09.10 - LAV - Cradle of Humankind

Nonii, ongi käes. Viimane päev. Viimane reisipäev, mitte viimnepäev. Kell 7:45 oli äratus ja ühe tunni ning viieteist minutiga said hügieeniprotseduurid ja kohvijoomine kenasti tehtud. Väike kurbus oli hinges, sest see maa oli niipalju pakkunud ja ma teadsin kui palju ta veel võiks pakkuda. Aga reis on siiski reis, oma alguse ja lõpuga, ehk siis alati tuleb kätte see hetk, kus tuleb koju minna. Selleks, et nähtut ja kogetut talletada, tehtud pilte töödelda, uusi plaane ning mõtteid haududa. Pagan, väga filosoofiliseks kisub.

Kuna lennuk läks alles pärastlõunal ja rendiauto oleks võinud alles homme tagasi anda, siis tegelikult jõudis ette võtta veel ühe kerge tegevuse. Sest kõige hullem ja nürim asi, mis reiside puhul ette tuleb (vähemal minu arvates), on ootamine. Lihtsalt ootamine. Et lähed lennujaama ja siis ootad seal näiteks 6 tundi. Paar korda on seda reiside lõpus juhtunud – hommiku poole enam midagi teha või näha ei jõua ning linna peal niisama ka olla ei ole kusagil. Siis lähedki lennujaama ära ja istud ning ootad.

Õnneks seekord andis rendiauto vabaduse. Eks muidugi teatud puhver oli ajagraafikus sees, et ei juhtuks seda, et planeeritud lennujaama jõudmise ajal, istud Johannesburgi ajaloo suurimas ummikus ning vaatad (läbi vett täis silmade) kuidas sinu lennuk taamal õhku tõuseb.

Viimase päeva tegevuseks oli mul välja valitud selline paik nagu „Cradle of Humankind“ („Inimkonna häll“). Tutvustuse järgi väga vinge koht, kus tutvustatakse inimkonna tekkelugu. Tänaseks on ju ära tõestatud, et kõik maailma rahvad omavad esiisasid sahara-aluses Aafrikas ehk siis just siit sai alguse moodsa inimese areng. Ja selline antropoloogilis-ajalooline muuseumala külastus sobis viimasesse päeva justkui kuivatatud õun paksu puuvilja kisselli sisse.

Kuigi tegemist on tuntud ja üsna külastatud kohaga, siis õige paiga üles leidmine ei olnudki nii lihtne, kui arvasin. See „Cradle of Humankind“ on koondnimetus ühele üpris suurele alale Johannesburgi külje all, kus lisaks muuseumile on hulgaliselt koopaid (muuhulgas ka Sterkfonteini koobas, kust on leitud siiani vanim inimkolp Lõuna-Aafrikas – 3,5 miljonit aastat vana), matkaradu, kullakaevandus, puhkalasid ja nii edasi. 470-le ruutkilomeetrile mahub üsna paljutki. Mina tegin selle vea, et keerasin ära esimesest teeotsast, mis näitas „Cradle of Humankindi“ suunas. Arvasin, et ju seal see muuseum on. Ei olnud. Seda taipasin siis, kui olin sõitnud ligikaudu 10 kilomeetrit ühel tolmusel ja kitsal teel. No kurat täna ei ole SEE päev, kus ma võiks raisata aega õige paiga otsimise peale. Sõitsin aga sama teed tagasi ning läbi häda leidsin muuseumi lõpuks üles. Väike soovitus piirkonna turismiarendajatele – ei ole eriti mõttekas kirjutada erinevate vaatamisväärsuste poole suunavate siltide peale koha üldnimetust e „Cradle of Humankind“. See on sama hea kui näiteks Lahemaal ringi sõites on Vihula mõisa poole keeravat teeotsa tähistamas silt „Lahemaa rahvuspark“. Palmse teeotsas on suunaviit, millel on kirjas „Lahemaa rahvuspark“. Toolse linnuse varemete viiva tee juures on üleval suunav silt „Lahemaa rahvuspark 3,5km“. Ei ole abiks turistile.

Cradle of Humankind

Algus oli paljulubav. Väljas oli küll rämedalt palav ja pilvitu ilm, kuid visiidi peamine fookus oli väga vinge kujuga muuseumihoone, mis loodetavasti omab konditsioneeri. Maja oli iidse kääpa või kalme kujuga, mille sisse minek siis sümboliseerib seda, et lähed ja uurid maailma arheoloogilist ja antropoloogilist pärandit lähemalt.

Sissepääs "kääpasse"

Kõik külastajad jaotati gruppidesse ning gruppi juhtisid giidid. Õnneks see suur lastekari, mis samal ajal kohale jõudis, jaotus ära afrikaanikeelsetesse gruppidesse. Vastasel juhul ei oleks mitte midagi kuulnud, et mida giid räägib. Giid rääkis muidu väga huvitavalt – näiteks sellest koljust, mis Sterkfonteini koopast leiti (seda kutsutakse „Mrs Plesiks“), rahvaste rändamise teooriast, esimesest moodsast inimesest ning DNAst. Loeng kestis vast 15 minutit ja siis juhatati grupp majja sisse.

Aafrika on meie kõigi kodu

See, mis sealt edasi tuli, oli veidi üllatav. Esmalt sai igaüks võimaluse sõita väikese paadikesega mööda kunstlikku jõge, mille teises otsas algas siis muuseumiosa. Või peaks pigem ütlema interaktiivne paleontoloogiline teemapark põhikooliõpilastele.

Reisikava ette valmistades oli Maropengist jäänud mulje kui väga moodsast ja põnevast antropoloogiakeskusest. Paik, kuhu on kokku koondatud ümberkaudsetest koobastest välja tulnud leiud, pluss veel palju-palju muud põnevat inimkonna tekkeloost. Eeldasin, et tegemist on tõsiteadusliku, kaasaegse muuseumiga. Et see selline Lottemaa oli, tekitas ausalt öeldes natuke tuska. Jah, seal oli küll erinevat infot ja põnevaid/naljakaid väljapanekuid, kuid ei saa nüüd öelda, et oleks seal targemaks saanud. Lootsin, et saan, aga läks nagu ikka.

Moodne muuseum

Kuna siin ringi jalutamine oli siiski selgelt huvitavama kategooria tegevus kui lennujaamas konutamine, siis käisin hoolega kõik väljapanekud läbi. Mitmes kohas sai testida oma käelisi ja ka vaimseid võimeid ning loomulikult kasutasin need võimalused kohe ära. Selgus, et ma neandertallane pole, samas ei tulnud nendest koolilastele mõeldud mängudest kahjuks ka piisavalt veenvalt välja see, et ma oleksin geenius ja kingitus inimkonnale. Ilmselt on viga nendes atraktsioonides.

Esivanemad?

Tõsiteadusliku väljapaneku leidsin ka tegelikult sealt üles. See asus eraldi saalis, kuhu minnes tuli fotokott ära anda. Hoiule. Vähemalt kaudselt vihjati, et saan selle tagasi.

Selles väikeses ruumis olid klaasikastidesse paigutatud suur hulk erinevaid fossiile. Igaühel jutuke juures, mõni jutuke oli lausa inglise keeles. Ilma selgitava tekstita mingit luujuppi vaadates just ülemäära suurt erutust ei tekkinud. Võis ju eeldada, et tegemist on väga vana kondiga, mis kuulus miljoneid aastaid tagasi elanud elukale… kuid mõned päevad tagasi ribi järades jäi mulle pärast maitsvat einet umbes sarnane luu pihku. Ei, ei, ilmselt see siin on ikka mingi dinosauruse luu.

Tapinocananus pamelae pealuu

Mõned klaaskastid muidugi ei tekitanud selliseid kahtlusi, et kas see mitte mõne vissimuu varuosa pole. Kui ikka klaaskarbis on suur kolp, mille lõualuu on täis teravaid, puseriti hambaid, siis ega ikka ei ole küll sõbralik piimaandja naaberküla aasalt. Või isegi kui on, siis ikkagi oleks huvitav ja veel huvitavam oleks sealjuures lugu, et kuidas ühes Punikust sai lihasööja ja metsik kiskja. Sest kiskjate jäänused need ilmselgelt olid.

Poolteist tundi kulus kokkuvõttes seal ikkagi ära. Kella ühe paiku sai lõpuks kuumuse eest pakku auto kargesse salongi (selle nimel pidi kliimaseade muidugi eelnevalt päris mitu minutit kõva tööd tegema). Ega siis midagi, tippisin GPS-i sisse „OR Tambo International Airport“ ning sõit võis alata. Ei läinud väga palju aega kui olingi taas Johannesburgi linna piirides tagasi. Teades lennujaamasid ning nende hinnapoliitikat, siis otsustasin veel eelnevalt kõhu korralikult täis süüa. Kus häda kõige suurem, seal KFC kõige lähem. Kuigi vürtsikas tšilli-wrap ei tundu võib-olla kõige mõistlikuma toiduna enne pikka-pikka lennureisi, siis olin oma kõhus ja seedimisorganites niivõrd kindel, et lubasin endale sellist ohtlikku kõrvalepõiget. Olin ju siin maakera lõunaservas viimaste nädalate juures näost sisse ajanud igasugust kraami – alates sellest samast kiirtoidueinest kuni vinnutatud vakladeni välja ning negatiivseid tagajärgi ei kogenud. Nii tegelikult läks ka seekord.

Johannesburgi jõudmine ei tähendanud aga veel lennujaama jõudmist. „Inimkonna häll“ ja Johannesburgi rahvusvaheline lennujaam asusid diametraalselt teisel pool seda suurlinna, mistõttu tuli teha üsna pikk sõit piki linna ringina ümbritsevat kiirteed. Kuigi märgid tee ääres näitas numbrit 120, siis tegelikkuses oli selline kiirus sellel mitmerealisel kiirteel vaid unistus. Vähemalt tollel ajahetkel. Reaalsus jäi sinna 70 kilomeetrit/tunnis juurde. Aga sest polnud midagi, sest aega oli piisavalt – lennuni oli jäänud aega üle nelja tunni.

Kella kolme paiku jõudsin lõpuks lennujaama ning Europcari parklasse. Huuuuuhh…. Üks suurimatest hirmudest oli mul siia lennates see, et kuidas mul tuleb välja vasakpoolse liiklusega harjumine ja selles kadudeta sõitmine. Tuleb välja, et väga hästi. Liiklus on sellel maal ikka väga rahulik ning teistega arvestav. Isegi suurlinnades. Vähemalt minule selline kogemus jäi. Olles näinud Indoneesia ja Mehhiko liikluskaoseid, siis LAV-s sõitmine oli puhas rõõm (pärast seda kui vasaku käega käiguvahetamine ja õigete peeglite jälgimine selgeks sai). Tallinnas võid kordi rohkem end seaks vihastada kaasliiklejate sõidumaneeride tõttu ning lihtsam on ka plekimõlkimistesse sattuda. Aafrikas ma aga tõin auto ilma ühegi kriimuta tagasi ning seda kinnitas õnneks ka Europcari esindaja. Tagantjärgi tarkusena mainiks vaid seda, et superkasko tasub osta iseseisvalt ja mitte kasutada autorendifirma oma. Näiteks selline ettevõte nagu Worldwide Insure ajab kindlustuse korda kõvasti odavamalt.

Lennujaamas tegin läbi juba standardprotseduuri – 60 randi eest kiletasin kohvrid, sõin ära toiduülejäägid, mis sisse mahtusid ja mida turvaväravatest läbi ei lastud, läbisin veatult check-ini, sama veatult passi- ja turvakontrolli ning oligi reis läbi. Sisuliselt. Sest LAV piir jäi juba selja taha. Kui ennist mainisin üht suurematest hirmudest, siis kõige suurem hirm – oht elule ja tervisele – oli mõlkumas vaikselt kuklas pidevalt. See hirm õnneks osutus ka asjatuks, samas rumal olnuks seda täiesti ignoreerida. Loomulikult rahvusparkides ringi sõites ei mõelnud selle peale päevade kaupa, kuid linnades liigeldes ja liikudes olid hoiatused pidevalt meeles. Õnneks läks kõik hästi, nagu 99,..% turistidega, kes LAV-i külastavad. Samas pean siiski oma kohuseks veel korra üles märkida, et ettevaatust ei tohi selles riigis kunagi unustada. Vähemalt mitte veel. Vägivalla tase ON kõrge ning röövimised lõpevad väga tihti fataalselt. Aga ok, olen sellest nüüd juba korduvalt rääkinud.

Emiratesi lennuk maandus

Lennujaamas sai veidi tuhlata lugematutes kauplustes (no kuidas sa lähed koju ja ei osta vuvuzelat – guugeldage kui ei tea mis see on) ning peagi oli juba pardale minemise aeg. Tegelikult läks isegi nii, et ootamise asemel, pidin hoopis lõpuks sammu kiirendama, sest Emirates juba kutsus pardale, aga ma olin alles poes pasunat valimas. Kutse lennule kiirendas ostuprotsessi oluliselt ning nii läks seekord lennujaamas eriti mugavalt. Ei pidanud üldse ootama.

Emiratesi lennuk oli taas oma tuntud headuses – jalaruumi oli piisavalt, igal reisijal oli oma ekraan ning filmide ja muusikavalik praktiliselt piiramatu. Lend väljus õigel ajal (19:15 kohaliku aja järgi) ning peagi pärast õhkutõusu pakuti ka rikkalikku ning maitsvat õhtusööki. Kõrvale võtsin punast veini. Ja siis võtsin veel veini. Ja siis veel veidi. Ühesõnaga vaatasin filme ja kõrvale libistasin vaikselt veinikest (mis loomulikult oli tasuta). Tempo oli selline, et purju ei jäänud, kuid väike surin oli kogu aeg sees. Aga selle koha peal algab nüüd uus päev.