Viimane päev iSimangaliso
rahvuspargis, seega oli ka viimane aeg siin veidi ise ringi sõita. Kui põhja
pool asuvates osades (Kosi Bay, Sibaya järv ja Sodwana Bay) niisama lihtsalt
sellise parketimaasturiga kulgeda ei kannata, siis St Lucia lähedal olid teed
korralikud. Gisela andis kaasa kaardi omapoolsete soovitustega,
snorgeldamisvarustuse, käterätid ja pakkus ka piknikukraami, kuid seda ei
hakanud võtma. Küll aga parkisin kõhu täis võileibu, omletti, peekonit ja
puuviljasalatit, mille lahke pererahvas hommikusöögiks valmistanud oli.
 |
| Pisi-mesilasnäpp |
Väljas oli taaskord ilus ilm,
isegi ilusam kui eile (ses mõttes, et ei olnud nii tuuline) ning tõotas tulla
taaskord üks huvitav rahvuspargi päev. Ettevaatavalt mõeldes, siis üks
viimaseid looduspargi päevi sellel reisil, sest ees ootas kuurorte täis rannik
ning Johannesburg. Ehk siis tuli võtta viimast ja samas oli lootus võtta ka
esimest (ujumiskogemust LAV-s). Ujumiseks sobiv rand asus tänase päeva
lõpp-punktis – Cape Vidalis. See oli kaugeim punkt põhja suunas, kuhu St
Luciast otsetee viis.
 |
| Aafrika pühaiibis |
Sissepääs kaitsealale oli kohe
St Lucia linna külje all ning külastuse eest kasseeriti 110 randi. Põhitee
(asfaldiga kaetud) viis otsejoones Cape Vidalini, kuid õnneks oli loodushuvilisele
olemas ka võimalus põigata suurest maanteest kõrvale. Enamasti oli tegu
ringteedega ehk siis alustasid suurelt teelt ja kunagi jõudsid suurele teele
tagasi. Oluline fakt selle juures oli see, et neid ringteesid tohtis läbida
vaid ühes suunas. Sellest sain aimu siis kui hiljem tagasi tulles ühel säärasel
ringteel imestasin, et miks vastutulevate autode juhid tulesid vilgutavad ja
miks ühe džiibi tagaistmel olevad lapsed ühemõttelisi liigutusi minu suunas
tegid (nimetissõrm vastu oimukohta ja siis pöörasid rannet vasakule-paremale).
Jah, teed oli äärmiselt kitsad ning möödasaamine keeruline, kuid kahjuks oli minu
valitud teeotsas olema pidanud keelumärk posti otsast maha kukkunud ja kaasa
antud kaarti nii põhjalikult ei uurinud, et oleks märganud teedel väikesi
noolekesi, mis märkisid sõidusuunda.
 |
| Sead tšillimas |
Lisaks ringteedele olid paaris
kohas ka lühikesed kõrvalteekesed, mis viisid järvede kallastele, kus olid üles
seatud linnuvaatlus- ja –pildistamisvarjendid. Kahjuks oli päike aga nõnna ere
ja veel valelt poolt, mistõttu häid kaadreid need paigad ei andnud. Kuigi tuleb
tunnistada, et väga suure liigirikkusega järvekesed tollel kuumal päeval ka ei
hiilanud. Pigem nägi põnevaid ja uudseid (jah, endiselt kogunes uusi liike)
tegelasi võsa vahel sõites.
 |
| Rand Mission Rocksis |
Mission Rocks oli koht, kuhu
Gisela kindlasti soovitas minna. Kuna tema soovitustele oli paari päevaga
tekkinud väga kõrge tasemega kvaliteedimärk, siis loomulikult ka selle paiga
üle vaatasin. Tegemist oli kaljuse rannikuga ookeani kaldal. Vaated olid
võimsad! Kuna kivid olid sellised poorsed, aukude ja mügarikega, siis kalda
poole ummisjalu tormavad lained lendasid esmalt nende vastu ja siis otsejoones
üles, mitme meetri kõrgusele. Ma oleks hea meelega end sinna jahutama läinud,
kuid ma teadsin, et selle tagajärg on võrdne sellega kui lihtsalt hõõruksin oma
riided niiske soolaga kokku.
 |
| Lainte möll |
Ei olnud vaja neid soolarante rõivastele, sest katsu
sa neid pärast välja saada.
Kuna paik oli täiesti inimtühi,
siis lubas see vaikselt fotografeerida erinevaid rannaelukaid, kes muidu on
stabiilselt peidus. Näiteks suutsin nullide ja ühtede harmooniliseks jadaks
muuta ühe rannakrabi oma koduukse lävel (e siis tegin digipildi). Hästi põnevad
on ka nn tidal poolid e siis väikesed
lombikesed, mis tõusu ajal ujutatakse üle ja kust mõõna ajal vesi ära ei lähe.
 |
| Tidal pool |
Kui neid lähemalt uurida, siis näed, et seal käib päris vilgas elu.
Basseinikeses kasvavad oma taimed, elavad väikesed kalakesed ja molluskid.
Tegin ühest ka pilti – seda fotot peab natuke aega silmitsema, siis hakkavad mainitud
elukad ka silma paistma.
Aga Mission Rocks ei olnud
mitte see rand vaid üks kaljunukk, kuhu pidi ronima. Ütleme nii, et lauspäikese
käes mäest üles rühkimine ei olnud just meelakkumine. Kuigi ka meelakkumine ei
ole alati meelakkumine (proovi sa mett lakkuda kui seda on pooleliitrise purgi
põhjas vaid väike kirme). Võtsin küll enne auto juures väikest kosutust söögi-
ja joogikotist, kuid enne kui viimane võileivapuru makku jõudis, taipasin selle
teo suurt ekslikkust.
 |
| Kohalik rannaelanik |
Nüüd mul on ju veel rohkem kraami vaja mäkke vedada ja
osa energiat kulub üldse seedimisele.
Okei, okei – see polnud
Himaalaja mäestikus ronimine. Tegelikult ei olnud tõus ei pikk ega järsk, kuid
higi võttis lippama mehiselt sellegipoolest.
 |
| Kivine rand |
Ning nagu tavaks on, siis
rassimise eest antakse ka autasusid. Seekordseks priisiks olid võimsad vaated
iSimangaliso märgala erinevatele osadele – metsa all olevad mäeseljakud, mille
kõrval purukuiv savann ja taamal ka soine ja sopiline märgala.
Kunagi kuulus
see piirkond täielikult tsonga hõimudele, kuid tänasel päeval on asustus
limiteeritud vaid väga konkreetsete majutuspaikadega (nagu Cape Vidalis). Tõsi,
põhjas, Mosambiigi piiri lähedal asuva Kosi Bay ümbert võib ka tänapäeval leida
päriselanike külasid, mille mehed ja naised siiamaani viljelevad väga
unikaalseid kalapüügimeetodeid, kuid enamasti on see kaitseala siiski
metsloomade päralt. Tuleb küll mainida, et tsongad ei lahkunud siit omal soovil
vaid britid asustasid nad jõuga ümber. Seda enam hoitakse aga järelejäänud
asumites oma kultuuri au sees.
 |
| Vaade Mission Rocksi mäetipust savanni ja märgala suunas |
Kui vaated vaadatud, siis sai
veel veidi tiirutatud kõrvalteedel, kuid tiba pärast keskpäeva saabumist
keerasin auto juba Cape Vidali ranna parklasse.
Nonii, nüüd see on siis käes –
esimest korda puhkuse jooksul (olin LAV-s viibinud juba 18 päeva) olid kätte
jõudmas rannapuhkuse minutid.
 |
| Metsik õis |
Päike – olemas, ookean – olemas, liivarand –
olemas, ujumiseks sobiv rand – olemas. Oli küll siiski üsna tuuline, kuid see
väga palju tüli ei teinud.
 |
| Lainekihid Cape Vidali rannas |
Mauhh….olin põlvedeni vees ja
laine laksas üle pea. Kuna polnud paar aastakest ookeanis supelnud, siis oli
meelest ära läinud, et kui tugevalt tuleb varbad liiva sisse suruda. Niisiis käisin üsna hea hooga uperkuuti,
seljaga vastu „põrandat“. Kogemus õpetab ja tuletab meelde. Sellistes paikades,
kus suur ookean uhub otse randa ja ei ole mingit korallrahu või lahekest vahel,
tuleb olla väga ettevaatlik ka kogenud ujujal. Laine murdumine ranna lähedal on
niivõrd jõuline, et jalgade alt niitmine pole mingi probleem. Samuti pole
probleem sellelsamal lainel sind keerutada ja pööritada nii, et sa kaotad
mõneks hetkeks arusaama, et kus on taevas ja kus on maa.
 |
| Kohalik kahlaja - leeterüdi |
Aga jah, seda vaid
hetkeks, sest peagi tuletatakse maa asukoht hooga meelde. Ning siis tekib
tagasitõmme ookeani suunas (kõik see kaldale lennanud vesi vajub ju tagasi).
See viimane oli Cape Vidalil ka väga jõuline nagu oleks kuhugi hiiglasliku
vanni äravoolu toru lähedale sattunud – keha ette ja jalad tugevalt liiva
sisse. Vaid nii suutsid säilitada oma kohta päikese all.
 |
| "Mereand", ümber titaaniumist tiine liiv |
Samas ma nautisin iga hetke
sellest võitlusest tule (päike kõrvetas mis kole) ja veega. Pärnu rannas pead
jalutama vette praktiliselt nii kaugele, et Kihnu hakkab paistma, et vesi
vähemalt vöökohani ulatuks. Siin aga piisas paarist sammust ja juba võitledki
võimsate loodusjõududega. Needsamad loodusjõud tegid huvitavaks ka päevitamise.
Rannalina oli küll pandud mõistlikule kaugusele veepiirist, kuid ühel hetkel
limpsas üks pikem laine ilusasti pool lina märjaks. Ilmselt oleks hea meelega
ka midagi kaasa viinud, kuid jõudsin õnneks kiirelt reageerida. See tunnike,
mis rannas sai veedetud, tõi veepiiri rannavallil kasvavatele mändidel ikka
mitu head meetrit lähemale.
Aga see liiva seest välja
immitsev titaanium oli ikka huvitav nähtus. Kus iganes liiv märjem oli, seal
olid ka mustad triibud. Nii et kui veest välja tulid ja oma päevituslinani
jõudsid, olid varbad sama mustad kui paljajalu korstnast välja ronival
korstnapühkijal.
 |
| "Mina olen küll üks süütu ahvike!" |
Ning see maavara immitses igal pool, nii kaugele kui silm
ulatus – ikka mustad triibud. Ma kujutan ette kunagist kaevandusfirma ängi kui
see piirkond kaitsealaks muudeti. Sisuliselt seisid vagunitäie rahapakkide
kõrval, kuid siis keegi ütles, et „Ei saa!“ ja lükkas vaguniukse kinni.
iSimangalisost lõunas küll käib kaevandamine, kuid suhteliselt väikesel
territooriumil.
 |
| Punased düünid |
Kui päevitamised päevitatud,
suplemised supeldud ja rannapiltide pildistamine lõpule viidud, tuli asuda
tagasiteele. Enne aga väike kehakinnitus, mis osutus üsna pingeliseks
tegevuseks. Nimelt otsustasid samal ajal, samas kohas einestada ka vervetahvid
ning selgus, et nende „toidukorv“ kattus 100% minu kaasa võetud söögimoonaga. Jäin
selles osas eriarvamusele. Edastasin oma arusaama kurja pilgu ja
häälkäsklustega nii eesti keeles (Kõtt kurat!) kui inglise keeles (Hey!). Aga
need argumendid siiski ei olnud kaaslõunatajatele veenvad. Seetõttu lõin
toiduainete ja näljaste ahvide vahele füüsilise tõkendi (loe: panin autoukse
kinni).
 |
| Kontravalguse sarvikud |
Tagasiteel sai taaskord neid
kõrvalteesid läbi sõidetud (ühte siis vastassuunas) ning rannaheinamaadel kihas
elu väikestest lindudest. Jälle katik klõbises ning mälukaardile salvestus nii
uusi kui vanu liike. Sealhulgas ka paar uut loomaliiki (nt bushbuck). Reisipäevikus on kirjas, et ühe järvekese ääres kohtasin
ka üht suurt sisalikku, kes palmi otsa peitu põgenes, kuid säärast fotot ma
kodus piltide hulgast ei leidnud – ju siis oligi nii, et oli peidus. See oli
igatahes ainumas kord kui Aafrikas suure sisalikuga kokku sattusin.
 |
| iSimangaliso rohtla |
Küll aga hellitas õhtuvalgus
palju tavalisemaid elukaid – uhkete sarvedega vesivohlut, kaelkirjakuid, sebrasid
ja nii edasi. Isegi väike punt ninasarvikud kondas siin rohtlas ringi. Nendest
sai küll ainult kontravalguspilti teha, kuid see polnudki nii oluline.
Ninasarvikuid oli pildistatud juba palju-palju, mistõttu piisas ka niisama
vaatamisest. Kusjuures osadele ei piisanud – tuldi autost välja (mis on rangelt
keelatud) ja tehti selfiesid/endleid, ninakad taustal.
 |
| Sebrapaarike |
Kella kuuest õhtul suletakse
iSimangaliso rahvuspargi värav ja täpselt 15 minutit enne seda tähtaega ka
sealt läbi vurasin. Väga lahe päev oli olnud, kuid see polnud veel lõppenud.
Õhtusöögi mure oli vaja ära lahendada. Kuna restoran „Braza“ ülisuurt muljet ei
avaldanud, siis proovisin samas majas asuvat teist restot – „Reef & Dune“. Nagu nimigi vihjab, oli menüü kaldu mere poole. Siiski
pakuti ka lihakamaid roogasid, mistõttu sai minu saagiks korralik 300 grammine
veisesteik, mis maitses kui… päikesetõus udusel suveheinamaal. Ei, mitte
rohumaitseline ei olnud – imeliselt hea oli see liha. Küpsetet just parasjagu,
maitsestet täpselt õigesti, serveerit’ ideaalselt sobivate lisanditega. Ehk
siis kõrgeimad punktid sellele söögikohale minu poolt.
 |
| Uhkete sarvedega vesivohlu |
Pärast sööki avastasin
üllatusega, et lahti oli veel ka suveniiripood. Enne reisi küsisin ühe sõbra
käest, et kas ta kinki tahab ning ta vastas jaatavalt. Kingisoov oli ka üsna
konkreetne – külmkapimagnet, mida saab kasutada ka pudeliavajana ning kus on
peal kirjas ka riigi nimi. Kui mõnes teatmikuks oleks lahti kirjutatud kõige
levinuma Hiina päritolu reisisuveniiri põhitunnused, siis seal kõrval oleks
just selle magnetiga punnivinna pilt. Levinumat suveniirvidinat on raske leida
(ok, vbl veel need „I (süda)(linnanimi)“ särgid, topsid, võtmehoidjad,
kruusid). Levinud või mitte, kuid senise reisi suveniiripoed (mis enamasti on
olnud kohaliku käsitöö müügiplatsid) ei ole mulle sellist toodet pakkuda
suutnud. Aga nüüd lõpuks õnnestus ja sain vaevast lahti, kena lõvinäoga
korgitser läks ilusti pakituna kotipõhja oma aega ootama.
Maputalandi külalistemajas olid
aga päeva jooksul toimunud tormilised arengud. Kui seni oli kogu kompleks olnud
Eesti „kontrolli all“, siis päeval olid hiinlased selle massiga üle võtnud. Esmapilgul
jäi mulje, et kõik vabad toad olid nüüd kinni. Kuna väga palju jaksu
suhtlemiseks polnud, siis võtsin pererahvaga kiirelt tänased kogemused kokku ja
sulgusin tuppa ära. Uni tuli praktiliselt momentaalselt.
No comments:
Post a Comment