08.10 - LAV - Johannesburg, SoWeTo

Äratus oli 7.30 ning 50 minutit hiljem alla hotelli vastuvõttu jõudes, autojuht Jimmy Malolwane juba ootas. Kui ma algul arvasin, et tegemist on väikese tuurigrupiga, kuhu minu hiline broneering veel sisse suruti, siis ootamatult selgus, et tegemist on privaattuuriga. Oligi ainult Jimmy oma Mercedesega ning lisaks autojuhi ametile oli tema täna ka giid, turvamees ja niisama lõuapoolik. Rääkida talle meeldis, see sai kohe selgeks.

Näiteks tervitas ta mind autos kõigis üheksas ametlikus riigikeeles. Jimmy ise oli rahvuselt tsonga, kuid rääkis vabalt kuute keelt. Vähemalt nii ta ütles. Õnneks kuulus nende keelte hulka ka inglise keel ja seda võin kinnitada, et ingliis oli tal korralikult suus. Tervitusi teadis ta veel ka saksa, portugali, prantsuse ja vene keeles ning loodetavasti jäi „Tere“ ka talle samahästi meelde kui „Bonjour!“

Alguses ta kohe uuris, et palju ma üldse Johannesburgi näinud olen. Kuna minu siiatine kokkupuude piirdus ainult lennujaama ning eile nähtuga, siis ta ütles, et teeb väikese linnatuuri kah. Kõige lähemal asus linnaosa nimega Houghton. See oli tõeliselt võimsate eramajade… ei, ei villade… ei, oot.. paleede (vot just!) rajoon. Tiskre, Merirahu, Andrekse ja muud Eesti „eliitrajoonid“ on Houghtoni kõrval ikka parajad pilpakülad. Krundid olid siin tohutud, maj… paleed veel suuremad, lisaks aiad, basseinid, kõrvalhooned ja mida kõike veel. Vot ei teagi, et mida kõike veel, sest majasid ümbritsesid suured ja kõrged müürid – nägi vaid niipalju kui väravatrellide vahelt paistis. Tavajuhtudel käib selliste valduste juurde ka parajalt suur teenijaskond, mis koosneb rohkem kui kümnest inimesest (teenijad, majapidajad, kokad, aednikud jne).

Vaade Houghtoni suunas

Jah, siin elab Johannesburgi koorekiht. Muuhulgas elas seal Nelson Mandela, kelle maja juurest ka mööda sõitsime. Jimmy teadis rääkida, et paar nädalat tagasi oli ümbruskond kihanud erinevate uudisekanalite autodest, sest Mandela tervis oli järsult halvenenud. Ajakirjanik-raipekullide unistus aga ei täitunud ning endine riigijuht ei pannud veel kõrvu pea alla ning ühel hetkel tervislik seisund stabiliseerus. Selle peale uudisväärtus kadus ning kaarnad lahkusid. Täna oli tema kaheksa toaga suure villa ees vaid üksik politseisõiduk korda valvamas, see aga tähendas, et peremees oli kodus. Nelson Mandela suri 3 päeva vähem kui 2 kuu pärast, 95 aasta vanuselt.

Edasi läks sõit kesklinna ehk downtowni suunas. See on siis see paik, mille kohta igal pool kirjutatakse, et „ära sinna pimedas mitte mingil juhul mine ning valges vaid äärmise vajaduse korral“. Jällegi – autoaknast vaadates paistis kesklinn täiesti tavalise suurlinna keskusena. Kohati veidi räämas, teisalt jälle võimsad kõrghooned. Ainus, mis oli muutunud, oli rahvastiku mitmekesisus. Kesklinnas jäid silma ainult mustanahalised. Giid mainis, et valged hakkavad vaikselt siia tagasi tulema, kuid see protsess võtab aega. Linn suunab selle piirkonna taaselustamiseks väga palju vahendeid. Kuritegevusega võitlemises on tehtud edusamme – kesklinn on üle laotatud kaameratega, üsna tihti nägi politseinikke ja turvatöötajaid ning see on ka probleeme vähendanud. Ressursse suunatakse ka taristu parandamisse – tänavate korrashoid, bussiliinid, investeeringud majade kordategemiseks, äride toetamine ja nii edasi. Loodetavasti see toob ühel päeval edu, kuid see eeldab ka inimeste mõttemaailma muutust. Mõrvapealinna mainest lahtisaamiseks ei piisa uutest triipudest asfaldil, midagi peab kardinaalselt muutuma.

Sellised sildid siis...

Esimene peatus oli ühe väikese poekese ees, millele oli alles jäetud silt vanade aegade „mälestuseks“. Tegemist oli poega, mis oli mõeldud „mitte-valgetele“. Tavaliselt näed selliseid asju mingites vanades filmides, kuid siin oli see igapäevaelu olnud ka siis kui mina olid juba maamunal olemas. Ei kujuta sellist asja ette, rassism on mulle võõras.

Tolle kaupluse kõrval oli veel üks huvitav äri – sangoma (ehk siis nõia) kauplus. Täiesti ehe ja stereotüüpne pood. Kui te nüüd oma mõtetes kujutate ette üht nõia poolt peetavat kauplust, siis te kujutate ette seda poodi. See oli hämar, laes rippusid erinevad ravimtaimed ja kurat-teab-mis-asjad, lettidel olid purgid erinevate pulbrite ja määretega, klaaspurkides olid vedelikes mingite loomad mingid osised ja nii edasi. Müüjaks oli salkus, takuste juustega vanamoor, kes inglise keelt ei mõistnud ja tundus antud momendil olevat ühes teises dimensioonis. Kui ta oleks sealt leti tagant välja tulnud ja nurgast luua võtnud ning sellega minema lennanud, siis ausalt öeldes oleks see tollel momendil tundunud äärmiselt loogilise ja loomuliku tegevusena.

Vaade Joburgi lääneosale

Järgmine peatus oli „Roof of Africa“ ehk „Aafrika katus“. Ametlik nimi oli sellel küll Carlton Centre, kuid kuna tegemist on viimased 40 aastat Aafrika mandri kõrgeima hoonega, siis Aafrika katusena teda ka tuntakse. Olin üllatunud, et Jimmy mind siia tõi ja veel rohkem olin üllatunud siis, kuid ta ka piletiraha ise ära maksis. Tundus, et olin saanud kogemata või meelega veidi rohkem kui ma ootasin. Ise ju teadsin, et lähen ainult Sowetot vaatama (ma tol hetkel juba kartsin, et äkki sinna ei jõuagi).

Johannesburg City

Pileti eest lubati pilvelõhkuja kõrgeimale e siis 50.-le korrusele. Ning üllatuslikult polnud seal praktiliselt ühtegi teist turisti. Ega see maailma mastaabis nüüd teab mis kõrge hoone polnud – Tallinna teletorn on ligikaudu 100 meetrit kõrgem. Samas vaateplatvormide kõrguse osas võidab Carltoni keskus ca 50 meetriga. Ning vaated, mis sealt avanesid, olid tõepoolest vägevad. Johannesburgi city oli kui peo peal.  Lisaks kesklinna kõrgematele ja madalamatele hoonetele, nägi ka linna lähedal paiknevaid kaevandusi ning 2010 FIFA jalka MM-i peastaadioni. Oli näha, et ehitustegevus on kesklinnas üsna vilgas, kraanasid paistis nii siin kui seal. Samas olevat 2008 maailma tabanud majanduskriis ka siin kõvasti arendajate hoogu maha tõmmanud.

Linna jagus igas suunas

Huvitav info oli see, et ühel hetkel oli see pilvelõhkuja olnud praktiliselt tühi. See oli ajal, mil kesklinn oligi peaaegu et sõjatsoon. Tapmisi juhtus pea igal päeval ning ausal inimesel linna südamesse asja polnud. Täna on üle 90% kontoritest taas välja renditud ja esimestel korrustel on suur kaubakeskus, väidetavalt plaanitakse selle hoone laiendusena rajada ka hotell. Ehk siis tõepoolest linn vaikselt-vaikselt püüab jalule tõusta.

Oli päris ikka kõrge maja

Aga tuli edasi minna. Sõidu ajal läks jutt spordile ja jalgpallile (Jimmy lemmikmeeskond oli muide Kaiser Chiefs, kelle kodustaadioniks oli just see FIFA peastaadion) ning üllatuslikult leidsin end ühel hetkel sellesama eelmainitud staadioni tühjast parklast. Lahe – „Soccer City" nimeline staadion otse minu nina all! Kätte paistis ka varustaadion „Orlando Stadium", mis asus päris Sowetos sees ning kus muuhulgas toimus ka MM-i avakontsert, kus jämmisid nii Shakira, Alicia Keys kui ka Black Eyed Peas.

Ma ei tea kas see peatus oli tal algselt reisikavas sees või lisas ta selle sinna meie jutu peale, kuid igatahes väga lahe, et mul oli võimalus seda staadionit näha. Jalka MM ja EM ning olümpiamängud on ainsad üritused, mis panevad mind televiisorist sporti vaatama. Muul ajal ei viitsiks tappes ka jalgpalli või suusatamist passida – isegi kui reklaamitakse välja mingi „põnevusmäng" ja palutakse Eesti tiimile kaasa elada. No ei huvita absoluutselt. Aga kui saabuvad eelmainitud võistlused, siis seda enam lähen ma teemasse sisse ning kuna 2010 MM oli veel hoomatavalt lähedal, siis oli päris lahe viibida paigas, kus mõned aastad tagasi see suur möll toimus ja Hispaania maailmavalitsejaks krooniti.

Kui mitmetes maades jäävad suursündmuseks rajatud staadionid vaikselt rohtuma ja lagunema, siis „Soccer Citys" elu keeb. Lisaks sellele, et ta on Kaiser Chiefsi kodustaadion, peetakse seda ka kogu LAV jalgpallikoondise peastaadioniks. Peale selle on siin peetud (ja peetakse ka edaspidi) väga olulisi ragbimatše ning suuri kontserte. Staadioni külastajate rekord – 94713 inimest – on LAV-Uus Meremaa ragbimatši käes, U2 kontsert kaotas mõnesaja inimesega.

Kohal

Siit edasi aga algaski juba kurikuulus SoWeTo linnaosa. Esmalt ajaloominutid...

SoWeTo e South-Western Township e Edelalinn on asum kohe Johannesburgi külje all ning täna kuulub ka ta selle metropoli koosseisu. Tegemist on vist ühe maailma kuulsaima getoga, millest on loodud hulgaliselt laule (isegi selline minevikustaar nagu Dr.Alban laulis kunagi Sowetost), tehtud filme, kirjutatud raamatuid ja nii edasi. Kuulsaks sai ta oma suuruse ja apartheiderežiimi jõhkrutsemise toel.

Alguse sai kõik sellest, et Johannesburgi ümbruses olid suured kullakaevandused, mis vajasid tohutult tööjõudu juba 19. sajandi lõpul. Juba siis majutati musta rassi kuuluvad inimesed (sest ega valge ju kaevanduses ei töötanud) eraldi linnakutesse, et need kodanlikku elu nautivatele valgetele ette ei jääks. See oleks ju kohutav, kui lähed näiteks pühapäeval naise ja lastega parki ning sulle tuleb vastu neeger. Aafrikas! Tule taevas appi! Terve nädalavahetus rikutud… Umbes selline võis olla tollaste inimeste mõttemaailm.

20. sajandi algul aga britid vaatasid, et need linnakud on ikka Johannesburgile endiselt liiga lähedal ja mustadele lõuna-aafrikastele ja hindudele loodi niinimetatud evakuatsioonilaager Klipspruiti veepuhastusjaama vahetusse lähedusse. Kuna rahvast tuli suurlinna muudkui juurde (nt Johannesburgi teenindav personal), siis asumeid laiendati – 1934 loodi Pimville linnak ja 1935 Orlando linnak  (mõlemad on täna Soweto osad). Tööstusrevolutsioon maailmasõdade vahel ning mustade inimeste maatameesteks kuulutamine, kasvatas linnakute elanikkonda plahvatuslikult. Oli tohutu hulk töötuid inimesi, kes lootis vähemalt suurlinnas mingitki tööd leida ja seetõttu koliti ka illegaalsetesse getodesse praeguse Soweto koha peal.

Tikutopsimajad

Aastal 1948 tulid aga rassistid võimule ning siis viidi kõik mustanahalised jõuga Johannesburgi territooriumilt (paar äärelinnaosa oli tekkinud) Edelalinnakutesse ära. Viiekümnendate keskel, kui tekkinud oli selline suurlinna suurune geto, hakati lõpuks tegelema ka linnaplaneerimisega. Ning seda just hõimude lõikes – iga hõim sai oma linnaosa. Nii püüti vältida ühtse musta rassi (või ühtse jõu) tekkimist, kuna tavaolukorras ei olnud hõimude läbisaamine just väga hea.

Maailm sai Sowetost teadlikuks 16. juunil 1976, mil algas suur Soweto Ülestõus, mille peamiseks motivaatoriks oli valitsuse poliitika asendada koolides inglise õppekeel afrikaani keelega. Õppimine enda orjastajate ja suurimate rõhujate keeles, sai viimaseks piisaks, seda ei suudetud enam vaikides taluda. Eks siin on näha ka võrdlusmomenti Eestiga, jõuline venestamine 1980.-tel tekitas tegelikult tugeva rahvusluse tõusu.

Igatahes algas kõik rahumeelselt – üliõpilaste marsiga ühe kooli juurest Orlando staadioni suunas. Politseinikel aga kahjuks ütles närv üles ja nad avasid rahumeelsete protestijate suunas tule. Ühena esimestest hukkus 13-aastane mustanahaline poiss nimega Hector Pieterson, kokku sai surma 23 inimest. Hectori nime kannab tänapäeval ka muuseum, mis Soweto ajalugu ja seda mässu kujutab.

See vägivald aga oli sütikuks sündmuste eskaleerumisel. Ühest küljest sattus LAV maailma riikide poolt majanduslikku ja kultuurilisse isolatsiooni. Apartheide tegevus mõisteti üheselt hukka ning paljud riigid katkestasid suhted selle maaga. LAV muutus ajapikku paariariigiks. Teisalt aga nägid mustad, et rahumeelselt ei saavutata midagi ning üle maa levis vägivaldsete protestide ning üleüldise vägivalla laine.

Sowetos endas aga arenes jõudsalt vastupanuliikumine. Boikoteeriti enamusi valitsuse poolt välja käidud ideid. Loodi komiteesid ja ühiskondlikke organisatsioone, avaldati oma ajalehte. Kuna avalikud koosolekud olid keelatud, siis teatud üritusi korraldati kirikutes.

Soweto on vist ka ainuke paik maailmas, kus ühel tänaval (praktiliselt vastasmajades) elasid mõnda aega 2 Nobeli rahupreemia laureaati – peapiiskop Desmond Tutu ja Nelson Mandela. Tutu tõus poliitilisel maastikul algas just selle Soweto mässuga. Pärast seda ülestõusu rändas ta maailmas ringi ja palus riikidelt, et nad oma investeeringud LAV-st välja tõmbaksid. Ta teadis, et see lööb kõige valusamalt just vaesemat kihti, kuid selline majanduslik mõjutamine oli antud ajal vajalik. Ning maailma liidrid kuulasid teda ja kokkuvõttes viis see tegevus apartheide režiimi kokkuvarisemiseni.

Täna elab Sowetos üle 1,3 miljoni elaniku, kellest pea 98,5% on mustanahalised (peamiselt suulud ja xhosad) ning 1% värvilised (peamiselt hindud). Kunagisest getost on vaikselt-vaikselt saamas Johannesburgi eeslinn, kuna valitsus on suunanud ja suunab ka tulevikus sinna üsna palju raha. Elutingimusi parandatakse, luuakse parke, istutakse puid, ehitatakse teid, kaubakeskusi, koole ja muud sarnast taristu. Sellegipoolest öeldakse, et valgel inimesel ei tasu sinna üksi hulkuma minna. On piirkondi, mis on täiesti turvalised, kuid Soweto tänavaterägastik on külalisele täiesti hoomamatu (ega selget kaarti polegi olemas) ning ilma kohaliku giidita, on väga kerge ära eksida ning sattuda valel ajal valesse kohta. Lausa eluohtlikuks aga peetakse endiselt seda kui valge inimene pimedas Sowetosse hulkuma läheb (sh autoga sõitma). Hoolimata täiesti normaalsest linnamelust päeval, on vägivaldne kuritegevus LAV suurlinnades endiselt äärmiselt aktuaalne teema. Seda ei tohi hetkekski ära unustada.

Suured ühiselamud

Seal ringi sõites oli ka seda näha, et endise geto teatud piirkonnad olid muutunud sellisteks keskklassi äärelinnadeks. Majad olid uhked ja ümbrus hoolitsetud. Teisalt koosnes rõhuv osa elamispinnast siiski niinimetatud tikutopsimajadest. Pisikestest kahetoalistest majadest või siis neljatoalistest kaheperemajadest, mis ehitati kunagi valitsuse poolt mustanahalistele töölistele. Kuid ka neid arendatakse, laiendatakse. Lisaks sellele on Sowetos veel hulga hostel-tüüpi maju, mis varasemalt olid mõeldud ainult meestöölistele, kuid nüüd neid ehitatakse ringi peredele. Juurde tekib ka ebaseaduslikke pilpakülasid, kuhu kolivad siis inimesed maakohtadest või illegaalsed immigrandid naabermaadest (peamiselt Zimbabwest). Neid üritatakse küll ära kaotada, kuid kui ühes kohas hütid maha lõhud, ilmuvad nad varsti uuesti teise kohta.

Soweto on lisaks kõigele ka omanäolise subkultuuri allikas – Kwaito ja Kasi Rap nimelised hiphopistiilid on pärit just siit. Need stiilid on segu housest, ameerika hip-hopist ja traditsioonilisest Aafrika muusikast.

Soweto jõukam piirkond

Vot nii. See piirkond, kus me esiti sõitsime, oligi selline keskklassi asurkond – väikesed, kuid kenad majad, hoolitsetud aiad ning rahulikud tänavad. Huvitav oli see, et majad ei olnud varjunud suurte raudlattidest tarade taha vaid olid täiesti avatud tänavale. Eelarvamuste ja –teadmisteta siin ringi sõites, oleks võinud vabalt mõelda seda, et kõige ohtlikum asi, mis siin üldse juhtuda võiks, on see, et näiteks murusprinkler ei lähe õigel hetkel tööle või et postiljon hilineb pool tundi. Tegelikult loomulikult kõik nii rõõsa polnud, kuid see keskklassi Soweto jättis igatahes väga hea mulje.

Edasi sõites keskkond juba muutus. Eripalgeliste keskklassi majade asemel võtsid võimust eripalgelised tikutopsid. See tikutopside eripalgelisus oli muide viimase 10-15 aasta tegevuse tulemus, varasemalt olid kõik majad täpselt ühtemoodi. Kaks tuba ja köök ning paar ruutmeetrit aiapinda maja ees. Ning niiviisi kvartalite viisi. Seetõttu pole ka vist imestada, et miks siin väga kerge ära eksida on. Igast tänavast sisse keerates on selline dejà vu tunne, et just selline koht ju oli. Kunagiste linnaplaneerijate tunnustuseks võib öelda vaid seda, et päris homogeensed need tikutopsid terves Sowetos polnud – osad olid ümaramate vormidega, osad olid kandilisemad.

Tühjad tööstushooned

Küll aga on homogeenne elanikkond – praktiliselt kõik elanikud on mustad, valgeid on Sowetos käputäis. Piltlikult võib öelda, et olukord on sama mis Eestis mustadega – kõiki vastava nahavärviga elanikke teatakse nime- ja nägupidi. See ei tähenda, et valgeid ei liikunud – turiste oli küll ja veel. Kes samasuguste privaattuuridega, kes suurte bussidega.  Omapäi liikujaid väga ei näinud, kuigi jälle – kõik tundus üsna ohutu. Aga isegi kui turvalisusriskid välja jätta, siis Jimmy siseinfo ning teadmine, et kus mis on – see andis kõvasti ringisõitmisele juurde. Suht niru oleks ju selline tuur, kus keerad ühest tänavaotsast sisse ja siis järgmised 9 tundi otsid paaniliselt getost väljapääsu.

Vabaduse harta

Sõitsime päris pikalt, kuid õnneks päris loomaaiaks see ringkäik ka ei jäänud (et vahin autos, nina vastu klaasi, kuidas getos elatakse). Soweto südames asuva väljaku ääres oli esimene pikem peatus. Jimmy jättis oma mersu „ohukatega“ valesse kohta parkima (ja jäi ise ka sinna lähedale), et ma saaks peaplatsil asuva monumendi juures ära käia. See fakt , muideks, on minu arust ka kujukas näide sellest, et asjalood on siin piirkonnas kõvasti edasi arenenud. Kui su põhimure siin on parkimiskontrolöri võimalik tulemine, siis järelikult on ohutuse tase jõudnud teatud piirini. 15 aastat tagasi oleks autojuhile ilmselt kõige rohkem filosoofilist sisearutelu tekitanud konundrum, et „Kas see valge saab nüüd kuuli või nuga?“ Mis õnneks ei oleks tollel ajal väga pikalt piinama jäänud.

Tüüpiline Soweto kvartal

Soweto tinglikul keskplatsil oli pooliku tuuleveski sees (no vähemalt selline mulje sellest paigast jäi) suur veskikivi (no vähemalt sellise mulje see tekitas :)), millesse oli raiutud „Vabaduse harta“.  See on 1950.-tel kokku pandud üldine tekst, mis kätkeb endas ainult suuri sõnu – võrdsus, vendlus, õigused kõigile, õigus heale palgale kõigile, võim rahva kätte ja nii edasi. Minu jaoks kõige huvitavam oli punkt, mis lubas Rahu ja Sõprust kõigile. Lisaks muule pateetikale, oli seal kirjas, et protektoraadid Basutoland, Bechualand ja Swaziland võivad ka alati Lõuna-Aafrika Vabariigiga taas ühineda. Kui Svaasimaad ma teadsin (ja olin seal ka käinud :P), siis teised ei kõlistanud koheselt ühtegi kella (kui nüüd räme laen inglise keelest teha). Jimmy käest järgi pärides tuli valgustatus – Basutoland on loomulikult enklaav nimega Lesotho (kus elab rahvus nimega basutod) ning Bechualand on bechua keeles Botswana.

Illegaalne "pilpaküla"

Edasi läks sõit peamiste vaatamisväärsuste suunas, kuid enne näitas Jimmy ära ka skvotterite elupaigad. Inimesed, kes on illegaalselt vabadele maatükkidele rajanud oma pilpakülad ja elavad varastatud elektri toel ning ilma ühegi teise mugavuseta kuutides (vt ka pilte). Tullakse siia seetõttu, et loodetakse suurlinnas tööd saada ja sedapsi oma elujärge parandada. Ametnikud nendest saradest buldooseriga päris üle ka sõita ei saa, sest see ei lahendaks midagi. Samm-sammhaaval üritatakse neist siiski vabaneda, kuid see on väga keeruline protsess. Ühe koha puhastad ära, teises ehitatakse samasugune taas üles. Seni kuni LAV on Aafrika mõistes jõukas riik, seni voolab siia ka põgenikke.

Aga niisiis – turistide kontsentratsioon oli kõige suurem Hector Pietersoni memoriaali ja muuseumi läheduses. Sinna sõites möödusime tuumajaama korstnatest (tuumajaamad LAV-s suleti Mandela käsul, vaid Kaplinna jäi üks alles) ning maailma suuruselt kolmandast haiglast (Chris Hani Baragwanathi Akadeemilises haiglas on 3200 voodikohta ja 6760 töötajat).

Memoriaal koos kuulsa fotoga

Hector Pieterson, nagu juba mainisin, oli üks esimesi hukkunuid kui Soweto protestimarsi vastu avati politseinike poolt tuli. 13 aastane poiss jäi lihtsalt juhusliku kuuli ette. Kuna tema surnukeha vedanud inimene jäi ühe ajakirjaniku fotole, siis sai ta peale surma automaatselt kuulsaks. See foto avaldati paljudes ajalehtedes üle maailma ning hiljem hakati teda nimetama esimeseks ohvriks. See muide päris tõele ei vasta, sest vähemalt üks poiss sai ka juba varem surma, kuid temast polnud nii efektset fotot. Esimene, teine või kolmas… ega siin tegelikult ju väga vahet pole. Selline brutaalne aeg, kus kooliõpilasi lahingrelvadest tulistatakse, ei oma mingit õigustust. Ning see Hectori-nimeline muuseum avab tollase ühiskonna varjupooled üsna selgelt ja võimsalt. Memoriaali muide avas Mandela isiklikult ja seda on külastanud teiste hulgas ka USA president Bill Clinton.

Moodne muuseum ning kujukas ja reljeefne väljapanek tegid üsna mõtlikuks. Eks siin kindlasti teatud asju ka võimendati, kuid suures plaanis selline allasurumine, ahistamine ja orjastamine mõnikümmend aastat tagasi toimuski. Õigusteta inimesed ja siis valged valitsejad. Ehh, mul on hea meel, et see aeg on möödas.

Mandela majamuuseum

Edasi tuli kuulsuste tänav. Ehk siis teadaolevalt ainus tänav maailmas, kus üleaedsetest naabrimeestest said ühel hetkel Nobeli rahupreemia laureaadid. Kumbki eraldi ja oma isiklike teenete eest, kuigi eesmärk oli sama – LAV vabastamine apartheidest ja uue riigi ülesehitamine. Nagu juba eelnevalt mainisin, olid need inimesed Nelson Mandela ja peapiiskop Desmond Tutu. Kui Mandela majast oli tehtud muuseum (sest ta ise elas ju seal Johhanesburgi rikkurite rajoonis), siis Tutu perekond elas ka tollel hetkel sealsamas Sowetos.

Tutu sai oma preemia päris mitu aastat varem kui Mandela ning tegelikult pärast LAV vabanemist on ta oma tegevusareaali kõvasti laiendanud. Peapiiskop on osalenud lepitusaktsioonides Zimbabwes, Saalomoni saartel, Iisraelis ja Palestiinas, Gaza sektoris, Hiinas, Tiibetis ning lisaks on ta ÜRO egiidi all võidelnud vaesuse, unilateralismi vastu ja kirikureformi, geiõiguste, naiste õiguste, eutanaasia ja abordi poolt. Ega see nimekiri veel pole lõppenud, aga ma ei hakka seda kõike kirja panna. Ühesõnaga on mees oma tuntust püha- ja rahumehena igati ära kasutanud ning püüdnud maailma teha natukenegi paremaks paigaks. Selle eest on ta saanud lugematuid auhindu ja kraade ning alates tänasest võib ta sinna ritta lisada ka Rännumehe Virtuaalse Rahupreemia nimelise auhinna. Tõesti väärt mees ja väärt teod.

Sõit-sõit Sõwetõs aga jätkus... Tiirutasime veel niisama erinevates agulites ringi ning Jimmy muudkui aga rääkis. Muuhulgas rääkis ta ka üsna palju endast. Mida aeg edasi, seda uskumatumaks need lood tal läksid. Tundus, nagu ta üritas iga järgmise jutukesega eelmist üle trumbata. Mine sa võta nüüd kinni, et mis siin nüüd tõde oli. Kui seda ma uskusin üsna siiralt, et ta kodu oli siinsamas Soweto külje alla, kuulsa jalkastaadioni lähedal, siis seda, et ta kätles Mandelaga 2 päeva pärast viimase vanglast vabastamist... Ei noh, võib-olla tõesti juhtus nii, et ta oli nende inimeste hulgas, kelle keskis Mandela oma vabastamist tähistas, võib-olla tõesti... Tõenäolisemalt oli tõene see jutt, et ta osales muuhulgas sellel marsil, kus Hector Pieterson surma sai. Kuna ta siinkandis elas ja tollel ajal võis ta kooliealine tõesti olla, siis miks mitte?

Aga veel – Jimmy oli läbinud sangoma (nõid-ravitseja) koolituse (huvitav, kas see toimus kusagil halli vaiba ja värvitute seinadega umbses kontori klassiruumis?), mistõttu on temal nüüd suurepärased ravitsejaoskused ja ta oskab ka ennustada. Pärast hotellis alles mul plahvatas, et oleks võinud Viking Loto võidunumbreid küsida (või vähemalt Bingo Loto omi). Kui ta luiskas, siis poleks väga palju kaotanud, aga kui ta ei luisanud, siis... Kui nüüd keegi selle jutu lugejatest juhtub Jimmyga kokku, siis äkki proovite järgi?

Hotelli juurde tagasi jõudes oli kõht rämetühi (vabandan Eesti Keele Instituudi ees selle värdsõna pärast, kuid nii oli). Istusin Jimmy mersust oma Hyundaisse ümber ning padavai linna peale, seni kuni veel valge oli. Ahjaa, kokkuvõttes jäin selle tuuriga väga-väga rahule. Soweto ringreisi asemel sain üsna põhjaliku ülevaate nii Johannesburgist kui Sowetost ning samuti ajaloost. Käisin ära nii pilvelõhkuja katusel kui ka jalkastaadioni kõrval, seda oli päris kõvasti rohkem, kui ma eeldasin, et saan.

Rämetühja juurde tagasi nüüd… Kus viga näed laita, seal otsi söögikoht ning söö kõht täis, siis on kergem laita. Lähedal asuvas kaubakeskus oli Wimpy nimeline söögikoht ning seal sai kõhu täis küll. Võtsin toidupoest veel muud kraami kah – nii hilisemaks linnupetteks kui veel nipet-näpet kojuviimiseks.

Hotellis mõtlesin korra tukastada, enne kui algab suur pakkimistöö, kuid selle plaani nägi hotellipersonal kenasti läbi. Niipea kui sõba silmale sain, kuulsin koputust välisuksele. Selle taga oli malbe näoga teenindajanna, kes tõi mulle šokolaadi. Pisike šokolaaditahvlike näppu ja kogu info. Tõe huvides märgin ära, et ma ei olnud seda tellinud, kuid see ei takistanud neil minu mittesoovitud soove täitmast. Šoksivõrra rikkama ja unevõrra vaesemana, otsustasin siis pakkimistöö ikkagi käsile võtta.

Tulles kaalusid kaks kohvrit kokku ligikaudu 40 kilogrammi, nüüd näitas esmane kaalumine numbreid 29,2 ja 26. Ehk siis kolme ja poole nädalaga olin kokku kaapinud ligikaudu 15 kilogrammi jagu nodi. See mind väga rööpast välja ei viinud, sest reaalselt pidin neid sumadane tassima väga vähe ning kaalupiirangusse mahtusid need samuti ilusti ära. Küll aga tuli tõrge kubatuuris, puht füüsiliselt ei mahtunud kõik see kraam kohvritesse ära (sest vahepeal oli osa kraami niisama lahtiselt auto pagasiruumis vedelenud). Nii jäigi teenindajale jootrahaks selle šokolaadi eest minu vana magamiskott, mille paremad päevad (et mitte öelda ööd) olid juba mõnda aega möödas. Usun, et see oli täiesti kohane kingitus maiuse eest, mida ma ei soovinud. Pakun, et teenindajanna üllatus on tegelikult suurem ning samuti on tal selle magamiskotiga teha palju vähem kui mul šokolaadiga.

Kokku võttis pakkimine aega poolteist tundi. Selle aja peale oli kõht taas tühjaks läinud. Et panna oma reisile korralik punkt, siis läksin taaskord välja (olin juba Johannesburgis päris julgeks läinud) ning külastasin veel korra üht kiirsöögikohta, mille sweet-chilli nime kandev terav wrap oli mulle selle reisi jooksul väga maitsema hakanud – ehk siis Kentucky Fried Chickenit. Esmakordne oli maksmise juures aga see, et pakuti võimalust annetada nälgivate laste heaks. Iga kahe randi annetamisel antakse sulle kleeps ning kuna mu vahetusraha oli 6 randi ja müntidega suurt tarka niikuinii midagi peale hakata enam polnud, siis olingi kolme kleepsu võrra rikkam ja loodetavasti ka nüüd lapsed näljast päästetud. Kuigi minu sisemine pragmaatik ja matemaatik üritas seda metseenlust kohe pisendada. 2 randi on veidi üle 10 eurosendi – ei tea palju see kleeps maksab?
Hotelli elusana (jeee!) tagasi jõudes, võtsin ette edutu teekonna, leidmaks televiisorist midagi vaatamisväärset. Kanalivalik oli väga vilets, isegi midagi kaudselt vaadatavat ei leidnud. Isegi mitte midagi sellist ei leidnud, mis võiks taustaks mängida. Niisiis kirjutasin vaikuses seda reisipäevikut ja ühel hetkel otsustasingi kasutada võimalust mugavas voodis end välja magada. Lähipäevil enam sellist luksust oodata polnud.