Lõuna-Aafrika Vabariik on paik, mis tiirleb ühe
unistusena ilmselt iga inimese peas, kelle hobiks on loodusfotograafia või siis
fotograafia laiemalt. Võimalus näha lähedalt ja käega katsuda (ok, mitte päris
katsuda) Aafrika linde ja loomi on just LAV-s kõige lihtsam. Maailmakuulus
Krugeri rahvuspark oma 20tuh km2 suuruse pindala ja võimalusega omal käel
autoga safarit teha teeb selle tavainimesele suhteliselt kättesaadavaks. Jah,
loomulikult on Aafrikas võimalusi ju veel tohutult – ikoonistaatuses Serengeti
ja Masai Mara Tansaanias ja Keenias; Kalahari ja Okavango delta Botswanas ning
Etosha Namiibias kui nimetada tuntumaid – kuid Krugeri võlu on just „kasutusmugavus“.
Nagu mainisin saab seal ise autoga ringi sõita, pargis võid hea õnne korral
näha kõiki Aafrika loomi, keda oskad nimetada (ja siis veel mõningaid, keda ei
oska) ning ka rahakotile ei ole see nii koormav kui mujal. Sisuliselt on
Krugeri külastus Johannesburgi või Durbani piirkonna elanikule samaväärne
sellega kui üks Tallinna elanik läheb Saaremaale (ka ajalises mõttes on võrdlus
kohane) – käiakse nädalavahetuseti, hästi palju käiakse lastega,
koolivaheaegadel ja pühade ajal on ööbimist keeruline saada jne.
Kui majutusest rääkida, siis rahvuspargis on lai valik
kämpinguid, kus majakese saad üürida ca 60€ eest per öö (küll tasub siin ette
broneerida) ning päevane külastustasu on väga mõistlik (ma küll kasutasin Wild
Cardi, aga sellest hiljem). Loomulikult võid lasta ka ennast poputada ja
külastada Krugeriga piirnevaid erareservaate, kus sind veetakse, söödetakse,
pestakse ja kammitakse. Seal läheb ööpäeva hind juba eurodes arvestades
neljakohaliseks, kuid selle eest pakutakse ka luksust. Mina läksin siiski
pildisafarile ja kuna juures on väike lindude pildistamise kiiks, siis see
eeldab väga palju privaatsust ja aega, mida tavaline safari suurema rahvaga ei
võimalda.
Aga LAV pole siiski ainult Krugeri rahvuspark. Enne
põhjalikumat eeltööd seostusid minul isiklikult Lõuna-Aafrika Vabariigiga veel
järgnevad märksõnad: Nelson Mandela, Kaplinn, FIFA 2010 jalka MM, suulud, Hea
Lootuse Neem, inglise-buuri sõjad, apartheid, Johannesburg ja Pretoria,
teemanti- ja kullakaevandused, veinid, Soweto. Ehk siis tegelikult leiaks
ilmselt igaüks sealt midagi – on suurlinnu, on rahvusparke, on kuurorteid, on
ajaloolisi paiku.
Eeltööd tehes sai selgeks, et 3,5 nädalaga jõuab heal
juhul üle vaadata vaid killukese sellest mitmepalgelisest riigist. Ning kuna
Krugeri külastamine oli kindlalt paigas, siis see põhimõtteliselt otsustas ka
palju asju ära – oli selge, et Kaplinna ei lähe ning reisi fookus jääb LAV
põhja- ja kirdeosa peale (Limpopo, Mpumalanga ja KwaZulu Natali provintsid +
Svaasimaa). Piirasin reisikava põhja poolt ära Zimbabwe piiriga ja lõuna poolt
Lesotho piiriga (riigike, mis asub LAV südames). Krugeri peale arvestasin 5
päeva ning ülejäänud kohad tulid siis jooksvalt – sõltuvalt ilmastikust, ajast
ning huvist. Kokkuvõttes läks ettevalmistatud reisikavast kasutusse vast
kolmandik.
Kõigel sellel positiivsel ja huvitaval on muidugi ka
teine pool (muidu poleks ju tegu Aafrikaga). Vaesus ja sellest tingitud
vägivaldne kuritegevus on asjaolud, mida ei saanud ignoreerida. Autoröövid
relva ähvardusel, turistide röövimine tänaval ning pussitamised/tulistamised on
ka täna reaalsus, kuigi peamiselt puudutab see suurlinnu nagu Johannesburg ja
Kaplinn. Ka sealviibimise ajal räägiti uudistes kuidas Johannesburgis üritati
röövida üht Nigeeria diplomaati, kes tuli just lennujaamast – diplomaat jäi
terveks, kuid autojuht sattus kuulihaavadega haiglasse. Ehk siis turvalisuse
aspekti tuli teadvustada, kuid samal ajal ei tohi ka üle mõelda – igal aastal
käib LAV-s miljoneid turiste, kellega ei juhtu midagi. Ettevaatavalt võib öelda,
et ei juhtunud ka minuga midagi. Tuleb lihtsalt jälgida soovitusi, mida nii
reisiraamatud kui ka kohalik turismipolitsei jagab – ära kola suurlinnade
slummides, ära kola ringi öösiti, ära kanna silmatorkavaid ja kalleid
ehteid/riideid, jälgi ümbrust, ära
lehvita oma rahapataka või kuldkaartidega, sõites hoia autouksed lukus jne.
Lühidalt öeldes – kasuta talupojamõistust ning igale poole ära roni. Kui sa
seda jälgid, siis ei juhtu sinuga suure tõenäosusega midagi (valel ajal valesse
kohta sattumist ei saa muidugi 100% välistada), kui sa seda ei jälgi, siis võid
ka Eestis oma varanatukesest ilma jääda.
Kuidas ettevalmistamine käis? Kondikava aitas paika seada
Lonely Planet, kuigi selle raamatu osatähtsus on ajas vaikselt kahanev. Täpsema
info ja külastamissoovituste jaoks on tänapäeval internet siiski asendamatu.
Päris suvaliselt „South Africa,
interesting places“ guugeldada ka ei soovita, infohulk tapab lihtsalt ära.
Äärmiselt kasulikud on LAV provintside ning Svaasimaa turismiinfo lehed (olen
lingid ülal menüüs ära toonud), tripadvisor, kohalik trip.ee ning lonelyplaneti thorntree foorum (mitmeid
neist sai kasutatud ka kohapeal). Lisaks sai vaadatud mõningaid reisisaateid
Travel Channelist, loetud paari reisikirja ja kohaseid artikleid reisiajakirjast
„Wanderlust“. Suurepärane sissevaade Lõuna-Aafrika Vabariiki on ka nende enda
sari nimega „Shoreline“. Selle 13 osa pakuvad kohati hämmastavaid kaadreid riigi rannikualadest
ning väga head saatejuhid ja lood teevad sellest väärt vaatamismaterjali ka
inimesele, kes sinna reisida ei plaani. Küsimus on muidugi selles, et kus seda
vaadata saab, mina pidin kasutama kahjuks piratebay abi – muudmoodi oleks see
suurepärane visuaalne meistriteos jäänud lihtsalt nägemata.
Enne minekut tasub üle vaadata ka vana klassika – filmid
„Zulu Dawn“ ja „Zulu“ ning ka hiljuti lained löönud „Searching for Sugar Man“ ja „Mandela – Long Walk to Freedom“. Muusikast, mis aitaks Aafrika emotsiooni meie kargele põhjamaale tuua,
soovitaksin näiteks Ladysmith Black Mambazot ja Miriam „Mama Africa“ Makebat.
Sissejuhatuseks vast piisab. Ka seekordne reis sai tehtud omal käel, ringi sai sõidetud rendiautoga. 3,5 nädalat kohapeal tundus sellise miinimumajana, millega saab riigist juba väikese tunnetuse. Pildimaterjal on seekord täiesti looduse (ja eriti lindude) poole kaldu, kuid see oli ka üks peamisi põhjuseid, miks sinna sai mindud. Seega, kellel tekkis sügavam huvi, sellele soovin head lugemist. Niisama galeriid saab vaadata antud lehe päisest ning ammendava hulga seal tehtud looduspiltidest leiad minu loodusfotoblogist.
Sissejuhatuseks vast piisab. Ka seekordne reis sai tehtud omal käel, ringi sai sõidetud rendiautoga. 3,5 nädalat kohapeal tundus sellise miinimumajana, millega saab riigist juba väikese tunnetuse. Pildimaterjal on seekord täiesti looduse (ja eriti lindude) poole kaldu, kuid see oli ka üks peamisi põhjuseid, miks sinna sai mindud. Seega, kellel tekkis sügavam huvi, sellele soovin head lugemist. Niisama galeriid saab vaadata antud lehe päisest ning ammendava hulga seal tehtud looduspiltidest leiad minu loodusfotoblogist.