16.09 - LAV - Pretoria

Lennuk Johannesburgi väljus terminaalist 3, värav B30. Kella üheks öösel olid kõik ostud tehtud ja käigud käidud, mistõttu ei jäänud muud üle kui kusagil istekoht leida ning ootama asuda. Värav avati kell 3:30, ehk siis kaks ja pool tundi tuli kuidagi surnuks lüüa, kuid nii et ei maga. Ega see väga kerge nüüd polnud, sest pikk päev oli selja taga. Lennujaamas oli päris suur hulk ka lamamistoole, kuid need olid kõik juba hõivatud. Nii jäi saagiks üsna tavalised istekohad, kus just üleliia mugavalt ennast tunda ei saanud.
Aega sai veedetud lugedes („Pöidlaküüdi reisijuht läbi galaktika“, 3. osa on vaimustavalt absurdne nagu tegelikult ka ülejäänud osad), muusikat kuulates ja inimesi jälgides. See viimane oli veel eriti põnev tegevus, sest Dubais on tõepoolest inimesi igast maailmanurgast Soomest Lõuna-Aafrikani ning Peruust Filipiinideni. Tõeline keelte, rasside, uskude, riietumisstiilide ja nahavärvide paabel. Lähis-ida valgetes halattides ja pikkade habemetega usumehed segamini USA-st pärit rokkarite ja beibedega. Osade puhul oli keeruline isegi päritolu aimata – vaatasid näkku justnagu eurooplane aga veidi teistmoodi riides, kuulasid juttu – ei sarnane ühegi keelega. See viimane tekitas veel eriti suurt hämmastust, sest tavaliselt ikka tunneb keele kõla järgi piirkonna ära.
Selline see turistiklassi meediasüsteem on
Imekombel lennukile minemist siiski maha ei maganud. Silmalaud olid küll rasked kuid tori hobuse kabjarauad, kuid need olid siiski lahti. Kui arvate, et pärast lennuki õhkutõusu lasti salongis tuled ära ja kõik jäid rõõmsalt tuttu, siis eksite. Loomulikult oli vaja ju veel süüa pakkuda kõigile – kell oli 5 hommikul, mistõttu tinglikult võis pakutavat nimetada hommikuooteks. Õnneks ei olnud tegemist mitmekäigulise söögikorraga vaid lihtsalt väikese snäkiga enne magamajäämist. Kui oleks aknakatte üles tõstnud, oleks näinud juba päikesetõusule viitavaid märke, kuid õnneks olid lennukikaaslased mõistlikud ning hoidsid aknad suletuna. Nii on lihtsam – tuli ette kujutada, et oli õhtu ning kohe on magamaminek. Ning tegelikult plaan ka õnnestus. Kui toit oli keres, siis sirutasin end nii välja kui sain (ruumi oli küll nõksa vähem kui kaheses istmereas) ning lasin silma looja.
Kuigi paaril korral tegin „öö“ jooksul ka silmad lahti tänu mõnele häälekamale kaasreisijale, kes pakutavast tasuta alkoholist viimast võttis, siis tegelikult sai magatud suurem osa 8 tundi vältavast lennust.
Üldine „marss-marss-üles-nüüd“ vihje lennusaatjatelt tuli ligikaudu paar tundi enne kohalejõudmist. Lennuki oli parajasti kusagil Malawi kohal. Äratus põhjuseks oli asjaolu, et valmistuti hommikusöögi serveerimiseks. Kohalik kellaaeg ketras üheksandat hommikutundi.
Hommikusöök oli väga rikkalik, minu jaoks isegi liiga rikkalik – omlett, saiakesed, soe croissant, kuivikud, juustud (3 sorti), puuviljasalat, kohv jne. Ime, et see kõik kandikule ära mahtus. Hommikusöök on küll päeva tähtsaim eine, kuid see oli ikka liiast. Jätsin vast poole järgi.
Lennuk samal ajal liugles Mosambiigist Zimbabwe kohale ning peagi oli ka LAV piir ületatud. All siis laius LAV-i põhjaosa, mida loodetavasti siis järgmise nädala või pooleteise jooksul ka autoga väisata saab. Peagi kõlas kõrvaklappidest ka kapteni hääl, mis teatas, et ta on alustanud maandumist Joburgi (Johannesburg tavakeeles) lennuväljale. Suure Boeing 777-300 maandumine oli õhkõrn - nagu udusulg oleks murule langenud. Eks on olnud ka teistsuguseid kogemusi ehk siis sõna otseses mõttes on lennuväljale maha prantsatatud.
Esimene käik kuhu lennukist välja minnes suundutud sai, oli WC. Kuigi selline käitumine on väga asjakohane keskmisele narkomuulale (mida ma ei olnud!) ning tubli piirivalveametnik oleks pidanud valvsaks muutuma, siis piiril läks tegelikult üsna kiirelt. Passikontrolör uuris passi, vaatas viisat, vaatas otsa, lõi lõpuks templi passi ja hüüatas (et mitte öelda karjatas): „Enjoy South Africa“. Kuigi ma ilmselgelt võpatasin, suutsin mokaotsast siiski poetada, et „I will“.
Kohvrid sai kohe kätte ning tollis põhjamaalast läbi ei otsitud. Enne Europcari rendiautole järele minemist sai veel läbi hüpatud Cell C nime kandva mobiilifirma esindusest. Olin kodus valmis vaadanud enda vajadusi arvestava kõnekaardi ning Cell C Supacharge 150 oli valikutest parim. Sellega sai hulga kõneaega ning mis veelgi olulisem – sellega oli kaasas 400MB mobiilset internetti. Etteruttavalt võin öelda, et antud mahuga sain peaaegu hakkama. Raha sai otsa paar päeva enne reisi lõppu, täpset põhjust ei tabanudki ära – suurim tõenäosus oli sellel variandil, et ajaline kasutuspiir tuli ette (andmemahtu oleks pidanud olema veel 100MB jagu ning telefoniga ma praktiliselt ei olnud helistanud).
Igatahes Cell C müügiboksis mulle soovitud toode ka müüdi (hind siis R150 e 11€, ka edaspidi tähendavad lühendid R ja ZAR Lõuna-Aafrika randi), kuigi asjaajamist oli päris palju. Lõuna-Aafrika Vabariigis kehtib alates 2009 seadus nimega RICA, mis sätestab, et kõik SIM-kaardi ostjad peavad ennast identifitseerima. Lihtsalt kioskist anonüümsena kõnekaardi ostmine on välistatud. Iseenesest on see loogiline käik võitluses kuritegevusega, sest anonüümsed kõnekaardid on probleem igal pool maailmas. Passist tehti koopia, paberile võeti allkiri ja antigi sim-kaart kätte. Teenindus, nagu muideks ka teenindaja nimi, oli Brilliant. :P
Lennujaamas sai täidetud ka oma rahakotid kohaliku sularahaga (1 rand = ca 7 eurosenti e 1 euro = 13,5 randi) ning siis suundusingi Europcari. Auto olin broneerinud internetis küll Alamo Rent-a-Cari kaudu (kuna see oli soodsaim variant), kuid Alamo esindajaks LAV-s on Europcar. Europcari esinduses polnud peale teenindajate kedagi.
Veidi broneerimise kadalipust kaht. Selleks, et autot broneerida, sai ära tehtud suur hulk uurimistööd, sest tegemist oli sisuliselt kogu reisi ühe kalleima üksikkuluga (isegi lennupileteid arvesse võttes). Vaatasin läbi Firsti, Europcari, Hertzi, Nationali, Tempesti, Thrifty, Avise, Budgeti, Sixti, Dollari, ValueRentali, Alamo, Aroundaboutcarsi ja Zebra kohalikud kodulehed. Võrdlesin neid rahvusvaheliste firmade Eesti esinduste kodulehtedelt saadavate pakkumistega ja testisin ka suurimate lennufirmade (kes Joburgi lendavad) lehti. Tekkis 3-4 soosikut. Siis tulid võrdlusesse sisse mitmed detailid – 4WD, võimaldatav kilomeetrite hulk, superkasko hind, piiriületuse hind, excessi suurus (st palju plekkima pead kui midagi juhtub) ning tasumistingimused. Nii jäigi lõpuks sõelale Alamo, kes pakkus 24-ks päevaks 4WD parketimaasturit (Hyundai Tuscon or similar) piiramatu hulga kilomeetrite, mõistliku superkasko hinna ja muude kulude, 0€ suuruse excessiga ning broneerimisel raha ei  tahetud. Ma tegelikult eeldasin, et tegelikult on see pakutav sõiduk siiski kaherattaveoline, aga kuna pakkumises oli selgelt sees 4WD, siis tegin broneeringu ära. Eeldasin seetõttu, et isegi sellised poolkõvad maasturid nagu Nissan X-Trail ja Toyota Fortuner olid ligikaudu poole kallimad kui mulle pakutud hind, Hiluxitest ja Double Cabidest rääkimata.
Tõelisi safariautosid pakkusid muide minu nimekirjas ära toodud 2 viimast ettevõtet, kus auto baasvarustusse kuulusid näiteks ka külmik, väliköök, telk, veekanistrid jne. Aga eeltöö lubas (ja hilisem kogemus kinnitas), et minu valitud teekonnal tegelikult polnud reaalset vajadust neliveo järele. Kui su huviks on loodusfotograafia (rõhuga lindudel ja loomadel), siis tegelikult selline autoga off-road või väga kehvadel teedel sõitmine ei anna palju juurde. Tegelikult need ei klapitu üldse. Kui sa oma suure maasturiga läbi mülgaste ja kõrge rohu tuled, siis kergema närviga isendid (nagu linnud ja väikesed loomad) teevad juba ammu enne sinu kohalejõudmist minekut. Hea linnu- ja loomapildi saamiseks oli LAV-s 2 varianti: varjes istuda ja oodata või siis ringi sõita ning reaktsiooni peale pildistada (st saad auto seisma, fotoka paika ja stabiliseeritud enne kui objekt minekut teeb). Loodusreservid LAV-s ja Svaasimaal võimaldavad nii üht kui teist (ainult omal käel matkamine on välistatud), kuid produktiivsem oli siiski ringisõitmine. Seega mida vaiksemalt sõita saad ning mida rohkem ringi vahtida suudad (nn „off-road“ teedel saab juht vaadata ainult teed), seda rohkem häid fotosid mälukaardile tekib. Off-road teed oleks lihtsalt lustimine autoga metsikus looduses, kus vahetevahel näed ka suuremaid loomi.
Pikka juttu kokku võttes võib öelda, et eeldasin, et rendiautoga mülgastesse ei roni, mistõttu polnuks see ka katastroof kui lubatud neliveo asemele tuleks tavaline esiveoga masin. Ning tegelikult peagi pärast broneeringu tegemist tuligi Alamost kiri, et neil on väga kahju, aga pakkumisega läks üks väike detail valesti. Et tegelikult on neil Joburgi lennujaamas saadaval selles masinaklassis ainult 2WD autod. Selle peale ma mängisin loomulikult tohutult solvunut ja pettunut ning nõudsin lepingu austamist ja tarbija petmise lõpetamist, kuid see kahjuks tulu ei toonud. Nad olid valmis broneeringu tühistama ja vabandama, kuid selle raha eest nad neliveolist autot ei pakkunud. Aga tühistada ma pakkumist ei soovinud, kuna tingimused olid selgelt paremad kui konkurentidel. Näiteks kui ma oleks võtnud otse Europcarist sama auto ja samade parameetritega kindlustuse, oleksin maksnud mitusada eurot rohkem.
Hoolimata soodsast hinnast, leidis Europcari teenindaja minu broneeringu üles. Küll tekkis seal segadus kindlustuse osas – Alamo tingimustes oli superkasko puhul excess null, kuid Europcar tahtis oma poliitika järgi lajatada. Lõpuks pidingi nõus olema sellega, et krediitkaardile pannakse parajalt matsakas broneering, aga lõpphind õnneks tuli veel odavam kui broneerimisel välja pakuti. Ei saanudki aru, et milles see kühvel oli – keskmine päevahind tuli uuel Hyundai iX35-l veidi alla 50€, mis oli ikka päris soodne.
Võtmed käes, sai garaažist oma massin üles otsitud. Ilus valge (nagu enamus LAV sõidukitest) auto, justkui oleks äsja salongist välja sõitnud. Minul läks vaimustus väga kiirelt üle, sest teadsin, et pean kohe rooli istuma. Rool, teatavasti, asub LAV autodel valel pool. Autoga sõidetakse samuti valel pool teed. Valel pool on ka käigukang, suunatuli, kojamehed, tahavaatepeegel. Väljas tervitas küll kuum suveilm, kuid mul hakkas ka ilma selleta higi jooksma. Nagu sellest kõigest veel vähe oli, siis pidin uuesti ka manuaalkäigukastiga sõitmise meelde tuletama (polnud mitu aastat ka seda praktiseerinud). Sisuliselt istus lennujaama parklas rooli inimene, kes hakkas kohe-kohe sõitma õppima. Aga parkimismaja ukse taga oli kohe kiirtee.
Ega’s midagi, ega seismisega asi paremaks lähe. Suveriided selga, mootor tööle, kojamehed sisse…kurat, suunatuli on VALEL POOL…kojamehed välja, suunatuli sisse ning saigi vaikselt liikuma hakatud. Esialgu oli auto juhtimine minimaalselt kahe inimese töö. Et saaks õigesse ritta keeratud, et saaks reas püsitud (vajas harjumist, et minust vasakule jäi veel meetrijagu autot), et kellelegi ette ei keeraks, et kiirus normi piires oleks jne.
Tegelikult see, et kohe kiirteele tuli minna, oli kokkuvõttes isegi hea. Johannesburgi lennujaamast Pretoriasse (kus oli broneeritud esimene öömaja) oli 40 kilomeetrit sõitu väga hea kvaliteediga neljarealisel (ühes suunas 4 rida) maanteel. See andis aega mõnevõrra autoga tutvuda ja valel pool sõitmisega harjuda, ehk sai rahulikult (100-120 km/h) otse sõita. Liiklus oli küll tihe, kuid väga sujuv. Kuna vahepeal oli vaja suunduda teistele kiirteeharudele, siis see võimaldas harjutada ka käiguvahetust. Selgus, et mitmeaastane paus manuaalkastiga autoga sõitmises tähendas sisuliselt seda, et polnud vahet kumma käega seda uuesti õppima hakata. Alguses oli harjumatu, kuid peagi oli asi nii kaugel, et tuli lausa meelde aeglustamisel ja kiirendamisel käiku vahetada. Esimene ja kolmas läksid veel pikalt segamini, kuid muidu harjus käigukangi kasutamine kiirelt käe sisse.
Seda esmast harjumisaega jagus pooleks tunniks – siis olin juba Pretorias ning tuli kiirteelt maha keerata. Ütleme nii, et närv oli ikka püsti ning kõik meeled maksimaalselt autojuhtimisega hõivatud. Sõitsin äärmiselt rahulikult, kuhugi tänavasse keerates (eriti parempööret tehes) tuletasin korduvalt meelde, et tuleb keerata võimalikult tagumisse ritta. Mõned korrad olin eksimas, kuid siis tuletati meelde või tuli meelde, et see on ju vastassuunavöönd. Edu pant oligi väga rahulik liiklemine kõige aeglasemas reas (õnneks olid enamus Pretoria linnatänavatest mitmerealised ja esmaspäeva keskpäeva liiklus hõre).
Goodey's Guesthouse
Esmane öömaja kaheks ööks – Goodey’s Guesthouse – asus Pretoria keskuse lähedal asuvas villade rajoonis. Üle tee asus näiteks Botswana saatkond ning sealsamas asus ka Poola saatkonnahoone. Ka see võõrastemaja oli tegelikult üks suur eravilla, kuhu olid ära mahutatud ligikaudu 10 tuba ning omanike eluruumid.
Mis rajooni osas kohe silma torkas oli see, et kuigi siin olid ümberringi suured villad ja tänavad paistsid rahulikud ning sisuliselt inimtühjad, siis kõiki valdusi ümbritsesid kõrged kivimüürid, mille peal jooksis reeglina ka okastraat. See iseloomustab tegelikult kogu LAV-i jõukamaid ja ka vähemjõukamaid äärelinnu. Kuritegevuse tase on kõrge ning seda silmas pidades on kodud justkui kindlused. Ka päevasel ajal on väravad lukus ning kuigi tegelikult ohtu otseselt igapäevaselt ei tunneta, siis riske ei võeta. Üldine olukord võib minna kiirelt väga karmiks, kui hakkad oma turvalisusse hooletult suhtuma. Lõhe vaeste ja rikaste vahel on suur ning LAV-s kahjuks üritavad seda vahet paljud vägivallaga tasandada. Riigis toimub pea 16tuh tahtlikku tapmist aastas, mida on 100 000 elaniku kohta nt kuus korda rohkem kui Eestis.
Aga see selleks. Turvalisuse asemel mõtlesin Goodey’se juurde jõudes rohkem sellele, et saaks auto korralikult ja õigele poole teed ära parkida. Sain hakkama ning peagi võttis rändurit vastu hr. Goodey lai naeratus. Olin oma broneeringu teinud agoda.com kaudu, mis tähendas seda, et pidin küll broneerides ette maksma, kuid selle eest sain väga hea hinna (R550 per öö). Selle raha eest eraldati vastvalminud tuba number 7, mis asus hoovimajakeses basseini kõrval. Või noh, peaaegu valminud tuba. Telekas ja digiboks ei suutnud veel omavahel suhelda ning köögis oli mikrolaineahi karbi sees. Kõik muu aga oli valmis ja lihtsalt suurepärane. Külaliste käsutusse anti sisuliselt väike korter, kus asus tuba ülisuure voodiga, täiskomplekteeritud köök (pottide ja pannidega), suur vannituba (kus olid nii duššikabiin kui vann) kui ka väliterrass laudade ja toolidega. Olin väga rahul, et olin valinud just selle külalistemaja enda baasiks Pretorias. Luksvärk väga soodsa hinna eest.
Kui nüüd oleks ilmselt väga loogiline see, et pärast pikka ja väsitavat reisi viskad pikali ja puhkad välja, siis tegelikult läks teisiti. Täiesti teadlikult. LAV-l ja Eestil on täpselt tunnine ajavahe, mistõttu keset päeva magama minemine oleks sisemise kella seierid ja sihverplaadi väga selgelt sodiks peksnud. Otsustasin venitada maksku mis maksab õhtuni välja.
Selge oli see, et niisama toas istumine oleks olnud liiga piinarikas. Seega tuli leida tegevus. Kuna vaatamisväärsustega tutvuma minemiseks jõudu nappis, siis otsustasin, et teeks midagi asjalikku. Selleks asjalikuks tegevuseks oli LAV Rahvusparkide (SANParks) peakontori külastus. Suure osa LAV-s (ja ka Svaasimaal) asuvate riiklike rahvusparkide külastamiseks on see organisatsioon välja mõelnud ühise külastuskaardi nimega Wild Card. Selle kaardi soetamisel on sissepääs enamustesse (mitte kõikidesse) rahvusparkidesse ja reservaatidesse tasuta. Muidu pead ostma iga päev eraldi sissepääsuloa, mis näiteks Krugeri rahvuspargis on R248 (18€) per inimene per päev. Kuigi see Wild Card on välismaalasele üsna krõbeda hinnaga (R2610 e 190€), siis tegelikult arvutasin, et see investeering tasub end ära. Antud kaart kehtiks kahele inimesele (on olemas ka ühe inimese pakett ja perepakett) ning sellega oleks kaks külastajat plussis juba siis kui oleks 5 päeva Krugeris ja siis veel kusagil. Kuna vähemalt 5 päeva plaanisin Krugeris kindlasti olla, siis seetõttu ka augustis kaardi ära tellisin. Lubati saata tähitud postiga koju. Ei saadetud. Ei tähitult ega ilma. Õnneks asub Sanparksi peakorter Pretorias, mistõttu sain nüü võimaluse õiendama minna. Tegelikult oli mul kaardi number olemas ja sellega oleksin saanud reservaatides opereerida, kuid mõtlesin, et kui juba raha makstud, siis võiks ikka kaardi ka taskusse saada.
Hyundainäss
Ehk siis tuli taas sukelduda liiklusesse. Esimesel ringteel hakkasin ilusti ja kenasti ringile minema, kahjuks aga vales suunas. Õnneks oli tegemist keset äärelinna vaikelu asuva ringristmikuga, mistõttu massilist ahelavariid minu hetkeline hooletus ei tekitanud.  Samas tõmbas väga erksaks ära. Linnaliiklus – tuleb vist ennast korrata – on Pretorias väga sujuv, mida kahjuks ei saanud öelda minu sõidumaneeride kohta. Käiguvahetus tekitas tõsiseid raskusi – esimene ja kolmas läksid sassi, paar korda üritasin teise käiguga koha pealt minna, mõned korrad suri auto ristmikul välja. Ning kui GPS juhatas esialgu ka valesse kohta (st koht oli praktiliselt õige aga sissepääs oli teisel pool mäge nii et ma vaatasin ainult kõrget aega enda ees), siis oli olukord üsna frustreeriv. Õnneks leidsin lõpuks ka õige koha üles ning kantoora oli veel lahti.
Õues oli muide tohutult palav. Päike küttis, taevas polnud ühtki pilve ja tuuleõhk ei liikunud. Termomeeter kontori ukse kõrval näitas 34 kraadi. Sama soe vastuvõtt ootas mind ka majas sees. Esialgu onu ei saanud aru, et miks ma siin olen (kaart pidi ju postiga tulema), kuid lõpuks adus muret ja läks uurima. 10 mintsa pärast tuli tagasi ja ütles, et kaardi eest on makstud ja see on olemas, kuid keegi ei ole seda lihtsalt posti pannud. Selle info peale hakkas kõrvallauas olev kunde naerma ja ütles: „This is Africa!“. Aga õnneks pakuti kohe välja ka lahendus – kui olen nõus 15-20 minutit ootama, siis saan kaardi tema käest kätte. See pidi asuma kusagil lähedal postihoones. Loomulikult oli selline aeg kohe võtta.
Need minutid sai õues veedetud, kuumust nautides ning ümbrust vaadates. Kuna Aafrika manner oli igatepidi uus, siis vahtisin suu ammuli nii puid, põõsaid kui linde. Eriti viimaseid J
Kaart tuli ja oli kenasti ümbrikus, Eesti aadress korrektselt peal. Põhimõtteliselt oli kõik ära tehtud, ainult see väike asi (ümbriku postitamine) oli tegemata. Wild Card taskus, sai otsustatud üle vaadata ka kohalik kaubandusvõrk. GPS abiga proovisin küll üht, küll teist kaubakeskust, kuid need kõik osutusid väikesteks „külapoodideks“. Kuna Pretorias elab inimesi pea 2 korda rohkem kui Tallinnas ja tegemist on ühega kolmest pealinnast, siis eeldasin, et siin on ikkagi ka mõni suurem kaubaparadiis olemas.
Kuna elektroonse seadeldisega hakkama ei saanud, siis pöördusin iidsemate meetodite poole. Läksin oma öömaja juurde tagasi ning küsisin omaniku käest, et kus ta poes käib. Selgus, et selleks paigaks oli keskus nimega Queen’s Corner. Alguses paistis, et lihtsalt selline keskmisest suurem maja, kuid tegelikult oli see selline pikk-pikk soolikas erinevate soppidega, kus oli tohutu hulk kaupluseid ja söögikohti. Kuninganna Nurga südameks oli Spari toidupood, kuhu esimesena ka sai suundtud.
Vahemärkusena mainin, et nüüd olin linnas edasi-tagasi sõitnud, parkinud autot sinna ja tänna ning masin oli endiselt terve, ilma ühegi kriimuta. Kedagi alla polnud ajanud, haigete sõidumaneeride pärast kinni poldud peetud. Muljetavaldav, kas pole?
Kui ostud tehtud sai mõeldud, et võtaks õhtuks tähistamiseks mõned kohalikud õlled, kuid võta näpust! Ei olnud poes õlut! Veini müüdi, kuid muud alkot mitte. Selgus, et alkoholi müüaksegi LAV-s spetsialiseeritud poodides, tavalisest supermarketist koos süldi ja seakoodiga viina osta ei saa. Eriti naljakas oli muidugi see, et veini ju siiski müüdi. Õlu teatavasti on tavaliselt veidi lahjem alkohol kui vein, aga no las olla. Eks igal riigil omad kiiksud. Ma arvan, et paljud väljamaalased olid mõned head aastad tagasi Eestisse tulles sama üllatunud kui nägid, et bensiinijaamast saab öösel alkot osta. Alkoholi liigtarbimist peetakse ka LAV-s probleemiks, mistõttu piiratakse selle kättesaadavust sedapsi.
Poes toidulettide vahel ringi käies tuli äkki meelde, et viimane eine oli olnud lennukis saadud hommikusöök. Ja sellest oli juba mõni aeg möödas. Nagu mainitud, oli kaubakeskuse küljes suur hulk erinevaid söögikohti. Kuna kere oli hele ja väga pikalt enam oodata ei täinud, siis sai mindud esimesse ettejuhtuvasse kiirsöögikohta, milleks juhtus olema brittide frantsiis nimega „Wimpy“. Teenindaja võttis lahkelt vastu, uuris, et kust tullakse (sest tajus inglise keeles naljakat aktsenti) ning lõpuks võttis ka tellimuse – toekas burger päris lihasteikidega. Hinnatase oli selles toidukohas sarnane sellega (võib-olla veidi soodsam), mida leiad ka Eesti kiirsöögirestoranidest.
Tulles tagasi nüüd Spari toidupoe juurde, siis tegelikult poes tundusid paljud kaubad isegi kallimad. Näiteks liha- ja vorstitooted ning juust olid üsna krõbeda hinnaga (kuigi LAV on ise suur loomakasvataja ja inimesed grillimishullud). See sai ka kinnitust järgnevatel nädalatel – toidupoes on kaup samaväärne või kallim kui Eestis, väljas söömine aga odavam kui meil. Vahe tuleb sisse ilmselt teeninduse hinnas, kuigi ametlik keskmine palk on seal Eestiga üsna sarnane. Samas keskmine ei näita LAV-s palju, sest lõhe vaeste ja rikaste vahel on mõõtmatult suurem kui meil. Sisse tuleb ilmselt ka rassidimensioon – tahetakse seda või ei, aga valge nahavärviga inimene on eelisseisus ja parematel töökohtadel. Valgenahalist teenindajat sa praktiliselt ei näe. Isegi Pretorias mitte, mis on suurima valgete osakaaluga linn tervel Aafrika kontinendil (natuke üle 50% valgeid).
Ma olen äärmiselt palju toonud võrdlusi Eestiga. Pretoria oligi selline paraja suurusega, suuresti madalate majadega, Euroopa linn. Kui tulikuum kliima välja arvata. Teed olid korralikud, linn oli üsna roheline (st palju erinevaid parke), autopark silma järgi hinnates üsna uus, kaubakeskused olid kaasaegsed, elu-olu selline rahulik ja väikekodanlik. Enamus kohtades sai kaardiga (tavalise Eesti deebetkaardiga) maksta ning linn oli pigem puhas. Oli loomulikult ka sellised Aafrikale omaseid nüansse – ühistransport väikebussidega; teatud rajoonid, kuhu turist ei peaks sattuma; tarastatud ja okastraadiga ümbritsetud majad jne. Ning näiteks asjaolu, et Pretoria polnudki enam Pretoria vaid hoopis Tshwane.
Nimede muutus läks hoogsalt lahti pärast seda kui toimus vabanemine. Riigis selgelt ülekaalus olev põliselanike populatsioon soovis oma kodulinna/kodutänava/kodukooli ja nii edasi muuta oma keelele ja kultuurile sobivamaks. Kohati tehti seda liiga hoogtööna ja kohalike valgete arvamus tundus ka tänasel päeval pigem ironiseeriv, kuid mäletades kõiki neid Lenini alleesid ja Oktoobri tänavaid, siis mõistsin põliselanikke väga hästi. See oli vajalik ja asjade loomulik käik. Kui ikka aastakümneid on afrikaani keelt rääkiv inimene sinuga käitunud kui orjaga, siis sa ei taha selle keele ja kultuuriga end enam siduda. Nii sai Natali provintsist KwaZulu Natali provints, Stangeri linnast KwaDukuza, Transvaali provintsist Limpopo provints, Duiwelskloofist Modjadjiskloof, Potgietersrusist Mokopane, Pietersburgist Polokwane, Witbankist eMalahleni, Hectorspruitist Emjejane ja nii edasi. Ning Pretoriast on peaaegu saanud Tshwane. Peaaegu seetõttu, et Pretoria nimi on veel kasutusel kui ühe Tshwane munitsipaalpiirkonna osa nimi ning ka valged elanikud kutsuvad linna endiselt Pretoriaks.
See ümbernimetamine on tekitanud ka palju segadust, sest väga palju on juhtumeid, kus mõne aasta jooksul nimetatakse mõnda linna ümber mitu korda, tänavanimedest rääkimata. Üks „hea“ näide toodi Durbani kohta, kus on domineeriv hindu kogukond ja hoogtööna nimetati üks suur tänav ümber Mahatma Gandhi auks (Gandhil on väga tugev seos LAV-ga). Õnnetuseks väga palju taustatööd ei tehtud ning niiviisi selgus, et sellel tänaval asus muuhulgas väga palju punaste laternatega asutusi. See põhjustas kohaliku kogukonna seas peaaegu tänavarahutused… Ja tänu sellistele juhtumistele on praktiliselt võimatu saada linnakaarti, kus kõik tänavanimetused oleksid õiged. Isegi kohalikud on mõnikord hädas, aga eks see ükskord paika loksub.
Aitab küll heietamisest – Wimpys sai kiirelt eine ära lõpetatud ja ööbimiskohta tagasi kobitud. Paar tundi oli vaja veel vastu pidada. Kell oli saanud kuus ja see tähendas seda, et läks ka pimedaks. Tegin ära plaanid homseks, asjad said samuti ümber pakitud ning püüdsin veel Skype kaudu kodumaaga kontakti saada. Lisaks veel hügieeniprotseduurid ja märkamatult oligi saanud kell 8 õhtul. Nüüd küll aitas, uni tuli momentaalselt

No comments: