkem kui 2 sekundit. Madalad ja üsna viletsa väljanägemisega majad, palju rahvast ja viletsad teed. Teede kohta tegelikult kirjutaks kohe paar eraldi lõiku, kuigi kiirteede ja kitsede kohta ma väikese kommentaari eilse päeva jutus juba eraldasin.

Niisiis Svaasimaa teed. Linnas torkasid silma, jalga ja autorehvidesse lisaks üsna jõhkratele aukudele ka kõrged ja terava äärega „lamavad politseinikud“. Ma saan nende mõttest üldiselt aru – peab vähendama liiklusvoo keskmist kiirust, et pikkadel sirgetel lõikudel ei hakkaks autojuhid kihutama. Aga kui igale lamavale politseinikule peale sõites (jalakäija kiirusel maksimaalselt) pead mõtlema, et kas nüüd rehvid ja/või amordid selle ikka üle elavad, siis vist on midagi valesti. Liiklus ise oli üllatavalt sujuv, kuigi autosid oli Manzinis ringi vuramas päris palju. Väga ei trügitud ega süstitud, Tallinna liiklus on selgelt agressiivsem.

Kui nüüd linnast välja jõudsid (vähemalt tee nimega MR3 näitel), muutus olukord kohati skisofreeniliseks. See oleks lausa naljakas olnud kui poleks olnud nii ohtlik. Antud põhimaantee oli kohutavas olukorras. Teedel oli väga palju auke (millest märgid teada ei andnud nagu oli LAV-s) ning tihtipeale ei olnud need niisama ebatasasused vaid ikka väga korralikul tasemel löökaugud. Sellised, mille üle isegi Tallinna Kommunaalamet uhke võiks olla. Peale selle olid teeääred nii järsud ja teravad, et aukudest ümberpõikamine oli kordades ohtlikum kui sinna sisse sõitmine. Rehvid võid lõhkuda mõlemal juhul, kuid üle teeserva sõites võib juhtuda ka midagi hullemat. Tundus, et asfalt oli lihtsalt maha pandud minimaalselt teelaiuse osas, kõik mis läks üle selle, oli jäänud tähelepanuta. Mingit tasandust teepervega ei olnud tehtud ja teelaius sõltus sellest, et mitu labidatäit oli asfalti üle miinimumlaiuse visatud.

Aga see polnud veel kõik :) Väljaspool linnasid muutusid mitmed liiklejad rallimeesteks. Gaas litsuti põhja ning mööda sõideti siis kui aeglasemale autole järele jõuti, mitte aga siis kui selleks sobiv koht tekkis. Tuletan meelde, et asfaldiservad olid järsud ja teravad, mistõttu oli ka kõrvalepõikamine (kui mõni kamikaze vastu tuleb või pimekurvis mööda pressib) peaaegu võimatu. Seetõttu pole ka imestada, miks Svaasimaa on ka liiklussurmade arvu osas (100tuh elaniku kohta) maailmas poodiumil. Vaid Namiibias on olukord hullem. Suhtarvuna hukkub selle riigi liikluses ligikaudu 5 korda rohkem inimesi kui Eestis, seega need ei olnud ainult minu hirmu suured silmad. Olukord oli tegelikult ka hull.

Tundus, et Svaasimaa maanteeamet oli kusagilt lugenud, et kiiruse piiramine võib mõjuda positiivselt fataalsete juhtumite vähendamisel. Samas nad väga sisusse ei olnud vist süüvinud. Kuidas muidu seletada seda, et täiesti sirgel ja korralikul teelõigul oli mitmete kilomeetrite kaupa kiirus piiratud 60km/h, samas hetk hiljem oli kurvilisel ja augulisel osal tee kõrval silt „120 km/h“. Loogika puudus täiesti. Keskmiseks lubatud sõidukiiruseks oli siiski 80 km/h, enam-vähem kannatas sõita seitsmekümnega. Kuna ma neid ridu siin siiski kirjutan, siis läks kõik hästi, ja midagi hullu ei juhtunud. Aga maanteedel tasub seal ekstra tähelepanelik olla küll.

Samas seda tuli taas ja taas tõdeda – eluolu oli riigis selgelt kehvemal järjel kui LAV-s. Külades olid tihti ainult roigastest ja mudast hütid, inimeste elujärg oli kasin. Kohati isegi trööstitu.

Nüüd ma olen siin kõvasti Svaasimaa miinuseid välja toonud ja võib olla tekkis mulje, et sellest paigast tasuks kaarega mööda minna, kuid see polnud antud jutu essents. Probleeme tuleb tuvastada, kuid positiivset on seal riigis loomulikult kah. Ja üheks selleks on kindlasti Hlane Kuninglik Rahvuspark, kuhu pärast 1,5-tunnist sõitu jõudsin.

Marabu oma täies kauniduses

Hlane Kuninglik Rahvuspark  jagab saatust paljude teiste sarnaste loodushoiuprojektidega Aafrikas – kunagi nimelt oli see piiratud jahiala. Ning antud juhul, nagu nimigi viitab, kuninga privaatne jahiala. Hlane muide tähendab siswati keeles „metsikut ala“. Kuningas Mswati III aga otsustas oma privaatsest jahipidamiseõigusest loobuda ning nii saigi Hlanest Svaasimaa suurim kaitseala. Koos ümbritsevate aladega kuulub pargi alla ligi 30 000 hektarit, sealhulgas väike piiratud osa, mida kasutatakse endiselt jahipidamiseks. Ning seda võimalust ei saa kasutada ainult kuningas vaid kõik, kes on huvitatud ja suutelised selle eest maksma. Selline piiratud jahipidamine on ka üks loodushoiu vorme, nii kummaline kui see ka pole. On selge, et kirglikke jahimehi maailmas huvitab Aafrika loomade küttimine nii ehk naa. Parem küttigu nad siis juba spetsiaalselt jahipidamiseks peetud loomi kui et lähevad valimatult kusagile salaja kõmmutama.

Savannielu Hlanes

Hlanet iseloomustab see, et park on üsna lameda pinnasega, kus kasvavad erinevad lehtpuud. Suurest viisikust on esindatud seal kolm looma – elevant, lõvi ja ninasarvik (laimokk). Külastajad kiidavad ja raamatud reklaamivad seda kui head linnuvaatluskohta, kusjuures eritähelepanu on röövlindudel. Selles pargis on kõige tihedam savanni-kaeluskotkaste pesitsusala Aafrikas ning lisaks on Hlanes marabude lõunapoolseim pesitsuspaik maailmas.

Väravasse jõudes selgus, et taaskord midagi maksma ei pea, sest Wild Card kehtib ka Svaasimaa suurimates rahvusparkides. Tore! Nagu Krugeris, saab ka seal ise ringi sõita, kuigi territooriumid on kordades väiksemad. Ning teed kehvemad. Seda mainiti ka sealsete rangerite poolt, kes mulle rahvuspargi kaardi müüsid. Ta tõmbas väga konkreetselt maha teed, kuhu kaheveolise autoga pole mõtet ronida. Ja see oli sellistele ühepäevakülalistele mõeldud osas, pargi tagumistest servadest pole ilmselt mõtet rääkidagi. Ning tuletan veel korra meelde, et tegemist oli kuiva hooajaga, mil teed olid praktiliselt kivikõvad.

White-crested Helmetshrike

Probleemiks nendel kehvadel teedel olid suured ebatasasused ja üksikud mudasemad kohad. Kujutan ette, et vihmahooajal on seal võimalik liigelda ainult korraliku neliveolise masinaga.

Hlane eripäraks oli veel see, et erinevad pargi sektsioonid olid teineteisest eraldatud väravaga, mis tuli ise avada ja sulgeda. Ehk siis kui vastuvõtualalt loodusesse sõitsid, siis tulid autost välja, tegid värava lahti, sõitsid väravast läbi, tulid autost uuesti välja ja sulgesid värava. Tore lugu küll, teades et siin lõvid ringi jalutavad. Ühe korra juhtus nii, et elevandikari passis suhteliselt värava kõrval. Üsna „huvitav“ oli seal suure metallväravaga samal ajal logistada.

Esimese eesmärgina võtsin plaani linnuvarje pargi lõunaosas. Sinna oli paar kilomeetrit kruusateed (üsna heas seisus) ning sellel teel tuli välja veel üks erisus Krugeriga. Teisi külastajaid oli ülivähe. Mõni üksik auto liikus sellel lõigul, samas vaadata ja pildistada oli nii mõndagi. Seda võis ka öelda selle varje kohta. Kuigi tuleks mainida, et see linnuvarje pildistamiseks just ideaalne polnud, elukad jäid päris kaugele. Aga kuna ühtegi teist inimest seal kolistamas polnud, siis oli võimalik pigistada kaamerast välja niipalju kui võimalik. Selles mõttes, et sai seal positsioone ja toetuspunkte rahulikult sättida. Tunni aja jooksul näidati seal ära marabud, mõned kotkad, kiivitajad, krokodillid, tüügassead, impalad, gnuud, nyalad, vesivohlud. Tagasiteel peakämpingusse korjasin fotoka mälukaardile ka paar uut väikelinnu liiki (minu jaoks uut, mitte ornitoloogia mõistes laiemalt).

Laimokk-ninasarvikud

Teisel pool kämpingut hakkas loomade ala (nii oli ka kaardile kirjutatud) ning praktiliselt kohe võis näha tee ääres laimokk-ninasarvikut. Krugeris oligi just ninasarvik olnud selline haruldane nähtus, kuid Hlane kohta kirjutati, et ninasarvikuid seal jagub. Ning tõepoolest. Mõned kilomeetrid edasi, ühel kitsal kõrvalteel juhtus selline lugu, et olin väga keskendunud ühest keerulisest kohast läbi sõitmisele (poolenisti ära uhutud tee, kallak) kui järsku märkasin enda ees ninasarvikut. Lapsega. Emaninasarvik oli ennast positsioneerinud nii, et koon koos vägeva sarvega toetus autoteele. Laps oli aga tema taga peidus.

Ema ja...

Kalkuleerides peas olukorda, täheldasin järgmist: mööda sõita pole võimalik, sest tee on nii kitsas, et ratas ilmselt puudutaks laimoka mokka. Ja isegi kui oleks auto ja looma vahele mahtunud väike õhuvahe, siis ka sellisel juhul ikka suure emaninasarviku eest läbi ei sõideta. Niisiis mööda ei saa.

Tagasi minna? Nagu ma just kirjutasin oli tee peal üks väga keeruline koht, kust läbitulemine esiots ees oli üsna kõva tähelepanu ja sõiduoskusi vajav. Sama lõigu tagurpidi läbimine kuulus aga ulmevaldkonda, sest tahavaatepeeglitest ei näinud midagi (oli üsna järsu kaldega langus, seega tahavaatepeeglist nägid ainult tühjust).

...poeg

Ümber keerata? Teekõrvane ala tundus pehme. Oli näha, et ninasarvik oli siin sonkinud, kuid kui sügavale see muda ulatub, seda vaatluse alusel ei osanud aimata. Võis olla nii, et ainult mõnesentimeetrine kiht oli mudane ja all kõva pinnas, aga võis vabalt olla ka põhjatu mülgas. Laiuse mõttes antud paigas isegi ehk oleks kannatanud manööverdada, kuid välja minna pinnast testima ka ei saanud. Ninasarvik oli natuke liiga lähedal. Looma läheduses paistis veidi toekam maapind, kuid lähemale enam sõita ei saanud. Kuigi sarviku nägemissuutlikkus on äärmiselt kehv, oleks ta liikuvat autot kindlasti märganud ning emasarviku häirimine ajal, mil laps on seljataga tähendaks heal juhul ikkagi pikka tegelemist autokindlustuse ja -remondiga.

Oodata kuni nad lahkuvad? Loomad ei olnud seda nägugi, et nad kavatseksid lähitundidel kuhugi minna.

Seega valida oli kahe viimase variandi vahel. Otsustasin, et püüan siiski ümber keerata. Ettevaatlikult tagurdasin pehmele pinnasele. Sentimeetrite kaupa ja siis kohe tagasi teele. Testisin pinnast. Auto ära ei vajunud. Esirattaid (ehk siis ainsaid vedavaid rattaid) ei tahtnud väga kaugele teest lasta, sest siia kinnijäämine oli viimane asi, mida sooviks. Ok, tegelikult ikka eelviimane. Ninasarviku rünne võtab selgelt selle tabeli viimase koha.

Niiviisi nõksutades lõpuks õnnestuski auto ümber pöörata ja loomad rahulikult sinna magama jätta. Praegu juhtumile mõeldes on see kui lahe lugu, mida jutustada, kuid sellel hetkel oli olukord ikka üsna pinev.

African Paradise Flycatcher

Pärast sääraseid teravaid elamusi sai sõidetud pargis veel veidi ringi, kuid midagi põrutavat enam ei juhtunud. Peakämpingu territooriumil jäi pilk pidama ühel puul, mille otsas ja all käis kõva sädistamine. Parkisin auto ära ja pistsin fotoka aknast välja. Ligikaudu tund aega sai seal istutud niiviisi! Linnupede paradiis :) Täiesti fenomenaalne oli see, et ligikaudu iga 10 minuti tagant ilmutas end kusagil oksal mingi täiesti uus liik. Kui erinevad kangurlinnud ja rästad toimetasid seal pidevalt, siis uute nägudena astusid püünele näiteks paradiis-kärbsenäpp ja mõned nektarilinnud.

Elevandikari joomas

Ma oleksin seal olnud kuni pimedani, kuid selle saabumiseks oli ikka vaja pealinnas tagasi olla. Pimedas Svaasimaa tapjateid katsetada ei soovinud.

Enne kui Hlane Rahvuspark ära sõita laskis, näitas ta veel korra ninasarvikuid (laimokki taaskord). Põhikämpingu kõrval oleva veesilma kõrval põõnutas hilisel pärastlõunal kokku 4 sarvnina.

Punkt ninasarvilisele päevale

Vägev! Tõeliselt pirakad elukad ikka ning puhtalt nende nägemise pärast tasus siia sõit end ära. Nagu mainitud sai, siis Krugeris jäid suurtest loomadest ninasarvikud kripeldama, kuid see kripeldus sai nüüd Hlanes korralikult ära sügatud. Lisaks ninasarvikutele tuiasid sealsamas ringi ka elevandigängid, ikka selleks, et sellisel põuaajal endale joogipoolist leida. 
Tagasisõit Ezulwini oru suunas kulges sündmustevaeselt ja tee peal otsustasin ära, et ei hakka õhtut siin huvitavamaks tegema ning sõitsin tagasi Mantenga Lodge’i. Kui vastuvõtus sai eelmise õhtuga sarnane protseduur läbi tehtud („Mul reserveeringut ei ole, kas teil vabu tube on? – On!“) siis selgus, et eile oli tõepoolest ööbitud säästutoas. Täna väljapakutud hind oli küll 80 emalgenit (ca 5€) kallim kui eile, kuid selle eest anti võti, mis avas ukse siinsamas üleval asuvates majades. Ning nende tubade kvaliteet oli ikka väga selgelt parem kui mäejalamil asuvates osmikutes. Sisuliselt olid siin üleval värskelt remonditud avarad toad, all aga ruumid, mis remonti väga-väga vajavad. Lisandina (mida küll vaja polnud) selgus, et selle raha eest sai lausa kahetoalise korteri suure vannitoaga (kus oli ka vann). Ehk siis kahe öö keskmisena võib tubadele panna hindeks hea. Esimesel ööl oli tase rahuldav, teisel aga suurepärane. Mantenga Lodge on kindlasti paik, kuhu tasub ööbimist planeerida.