10.10 - AÜE, Rootsi - Dubai, Stockholm

Pärast südaööd oli seis juba selline, et silmad jälgisid küll ekraani, kuid info sellel toimuvast ajukäärude vahele enam jõuda ei tahtnud. Lihtsalt vaatasin pilti ja ühel hetkel avastasin enda mõttelt, et oot-oot, mis nüüd viimase 10 minuti jooksul toimus? Kes see tegelane on? See viitas, et aeg oleks ehk proovida veidi magada. Kuigi jalad sain välja sirutada (väga haruldane juhus minu jaoks lennukis), väsimus oli peal ning isegi pead sain toetada, siis und ei tulnud sellegipoolest. Oli selline une ja ärkveloleku vahepealne seisund. Ühtpidi olid silmad kinni ja mõte läks vahepeal uitama, kuid teistpidi kõrvad kogu aeg vahendasid lennukis toimuvat – kes läks mööda, kes köhatas, kes rääkis korra kõvema häälega.

Kui tuled põlema pandi ning valmistuti hommikusööki serveerima, avastasin, et olime ootamatult jõudnud Aafrika sarve kohale. Järelikult vahepeal aju ikkagi korraks tõmbas pistiku stepslist välja, sest oma arust ma mitut tundi nüüd küll poolunes ei vähernud. Väsimus samas oli endiselt väga suur ja tunne oli selline, et ammu polnud magada saanud. Seega see „statistiline magamine“ kokkuvõttes mind siiski väga palju ei aidanud.

Dubai "vana" lennujaam

Hommikusöök oli asjalik ning enne kui sain hakata rahulikult hommikuuinakut tegema, puudutasid raudlinnu rattad juba maad. Kell oli 5 hommikul. Stockholmi lennu väljumiseni oli aega kaks tundi, ehk siis aega molutamiseks praktiliselt polnud. Esimene eesmärk oli jõuda terminalisektsiooni A ja B, sinna viis ilma juhita rong ja aeglaselt toimuva mõttetegevuse kiuste, sain selle sõiduga kenasti hakkama.

Dubai kesklinn

Kuna Dubai on lennujaam, mis kunagi vist oma uksi ei sulge (st kogu aeg lennud tulevad ja lahkuvad), siis otsustasin Aafrikasse minnes, et araabiapärast kraami ostan tagasi tulles. Nüüd olid siis need hetked käes. Ajasin kotti erinevaid datlimaiuseid, pähklikäkke ning halvaajurakaid. Kui lõpuks lõõtsutades Stockholmi lennu väravasse jõudsin, oli lennukisse pääsemiseni jäänud 10 minutit. Suurepärane! Kogu see tagasisõidu logistika oli siiani toiminud veatult. Ei mingeid ootamisi ja passimisi, kõik käis libedalt.

Ikka, ikka Euroopa poole...

Stockholmi suunduv lennuk oli pooltühi ja selle üle oli mul veidi kurb meel. Mitte sellepärast, et oleks tahtnud lennukitäie inimestega sõprussidemeid luua vaid sellepärast, et pooltühi lennuk toodab lennufirmale suure tõenäosusega miinust ja seda küll ei tahaks, et Stockholmi liin ära kaoks. Läbi Rootsi pealinna ja Araabia poolsaare minek, on tänasel päeval selgelt parim ja odavaim viis lennata lõuna ja ida suunas. Vaid Finnair oma otselendudega suudab pakkuda konkurentsi, kuid neid otselende on vaid loetud hulk.

Ei ole just palju päevi kui hommikusööki sööd kaks korda, kuid täna just selline juhus oli. Lennukõrguse saavutamise hetkel näitas kohalik kellaaeg ju alles kaheksandat hommikutundi, mistõttu oli üsna loomulik, et taaskord kohvi ja kerget einet pakuti. No kui antakse, tuleb vastu võtta ja ära süüa. Eriti kui see teine hommikusöök oli samuti päris maitsev (mitte küll nii hea kui esimene), aga täiesti erinev sellest, mida mõned tunnid tagasi sõin. Teisel katsel õnnestus ka hommikuuinaku tegemine. Niipea kui lõuad oma tegevuse lõpetasid, suikusin unne. Teadlikku maailma naasin alles siis kui taaskord söögivagunit lennuki esiosas poole lohistati. Seekord oli käes lõunasöögi kord.

Kahjuks seekord ei saa ülivõrretes kiitust jagada, kuna see pearoog, mida soovisin, oli käru minuni jõudmise ajaks juba otsas. Huvitav küll, lennuk pooltühi, aga ikkagi sai söök otsa (teisalt – ilmselt võeti sööki kaasa just parasjagu). Kes on lennanud, see teab küll, et mis söögi sa siis saad kui veiseliha hautis otsas on. Loomulikult kana! See kurikuulus lennukisöök - kana riisiga - oli täpselt nii nilbe kui ma mäletasin. Ei suutnud ka Emiratesi-sugune lennufirma sellest kõntsroast midagi imelist välja võluda. Selle reisi nelja lennu selgelt kõige viletsam söögikord.

Pärast einet, oli Stockholmi jõudmiseni jäänud parasjagu niipalju aega, et jõudsin ära vaadata ühe filmi. „Siberian Education“ John Malkovichiga peaosas oli üks õite kummaline linateos. Kui film läbi sai, siis ma isegi ei osanud kohe mõelda, et kas see nüüd meeldis mulle või mitte. Aga ei jäetud mulle ka aega selle üle pikemaks juurdlemiseks, sest lennukiaknast paistsid juba põhjamaiselt raagus puud ning üleüldine hallus – kodutunne tuli paugust peale. Kuigi see oli alles Rootsi. Samas kui sa oled lennanud 11 400 kilomeetrit (6400+5000), siis ca 300 km kaugusel kodust olemine on selline ümardusviga.

Pagasilindi juures seisin kaua, ootusärev nägu peos. Silmanurgast samas kogu aeg nägin, et rõõmsate nägudega inimesed muudkui lahkusid, aga mina ikka seisin. Lõpuks lahkus mu näost ka ootus ning alles jäi ainult ärevus. Aga siiski! Tulid! Ühes tükis ja kiletatud! Huuuuhhh… Kaks tundi ümberistumist Dubai ülisuures lennujaamas on selline piiripealne aeg – ei oleks imestanud, kui kohvrid poleks jõudnud. Aga tublid on nad seal Ühendemiraatides ja veelkord kiidan seda lennufirmat, nende teenindust ja hinnapoliitikat.

Enne kui sain eluga edasi minna, kiskusin kohvritelt kile ümbert ära ja otsisin talvevammused välja. Teisel pool seina ootas ju 11-kraadine põhjamaa sügis. Kuna aega oli (lennuk maandus keskpäeval), siis seekord ei pidanud takso peale raha kulutama. Flygbussarna viis kenasti Stockholmi peavaksalisse ning sealt pidi minema transferbuss sadamasse. Tallinki leti taga seisnud tibi kahjuks mulle seda bussipiletit millegipärast müüa ei soovinud. Ei saanudki aru miks, tibi vaid kehitas õlgu ja ütles, et ei tea rohkem kui et buss läheb väljast, bussipeatusest. Ära sa märgi…

Kuna pilet tuli osta bussist, siis tähendas selline Tallinki teenindamatus ka seda, et pidi sularaha välja võtma. Lonkisin bussipeatusse ning konsulteerides seina peal oleva ajagraafikuga, sain teada, et buss tuleb 15 minuti pärast. No pole hullu. 15 minuti pärast ei olnud bussist kippu ega kõppu. Kuna ma seal närviliselt kella vaatasin, aktiviseerus järsku kõrval pingi peal istunud mees ja ütles sulaselges eesti keeles, et see seal seina peal on vana graafik. Buss pidi tulema poole tunni pärast. Tõepoolest – pisikses kirjas oli ära märgitud, et see graafik kehtib 2012 suve lõpuni… Väga mõistlik on selliseid tabeleid üleval hoida! No aga mis sa ikka teed – tuli veel pool tundi oodata. Jahedas ja vihmases Stockholmi sügisilmas. No igatahes sai selle ebameeldiva Aafrika sooja kiirelt kerest välja.

Sadamas selgus, et ükski maapealse teeninduse arvuti ei töötanud. Seetõttu ei saanud check-ini teha ja seetõttu ei saanud ka laeva minna. Jälle tuli istuda ja oodata. Tallink muudkui sai sellel päeval „punkte“ minu käest. Kui ma ennist just kilkasin, et kui hästi see kojusõidu logistika sujub, siis pärast seda kiitust läkski kõik pekki.

Arvutid saadi lõpuks ikkagi tööle, kuid… siis millegipärast tuli tabloole kiri, et laevale saab alles 15 minuti pärast. Vot see oli nüüd viimane piisk. Raisk, ei taha enam istuda puupingil ja tülpinult ringi vahtida. Need veerand tundi olid ikka üleloomulikult pikad. Tuletan meelde, et kodutee algas Johhannesburgist ligikaudu ööpäev tagasi (mõni tund siia-sinna) ning korralikult magada polnud väga saanud. Seetõttu ei maksa imestada, et tollel oktoobrikuu päeval olin mina esimene inimene, kes laeva jõudis. Siis kohe kajutisse, väike kehakinnitus vaksalist ostetud võileibadega ning laeva väljumise hetkeks olin juba ammu unenägude maal.