02.10 - LAV - St Lucia, vaalavaatlus ja paadiretk

Till-toll, kell on viis. Tollel päeval enda nii vara üles ajamine kummalisel kombel isegi ei tekitanud raskusi. Eks põhjus oli selles, et ees ootas paljulubav vaalavaatlus. Paljulubav seetõttu, et kui juba eile pärastlõunal rannast vaalasid näidati, ju siis näeb lähemalt ka spetsiaalse vaalavaatluspaadi pardalt. Majaperemehe ja –naisega sai kokku lepitud, et hommikusöök tuleb pärast tuuri lõppu.

Kella poole kuuest olin, nagu juhtnöörid ette nägid, St Lucia „Whale Office’i“ ees ootel. Jalas veekindlad jalanõud, seljas veekindel jope ning niiskust ja soola mitte kartvad (st nendega kokkupuutest mitte hoolivad) püksid, kaamera jaoks veekindel kott jne – taaskord täpselt nii nagu juhtnöörid ette nägid. Isekeskis veel mõtlesin, et ära ninnunännutatakse neid lääne turiste sellise varustuse nõudmisega. Saaks ju ka tavariietega vaalu vaadelda, ega ma siis nendega ujuma hakka. Oi kuidas ma eksisin seda vaatlust ette kujutades… Aga ärgem rutakem asjadest ette.

Hommikune sõiduvahend

Ennekuuene St Lucia oli tühi nagu moosipurgid hiliskevadel – mõned inimesed siiski liikusid, kuid enamik siiski ei liikunud. Need, kes liikusid, olid suuresti tulnud samale tuurile. Aeg veeres ning peagi veeres koos ajaga vaalakontori ette ka traktor, järelkäru järel. Jepp, meie sõiduvahendiks oli trakats. Kärus olid ilusti istmed sees ja katus peal. Sinna sisse ka kogu seltskond lahkelt paluti.

Varahommikune rand

Algul mõtlesin, et traktor on lihtsalt efekti pärast, et inimestele sõit huvitavamaks teha, kuid tegelikult oli see põllutöömasin väga praktilistel kaalutlustel käru ette rakendatud. Esiteks seetõttu, et sõit käruga läks randa – üle pehme liiva, päris veepiiri äärde. Kohati oli liiv nõnna pehme, et ka kõige võimsam maastur oleks sinna end ilusasti sisse kaevanud. Teiseks aga kasutati traktorit meie kiirkaatri vette tõukamiseks.

Reisikaaslasi oli kokku 7 inimest, kellest 6 olid Saksamaalt ja 1 Šveitsist (saksakeelsest osast). Ehk siis minu veendumus, et St Lucia on saksakeelsele turistile suunatud, sai üha rohkem ja rohkem kinnitust. Päritolu sain muide teada paberilt, kuhu kõik pidid oma andmed panema ja allkirjaga kinnitama, et kõik, mis juhtub või siis ei juhtu, on meie enda süü. Kompanii, mis seda tuuri korraldas, kannab nime Advantage Tours.

Traktorist, nagu tuli välja, oli muuhulgas ka meie tuuri juht ja laeva kapten ja küürvaalade ekspert ühes isikus. Nalja viskav, kuid oma käsklustes väga resoluutne tüüp. Kui ta ikka ütles, et „nüüd paneme kõik need kummimantlid selga ja kapuutsid silmini pähe“, siis ei tekkinud ideepoegagi, et ma väga ei viitsi. Et mul oma veekindel jope seljas.

Paadis

Kapteni ehk kipri nimi oli Danie Bennett ja härra oli üks väheseid (et mitte öelda ainus) inimene KwaZulu Natali piirkonnas, kellel on õigus vaalavaatluse tuure korraldada. Ilmselt sai ta oma õiguse seetõttu, et tema uurimistööd küürvaalade kohta ja osalemine rahvusvahelise küürvaalade uurimise tiimi töös, on tõesti maailmatasemel. Danie uurimistööde põhisuunaks on küürvaalade liikumine ja nende omavahelised sotsiaalsed suhted. Liikumistrajektooride hindamiseks võetakse ohtralt DNA proove maailma eri paigus ja siis võrreldaks tulemusi. Oma uurimistöö nimel on Danie elanud ja töötanud lisaks LAV-le veel Austraalias, Mehhikos, Kanadas ja Argentiinas ning peagi pidi ta paariks aastaks liikuma Californiasse. Selles mõttes võin täiesti enesekindlalt öelda, et see mees teab küürvaaladest praktiliselt kõike ja ka teistest vaaladest üsna palju, fakte ja infot tuli tal nagu varrukast. Aga jällegi tõttan sündmustest ette, enne tuli ookeanile minna ja vaalad üles otsida (ja loodetavasti ka leida).

Nagu eelnevalt mainisin kamandati kõigile selga kummist mantlid, millel suured kapuutsid. Nendele peale vinnati päästevestid. Kokkuvõttes olid kõik tuuril osalejad (sh kipper Danie) nagu kubujussid. Fotokad ja kõik muud vett ja/või soola kartvad vidinad tuli ära mahutada paadi keskel olevatesse veekindlatesse kastidesse, mis muuhulgas olid ka istmed. Kapten ütles kohe alguses, et ta ei luba, et me vaalasid näeme, kuid lubab, et märjaks me saame kindlasti. Väga märjaks. Vaadates enda ümber inimesi, kes olid tulnud teksade ja tossudega, siis tundsin heameelt, et olin riietunud vastavalt juhistele.

Aga instruktsioon jätkus. Skipper veendus, et kõigil on kaks kätt ja pärast kinnituse saamist rõhutas ta väga konkreetselt – üks käsi on ALATI paadi küljes kinni. ALATI! Isegi siis kui istud ning loomulikult ka siis kui seisad. Ning seista tohid siis kui kapten ütleb, et võib seista. Kuni selle hetkeni sa ei tee peale istumise ja kinnihoidmise midagi. Kõige olulisem oli aga see reegel – kui kapten midagi ütleb, siis sinu asi pole mitte mõelda vaid tegutseda. Kapteni käsk on seadus.

Lõpetuseks küsis ta veel ka seda, et kas kõik paadi äärt näevad? Jah? Väga hea. Kui paha hakkab, siis „please… outside“ (e siis maakeeli paluti kalu toita, mitte paati määrida).

Pärast sellist instruktsiooni oli selge, et sellest ei tule mitte tavaline paadisõit. Danie sõnul oli meri tol päeval rahutu ja algul tuleb üsna „rough ride“ (karm sõit) ning kõik peavad istudes end kahe käega istmesse tõmbama. Teades, et mu istumise all oli minu enda väärt fotokaamera, siis seda ei pidanud kaks korda ütlema.

Kes on vaadanud filme, kus keegi on jäänud merehädas olles üksikule saarele ja teeb ärasõiduks parve, siis see teab, et kõige kriitilisem hetk on alati reisi alguses. Sõitmine läbi murdlainetuse vöö. Seesama asi ootas ees ka meie laevukest. Traktor lükkas paadi vette ning niipea kui sõukruvid vette said, näitasid kaks suurt Honda mootorit, et milleks nad võimelised on – gaas pandi põhja…

Mulle üldiselt meeldib tivolis käia end igatpidi loksutamas ja raputamas. Seetõttu nautisin ma ka iga sekundit selle sõidu algusest. Kui kipper lubas, et me saame märjaks, siis selle lubaduse täitis ta kuhjaga esimese 30 sekundiga. Me saime oi kui märjaks. Kaater lendas hooga murdlainetesse sisse, mootorid undasid viimase vindi peal, vesi käis üle käte, pea ja jalgade. Ligikaudu 10 minutit uhas kaater täisgaasiga ning vett muudkui lendas näkku. Pool sellest ajast ma hoidsin silmi kinni (käed kramplikult istme küljes oleva toru ümber), sest vesi oli nii soolane, et neid lahti hoida polnud lihtsalt võimalik. Oli selge, et kõik olid ookeaniveest selleks ajast täiesti läbi vettinud kui kaatril hoog maha võeti ja vaalu otsima hakati. Murdlainete taga oli ookean rahulikum, kuid lained olid endiselt suured. Vahe oli lihtsalt selles, et kuna laine ei murdunud, siis paat lihtsalt õõtsus nende harjadel. Pärast toda kümmet minutit mõtlesin, et kui tuur nüüd läbi saaks, siis see makstud raha läks asja ette. Puhtalt see sõit oli juba elamus, mida ma ei unusta.

Kui tempo maha võeti, sai lõpuks hakata ka ringi vaatama. Ilm oli ilus ja päikseline, ühel pool paati kõrgusid metsaga kaetud liivadüünid, teisel pool sillerdas ookean. Nende kahe vaate vahele jäi ka üks reisikaaslasest meesterahvas, kellel oli au omada maailma kõige võltsimat naeratust. Imeline isik, keda oleks olnud põnev jälgida tundide viisi. Naeratamise ajal liikusid mehe näos ainult need lihased, mis kisuvad suunurki ülespoole. Silmad ei liikunud, isegi põsesarnad seisid paigal. Täiesti fenomenaalne tegelane! Hoolimata tolle kodaniku uskumatust võimest, ei suutnud ta siiski väga palju tähelepanu mult varastada. Muud vaated olid siiski põnevamad.

Kipper ja tema abi otsisid hoolikalt ookeanilt viiteid vaaladest. Olgu selleks siis seljauim, väike veejuga või siis teatud märgid veepinnal, et vaal oli siin olnud. Esmalt märgati aga hoopiski delfiine, kes tulid meie paati ka uudistama ja siis ujusid vaikselt edasi.

Palun väga - küürvaal!

Peagi aga silmati ka vaalasid. Sõitsime veidi lähemale ning siis lülitati mootor vaikse käigu peale. Niiviisi jääb küürvaaladele mulje, et ka meie oleme vaalad ning kui paat äkilisi liigutusi ei tee, siis harjutakse sellega ka üsna kiirelt ära.

Aga miks siis on St Lucia nii hea paik küürvaalade vaatlemiseks? Sellel on väga konkreetne põhjus. Küürvaalad käivad paaritumas LAV rannikust veidi põhja pool – Madagaskari saare lähistel. Pärast poegimist hakkavad emased vaikselt-vaikselt lõuna poole ujuma, et suunduda Atlandi ja Vaikse ookeani vetesse, et alustada maailma pikimat rännet (igal aastal ujutakse kuni 25 000 kilomeetrit – see on muide ca 70 kilomeetrit päevas). LAV rannikulähedased soojad ja madalad veed on aga noortega emadele turvalisimad paigad – seal on kergem ujuda ning seal puuduvad vaenlased.

Noored küürvaalad on päris isukad elukad – päevas vajavad nad kuni 600 liitrit emapiima ning juurde võetakse kuni 100 kg. Täiskasvanud isendid on keskmiselt 13-17 meetri pikkused ning kaaluvad 36 tonni – seega konkurentsitult suurimad imetajad, keda Aafrikas näha sain. Küürvaalad on tuntud ka selle poolest, et neil on kombeks veest välja hüpata ja siis sinna tagasi prantsatada ning samuti meeldib neile uimede ja sabaga vastu vett laksata – seetõttu on nad suure tõenäosusega ühed pildistatumad vaalad maailmas.

Emavaala selg

Süüa ja rasva on neil vaja koguda seetõttu, et tegelikult toituvad nad ainult suvel ja polaarvetes, talvel aga paastuvad. Põhiliseks toiduks on plankton ja väikesed kalad. Nagu juba mainisin, oli Danie küürvaalade ekspert ja infot puistas ta hoolega ning seda kõike ei jaksa siin edasi anda. Kes tahab täpsemalt teada nende loomade kohta, peab iseseisvalt edasi uurima. Positiivse noodina mainin ära, et küürvaalad on ohustatud liikide staatusest välja murdnud ning nende olukord on tänasel päeval juba täiesti rahuldav.

Sama rahuldav oli ka vaatepilt, mida pakuti. Esmalt näidati eemalt üht noorukite parve, kuid siis haakisime sappa ühele emale koos pojaga. Mida minut edasi, seda lähemale nad meie paadile ujusid ja lõpuks olid nad paarikümne meetri kaugusel. See oli tõeliselt vaimustav vaatepilt – tohutu elukas, sama suur või isegi suurem kui see alus, milles olin. Kapten lubas lõpuks ka püsti tõusta ja kastidest kaamerad võtta (omal vastutusel endiselt). Laine loksutas kõvasti, kuid mõned pildid sain ikka tehtud. Ega tegelikult polnud see pilditegemine tol momendil ka nii tähtis enam – vaalade nägemine nii lähedalt oli tõeliselt meeliülendav kogemus. Tead ju küll, et vaalaskala (ehhee) on suur, kuid seda tohutut looma ookeanis oma ihusilmaga näha (ja peaaegu katsuda) on ikka midagi väga erilist.

Taimestikuga düünid ja vaal kah

Niiviisi loksusime koos nende kahe küürvaalaga kaasa üle tunni. Kipper valas ikka ja jälle juurde infot oma küllusesarvest ning selle kõrvale tulid kordamööda veepinnale hingama nii ema kui poeg (iga 6-7 minuti tagant). Muuhulgas mainis Danie ära selle, et rannikul näeme me maailma kõrguselt teisel kohal olevaid taimestikuga kaetud liivadüüne („vegetated dunes“). Kõrgeimad pidid olema Austraalias, kuid nende edumaa pidi olema vaid paar meetrit. Ehk siis mõned panged liiva juurde ja võit tuleb Lõuna-Aafrika Vabariiki :)

Kaldal tagasi

Ühel hetkel aga teatas kapten, et meie kahetunnine reis hakkab otsakorrale jõudma ning kalda poole vaadates tõdesin, et hoovus oli meid üsna traktori lähedale kandnud. Nii oligi, et vaalade sukeldumisel, anti pisut gaasi ja murdlainetesse jõudmisel pisut rohkem gaasi ning täie hooga me rannaliivale ka põrutasime. Märj(em)aks enam ei saanud ning sõidu lõpp tuli üsna äkiline. Suured tänud sai Daniele selle reisi eest edastatud, see oli tõesti igat senti väärt! Sinna kanti sattujatele soovitan kindlasti see trip läbi teha. Saadud elamused kannavad teid veel pikka-pikka aega.

Traktor vedas reisiseltskonna (kellest enamus üritas oma tossudest natukenegi vett välja saada) St Lucia keskusesse tagasi ja just siis tundus õige hetk hommikusöögi jaoks. Gisela ja Peter olid selle valmistamisega just ühele poole saanud, kui oma auto nina nende maja ette keerasin.

Päeva tähtsaim eine oli saksalik ja rikkalik, ei mingit piima ja helbeid ega kuivetunud saianässi. Ikka praevorst, praekartul, röstsai, juust, moos, puuviljasalat, mahl ja kohv. Pärast seda üritasin läbi viia traditsioonilisi, sooja päikese all puhkava põhjamaalase, tegevusi – läksin hoovis asuva basseini äärde, kiskusin end ujumispükste väele ja üritasin päevitada. Proovisin ühtpidi, proovisin teistpidi, ei tulnud hästi välja. Käisin isegi basseinis suplemas (mille ca 18-19 kraadine vesi pani eks-sakslasi õlgu väristama – sisuliselt taliujumine nende jaoks), kuid ikka läks mõte selle peale, et niipalju oleks siinsamas läheduses vaadata ja uurida. Nõme on niisama lesida, igav hakkab kah. Kolmveerand tundi siiski pidasin vastu, aga see oli ka viimane piir. Võin vabalt Aafrikast tulnuna sõpradele ja töökaaslastele täiesti jumetuna (kuigi tegelikult jume siiski peale sain) vastu astuda, ei tunneks mingit kahetsust. Kui kaalukausile asetada elamused ja lõunamaine „look“, siis see elamuste pool on niivõrd palju raskem, et võib kehvema kaalu puruks lajatada.

Välu-udelind

St Lucia kaart näitas, et linnakese lõunaosas asuvas parkmetsas on 1,5 kilomeetri pikkune ja Purple-crested lourie (lind, eesti keeles aedturako) nimeline matkarada. Just paras ennelõunaseks jalutuskäiguks, sest kell oli veidi üle veerand üheteistkümne. Lootus oli näha siis nimilindu ja võib-olla veel kedagi. Kedagit nägin, aedturakot aga kahjuks mitte. Päike lõõmas ja tunne oli nagu aurulaeva masinaruumis, avatud ahju ees, sütt loopimas. Iga liigutus oli väsitav ja pigistas su kehast vedelikke välja (tõe huvides olgu öeldud, et mõtlen siin higi), kuid seisma ka ei täinud jääda. Rada kulges justkui troopilises vihmametsas, üsna kiirelt unustad seal ära, et kusagil siin lähedal on tsivilisatsioon.

Inimtegevust tuletas aga meelde raja keskosas asuval jõeäärsel rohealal olnud mälestuskivi. Paar nädalat enne mind sündinud tüdruk oli sellel aasal oma elu jätnud (aastal 2000). Memoriaali allosas olev tahvel viitas ka põhjusele – „Olge palun äärmiselt ettevaatlikud, siinkandis on väga palju krokodille.“ Ütleme nii, et oleks plätude asemel saapad jalas olnud, oleks süda viimase säärde kukkunud. Muidu oli lagendik nagu lagendik ikka, aga nüüd vaatasid seda hoopis teise pilguga.

Metsaingel

Jõeäärset osa ei täinudki enam kaema minna. No mis seal ikka on – jõekallas nagu jõekallas ikka, mõtlesin endamisi :) Hoopis „huvitavam“ oli kiirelt mööda matkarada turvalisse metsa tagasi minna.

Seal rajal jalutades ja pildistades küpses lõplikult valmis ka plaan minna õhtusele paadiretkele St Lucia järvele. Gisela oli seda soovitanud, kuid olin olnud kahevahel. Nüüd oli selgus majas – tema soovitusi tasus usaldada ning soov oli teha järvel üks tiir. Seda teenust pakkusid jõe ääres ka suured laevad, kuid tema soovitus oli minna väiksema paadiga, sest näeb rohkem ja see teenus maksab sama palju. Maputalandi tagasi jõudes aga ootas mind ees tühi maja, omanikud olid linna peal. No siis jääb broneerimine veidi hilisemaks, loodetavasti ikka kohti on.

Niiluse krokud

Et aega parajaks teha, võtsin ette veel ühe kohaliku vaatamisväärsuse – St Lucia Krokodillikeskuse. Kuna jõe ääres jäid krokodillid (õnneks) lähedalt nägemata, siis selles paigas sai seda viga suurepäraselt parandada. Keskuse infokiri väitis, et esindatud on kõik Aafrika krokodillid ning lisaks veel krokodillid, kaimanid ja alligaatorid mujalt maailmast. Infokirja tagumisel lehel olid kirjas ka konkreetsed nõuanded, kuidas mitte saada söödud krokodilli poolt – väga kasulik teave, ma ütleks.

Kaval naeratus

Peamine oli ikkagi see, et „ära satu näljase krokodilli nina alla“ ning keskuse jaoks kehtis kõige rohkem nõuanne, et „ära topi ihuliikmeid krokodilli aedikusse“. Just aedikusse, sest enamus krokodille olidki ümbritsetud tavalise võrkaiaga nii et võisid rahulikult panna oma varbakese vastu aediku äärt magava kaimani nina. Või noh… tegelikult ei võinud ja kui panidki, siis kindlasti mitte rahulikult. Päris vastu aedikut oli ikkagi keelatud naalduda, madal metallpiire rohu sees viitas piirile, kust edasi minna ei tohi.

No comments

Aga ettevaatlik tasus kindlasti olla. Eriti ratastooliinimestel, sest territoorium oli üsna künklik :)

Mina polnud elu sees nii palju erinevaid reptiile nii lähedalt näinud. Põhja-Ameerika alligaatorid olid muidugi vaatepilt omaette, kuigi ka kohalikud Niiluse krokud väga palju alla ei jäänud. Tegelikult oli seal suuruse mõttes ikka seinast seina – näha sai ka pisikesi basseine, kus ujusid tillukesed krokodillipojad, olid ka veidi suuremate krokside ujulad kuni siis päris suurte mölakateni välja. Enamik nendest elukatest näisid aeglaste ja unistena, kuid paar korda õnnestus näha ka sellist kiiremat liigutust ning see oli tõesti selline, et ei jõuaks „Ai!“ ka öelda kui käsi läinud on.

Palmlehikulaadne

Lisaks oli keskuses ka tsikaadide (cycads) aed. Algul mõtlesin, et huvitav kuidas neid ritsikaid siis aias peetakse, kuid tuli välja, et tsikaadid on hoopis ürgsed sõnajalad. Ning hiljem tuli välja, et tsikaadid pole mitte tsikaadid vaid hoopis palmlehikulaadsed. Need taimed on aga tõesti ürgsed, maal kasvanud juba viimased 280 miljonit aastat. Ning kõik palmlehikud on suulumaal kaitse alla. Kui lehe murrad, saad kolki.

Keskuse sissepääsu juures oli veel ka väike käsitööpoeke, kust sai tehtud veel mõned sisseostud ning siis juba Maputalandi tagasi. Gisela oli nüüd olemas ning pärast oma soovi esitamist tegi ta kiirelt kõne ja selgus, et tänasele õhtusele tuurile veel kohti on. Suurepärane! Väga lahe kui kõik soovid kiirelt ja mugavalt sinu eest täidetakse. Tuuri alguseni oli aega 45 minutit, mis tähendas, et linna sööma minna ei jõua, aga kõht oli tühi küll.

Kus häda kõige suurem, seal kaasa ostetud toitusid täis kilekott kõige lähem. Või noh mis täis see nüüd ka oli. Kotis oli lihakonserv, kreekerid, ketšup. Neid asju omavahel kombineerides võis tinglikult tekitada lõunalaadse elamuse. Ei, tegelikult oli see lihakonserv äärmiselt maitsev. Seda olin ka Krugerisse kaasa ostnud (näiteks kui mõni kiskja ründab, siis oleks talle hoobilt kohe asendusroog välja pakkuda – ära võta minu maksa, võta sealihakonserv!) ning väga tühja kõhu puhul tundus see parima gurmeeroana üldse. Nii ka seekord – lihapuder kreekeri peale, väike tilk ketšupit rosinaks ning mis saab veel parem olla? See oli retooriline küsimus, vastuseid palun mitte saata!

"Tõld"

15.15 oli tõld ukse ees, no peaaegu nagu päris tõld. Suur ja kõrge safari veoauto, kus juht istus madalamal ja reisijad kõrgemal. Roolis oli muide taas giid isiklikult, kaasas oli ka tema abi, kes alles õppis ametit. Linna pealt korjati erinevatest B&B-dest veel 13 huvilist peale ning siis läks juba sõit Dredge Harbori nimelisse sadamasse. Ühed inimesed olid muide samad, kes hommikul vaalasid olid vaatlemas käinud, seega tundus, et sama programm oli kokku pandud :)

Dredge Harbor oli harjumatult industriaalne kant St Lucias, täiesti üllatav kohe. Nagu oleks võõrast planeeti uurima minnes avastanud luitunud Pepsi pudeli mõne kivi kõrvalt. Aga sellel industriaalsusel oli ka väga konkreetne põhjus – nagu ka nimi viitab, on tegemist kunagise süvenduslaevade sadamaga. Kuna viimasel ajal süvendustöid pole teha vaja olnud, siis on kaid kasutusel loodusretkede korraldamise alguspunktina.

Tuuriparv

Tuuri korraldajaks oli Shakabarker Tours ja meie paadikese giidiks oli üks vahva härra, kes nii teadmistelt kui ka välimuselt meenutas veidi kunagist kuulsat loomasõpra ja telesaatejuhti Steve Irwinit. Nime kahjuks ei suutnud üles tähendada. Paat on muidugi tagasihoidlik väljendus – tegelikult oli see selline paraja suurusega pargas, katuse, istekohtade ja reelingutega. Mitte väga suur, aga mitte ka tavaline sõudepaat. Sai mõnusalt selga toetada ja loodust naudelda.

Esmalt andis giid pika ülevate iSimangaliso märgala, St Lucia deltast ning piirkonnast üldse. Kuidas see on tekkinud, kuidas arenenud. Ei see pole kiirelt Hiinas kokku klopsitud vuhvelprojekt vaid ikka miljonite aastatega emakese maa poolt loodud korralik ökosüsteem. Tegelikult isegi 5 ökosüsteemi. Esiteks Meresüsteem, kuhu kuuluvad kõik need pea 300 kilomeetrit mereranda ja selle juurde kuuluv ökosüsteem.

Sisemaal olevat ala teatakse kui Idakallast – seal on suured rohumaad, märgala ja iidsed düünidel kasvavad metsad. Düünid on naturaalne barjäär India ookeani ning mageveekogude vahel.

Giid sissejuhatust tegemas

St Lucia järv on kolmas ning see 85 kilomeetri pikkune ning keskmiselt 1 meeter sügav järv on Aafrika suurim suudmealasüsteem.

Mkuze sood on neljas tüüp ning tegemist on tohutute nn papüüruse märgaladade, kus mainitud puuliik on domineeriv.

Järvest lääne pool on märgala kõige kuivem piirkond – Läänekallas – mis koosneb savannist ja thornveldist e akaatsiavõsast.

Agullase nime kandev hoovus hoiab rannikuvee soojana, mis omakorda laseb siin podiseda ühel väga rikkalikul lõunamere elukatest koosneval elus-uhhaal. Kalaliike on siin sadu, lisaks veel kilpkonnad, delfiinid ja korduvalt mainitud vaalad. Mineraalirohke pinnas ning väga soodsad klimaatilised tingimused on loonud ka kaldale ja siseveekogudele äärmiselt mitmekesise floora ja fauna. Piltlikult öeldes on elukeskkond siin nii soodus, et täna paned tammetõru maasse ja homme pärastlõunal võid juba tamme puidust suuri riidekappe meisterdama hakata. Ning seda rikkust ka see paadiseltskond vaatama viidi.

Mainin veel ära selle, mida korra varem vist juba kirjutasin – seda piirkonda on korduvalt üritatud hävitada. Esialgu oli iSimangaliso piirkonna maamunalt kaotamise plaanid buuridel – kuna piirkond oli soine, siis vohasid siin lisaks toredatele ja kasulikele taimedele/loomadele ka haigused ja elutsesid tse-tse kärbsed. Plaan oli kogu piirkond ära kuivendada kanaleid ja põllumaid rajades – õnneks selleni ei jõutud. Siis tuldi eelmisel sajandil „geniaalsele“ ideele, et istutaks õige kõik liivadüünid mände täis – vajalik puu, kiirelt kasvab. Mänd aga on äärmiselt janune puuliik ja see käik oleks peaaegu olnud surmahoop tervele märgalale. Õnneks reageeriti õigeaegselt ning 21. sajandi alguseks olid istandused praktiliselt täies mahus likvideeritud.

Viimane üritus oli seotud titaaniumiga, mida lausa imbub maa seest välja (seda fenomeni on randades igal pool ka näha). Üks kaevandusettevõte oli peaaegu saamas luba ulatusliku pealmaakaevanduse loomiseks, kuid siis vahetus võim ning Nelson Mandela kuulutas piirkonna kaitsealaks.

Metsikud Niiluse krokodillid

Tuur oli selles mõttes hästi ette valmistatud, et enne kui sadamast välja saime, näidati meile krokodille. Seekord siis metsikuid, kes tegid kalda ääres oma pärastlõunat parajaks. Vaatasid sellise unise pilguga neid jõllitavaid turiste, nägu siiski õelat naeru täis. Et no tulge tehke vanale krokuonule pai. Ei läinud ja ei teinud.

Nagu ühele heale giidile kohane, suutis meie teejuht rääkida pika ja huvitava loo igast oksaraost, kivikesest või maapinnale langenud udusulest. No nagu Turovski räägib hingestatult tunde ühest männiokkast ning sa muudkui kuulad ja kuulad ning tunne on selline, et tõepoolest pole põnevamat asja maailmas kui see juhuslikult maast leitud okkakene. Oluline asi sellise loodusmehe juures on märkamine. Loomulikult oli meie paadi giid seda retke korraldanud sadu ning võib-olla ka tuhandeid kordi, kuid sellegipoolest näis ta ise ka vaimustunud olevat kui mida nägi või kui miski silma jäi (mis võib-olla oli sellel nädalal juba kümnendat korda silma jäänud). Ja see küttis üles ka kuulajad.

Sipelgapesa

No näiteks nagu see tume tomp puu otsas. Ise siit paadiga mööda hulpides ei oleks selle poole kaht korda vaadanud, kuid see polnud tegelikult niisama tomp. See oli tulisipelgate pesa. Puuga, kus pesa asub, on sipelgad sümbioosis. Puu pakub pesapaika ja sipelgad sisuliselt pakuvad katust. Nad ründavad kõike ja kõiki, kes puu poole isegi kurja pilguga vaatab. Ning nad teevad seda sellise hooga ja nii raevukalt, et selliseid puid kardavad kõik piirkonna elajad – olgu nad karvased, karvutud või sulelised. Kui näiteks inimene juhtuks kogemata müksama puud, millel asub tulisipelgate pesa, siis see oleks soovituslikult paras hetk testimaks oma tolle hetke sprindivormi. Sipelgad inimest loomulikult maha ei murra (tegemist ei ole mingite üleloomulike elukatega), kuid nad võivad väga-väga-väga palju valu teha ning nagu sai mainitud – rünnak tuleb kiire.

Õnneks meie seltskond sai pesa jälgida ohutust kaugusest ning sõit (valgete) mangroovide vahel sai jätkuda rahulikus tempos. Metsikute sipelgatega kohutamist leevendati hibiskusetaimede presenteerimisega. Tegemist on taimega, mille õied muudavad värvi – punasest oranžiks, oranžist valgeks.

Mangroovimetsad

Mangroovimetsad on üldse põnevad paigad. Näiteks elavad seal puude all muda sees mangroovikrabid. Nende elu mõtteks on koristamine, muudmoodi ei oska ma seda sõnastada. Niisama metsa all uitamas neid ei näe, reeglina passivad krabid oma urus. Küll aga läheb elu keema siis kui puult mõni leht maapinnale langeb. Siis tekib lähima uru suudmele üks põlev silmapaar, kes jälgib, et vaenlasi läheduses pole. Ning kui neid ei ole, siis käib kiire liigutus ning leht kaob urgu koos krabiga. Niiviisi taaskasutavad nad ära praktiliselt kogu selle mangroovisalu puulehed, kus nad elutsevad ning muudavad need väetiseks. Ja tõepoolest – mangroovide alune maapind oli üsna puhas nagu oleks üks piinlikult detailne aednik siit just rehaga üle käinud. Mõned üksikud lehed vaid olid näha.

Mangroovikrabi urg

Mangroovikrabid ronivad ka puu otsa ning on selle oskusega üks kahest krabiliigist, kes seda suudab. Puu otsa ronimise põhjus on äärmiselt lihtne – siis ei pea hinge kinni hoidma kui tõus tuleb. Tõusu eest põgenevad ka sealkandis elavad teod ning kuna nad on krabidest mõnevõrra aeglasemad, siis seavad teod end juba varakult minekule. Nende tigudega on tehtud ka hulgaliselt katseid, et teada saada, et millistest allikatest nad saavad teada, et tõus tuleb. Kõik elektroonsed vahendid on neilt ära korjatud, silmad kinni seotud ja kõrvad kinni topitud (piltlikult siis) – ikka teavad. Teod on viidud näiteks kaugele sisemaale, et neid segadusse ajada, kuid sellest pole abi olnud. Tigude vägi hakkab teed kõrgematesse sfääridesse otsima parasjagu enne seda kui rannikul hakkab tõus.

Jõehobude pod

Hibiskused, sipelgad ja teod on küll huvitavad, kuid vaatama sai tegelikult tuldud jõehobusid. Ning kui siinkandis tahad jõehobusid näha, siis sa neid ka näed. Päevasel ajal hulbivad nad peamiselt vees, nii et ainult pea on väljas, kuid õhtuti ronivad kaldale ja valmistuvad söömaajaks. Gruppe, kuhu nad õhtuhakul kogunevad, kutsutakse podideks e kogumiteks. Ning õhtuvalguses olid need podid fotograafide maiuspalad. Jõehobude vaatlemisel tulid välja ka väikese laeva eelised, saime parkida veeratsudele üsna lähedale (siiski mõistlikku distantsi hoides). Suured alused pidid eemalt vahtima, kuigi mulle tundus, et suurtel laevadel oli põhiaur kokteilidel ja söögil, mida seal pakuti. Muuhulgas nägi siis ka jõehobeseid :)

Muhe

Aga jah, need pekikerad on ikka äärmiselt vinged elukad ja samas on neid õnnistatud ka fotogeenilisusega. Hoolimata territoriaalsusest, ollakse podides pead ja jalad koos (sõna otseses mõttes), mis lisab veelgi põnevaid pildivõimalusi. See aga ei tähenda, et nad kõik oleks suured sõbrad ja käiksid puhkuste ajal koos kuurortides. Sotsiaalne side on ainult ema ja tütarde vahel (isegi pojad jäävad välja), muus osas väga läbimist ei ole. Seetõttu ongi sellised kogumid veidi kummalised – miks ometi? Targad jõehobu-uurijad ei ole sellele vastust seni leidnud ja ka loomad ise on selle koha pealt suu lukus hoidnud.

Ema pojaga

Söögiks kasutavad hobud taimi, väga palju taimi. Kõik ümberkaudsed rohualad on öösiti matsutamist täis ja iga isend pistab nahka 50-60 kilogrammi salatit. Aga kõik mis läheb sisse, tuleb osati ka välja – seetõttu loomad kostitavad St Lucia järve mitmete tonnide pabulatega, mis omakorda loob soodsad elutingimused kaladele ja krevettidele.

Hoia eemale!

Sööma minnakse praktiliselt alati sama teed pidi ning seetõttu on jõehobude elupaikade lähedal sisse tallatud konkreetsed rajad. Ehk siis nad ei ole eriti reisi- ja avastamisaltid – milleks rikkuda asja mis töötab. Kui on ikka teada, et ühest kindlast kohast süüa saab, siis tuleb seal käia.

Päeval, kui nad on vees, on põhitegevuseks puristamine ja magamine (vähemalt minu hinnangul). Puristatakse vee peal, magatakse enamasti vee all. Kuna jõehobu pole kala (loodetavasti ei tule see kellelegi üllatusena), siis peab ta käima õhku hingamas vähemalt iga 5 minuti tagant. Mis on aga põnev, on see, et see on automatiseeritud süsteem. Kui loom otsustab järvepõhjas pärastlõunal tukastada, siis see veepinnal käimine toimib iseenesest – jõehobu selleks üles ei ärka. Tõuseb pinnale, tõmbab kopsud õhku täis, vajub põhja, tõuseb pinnale… Äärmiselt mugavasti välja mõeldud minu arust.

Ujuma minek

Nagu olen korduvalt maininud, on jõehobud äärmiselt ettearvamatud ja territoriaalsed ning seetõttu inimesele ohtlikud. Territoriaalsus paistab välja ka omavahelistes suhetes – alfaisane ei soovi omalaadset näha 250 meetri raadiuses. Teised isased võivad olla, kuid nad peavad alluma just temale. Ning kui keegi selle reegli vastu eksib, siis läheb madinaks.

Hoia eemale 2!

Esmaseks hoiatuseks on suure suuga haigutus, mis paneb turistide kaamerad alati klõbisema (ehk siis see ei tähenda, et uni peale tikub – kõrvaltvaataja peaks just siis ärevaks muutuma). Kui sellele ei reageerita ja oht ei kao silmapiirilt, toimub rünnak. Teine oluline põhjus, miks kakeluseks võib minna, on see kui ema tunnetab ohtu oma järglaste suhtes.

Giidil oli üks jõehobu kihv paadis olemas. See kaalus mitu kilo ning oli 20-30 cm pikk. Kui on kuri karjas, siis ei pruugi aidata ka see, et paadis istud. Loom on inimese suhtes äärmiselt agressiivne ja ründab täie jõuga.

Uni tuleb...

Ning kui oled vees või jääd kusagil heinamaal hobukesele ette – no siis saad ehk kiirelt veel mõelda, et mis oli su elus kõige suurem kordaminek ja niiviisi joone alla tõmmata. Kusjuures loomade omavahelised võitlused lõpevad harva surmaga – ilmselt nad teavad, et jõehobu tasub karta ja ei lähe täie jõuga peale :)

Veel üks perepilt

Meie paati õnneks ei rünnatud ja nii sain oma pildistamishuvi kohe mõnuga rahuldatud. Tegelikult suure osa ajast lihtsalt jälgisin loomade tegemisi, ega’s kõike jõua ka üles pildistada. Vastupidisel arvamusel oli aga üks teine tuurist osavõtja – saksa soost härrasmees, kes vahetpidamata pildistas kõike ja kõiki. Loomad, linnud, taevas, vesi, kõrred, teised paadid, parvel pakutavad puuviljad ja nii edasi. Natuke veel ja seda pildiseeriat võiks käsitleda videona. Möönan, et olen ise ka fotohaige ning kohati võin teha ühest linnust seeriaid, mis ulatuvad kümnetesse ülesvõtetesse (seda selleks, et pärast kõige teravam ja parem välja valida). Linnud on väga liikuvad, fixobjektiiv ise äärmiselt tundlik ja seetõttu on targem karta kui kahetseda – kustutada jõuab pilte alati. Aga too härra hoidis päästikut all igal hetkel – tärrrrrrrrrrrrrrrrrrr….

Ometi oli tal väga korralik täiskaaderkaamera Nikon D800 ja väga normaalne ning „valge“ suumobjektiiv, mis võimaldaks maastiku ja jõehobupilte teha ka üksikkaadritena. Aga ei, muudkui täristas. Korra tegime juttu kah, kui oma fixobjektiivi välja võtsin, et üht kuningkalurit pildistada. Tema sõnul ei viitsi ta nüüd enam üldse fiksi kasutada, sest kaamera ja suumobjektiiv on lihtsalt nii head ning pärast kannatab kõvasti koppida kah (st objekti pildil suuremaks lõigata). Võrdlesime ka pilte – mehel oli üle valgustatud ja udune too pisike linnuke, minul aga tuli üsnagi rahuldav tulemus (mida näed siit). Oleks mul säärane pilt tulnud nagu tal, oleksin antud linnu pildistamise ebaõnnestunuks lugenud. Saksmanni silmad muidugi seda ei näinud ja kostis, et „ma ju ütlesin, et on sama hea kui fiksobjektiiv.“ Ega ikka ei olnud küll :) Aga niipalju siis fotograafide omavahelistest „haigutamistest“.

Päikeseloojang I

Kuna kruiisi nimi oli „Sunset cruise“ („Päikeseloojangu kruiis“), siis näidati loomulikult ka see ilusti ära ja siis kohe sadamasse tagasi. Tuuri alguses näidatud krokodillid ei olnud muide sentimeetritki liikunud.

Kui veoauto oli mu Maputalandi ees maha pannud, siis avastasin, et pimedus on küll täitnud St Lucia linnakese, kuid siiski mitte minu kõhtu. Parve peal pakuti küll puuvilju ja kakaod, kuid loodusvaatlus oli olnud nii intensiivne, et neid väga enam ei mäletanud. Jõehobuseid mäletasin, banaane mitte.

Päikeseloojang II

Tuletades meelde pererahva soovitust (ja jutustust), ma pimedas kesklinna jalutada ei soovinud. Kuigi oli mõnus ja soe ööhakk. Selle asemel panin Hyundaile hääled sisse ja sõitsin Wimpysse. Kõhutühjus oli sellises staadiumis, kus toidu saamise kiirus oli olulisem kui selle kvaliteet – sellest siis ka selle kiirtoidurestorani valik. Plaan oli hea, aga teostus vedas alt. Heaoluühiskond on vaikselt oma kombitsaid ka siia ajanud, mistõttu leidsin eest selle söögikoha suletud ukse (kell oli pool seitse õhtul).

Päikeseloojang III

Ega siis midagi muud üle jäänud – tuli minna tavalisse restorani. Ja kui juba siis juba, valituks osutus kõige rohkem promotod restoran nimega „Braza“. Mosambiigi-portugali köök oli selle koha tunnuseks ning saal oli rahvast täis. Selgus, et siit saab ka kaasa osta ning seda võimalust ka kohe kasutasin. Ei olnud sellist tunnet, et istuks siin viisakalt laua ääres. Pigem oli soov ööbimiskoha basseiniäärse veranda mugavatel toolide lösutada. Pikk päev ju selja taga. Võtsin liharulli terava kastmega ning 20 minutit hiljem see ka karbiga mulle kätte anti. Kusjuures silma jäi siin see, et teenindav personal oli lõbusam ja abivalmim kui mujal St Lucias. Eks seetõttu ja ilmselt ka tänu toitudele nad igalt poolt kiita ka said. Kuigi… ega see liharull nüüd ülemäära särav roog polnud. Oleks oodanud enamat, kalameeste klubi praad tegi igatahes sellele küll silmad ette. Aga kõhu sai täis ning see asjaolu tõi koheselt kaasa unise oleku. Ei hakanud ihule vastu põtkima ning peagi oli pea padjal.