Lennuk Johannesburgi väljus terminaalist 3, värav B30.
Kella üheks öösel olid kõik ostud tehtud ja käigud käidud, mistõttu ei jäänud
muud üle kui kusagil istekoht leida ning ootama asuda. Värav avati kell 3:30,
ehk siis kaks ja pool tundi tuli kuidagi surnuks lüüa, kuid nii et ei maga. Ega
see väga kerge nüüd polnud, sest pikk päev oli selja taga. Lennujaamas oli
päris suur hulk ka lamamistoole, kuid need olid kõik juba hõivatud. Nii jäi
saagiks üsna tavalised istekohad, kus just üleliia mugavalt ennast tunda ei
saanud.
Aega sai veedetud lugedes („Pöidlaküüdi reisijuht läbi
galaktika“, 3. osa on vaimustavalt absurdne nagu tegelikult ka ülejäänud osad),
muusikat kuulates ja inimesi jälgides. See viimane oli veel eriti põnev
tegevus, sest Dubais on tõepoolest inimesi igast maailmanurgast Soomest
Lõuna-Aafrikani ning Peruust Filipiinideni. Tõeline keelte, rasside, uskude,
riietumisstiilide ja nahavärvide paabel. Lähis-ida valgetes halattides ja
pikkade habemetega usumehed segamini USA-st pärit rokkarite ja beibedega. Osade
puhul oli keeruline isegi päritolu aimata – vaatasid näkku justnagu eurooplane
aga veidi teistmoodi riides, kuulasid juttu – ei sarnane ühegi keelega. See
viimane tekitas veel eriti suurt hämmastust, sest tavaliselt ikka tunneb keele
kõla järgi piirkonna ära.
 |
| Selline see turistiklassi meediasüsteem on |
Kuigi paaril korral tegin „öö“ jooksul ka silmad lahti
tänu mõnele häälekamale kaasreisijale, kes pakutavast tasuta alkoholist viimast
võttis, siis tegelikult sai magatud suurem osa 8 tundi vältavast lennust.
Üldine „marss-marss-üles-nüüd“ vihje lennusaatjatelt tuli
ligikaudu paar tundi enne kohalejõudmist. Lennuki oli parajasti kusagil Malawi
kohal. Äratus põhjuseks oli asjaolu, et valmistuti hommikusöögi serveerimiseks.
Kohalik kellaaeg ketras üheksandat hommikutundi.
Hommikusöök oli väga rikkalik, minu jaoks isegi liiga
rikkalik – omlett, saiakesed, soe croissant, kuivikud, juustud (3 sorti),
puuviljasalat, kohv jne. Ime, et see kõik kandikule ära mahtus. Hommikusöök on
küll päeva tähtsaim eine, kuid see oli ikka liiast. Jätsin vast poole järgi.
Lennuk samal ajal liugles Mosambiigist Zimbabwe kohale
ning peagi oli ka LAV piir ületatud. All siis laius LAV-i põhjaosa, mida
loodetavasti siis järgmise nädala või pooleteise jooksul ka autoga väisata saab.
Peagi kõlas kõrvaklappidest ka kapteni hääl, mis teatas, et ta on alustanud
maandumist Joburgi (Johannesburg tavakeeles) lennuväljale. Suure Boeing 777-300
maandumine oli õhkõrn - nagu udusulg oleks murule langenud. Eks on olnud ka
teistsuguseid kogemusi ehk siis sõna otseses mõttes on lennuväljale maha prantsatatud.
Esimene käik kuhu lennukist välja minnes suundutud sai,
oli WC. Kuigi selline käitumine on väga asjakohane keskmisele narkomuulale
(mida ma ei olnud!) ning tubli piirivalveametnik oleks pidanud valvsaks
muutuma, siis piiril läks tegelikult üsna kiirelt. Passikontrolör uuris passi,
vaatas viisat, vaatas otsa, lõi lõpuks templi passi ja hüüatas (et mitte öelda
karjatas): „Enjoy South Africa“.
Kuigi ma ilmselgelt võpatasin, suutsin mokaotsast siiski poetada, et „I will“.
Kohvrid sai kohe kätte ning tollis põhjamaalast läbi ei
otsitud. Enne Europcari rendiautole järele minemist sai veel läbi hüpatud Cell
C nime kandva mobiilifirma esindusest. Olin kodus valmis vaadanud enda vajadusi
arvestava kõnekaardi ning Cell C Supacharge 150 oli valikutest parim. Sellega
sai hulga kõneaega ning mis veelgi olulisem – sellega oli kaasas 400MB
mobiilset internetti. Etteruttavalt võin öelda, et antud mahuga sain peaaegu
hakkama. Raha sai otsa paar päeva enne reisi lõppu, täpset põhjust ei tabanudki
ära – suurim tõenäosus oli sellel variandil, et ajaline kasutuspiir tuli ette
(andmemahtu oleks pidanud olema veel 100MB jagu ning telefoniga ma praktiliselt
ei olnud helistanud).
Igatahes Cell C müügiboksis mulle soovitud toode ka müüdi
(hind siis R150 e 11€, ka edaspidi tähendavad lühendid R ja ZAR Lõuna-Aafrika
randi), kuigi asjaajamist oli päris palju. Lõuna-Aafrika Vabariigis kehtib
alates 2009 seadus nimega RICA, mis sätestab, et kõik SIM-kaardi ostjad peavad
ennast identifitseerima. Lihtsalt kioskist anonüümsena kõnekaardi ostmine on
välistatud. Iseenesest on see loogiline käik võitluses kuritegevusega, sest
anonüümsed kõnekaardid on probleem igal pool maailmas. Passist tehti koopia,
paberile võeti allkiri ja antigi sim-kaart kätte. Teenindus, nagu muideks ka
teenindaja nimi, oli Brilliant. :P
Lennujaamas sai täidetud ka oma rahakotid kohaliku
sularahaga (1 rand = ca 7 eurosenti e 1 euro = 13,5 randi) ning siis suundusingi
Europcari. Auto olin broneerinud internetis küll Alamo Rent-a-Cari kaudu (kuna
see oli soodsaim variant), kuid Alamo esindajaks LAV-s on Europcar. Europcari
esinduses polnud peale teenindajate kedagi.
Veidi broneerimise kadalipust kaht. Selleks, et autot
broneerida, sai ära tehtud suur hulk uurimistööd, sest tegemist oli sisuliselt
kogu reisi ühe kalleima üksikkuluga (isegi lennupileteid arvesse võttes).
Vaatasin läbi Firsti, Europcari, Hertzi, Nationali, Tempesti, Thrifty, Avise,
Budgeti, Sixti, Dollari, ValueRentali, Alamo, Aroundaboutcarsi ja Zebra
kohalikud kodulehed. Võrdlesin neid rahvusvaheliste firmade Eesti esinduste
kodulehtedelt saadavate pakkumistega ja testisin ka suurimate lennufirmade (kes
Joburgi lendavad) lehti. Tekkis 3-4 soosikut. Siis tulid võrdlusesse sisse
mitmed detailid – 4WD, võimaldatav kilomeetrite hulk, superkasko hind, piiriületuse
hind, excessi suurus (st palju plekkima pead kui midagi juhtub) ning
tasumistingimused. Nii jäigi lõpuks sõelale Alamo, kes pakkus 24-ks päevaks 4WD
parketimaasturit (Hyundai Tuscon or similar) piiramatu hulga kilomeetrite,
mõistliku superkasko hinna ja muude kulude, 0€ suuruse excessiga ning broneerimisel
raha ei tahetud. Ma tegelikult eeldasin,
et tegelikult on see pakutav sõiduk siiski kaherattaveoline, aga kuna
pakkumises oli selgelt sees 4WD, siis tegin broneeringu ära. Eeldasin seetõttu,
et isegi sellised poolkõvad maasturid nagu Nissan X-Trail ja Toyota Fortuner
olid ligikaudu poole kallimad kui mulle pakutud hind, Hiluxitest ja Double
Cabidest rääkimata.
Tõelisi safariautosid pakkusid muide minu nimekirjas ära
toodud 2 viimast ettevõtet, kus auto baasvarustusse kuulusid näiteks ka külmik,
väliköök, telk, veekanistrid jne. Aga eeltöö lubas (ja hilisem kogemus
kinnitas), et minu valitud teekonnal tegelikult polnud reaalset vajadust
neliveo järele. Kui su huviks on loodusfotograafia (rõhuga lindudel ja
loomadel), siis tegelikult selline autoga off-road või väga kehvadel teedel
sõitmine ei anna palju juurde. Tegelikult need ei klapitu üldse. Kui sa oma
suure maasturiga läbi mülgaste ja kõrge rohu tuled, siis kergema närviga
isendid (nagu linnud ja väikesed loomad) teevad juba ammu enne sinu
kohalejõudmist minekut. Hea linnu- ja loomapildi saamiseks oli LAV-s 2
varianti: varjes istuda ja oodata või siis ringi sõita ning reaktsiooni peale
pildistada (st saad auto seisma, fotoka paika ja stabiliseeritud enne kui
objekt minekut teeb). Loodusreservid LAV-s ja Svaasimaal võimaldavad nii üht
kui teist (ainult omal käel matkamine on välistatud), kuid produktiivsem oli
siiski ringisõitmine. Seega mida vaiksemalt sõita saad ning mida rohkem ringi
vahtida suudad (nn „off-road“ teedel saab juht vaadata ainult teed), seda
rohkem häid fotosid mälukaardile tekib. Off-road teed oleks lihtsalt lustimine
autoga metsikus looduses, kus vahetevahel näed ka suuremaid loomi.
Pikka juttu kokku võttes võib öelda, et eeldasin, et
rendiautoga mülgastesse ei roni, mistõttu polnuks see ka katastroof kui lubatud
neliveo asemele tuleks tavaline esiveoga masin. Ning tegelikult peagi pärast
broneeringu tegemist tuligi Alamost kiri, et neil on väga kahju, aga
pakkumisega läks üks väike detail valesti. Et tegelikult on neil Joburgi
lennujaamas saadaval selles masinaklassis ainult 2WD autod. Selle peale ma
mängisin loomulikult tohutult solvunut ja pettunut ning nõudsin lepingu
austamist ja tarbija petmise lõpetamist, kuid see kahjuks tulu ei toonud. Nad
olid valmis broneeringu tühistama ja vabandama, kuid selle raha eest nad
neliveolist autot ei pakkunud. Aga tühistada ma pakkumist ei soovinud, kuna
tingimused olid selgelt paremad kui konkurentidel. Näiteks kui ma oleks võtnud otse
Europcarist sama auto ja samade parameetritega kindlustuse, oleksin maksnud
mitusada eurot rohkem.
Hoolimata soodsast hinnast, leidis Europcari teenindaja minu
broneeringu üles. Küll tekkis seal segadus kindlustuse osas – Alamo tingimustes
oli superkasko puhul excess null,
kuid Europcar tahtis oma poliitika järgi lajatada. Lõpuks pidingi nõus olema
sellega, et krediitkaardile pannakse parajalt matsakas broneering, aga lõpphind
õnneks tuli veel odavam kui broneerimisel välja pakuti. Ei saanudki aru, et
milles see kühvel oli – keskmine päevahind tuli uuel Hyundai iX35-l veidi alla
50€, mis oli ikka päris soodne.
Võtmed käes, sai garaažist oma massin üles otsitud. Ilus
valge (nagu enamus LAV sõidukitest) auto, justkui oleks äsja salongist välja
sõitnud. Minul läks vaimustus väga kiirelt üle, sest teadsin, et pean kohe
rooli istuma. Rool, teatavasti, asub LAV autodel valel pool. Autoga sõidetakse
samuti valel pool teed. Valel pool on ka käigukang, suunatuli, kojamehed,
tahavaatepeegel. Väljas tervitas küll kuum suveilm, kuid mul hakkas ka ilma
selleta higi jooksma. Nagu sellest kõigest veel vähe oli, siis pidin uuesti ka
manuaalkäigukastiga sõitmise meelde tuletama (polnud mitu aastat ka seda
praktiseerinud). Sisuliselt istus lennujaama parklas rooli inimene, kes hakkas
kohe-kohe sõitma õppima. Aga parkimismaja ukse taga oli kohe kiirtee.
Ega’s midagi, ega seismisega asi paremaks lähe.
Suveriided selga, mootor tööle, kojamehed sisse…kurat, suunatuli on VALEL
POOL…kojamehed välja, suunatuli sisse ning saigi vaikselt liikuma hakatud.
Esialgu oli auto juhtimine minimaalselt kahe inimese töö. Et saaks õigesse
ritta keeratud, et saaks reas püsitud (vajas harjumist, et minust vasakule jäi
veel meetrijagu autot), et kellelegi ette ei keeraks, et kiirus normi piires
oleks jne.
Tegelikult see, et kohe kiirteele tuli minna, oli
kokkuvõttes isegi hea. Johannesburgi lennujaamast Pretoriasse (kus oli
broneeritud esimene öömaja) oli 40 kilomeetrit sõitu väga hea kvaliteediga
neljarealisel (ühes suunas 4 rida) maanteel. See andis aega mõnevõrra autoga
tutvuda ja valel pool sõitmisega harjuda, ehk sai rahulikult (100-120 km/h)
otse sõita. Liiklus oli küll tihe, kuid väga sujuv. Kuna vahepeal oli vaja
suunduda teistele kiirteeharudele, siis see võimaldas harjutada ka käiguvahetust.
Selgus, et mitmeaastane paus manuaalkastiga autoga sõitmises tähendas sisuliselt
seda, et polnud vahet kumma käega seda uuesti õppima hakata. Alguses oli
harjumatu, kuid peagi oli asi nii kaugel, et tuli lausa meelde aeglustamisel ja
kiirendamisel käiku vahetada. Esimene ja kolmas läksid veel pikalt segamini,
kuid muidu harjus käigukangi kasutamine kiirelt käe sisse.
Seda esmast harjumisaega jagus pooleks tunniks – siis olin
juba Pretorias ning tuli kiirteelt maha keerata. Ütleme nii, et närv oli ikka
püsti ning kõik meeled maksimaalselt autojuhtimisega hõivatud. Sõitsin äärmiselt
rahulikult, kuhugi tänavasse keerates (eriti parempööret tehes) tuletasin
korduvalt meelde, et tuleb keerata võimalikult tagumisse ritta. Mõned korrad
olin eksimas, kuid siis tuletati meelde või tuli meelde, et see on ju
vastassuunavöönd. Edu pant oligi väga rahulik liiklemine kõige aeglasemas reas
(õnneks olid enamus Pretoria linnatänavatest mitmerealised ja esmaspäeva
keskpäeva liiklus hõre).
 |
| Goodey's Guesthouse |
Mis rajooni osas kohe silma torkas oli see, et kuigi siin
olid ümberringi suured villad ja tänavad paistsid rahulikud ning sisuliselt
inimtühjad, siis kõiki valdusi ümbritsesid kõrged kivimüürid, mille peal
jooksis reeglina ka okastraat. See iseloomustab tegelikult kogu LAV-i jõukamaid
ja ka vähemjõukamaid äärelinnu. Kuritegevuse tase on kõrge ning seda silmas
pidades on kodud justkui kindlused. Ka päevasel ajal on väravad lukus ning
kuigi tegelikult ohtu otseselt igapäevaselt ei tunneta, siis riske ei võeta. Üldine
olukord võib minna kiirelt väga karmiks, kui hakkad oma turvalisusse hooletult
suhtuma. Lõhe vaeste ja rikaste vahel on suur ning LAV-s kahjuks üritavad seda
vahet paljud vägivallaga tasandada. Riigis toimub pea 16tuh tahtlikku tapmist
aastas, mida on 100 000 elaniku kohta nt kuus korda rohkem kui Eestis.
Aga see selleks. Turvalisuse asemel mõtlesin Goodey’se
juurde jõudes rohkem sellele, et saaks auto korralikult ja õigele poole teed
ära parkida. Sain hakkama ning peagi võttis rändurit vastu hr. Goodey lai
naeratus. Olin oma broneeringu teinud agoda.com kaudu, mis tähendas seda, et pidin küll broneerides ette maksma, kuid
selle eest sain väga hea hinna (R550 per öö). Selle raha eest eraldati
vastvalminud tuba number 7, mis asus hoovimajakeses basseini kõrval. Või noh,
peaaegu valminud tuba. Telekas ja digiboks ei suutnud veel omavahel suhelda
ning köögis oli mikrolaineahi karbi sees. Kõik muu aga oli valmis ja lihtsalt
suurepärane. Külaliste käsutusse anti sisuliselt väike korter, kus asus tuba
ülisuure voodiga, täiskomplekteeritud köök (pottide ja pannidega), suur
vannituba (kus olid nii duššikabiin kui vann) kui ka väliterrass laudade ja
toolidega. Olin väga rahul, et olin valinud just selle külalistemaja enda
baasiks Pretorias. Luksvärk väga soodsa hinna eest.
Kui nüüd oleks ilmselt väga loogiline see, et pärast
pikka ja väsitavat reisi viskad pikali ja puhkad välja, siis tegelikult läks
teisiti. Täiesti teadlikult. LAV-l ja Eestil on täpselt tunnine ajavahe,
mistõttu keset päeva magama minemine oleks sisemise kella seierid ja
sihverplaadi väga selgelt sodiks peksnud. Otsustasin venitada maksku mis maksab
õhtuni välja.
Selge oli see, et niisama toas istumine oleks olnud liiga
piinarikas. Seega tuli leida tegevus. Kuna vaatamisväärsustega tutvuma
minemiseks jõudu nappis, siis otsustasin, et teeks midagi asjalikku. Selleks
asjalikuks tegevuseks oli LAV Rahvusparkide (SANParks) peakontori külastus. Suure osa LAV-s (ja ka Svaasimaal) asuvate riiklike
rahvusparkide külastamiseks on see organisatsioon välja mõelnud ühise
külastuskaardi nimega Wild Card. Selle kaardi soetamisel on sissepääs enamustesse (mitte kõikidesse)
rahvusparkidesse ja reservaatidesse tasuta. Muidu pead ostma iga päev eraldi
sissepääsuloa, mis näiteks Krugeri rahvuspargis on R248 (18€) per inimene per
päev. Kuigi see Wild Card on välismaalasele üsna krõbeda hinnaga (R2610 e
190€), siis tegelikult arvutasin, et see investeering tasub end ära. Antud
kaart kehtiks kahele inimesele (on olemas ka ühe inimese pakett ja perepakett)
ning sellega oleks kaks külastajat plussis juba siis kui oleks 5 päeva Krugeris
ja siis veel kusagil. Kuna vähemalt 5 päeva plaanisin Krugeris kindlasti olla,
siis seetõttu ka augustis kaardi ära tellisin. Lubati saata tähitud postiga
koju. Ei saadetud. Ei tähitult ega ilma. Õnneks asub Sanparksi peakorter
Pretorias, mistõttu sain nüü võimaluse õiendama minna. Tegelikult oli mul kaardi
number olemas ja sellega oleksin saanud reservaatides opereerida, kuid mõtlesin,
et kui juba raha makstud, siis võiks ikka kaardi ka taskusse saada.
 |
| Hyundainäss |
Õues oli muide tohutult palav. Päike küttis, taevas
polnud ühtki pilve ja tuuleõhk ei liikunud. Termomeeter kontori ukse kõrval
näitas 34 kraadi. Sama soe vastuvõtt ootas mind ka majas sees. Esialgu onu ei
saanud aru, et miks ma siin olen (kaart pidi ju postiga tulema), kuid lõpuks
adus muret ja läks uurima. 10 mintsa pärast tuli tagasi ja ütles, et kaardi
eest on makstud ja see on olemas, kuid keegi ei ole seda lihtsalt posti pannud.
Selle info peale hakkas kõrvallauas olev kunde naerma ja ütles: „This is Africa!“. Aga õnneks pakuti kohe
välja ka lahendus – kui olen nõus 15-20 minutit ootama, siis saan kaardi tema
käest kätte. See pidi asuma kusagil lähedal postihoones. Loomulikult oli selline
aeg kohe võtta.
Need minutid sai õues veedetud, kuumust nautides ning
ümbrust vaadates. Kuna Aafrika manner oli igatepidi uus, siis vahtisin suu
ammuli nii puid, põõsaid kui linde. Eriti viimaseid J
Kaart tuli ja oli kenasti ümbrikus, Eesti aadress
korrektselt peal. Põhimõtteliselt oli kõik ära tehtud, ainult see väike asi
(ümbriku postitamine) oli tegemata. Wild Card taskus, sai otsustatud üle
vaadata ka kohalik kaubandusvõrk. GPS abiga proovisin küll üht, küll teist
kaubakeskust, kuid need kõik osutusid väikesteks „külapoodideks“. Kuna
Pretorias elab inimesi pea 2 korda rohkem kui Tallinnas ja tegemist on ühega kolmest
pealinnast, siis eeldasin, et siin on ikkagi ka mõni suurem kaubaparadiis
olemas.
Kuna elektroonse seadeldisega hakkama ei saanud, siis
pöördusin iidsemate meetodite poole. Läksin oma öömaja juurde tagasi ning
küsisin omaniku käest, et kus ta poes käib. Selgus, et selleks paigaks oli
keskus nimega Queen’s Corner. Alguses paistis, et lihtsalt selline keskmisest
suurem maja, kuid tegelikult oli see selline pikk-pikk soolikas erinevate
soppidega, kus oli tohutu hulk kaupluseid ja söögikohti. Kuninganna Nurga
südameks oli Spari toidupood, kuhu esimesena ka sai suundtud.
Vahemärkusena mainin, et nüüd olin linnas edasi-tagasi
sõitnud, parkinud autot sinna ja tänna ning masin oli endiselt terve, ilma
ühegi kriimuta. Kedagi alla polnud ajanud, haigete sõidumaneeride pärast kinni
poldud peetud. Muljetavaldav, kas pole?
Kui ostud tehtud sai mõeldud, et võtaks õhtuks
tähistamiseks mõned kohalikud õlled, kuid võta näpust! Ei olnud poes õlut!
Veini müüdi, kuid muud alkot mitte. Selgus, et alkoholi müüaksegi LAV-s
spetsialiseeritud poodides, tavalisest supermarketist koos süldi ja seakoodiga
viina osta ei saa. Eriti naljakas oli muidugi see, et veini ju siiski müüdi.
Õlu teatavasti on tavaliselt veidi lahjem alkohol kui vein, aga no las olla.
Eks igal riigil omad kiiksud. Ma arvan, et paljud väljamaalased olid mõned head
aastad tagasi Eestisse tulles sama üllatunud kui nägid, et bensiinijaamast saab
öösel alkot osta. Alkoholi liigtarbimist peetakse ka LAV-s probleemiks,
mistõttu piiratakse selle kättesaadavust sedapsi.
Poes toidulettide vahel ringi käies tuli äkki meelde, et
viimane eine oli olnud lennukis saadud hommikusöök. Ja sellest oli juba mõni
aeg möödas. Nagu mainitud, oli kaubakeskuse küljes suur hulk erinevaid
söögikohti. Kuna kere oli hele ja väga pikalt enam oodata ei täinud, siis sai
mindud esimesse ettejuhtuvasse kiirsöögikohta, milleks juhtus olema brittide
frantsiis nimega „Wimpy“. Teenindaja võttis lahkelt vastu, uuris, et kust tullakse
(sest tajus inglise keeles naljakat aktsenti) ning lõpuks võttis ka tellimuse –
toekas burger päris lihasteikidega. Hinnatase oli selles toidukohas sarnane
sellega (võib-olla veidi soodsam), mida leiad ka Eesti kiirsöögirestoranidest.
Tulles tagasi nüüd Spari toidupoe juurde, siis tegelikult
poes tundusid paljud kaubad isegi kallimad. Näiteks liha- ja vorstitooted ning
juust olid üsna krõbeda hinnaga (kuigi LAV on ise suur loomakasvataja ja
inimesed grillimishullud). See sai ka kinnitust järgnevatel nädalatel –
toidupoes on kaup samaväärne või kallim kui Eestis, väljas söömine aga odavam
kui meil. Vahe tuleb sisse ilmselt teeninduse hinnas, kuigi ametlik keskmine
palk on seal Eestiga üsna sarnane. Samas keskmine ei näita LAV-s palju, sest
lõhe vaeste ja rikaste vahel on mõõtmatult suurem kui meil. Sisse tuleb ilmselt
ka rassidimensioon – tahetakse seda või ei, aga valge nahavärviga inimene on
eelisseisus ja parematel töökohtadel. Valgenahalist teenindajat sa praktiliselt
ei näe. Isegi Pretorias mitte, mis on suurima valgete osakaaluga linn tervel
Aafrika kontinendil (natuke üle 50% valgeid).
Ma olen äärmiselt palju toonud võrdlusi Eestiga. Pretoria
oligi selline paraja suurusega, suuresti madalate majadega, Euroopa linn. Kui
tulikuum kliima välja arvata. Teed olid korralikud, linn oli üsna roheline (st
palju erinevaid parke), autopark silma järgi hinnates üsna uus, kaubakeskused
olid kaasaegsed, elu-olu selline rahulik ja väikekodanlik. Enamus kohtades sai
kaardiga (tavalise Eesti deebetkaardiga) maksta ning linn oli pigem puhas. Oli
loomulikult ka sellised Aafrikale omaseid nüansse – ühistransport
väikebussidega; teatud rajoonid, kuhu turist ei peaks sattuma; tarastatud ja okastraadiga
ümbritsetud majad jne. Ning näiteks asjaolu, et Pretoria polnudki enam Pretoria
vaid hoopis Tshwane.
Nimede muutus läks hoogsalt lahti pärast seda kui toimus
vabanemine. Riigis selgelt ülekaalus olev põliselanike populatsioon soovis oma
kodulinna/kodutänava/kodukooli ja nii edasi muuta oma keelele ja kultuurile
sobivamaks. Kohati tehti seda liiga hoogtööna ja kohalike valgete arvamus
tundus ka tänasel päeval pigem ironiseeriv, kuid mäletades kõiki neid Lenini
alleesid ja Oktoobri tänavaid, siis mõistsin põliselanikke väga hästi. See oli
vajalik ja asjade loomulik käik. Kui ikka aastakümneid on afrikaani keelt
rääkiv inimene sinuga käitunud kui orjaga, siis sa ei taha selle keele ja
kultuuriga end enam siduda. Nii sai Natali provintsist KwaZulu Natali provints,
Stangeri linnast KwaDukuza, Transvaali provintsist Limpopo provints,
Duiwelskloofist Modjadjiskloof, Potgietersrusist Mokopane, Pietersburgist
Polokwane, Witbankist eMalahleni, Hectorspruitist Emjejane ja nii edasi. Ning
Pretoriast on peaaegu saanud Tshwane. Peaaegu seetõttu, et Pretoria nimi on
veel kasutusel kui ühe Tshwane munitsipaalpiirkonna osa nimi ning ka valged
elanikud kutsuvad linna endiselt Pretoriaks.
See ümbernimetamine on tekitanud ka palju segadust, sest
väga palju on juhtumeid, kus mõne aasta jooksul nimetatakse mõnda linna ümber
mitu korda, tänavanimedest rääkimata. Üks „hea“ näide toodi Durbani kohta, kus
on domineeriv hindu kogukond ja hoogtööna nimetati üks suur tänav ümber Mahatma
Gandhi auks (Gandhil on väga tugev seos LAV-ga). Õnnetuseks väga palju taustatööd
ei tehtud ning niiviisi selgus, et sellel tänaval asus muuhulgas väga palju
punaste laternatega asutusi. See põhjustas kohaliku kogukonna seas peaaegu
tänavarahutused… Ja tänu sellistele juhtumistele on praktiliselt võimatu saada
linnakaarti, kus kõik tänavanimetused oleksid õiged. Isegi kohalikud on
mõnikord hädas, aga eks see ükskord paika loksub.
Aitab küll heietamisest – Wimpys sai kiirelt eine ära lõpetatud
ja ööbimiskohta tagasi kobitud. Paar tundi oli vaja veel vastu pidada. Kell oli
saanud kuus ja see tähendas seda, et läks ka pimedaks. Tegin ära plaanid
homseks, asjad said samuti ümber pakitud ning püüdsin veel Skype kaudu
kodumaaga kontakti saada. Lisaks veel hügieeniprotseduurid ja märkamatult oligi
saanud kell 8 õhtul. Nüüd küll aitas, uni tuli momentaalselt
No comments:
Post a Comment