19.09 - LAV - Krugeri Rahvuspark

Ärkav jõehobu

Tinntiritinn, täpselt kell 5 hakkaski telefon pilli lööma. Nii vara? Jah, nagu juba korra varasemalt mainisin, käib elu siin päikese järgi. Seda enam kehtib see looma- ja linnuvaatluse kohta. Päike tõuseb kell 6 hommikul ja siis on 1-2 sellist magusat tundi, kus fauna on kõige aktiivsem. Ja fotograafile mitte vähem oluline on ka väga magus hommikuvalgus (seda jagub küll maksimaalselt tunniks, sest päike tõuseb ja loojub väga kiirelt).

Ka Eestis kohatav lind - hallhaigur

Niisiis Krugeri Rahvuspark, Lower Sabie kämping. Nüüd oleks ka ehk paras aeg veidi lähemalt kirjutada, et mis koht see selline on. Olen kogu aeg kirjutanud, et Kruger ja Kruger, kuid miks seda nõnnaviisi kiita? Teksti juures olevad pildid on muide tollel päeval tehtud fotod, ega neist väga kirjutada polegi.

No esiteks on tegemist Aafrika kontinendi ühe suurima loodusreservaadiga ning varasem võrdlus poole Eestiga polnud üldse kohatu – ruutkilomeetreid on Krugeri ca 20 000. Kuid… see pole veel kõik. Alates aastast 2000 on töös

Impala portree

Suure Piiriülese Limpopo Reservaadi loomine. Selle tuumiku moodustavad Krugeri Rahvuspark ja kohe teiselpool Mosambiigi piiri asuv Limpopo rahvuspark. Nende kahe vahel on aeda hakatud juba maha võtma. Sinna soovitakse lisada veel mõned pargid ja alad Mosambiigist ja Zimbabwest nii, et moodustuks esialgu 35 000 km2 suurune ja lõppversioonis ca 100 000 km2 suurune loomade kaitseala. Ehk siis see ala ümbritsetakse aiaga, aga samas eemaldatakse kõik sisemised tõkendid (nagu riigipiiritarad), mis on seni vanadel loodusliku rändealadel ees olnud.

Tüügassiga

Võimas plaan, mis loodetavasti kunagi ka teostub.

Aga Krugeri juurde tagasi - selle piirkonna savannid on osati kaitse all olnud juba üle 100 aasta ning 1926 sai sellest Lõuna-Aafrika Vabariigi esimene rahvuspark. Nimi laenati kunagiselt LAV presidendilt Paul Krugerilt, kes kaitsealuse piirkonna moodustamise kinnitas. Algne eesmärk ei olnud mitte

Kael... ah, teate isegi

ühemõtteliselt loomade kaitse vaid hoopis jahipidamise kontrollimine, loomade arv oli järsult kahanenud, mistõttu mõisteti, et kui nii edasi läheb, siis ei saagi varsti jahikirge rahuldada.

Pärast rahvuspargi loomist hakkasid tulema ka esimesed turistid ja ülejäänud on juba ajalugu. Krugerist sai kiirelt safarituristide üks lemmikpaiku Aafrikas, külastajate arv kasvas eksponentsiaalselt. 1960.-tel alustati ka pargile aia ümberehitamist ja kaitstava ala laiendamist (selle käigus liigutati muuhulgas jõuga territooriumilt välja paar külatäit rahvast).

Lõbus suurkudu

Tara eesmärk oli piirata haiguste levikut, hõlbustada piirijoone kontrollimist (Mosambiigiga) ning piirata salaküttide ligipääsu alale.

Praeguse pargi ala piirneb põhjast Limpopo ja lõunast Krokodillijõega, neid lahutab ca 360 kilomeetrit. Sinna vahele jäävad päris erinevad ökosüsteemid – põhi on juba subtroopiline ala (kus kasvavad nt ahvileivapuud), lõunaosa aga on tiheda taimestikuga savann, keskel aga leidub tohutuid lagealasid, mis on rohusööjate paradiis. Suvel (meie talv) on seal vihmahooaeg, mil kõik on roheline ja lopsakas, kuid parim külastusaeg on kevadtalvel (juuni-oktoober).

Krokodillid vs impalad

Taimestik on küll kuiv ja kõik on ühtlaselt liivakarva, kuid see tähendab seda, et loomad kogunevad allesjäänud veekogude äärde ja neid on lihtsam märgata. Loomaliike on Krugeris 147, registreeritud linnuliike aga 517 (sellest 253 liiki on paigalinnud) ning lisaks sellele veel 114 kahepaiksete liiki (sh must mamba ja krokodillid). Ülihästi läheb pargis elevantidel, keda on tekkinud isegi natuke liiga palju, kõige haruldasemad on aga Hüäänkoerad, mida on terve Aafrika peale kokku jäänud vaid 5000 isendit.

Savann lõuna-Krugeris

Aga kõik pole ainult lust ja lillepidu – salaküttimine on endiselt väga suur probleem. 650 relvastatud pargivalvurit + politseinikud + sõjavägi + automaatsed liikumissensorid + droonid + helikopterid ei ole kahjuks suutnud sellele piiri panna. Elevandivõhad ja ninasarvikusarved on lihtsalt nii väärtuslikud (suured tänud selle eest Hiina meditsiinile ja Kagu-Aasia usukommetele!), et riskitakse kasvõi eluga, et loomi maha tappa. Aastal 2012 näiteks saadi kätte 200 salakütti, lisaks hukkus tulevahetus veel 30 killerit. See aga ei ole väga aidanud – 2001-2012 tapeti pargis 949, aga ainuüksi 2013 520 ninasarvikut.

Teravmokk-ninasarvik (Black Rhino)

LAV-s asub muide 93% maailma ninasarvikute populatsioonist ning üle poole nendest asuvad Krugeri Rahvuspargis (ca 12 000).

Vot sellises paigas viibisin. Pargil olid mitmed väga konkreetsed reeglid – ära mitte kunagi tule autost välja (väljaspool 21 kämpingut), ühegi kehaosaga ei tohi autost välja küünitada, ära toida loomi, ära sõida elevantidele ja ninasarvikutele liiga lähedale, relvade toomine pargi territooriumile on keelatud, väljaspool teid on sõitmine keelatud, koduloomi parki kaasa võtta ei tohi ja nii edasi.

Safiir-kuldnokk

Põhimõte oli lihtne – sa viibid kohas, kus on palju metsikuid (ja ohtlikke loomi), käitu vastavalt. Enamik teedest on muide tavalise kaherattaveoga masinaga läbitavad (kuival hooajal), põhimaanteed on asfalteeritud.

Kohe pärast väravate avamist (kell 06.00) sai ka Lower Sabiest välja sõidetud ja suund oli lõunasse, krokodillijõe suunas. Liikumine oli väga aeglane, sest loodus näitas ennast eest ja tagant, pealt ja alt, seest ja väljast.

Nyala

Olgu öeldud, et ligikaudu pool ca 4500 fotost, mis reisil tehtud sai, sai tehtud Krugeris viie päeva jooksul. Lindude ja loomade pildistamisega on see teema, et katik metsas (või savannis) klõbiseb ja siis pärast kodus valid teravaima ja parima positsiooniga pildid välja. Ühe kaadri haaval teevad pilte võib olla ainult fanaatikud ja tõelised professionaalid.

Impalakari puu all varju otsimas

Üsna kiirelt sai selgeks, et kõige tavalisema looma tiitli võidavad endale impalad, keda oli tõepoolest lademetes. Iga natukese aja tagant nägi järgmist karja ja järgmist karja… Üsna levinud on ka tüügassead, paavianid, kudud. Levinud levinuks, kuid minu jaoks olid ju kõik uued liigid – nii loomad kui ka linnud. Lindude osas oli veelgi põnevam – kui loomi olid telekast näinud ja kaelkirjaku tundsid ikka ära, siis lindude osas oli tume maa. Aafrika lõunaosa lindude välimääraja oli küll kaasas, kuid ega siis seda polnud aega vahtida. Iga teine pilt oli uuest liigist, küll pärast määran. Kui kodumaal sai 4 aastaga pildile 150 erinevat linnuliiki, siis seal 5 päevaga veidi üle 110 (ja reisi peale kokku 160).

Leopard savanni üle vahti pidamas

Ühel hetkel tuli jõgi ette, tahavaatepeeglis nägin seal vilksamisi hüääne, kuid pildile neid ei saanud. Küll aga jäid ilusasti fotosilma ette ärkavad jõehobud, krokodillid ja hulk veelinde. Peale poolt seitset olin Lower Sabie kämpingus tagasi, selle pooleteise tunniga oli ära käidud vaid mõne kilomeetri kaugusel, aga elamusi oli juba tohutult (vaadake pilte).

"No tee nüüd pilti!"

Kämpingusse tuli naasta selleks, et uurida ööbimisvõimaluste kohta järgnevatel öödel. Lahke teenindaja taas klõbistas veidi ning leidis tänaseks 1 majakese Pretoriuskopis ja homseks 1 majakese Sataras (mõlemad siis kämpingud). Ideaalne, maksin ära ja siis tuisates teele tagasi, et seal meeterhaaval taas venima hakata. Igatahes väike eesmärk sai täidetud - saab olla paar päeva lõunaosas ning siis hakata vaikselt põhja poole liikuma, eesmärk oli Kruger kuni põhjatipuni läbi sõita.

Aafrika kahvripühvel

Algselt läks sõit piki seda teed, mida eile õhtul olin sõitnud, aga suhteliselt kämpingu lähedal oli üks järv, mille äärde ennast siiski passima sai sätitude. Ära näidati seal näiteks haavatud teravmokk-ninasarvik (Black Rhino) ning rohkem seda liiki reisi ajal ka ei kohanud – laimokk-ninasarvik (White Rhino) on veidi levinum ja nähtavam. Edasi sõites sai kohatud elevante, pühvleid, kaelkirjakuid ja nii edasi, kirjeldada vist pole mõtet.

Leopard number kaks

Mainimist väärt on aga leopardi nägemine, see loom on tegelikult üsna peiduline – suurest viisikust jääb tavaliselt just leopard kõige raskemini tabatavaks. Enda arust sain ka ühe väga hea pildi – leopard puu oksal lebamas ja savanni uurimas. Mõned kilomeetrid edasi oli aga veel üks, seega Suur Viisik oli ennelõunaks nähtud ja üles pildistatud (v.a lõvi). Põhimõtteliselt võis peaaegu koju ära minna :)

Ühel hetkel sai asfaldist ja liiklusest küll (Skukuza ja Lower Sabie vahel oli üsna tihe liiklus, aga ega seda asjata leopardimaanteeks nimetata) ning keerasin sellelt maha. See tähendas automaatselt aga seda, et sai olla loomade-lindudega praktiliselt üksi. Tunnis võib-olla üks auto tuli vastu või läks mööda – selline liiklustihedus oli looduspiltnikule väga sobiv.

Savanniidüll

Lõunaks jõudis auto Krugeri suurimasse kämpingusse Skukuzasse. Seal käis ikka tõeline möll, koos olid suured rahvamassid – bussituristid, koolilapsed, minusugused isepäi rändajad, vanurid safarimasinates jne. Justkui oleks laulupidu algamas. Lisaks rahvamassidele oli Skukuzas ka tohutu palavus, hiljem sain teada, et 40-st kraadist jäi ainult 1 pügal puudu.

Rohtla-siniraag

Oled sa kohalik või mitte, aga selline kuumus on tohutult kurnav. Vett said joodud liitrite viisi, pissil käima ei pidanud :P

Kuumusest tulenevalt ostsin välirestoranist süüa kaasa ja söödud sai seda lobi autos, ventikas täiel hool huugamas. Krugeri kämpingute söögikohad pakkusid terves pargis praktiliselt sama toitu – grillitud liha, kana või kala lisanditega. Hoolimata piiratud valikust, olid pakutavad grilltooted siiski väga maitsvad. Braai (grillimine) traditsioonid ei luba selles kokandussektsioonis eksida.

Aafrika elevant

Kui kõht täis, auto tangitud ja poest söögi- ja joogitagavara ostetud, sai taas kiirelt teele asutud. Päikeseloojanguni oli aega ca 5 tundi ja selle ajaga tuli läbida veel 50 kilomeetrit. 10 km/h on selline üsna adekvaatne loomade ja lindude vaatlemise ning pildistamise tempo.

Nähtud faunat väga kirjeldama ei hakka, selleks on endiselt pildid. Küll aga jäi silma see, et enne Pretoriuskopi kämpingut oli üks savanninõlv

Lõuna-sarvnokk

kilomeetrite viisi ära põlenud. Osad jämedamad tukid veel hõõgusid. Kusjuures tegemist ei olnud mitte juhuslikult puhkenud tulekahjuga vaid meelega süüdatud puhastustulega. Savanni puhtakspõletamine on üks kohalikke loodushoiu vorme. Jah, lugesite õigesti – tulekahjusid kutsutakse esile meelega. Selle põhjuseks on asjaolu, et kui rohu juurdekasvu sellisel moel ei reguleeritaks, muutuksid teatud savanniosad üheks suureks ja loomadele elamiskõlbmatuks tihnikuks. Kuna tulekahjud on savannielu

Sinignuu

tavaline osis ja need tekivad ka looduslikult (nt välgu poolt süütamine), siis enamus puudest ja põõsastest on suhteliselt tolerantsed tule suhtes. Ehk siis kui õige tuule suuna korral rohule tuli otsa panna, siis see levib küll kiirelt, kuid hävitab ära ainult kasvava rohu. Puud ja põõsad jäävad enamasti täiesti puutumata, seda ma ka seal mitmes kohas imestusega tõdesin - metsa all tukid alles hõõgusid, kuid puud ja põõsad olid ilusti lehes.

Nii see vaatlemine käis

Lisaks kõrge rohu hävitamisele, toob põletamine veelgi palju kasu – tuhk on hea väetis allesjäänud taimedele ning näiteks loomad käivad mineraalirohket tuhka lakkumas ja pääsevad paremini ligi ka maitsvatele ja parema toiteväärtusega juurtele. Aga nagu mainitud – need tulekahjud on kontrollitud. Tuli lastakse kappama täpselt seal kus vaja ja vaid siis kui kõik parameetrid (tuule suund, kiirus jne) on paigas.

Päikeseloojang on Aafrika savannis  täpselt selline nagu filmides või piltidelt näha. Pilvitu ilmaga värvub kogu maastik selliseks ilmeksimatult äratuntavaks kollakas-oranžiks, mis omakorda lükkab fotograafi ärevusmeetri punasesse. Neid ideaalseid värve jagub vaid mõneks üksikuks minutiks, sest loojang toimub väga kiirelt. Oma bungalosse saigi jõutud juba üsna pimedas.

Vesivohlu (waterbuck) kontravalguses

Pretoriuskopi kämping on Krugeri rahvuspargi üks vanimaid, kuigi hüttide seisukorras see ei väljendunud. Ka seekord oli öömajaks ümmargune õlgkatusega rondavel (õlgkatusega hütt), kuid oluliselt parema varustustasemega kui see, mida Lower Sabies sai kogetud.

Pretoriuskopi kämpingu sissepääs

Lisaks voodile ja pesemisvõimalustele olid olemas ka näiteks külmik, pliit ja kõik muu, mida üks puhkaja võiks siin pikemalt ööbides vajada. Ka Pretoriuskopi laagris olid olemas nii pood, restoran kui tankla, kuid sellegipoolest ma antud kämpingut ei soovitaks. Puhtalt sellepärast, et loomade-lindude vaatlemise seisukohast on Pretoriuskopi ümbrus pigem kesine. Kui oleks valida, siis valiksin iga kell Lower Sabie kehvemad bungalod, sest selle kämpingu ümbrus on lihtsalt uskumatult mitmekesine ja võimalus näha erinevaid suuri ning väikseid loomi on väga suur.

Päeva lõpp

Aga täna ei olnud siin midagi valida, tuli olla (ja olingi) õnnelik, et vaba koht olemas oli. Esimene pingevaba õhtu Krugeri RP-s sai lõpetatud kämpingu restoranis. Menüü oli grillipõhine (ja kordus roogade mõistes ka teistes kämpingutes), kuid toit oli taas väga maitsev. Sai võetud SA Grill-mix (Lõuna-Aafrika grillisegu), mis sisaldas endas küpsetet loomaliha, kana, siga ja buurivorste (sisuliselt grillvorstid, mille ainus tingimus on see, et sisaldab 90% liha) ning kõrvale kohalik „Castle“ õlu. Väga maitsev kompott (kuigi kompotti ei söönud). Toidust erutavamad olid siiski fotoka mälukaardile talletatud pildid. Neid oli tõesti palju, väga palju. Mitte, et oleks olnud vasikavaimustus iga rohuliblest vaid lihtsalt näidati korraga nõnna palju linde ja loomi.

Pärast sööki sai kiirelt magama ära keeratud. Homme ju taaskord vaja enne koitu ärgata.