04.10 - LAV - Ballito

Hommik algas niisiis hiinlastega võitlemisega – rösteri kasutamise nimel, singilõikude eest, istumiskoha pärast ja nii edasi. Õnneks füüsiliseks mõõduvõtmiseks ei läinud ning Gisela hoolitses selle eest, et kõigil oleks piisavalt ninaesist. Tegelikult olid kaaskülalised ka väga toredad ja viisakad inimesed, aga no tuleb kuidagi ju hommikusöök endale huvitavaks teha :)

Pärast einet tegelesin veel veidi pakkimisega ning oli suur rõõm tõdeda, et asjad mahtusid ilusti kohvrisse ära. Veel. Napilt. Teine kontinent, käsitööturud ja väga eriilmeline näputöö olid oma töö teinud – midagi tahaks ju ikka endale koju mälestuseks viia. Aga kui olla pikalt teel ja selliseid müügikohti külastad kogemata või sihilikult päris mitmeid, siis neid asju ikka koguneb. Õnneks Emirates on oma pagasipiirangutes üsna lahke (30kg), mistõttu võib kohvrisse toppida niipalju asju kui sinna vaid mahub (kui need asjad just Aseri tellised pole) – piirangut on keeruline ületada.

Ööbimise eest maksmisel tekkis korraks väike tõrge, sest makseterminalile ei meeldinud millegipärast Eesti kaartide (nii deebet- kui krediitkaardi) kiibid. Õnneks sai krediitkaardi puhul kasutada vanakooli meetodit – numbrid käsitsi sisse toksida. Niiviisi ma 2550-st randist ilma olingi. Aga seda mitte kurbuse vaid rõõmuga hinges. Selle raha eest pakkusid Gisela ja Peter ikka superluksteenust ning iga kell oleksin valmis sinna tagasi minema. Selleks korraks oli aga visiit siiski otsas ja tuli asutada minekule. Ees ootasid uued kohad, avastamata paigad (mitte inimkonna vaid isiklikus mõttes).

Et väikest vaheldust sisse tuua, oli peas valmis küpsenud plaan teha sisse üks loodusvaatluste vaba päev kah. Esiteks seetõttu, et see lainetes hullamine ja nende tagasitõmbega võitlemine olid hingele väga istuvad tegevused, mis vajasid kordamist. Teiseks aga seetõttu, et soov oli ka mõnesse suuremasse kaubakeskusesse sisse astuda. Siiani olin ju liikunud peamiselt „külapoodide“ trajektooril, sest reaalne vajadus oli olnud ainult toiduainete järele, mida safaritele või kuhugi kämpingusse kaasa võtta. Suuremad kaubanduspühamud (mida Pretorias oleks ehk isegi leidunud), olid radarilt senini välja jäänud. Nüüd aga oli reisirada jõudnud tiiruga LAV-i suuruselt teise linna (ja Aafrika kontinendi ühe suurima sadamalinna) Durbani külje alla, mistõttu tundus sobiv koht laiatarbekaupade müügikolosside külastamiseks. Aga päris suurlinna ööbima ei soovinud minna, sest alternatiivi pakkusid piki rannikut jooksvad kuurortlinnad, kus on palju mõnusam atmosfäär. Ning kuna kuurortlinnad on Durbaniga ühendatud kiirteed pidi, siis polnud ka 100km kaugusele peatuma jäämine probleemiks.

Kuigi konkreetset plaani polnud, siis Lonely Planeti ja tripadvisori abiga olin piirkonna paika pannud – Shaka’s Rock või Ballito. Need asusid 60 kilomeetrit Durbanist põhja pool, ookeani kaldal ning olid kuulsad puhkuselinnad. Aga sinna tuli veel jõuda.

Et St Luciast kiirteele N2 jõuda, tuli läbi sõita suhteliselt eestipärase nimega linnakesest – Mtubatuba. Kiirteel oli siinkandis 2+1 versioon ehk siis kord 2 rada, kord 1 rada. Sa võisid küll mõnda aega aeglasemate sõidukite taha kinni jääda, kuid mitte kunagi kauaks, sest need formatsioonid vaheldusid iga 5-10 kilomeetri tagant.

Kohati oli sellel lõigul ka teetöid. Kui Euroopas on sildid stiilis „Ettevaatust, teetööd“, siis siin oldi konkreetsemad – oli töömeeste pilt ja suurelt juures kiri „Please don’t kill us!“ (Palun ärge tapke meid!). Teetööde algust tähistas alati ka punase lipuga vehkiv meesterahvas, kelle mõtted tundusid olevat juba tunde mingis teises dimensioonis. Käsi küll tegi mehhaaniliselt lipukesega üles alla liigutusi, kuid pilk vaatas tavaliselt tühjalt kuhugi kaugusesse ning ma olin täiesti veendunud, et kui keegi teda kõnetaks, siis ta võpataks ning läheks paar sekundit aega enne kui ta aduks, et kus ja kes ta on. Loodetavasti oli tal teetööliste seas sõpru, kes ta tööpäeva lõpul sellest okasroosikese unest üles ärataks. Et ei ole nii, et tee juba mitu nädalat korras ja tehnika ning sildid ammu ära viidud, kuid vaene lipnik ikka kõigutab oma punast plagu.

Kui need teetööde kohad välja arvata, siis maantee oli väga hea kvaliteediga. Ehk siis kui nägid silti „End of works. Thank you!“ („Tööde lõpp. Täname!“ – mõtteid Eesti teetööfirmadele) võis Hyundail gaasi põhja vajutada. Mitte et see ilmtingimata selle põhumootoriga auto kiiruses oleks väljendunud (nt ülesmäge sõites), aga igatahes võis vajutada.

Enne kohalejõudmist oli ka väike tankimine ja üks põnev intsident. Juba autos istudes (sest tangitakse ju sinu eest) nägin, et tagant läheneb mingi vennike erinevate potsikutega. Ja tuli otsejoones mu auto juurde ning koputas aknale. Kuna tanklas seistes oli üsna keeruline teha nägu, et ma ei näe teda ning peale vaadates paistis ta üsna ohutu, siis otsustasin öelda kiirelt, et ma ei soovi midagi, mida ta müüb. Sest selgelt midagi ta müüs. Nii kui aken millimeetri võrra paotus, pani ta lindi käima. Oma sisemise. Vurinal hakkas tulema teksti „uue ja moodsa autopuhastusvahendi“ kohta. Kui ma esimese paari minuti jooksul üritasin leida seda hetke, kus mees hinge tõmbab ja öelda, et ma olen turist ja ei soovi autokeemiat, siis peagi loobusin ja kuulasin kannatlikult seda juttu ühest imelisest (et mitte öelda jumalikust) tootest.

Põhimõtteliselt oli tegu mingi vahaga, mille puhtale autole pihustamise järel ei jäänud autoplekile poripritsmed kinni ja näiteks peeglile näpujälgi. Kõike seda ta demonstreeris kah ning tõepoolest – ei jäänud (vabandage mu suulu keelt) sitt enam auto külge. Esitluse lõpu poole olin juba üsna veendunud, et see on päris „asjalik toode“ ning Eestis oleks ehk isegi purgi prooviks ära ostnud. Samas pärast kohustuslikku „Ja see pole veel kõik! Kui te ostate kohe, siis saate selle purgi veel tasuta!“ ning küsimust, et „Mitu purki siis läheb?“ sain siiski oma lause ka ära öelda. Ta sai aru küll, et kõik on läbi, kuid meeleheitliku katsena pakkus ta lahkelt välja variandi, et võta siis koju kaasa paar totsikut. No ega ikka ei osta küll autokeemiat turismireisilt, aga nice try. Lahkusime siiski sõpradena, ta tänas aja eest ja soovis head reisi jätkuta ning lootis, et Lõuna-Aafrika Vabariik meeldib. Meeldib, endiselt.

Vaade Comfort House terrassilt

GPSi ja eelotsitud nimede abil sai sõidetud Ballito kuurorti (Shaka’s Rocki osa) majutusse nimega Comfort House B&B. Sealse ranniku eripäraks oli asjaolu, et rand oli küll liivane, kuid üsna ranna lähedalt algasid kaljud ja/või mägisem osa. Nii asus see majutuskoht küll suhteliselt lähedal ookeanile, kuid kuna oli mäe otsas, siis tuli sinna jõudmiseks sõita piki kitsaid ja käänulisi tänavaid. Aga maja oli väga vinge ning kui perenaine ütles, et kohti on ja näitas pakkumisel olevat tuba, siis oli otsus momentaalselt tehtud. Tuba oli avar ja väga põnevate detailidega. Päris kitši õnneks ka poldud langetud, kuid see oli kõike muud kui tavaline hotellituba. Toa üks sein oli lükanduks, mis avanes terrassile, kust paistis kätte ookean. Vau! Ma vist isegi kogemata pobisesin selle sõna välja. Sellegipoolest jäi hind samaks – 800 randi e ca 55€.

See, et selle raha eest oli lisaks jacuzzi ja basseini kasutamise õigus (mis mõlemad asusid terrassil ja omasid vaadet ookeanile), hommikusöök ning ka väga vinge vannituba disainvanniga, olid lihtsalt boonuseks. Perenaine (ilmselgelt oli tegemist perehotelliga) oli rõõmus, et olin pakutavaga rahul ning mina olin väga rõõmus, et sain kuurortis „siukse raha eest siukse asja“.

Tuuline ja tühjavõitu rand

Aga eks seda ilu võib imetleda ka hiljem, ookean hüüdis juba pikemat aega, et tahab minuga rammu katsuda. Randa minekuks anti maja poolt veel kaasa ka päikesevarjud ning rannalinad ning mõned minutid hiljem surusin varbad juba Ballito rannaliiva. Rahvast oli pigem vähe, kuigi oli reede (küll päevane aeg) ning päike paistis (kuigi oli päris tuuline).

Vesi oli soe ja mõnus ning lained tänu tuulele väga mahlased. See tähendas taas seda, et kui vesi juba kandadeni ulatus, siis edasi enam väga ei täinud minna. Tegelikult oli tänane vesi palju rahutum kui eile, mistõttu seda ei tahtnud lasta juhtuda, et tasakaalu kaotan ja laine mu jalad põhjast kätte saab. Siinne laine murdumine oli äärmiselt jõuline ning sellele järgnev tagasitõmme järsk ja pikk. Ehk siis tasakaalu kaotades viiks tagasitõmme sind üsna kaugele ja see tundus ohtlik. Vaadates ümberringi ka teiste inimeste käitumist, siis põhimõtteliselt arvasid kõik samamoodi. Keegi pea ees lainetesse ei hüpanud.

Lained olid võimsad

Teine huvitav asjaolu, mis teataval määral võiks pärssida lainetes lustimist, avaldus siis kui esimest korda veest välja tulin ja varju alla pikali viskasin. Just nimelt varju alla, sest olin veidi kärsanud. Mitte väga hullusti, aga piisavalt, et täna mitte juurde võtta. Igatahes… varju all külitades ikka pilk käib ringi ja vaatad, et mis ümberringi toimub. Enda jaoks uut ümbruskonda skännides peatus pilk järsku ühel sildil. Too teatetahvel teatas kuivalt, et rannas on haide oht, mille vastu on ujumisalasse üles seatud haivõrk (mis peaks siis elukad eemal hoidma). Ja nii muuseas oli sinna veel kirjutatud ka see, et tegemist on lihtsalt informeeriva sildiga ning see võrk ei anna kunagi 100%-list kaitset ning nad ei vastuta millegi eest. Ahah. Kuidas see silt mind aitama nüüd peaks? Sama hästi võid panna kuhugile mägisele matkarajale sildi „Ettevaatust!“ ilma ühegi täiendava kommentaarita. Et siis ise pead mõistatama, et kas tee näiteks lõpeb ära paari meetri pärast ja algab kuristik või on paari kilomeetri pärast kohe raja kõrval karukoobas või on siinkandis viimati kohatud valgete inimeste suhtes vaenulikke geriljavõitlejaid. Adrenaliin läheb üles, kuid edasises elus sellest infotahvlist abi pole. Nii oli ka selle haisildiga. Võtsin teadmiseks, et suplemise ajal võidakse mind ära süüa ning see on minu enda süü. Sildipanijad võivad siis tagantjärele parastada, et me ju ütlesime!

Ligikaudu poolteist tundi läks sellel päeval rannapuhkuse peale. Ütleksin, et minu kohta tugev tulemus. Kuna päeva ülemäära palju enam järel polnud, siis oligi plaan kaubandusvõrguga täpsemat tutvust teha. Sobivalt oli Ballito äärelinnas ka üks paraja suurusega kaubanduskeskus. Esmalt väike kehakinnitus Wimpys ning siis juba riideärid. Lisaks Springboki särgile sain üllatuslikult endale veel erinevatest poodidest seljas kantavat manti. Olgu siis veel üle korratud, et minusuguse ülegabariidilise inimese puhul on see aruharv kui üldse midagi saab. Siin oli aga valikut ning väga odava hinna eest. Näiteks korralik ja sooja sisuga hoodie hind jäi alla 10€. Võimalik, et rolli mängis ka see, et talvekaupa müüdi sealses kevades soodsa hinnaga, kuid kuna Eestis koputas tali juba vaikselt uksele, siis oli see allahindlus kui rusikas silmaauku. 

Poode kada ringi käies jäi silma, et kaasostlejad on rõhuvas osas hindud või vähemalt sealsete juurtega. Aga siin pole ka midagi imestada, sest kunagi toodi Indiast Durbani kanti hulgaliselt rahvast sisse, et need asuksid tööle suhkruroopõldudel ja ka teistes istandustes. Lõuna-Aafrikas on tänaseni suurim hindude kontsentratsioon Aafrika kontinendil, üle poole miljoni riigi elanikest defineerib end selleks rahvuseks. Sai ju ka näiteks Mahatma Gandhi oma tuule tiibadesse Pretorias ja Durbanis sealseid moslemeid ning teisi vähemusi diskrimineerimise eest kaitstes (Gandhi oli advokaat). Tema aitas välja töötada ka nn inimõiguste doktriini, mida küll ametliku dokumendina vastu ei võetud, kuid see tugevdas selgelt India taustaga inimeste eneseteadvust ja rahvuslikku liikumist.

Hindude suur hulk kajastus ka supermarketi soojaletis. Hulgaliselt oli müügil erinevaid karrisid ja teisi vürtsikaid sööke. Pirukate asemel müüdi samosasid (mis küll sisuliselt olid pirukad :)) ning neid ka proovimiseks ostsin. Kohe nelja erinevat sorti ostsin – juustu/maisi, loomaliha, kana ja lambasamosad. Pärast neid oma hotellis degusteerides (et mitte öelda süües) lõid maitsemeeled ja kõht nende hõrgutiste peale plaksu. Loomalihasamosa oli tõeliselt terav ja andis kõige vingema maitseelamuse, kuid ka kõik teised olid väga head. Kohalikele olid samosad ilmselt sama põnevad kui „Moskva sai“ või kohupiimatasku meie jaoks, kuid minusugusele põhjamaalasele olid need pirukad paras eksootika. Eks neid muidugi saab ka Eestis asuvatest India restoranidest, kuid ehedusepunktid saavad sealsed pirulid. Mis siis, et supermarketist ostetud. Ega sa hindule ju mingit vuhvelsamosat müüa ei saa.

Pärast samosade ja muu söögi- ning joogikraami ostmist oli kellaaeg parajasti selline, et hotelli sulgumiseks veel vara, kuid pikemate retkede ette võtmiseks hilja. Niisiis randa tagasi. Vetelpäästjad olid oma tööpäeva lõpetanud (kell oli muidugi ka juba pool viis), rahvast oli veel vähem ning tõus oli kõvasti rannast endale maad juurde hauganud. Haide silt oli alles.

Kõik see mind aga ei pelutanud ning läksin sirge seljaga julgelt vette. Isegi nii kaugele, et vesi käis sentimeetri kõrguselt üle suure varba. See oli siis hetkel, mil oli vee tagasivool ookeani suunas. Hetk hiljem tuli aga murdlaine ning mängis minuga mängu „Orkaan ja õlekõrs“. See on väga põnev ja osati positiivse alatooniga seltskonnamäng (st võib mängida mitmekesi). Positiivne alatoon väljendub näiteks selles, et kui sul on (mul ei olnud) väike (või suur) alaväärsuskompleks oma liigse kaalu osas, siis see saab kergelt pühitud. Täpselt samamoodi nagu sina saad pühitud oma jalgadelt. Väikese hetke jooksul tunned, et sa oled tõesti üks ütlemata kerge indiviid (ja soovid, et oleksid palju raskem). Aga tunne oli täpselt selline, nagu orkaan ja õlekõrs kohtuksid. Ma teadsin, et murdlaine on siin jõuline, olin selleks valmis, nägin seda tulemas, aga… no mitte kuradi miskit ei saanud teha. Säuh olid jalad alt läinud ning prantsatasin seljaga täie hooga vastu maad. Ja hetk hiljem sain paar pauku põlvede pihta. Mitte midagi hullu ei olnud ja nahast ilma ei jäänud, kuid siiski sain vihjest aru – tänaseks aitab.

Veest väljas olles oli tol õhtul riieteta (ajaloolise tõe huvides olgu täpsustatud, et ujukad olid jalas siiski) päris vilu. Päike hakkas loojuma, tuul puhus ning kraadid olid seal kahekümnendate alguses. Niisiis hotelli ära. Sealt paistis see päikeseloojang ka paremini kätte ära. Terrassi peal lamamistoolidel lebotades, kohvi juues ning samosasid ja cupcakesid süües tundus elu nagu lill. No ei saa ära kiita seda Comfort House asukohta ja pakutavaid võimalusi. Mullivann ja bassein jäid küll puutumata, kuid kõik muu oli kiiduväärt.
Pimeduse saabudes sulgusin tuppa ja leidsin televiisorist üles filmi „Batman ja Robin“. Äärmiselt kahju, et leidsin, sest see on ikka tõeliselt saast film. Otseselt ei mäletanud seda fakti ja seetõttu mõnda aega vaatasin ja lootsin pidevalt, et äkki läheb huvitavaks. Kahjuks see lootus ei täitunud, iga kaadriga läks ainult kehvemaks. See aga päeva üldist positiivsust õnneks rikkuda ei suutnud ning kui kella 9 paiku tule ära kustutasin, meenutasin heldimusega hinges seda vahvat ja adrenaliinirohket seltskonnamängu, mille osaline olin õhtupoolikul olnud.