Proloog

Lõuna-Aafrika Vabariik on paik, mis tiirleb ühe unistusena ilmselt iga inimese peas, kelle hobiks on loodusfotograafia või siis fotograafia laiemalt. Võimalus näha lähedalt ja käega katsuda (ok, mitte päris katsuda) Aafrika linde ja loomi on just LAV-s kõige lihtsam. Maailmakuulus Krugeri rahvuspark oma 20tuh km2 suuruse pindala ja võimalusega omal käel autoga safarit teha teeb selle tavainimesele suhteliselt kättesaadavaks. Jah, loomulikult on Aafrikas võimalusi ju veel tohutult – ikoonistaatuses Serengeti ja Masai Mara Tansaanias ja Keenias; Kalahari ja Okavango delta Botswanas ning Etosha Namiibias kui nimetada tuntumaid – kuid Krugeri võlu on just „kasutusmugavus“. Nagu mainisin saab seal ise autoga ringi sõita, pargis võid hea õnne korral näha kõiki Aafrika loomi, keda oskad nimetada (ja siis veel mõningaid, keda ei oska) ning ka rahakotile ei ole see nii koormav kui mujal. Sisuliselt on Krugeri külastus Johannesburgi või Durbani piirkonna elanikule samaväärne sellega kui üks Tallinna elanik läheb Saaremaale (ka ajalises mõttes on võrdlus kohane) – käiakse nädalavahetuseti, hästi palju käiakse lastega, koolivaheaegadel ja pühade ajal on ööbimist keeruline saada jne.
Kui majutusest rääkida, siis rahvuspargis on lai valik kämpinguid, kus majakese saad üürida ca 60€ eest per öö (küll tasub siin ette broneerida) ning päevane külastustasu on väga mõistlik (ma küll kasutasin Wild Cardi, aga sellest hiljem). Loomulikult võid lasta ka ennast poputada ja külastada Krugeriga piirnevaid erareservaate, kus sind veetakse, söödetakse, pestakse ja kammitakse. Seal läheb ööpäeva hind juba eurodes arvestades neljakohaliseks, kuid selle eest pakutakse ka luksust. Mina läksin siiski pildisafarile ja kuna juures on väike lindude pildistamise kiiks, siis see eeldab väga palju privaatsust ja aega, mida tavaline safari suurema rahvaga ei võimalda.
Aga LAV pole siiski ainult Krugeri rahvuspark. Enne põhjalikumat eeltööd seostusid minul isiklikult Lõuna-Aafrika Vabariigiga veel järgnevad märksõnad: Nelson Mandela, Kaplinn, FIFA 2010 jalka MM, suulud, Hea Lootuse Neem, inglise-buuri sõjad, apartheid, Johannesburg ja Pretoria, teemanti- ja kullakaevandused, veinid, Soweto. Ehk siis tegelikult leiaks ilmselt igaüks sealt midagi – on suurlinnu, on rahvusparke, on kuurorteid, on ajaloolisi paiku.
Eeltööd tehes sai selgeks, et 3,5 nädalaga jõuab heal juhul üle vaadata vaid killukese sellest mitmepalgelisest riigist. Ning kuna Krugeri külastamine oli kindlalt paigas, siis see põhimõtteliselt otsustas ka palju asju ära – oli selge, et Kaplinna ei lähe ning reisi fookus jääb LAV põhja- ja kirdeosa peale (Limpopo, Mpumalanga ja KwaZulu Natali provintsid + Svaasimaa). Piirasin reisikava põhja poolt ära Zimbabwe piiriga ja lõuna poolt Lesotho piiriga (riigike, mis asub LAV südames). Krugeri peale arvestasin 5 päeva ning ülejäänud kohad tulid siis jooksvalt – sõltuvalt ilmastikust, ajast ning huvist. Kokkuvõttes läks ettevalmistatud reisikavast kasutusse vast kolmandik.
Kõigel sellel positiivsel ja huvitaval on muidugi ka teine pool (muidu poleks ju tegu Aafrikaga). Vaesus ja sellest tingitud vägivaldne kuritegevus on asjaolud, mida ei saanud ignoreerida. Autoröövid relva ähvardusel, turistide röövimine tänaval ning pussitamised/tulistamised on ka täna reaalsus, kuigi peamiselt puudutab see suurlinnu nagu Johannesburg ja Kaplinn. Ka sealviibimise ajal räägiti uudistes kuidas Johannesburgis üritati röövida üht Nigeeria diplomaati, kes tuli just lennujaamast – diplomaat jäi terveks, kuid autojuht sattus kuulihaavadega haiglasse. Ehk siis turvalisuse aspekti tuli teadvustada, kuid samal ajal ei tohi ka üle mõelda – igal aastal käib LAV-s miljoneid turiste, kellega ei juhtu midagi. Ettevaatavalt võib öelda, et ei juhtunud ka minuga midagi. Tuleb lihtsalt jälgida soovitusi, mida nii reisiraamatud kui ka kohalik turismipolitsei jagab – ära kola suurlinnade slummides, ära kola ringi öösiti, ära kanna silmatorkavaid ja kalleid ehteid/riideid,  jälgi ümbrust, ära lehvita oma rahapataka või kuldkaartidega, sõites hoia autouksed lukus jne. Lühidalt öeldes – kasuta talupojamõistust ning igale poole ära roni. Kui sa seda jälgid, siis ei juhtu sinuga suure tõenäosusega midagi (valel ajal valesse kohta sattumist ei saa muidugi 100% välistada), kui sa seda ei jälgi, siis võid ka Eestis oma varanatukesest ilma jääda.
Kuidas ettevalmistamine käis? Kondikava aitas paika seada Lonely Planet, kuigi selle raamatu osatähtsus on ajas vaikselt kahanev. Täpsema info ja külastamissoovituste jaoks on tänapäeval internet siiski asendamatu. Päris suvaliselt „South Africa, interesting places“ guugeldada ka ei soovita, infohulk tapab lihtsalt ära. Äärmiselt kasulikud on LAV provintside ning Svaasimaa turismiinfo lehed (olen lingid ülal menüüs ära toonud), tripadvisor, kohalik trip.ee ning lonelyplaneti thorntree foorum (mitmeid neist sai kasutatud ka kohapeal). Lisaks sai vaadatud mõningaid reisisaateid Travel Channelist, loetud paari reisikirja ja kohaseid artikleid reisiajakirjast „Wanderlust“. Suurepärane sissevaade Lõuna-Aafrika Vabariiki on ka nende enda sari nimega „Shoreline“. Selle 13 osa pakuvad kohati hämmastavaid kaadreid riigi rannikualadest ning väga head saatejuhid ja lood teevad sellest väärt vaatamismaterjali ka inimesele, kes sinna reisida ei plaani. Küsimus on muidugi selles, et kus seda vaadata saab, mina pidin kasutama kahjuks piratebay abi – muudmoodi oleks see suurepärane visuaalne meistriteos jäänud lihtsalt nägemata.
Enne minekut tasub üle vaadata ka vana klassika – filmid „Zulu Dawn“ ja „Zulu“ ning ka hiljuti lained löönud „Searching for Sugar Man“ ja „Mandela – Long Walk to Freedom“. Muusikast, mis aitaks Aafrika emotsiooni meie kargele põhjamaale tuua, soovitaksin näiteks Ladysmith Black Mambazot ja Miriam „Mama Africa“ Makebat.
Sissejuhatuseks vast piisab. Ka seekordne reis sai tehtud omal käel, ringi sai sõidetud rendiautoga. 3,5 nädalat kohapeal tundus sellise miinimumajana, millega saab riigist juba väikese tunnetuse. Pildimaterjal on seekord täiesti looduse (ja eriti lindude) poole kaldu, kuid see oli ka üks peamisi põhjuseid, miks sinna sai mindud. Seega, kellel tekkis sügavam huvi, sellele soovin head lugemist. Niisama galeriid saab vaadata antud lehe päisest ning ammendava hulga seal tehtud looduspiltidest leiad minu loodusfotoblogist.

14.09 - Minek

Rootsi laev :)
Reis algas kell 4 (peaks olema konkreetne ja sobilik algus ühele eestlaste reisikirjale :P). Ning algas ta sellega, et Krooni Takso päevinäinud ja sigaretisuitsust läbiimbunud Mercedes viskas D-terminaali juurde ära. Juht veel imestas, et miks nii vara sadamasse tullakse, kas on soov esimesena laeva peale saada? Tahtsin öelda, et kuna pikem tee ees, siis hakkasin varem tulema – ega’s Aafrikasse minek pole niisama tsiuhlipsti Rootsi purjetamine. Tahtsin öelda, aga ei öelnud. Ütlesin hoopis aitäh, kui ta kohvrid pagasiruumist välja upitas.
Check-in läks kiirelt ning kohe sai ka laeva. Kõik see oli juba liigagi tuttav, isegi ei mäleta mitu korda on puhkused täpselt samamoodi alanud. Neli? Viis? Sellest tulenevalt pole vist väga suur ime, et Rootsi sõit väga suurt elevust ei tekitanud. Kunagi oli Rootsi minek (mis oli loomulikult palju välismaam kui Soome) ikka tõeliselt meeldejääv ja kauaoodatud reis. Nüüd oli see pigem nagu Tallinnast Tartusse sõit ning „pärisreisi“ alguspunktiks oli sisetunde järgi ikkagi Stockholmi Arlanda lennujaam.
Laulukaar ja uued tornmajad
Ilm rändurit tollel päeval soosis - hoolimata sellest, et kalender näitas septembri keskpaika, oli väljas korralik hilissuvi. See andis võimaluse rahulikult välitekil ka kodulinnaga hüvasti jätta. Vaikselt loojangu suunas kappav päike kuldas linnapanoraami sooja õhtuvalgusega üle (ohoh, nagu poeesia :P). Mere poolt on linn tegelikult täitsa kaunis ning kõik need tänavaaugud, Tallinna-TV, K-orruptsioon jne ei paistnud kilukarbi vaate tagant enam välja.
Moodne kilukarp
Laeva sisemusse tagasi suundudes leidsin, et ma ilmselt ka seekord laeva külluslikust meelelahutusprogrammist osa ei saa (loe: meelega ei võta). Soetasin hoopis infoletist homse bussitransfeeri piletid ja sulgusin kajutisse. Õhtu sai veedetud televiisori, kaasa võetud söögikraami ja paari õlle seltsis. Oluline oli see, et liiga vara magama ei jääks ning öö ja päeva režiimi sassi ei keeraks. Homne päev tõotas tulla pikk ja unevaene, sest vahepeatus Dubais langes täpselt öötundidele. Ning kuna LAV-i aeg erines Eesti ajast vaid 1 tunni võrra, siis öö ja päeva paigas hoidmist oli vaja selleks, et kohapeal saaks kohe esimesest päevast peale asjalik olla.
Aga Johannesburgi jõudmiseni oli veel aega ning see on juba järgmiste päevade jutt. Enne südaööd püüdsin lõpuks uinuda, kuigi see ei olnudki väga lihtne. Laupäeva õhtule kohaselt käis laevas tõeline pidu ning usute või mitte, aga seina taga kajutis mängis keegi mõnda aega trummi. Õnneks trummari jõud rauges (või siis läks ta oma oskusi presenteerima laiematele rahvahulkadele) ning lõpuks tuli ka uni, kuid endale väike mõte tulevikuks: reisi tasub alustada mõnel teisel päeval. Esiteks on reede ja laupäeva laevapiletite hinnad selgelt kallimad kui teiste päevade omad ning teiseks on melu nendel päevadel ikka oluliselt suurem. Magada sai, kuid uni oli veits hektiline.

15.09 - Stockholm, Dubai

Silmad tulid lahti 1,5 tundi enne sadamasse jõudmist ning suuresti tänu sellele, et antud asjaolust läbi laeva siseraadio teada anti. Väga vahva ja kaval vidin on igatahes kajutitesse monteeritud – kõlar, millest tuleb muusika ja mille valjusust on võimalik mugavalt reguleerida ja vajadusel ka välja lülitada. See kõik aga ei kehti juhul kui avaldatakse ametlikke teadaandeid – turvateateid, kaptenitervitust ja siis veel lugematul hulgal reklaame, mis kutsuvad ostma viina, õlut, lotopileteid jne. Ning seda kõike kolmes keeles. Sellisel juhul kaob siseraadiolt see oluline funktsioon (volüümi kontrollimise võimalus) ära. Kõik see kammarajura tuleb nii kõvasti kui kõlar kannatab ning isegi see ei loe kui raadio on välja lülitatud. Turvateadetest saan veel aru, kuid reklaamipausid hakkavad üsna kergelt pinda käima.
Enne hommikusesse Stockholmi sukeldumist sai veel end ära kasitud ning kerge hommikusöök tehtud. Pool tundi enne laeva sildumist olin aga juba laeva ukse juures ootel. Seda selleks, et võimalikult kiirelt linna suunduva transferbussi peale saada. Sest ega nüüd ülemäära palju aega kah üle ei olnud – laev saabus 10:00 ja lennuk lahkus 13:55 (lennujaamas pidi olema soovituslikult 12:30) ning Stockholmi kesklinnast oli Arlandesse 45 minutit bussiga. Kõigepealt pidi aga kesklinna saama.
Kui laeva uksed avati, siis sai esimesena kiirelt minema kapatud… selleks, et avastada asjaolu, et samal ajal avati uks ka laeva tagumises osas, mis oli terminaalile oluliselt lähemal. No aga polnud hullu, transferbuss oli ukse ees ja pooltühi. Üllatuslikult kasutas väga vähe inimesi võimalust minna bussiga. 15 minutiga saadi ühisliikur siiski üsna täis ja veerand tunni pärast astusin juba Central Stationi (bussiterminal Cityterminalen on kohe selle kõrval) ees maha. Pühapäevahommikune Stockholm oli üsna inimtühi.
Arlanda lennujaam
Kuna tee oli tuttav, siis sai marsitud otsejoones Flygbussarna leti juurde ning lunastatud sõiduõigus (à 99 SEK e ca 11€). Kahekesi minnes on selline skeem, et transferiga linna ja sealt lennujaama bussiga edasi kõige soodsam variant. Kolmekesi oleks mõistlik juba võtta sadamast takso – neil on enamasti Arlanda lennujaama fikshind (odavaim, mis ma nägin oli 395SEK). Kolmandaks alternatiiviks (kui oled kesklinnas ja on vaja kiirelt saada lennujaama) on Arlanda Expressi rong – pilet 260 SEK, kohale viib see 20 minutiga.
Täna buss sobis (bussid lähevad muide iga 10 minuti tagant, seega ootama ei pea). Veidi enne keskpäeva saigi oldud Arlanda lennujaama terminaal number 5 ukse ees. Kõik sujus meeldivalt.
Aga miks üldse Stockholm? Miks mitte startida Tallinna lennuväljalt või siis Riiast või Helsingist? Põhjus on väga lihtne ja kohutavalt labane – läbi Stockholmi sai antud ajahetkel Johannesburgi kõige odavamalt. Piletid said ära ostetud alles augusti algul (seega veidi üle kuu enne reisi) ning Stockholmi edu teiste alguspunktide ees oli väga suur. Kui oleks alustanud Tallinnast, oleks piletihind tulnud ca 830€, Helsingist olid odavaimad piletid täpselt sama kallid, Riiast oleks 800-ga saanud. Stockholmis jäid Riia hinnast odavamaks väga mitmed lennufirmad – British Airways, Virgin, Ethiopian Airlines, Turkish Airlines, Qatar Airways ja Emirates. Arvestades nii vahepeatustes olemise aegu kui ka lennu kogupikkust tuli välja, et kõige paremini sobis kõige odavam. Super! Ning kõige odavam oli Emiratesi pakkumine, mis jäi isegi alla 600€ (mitte palju, aga siiski). Isegi koos laevapiletite ja transferidega oli Stockholmist minek seega väga selgelt odavam kui lähim alternatiiv. Ning kui vedajaks on veel maailma parimaks tunnistatud lennufirma, siis mida sa hing veel ihkad.
Eestist minek siiski oli korraks veel kaalumisel (mugavuse mõttes), kuid see oleks tähendanud kaht ümberistumist ja absurdset pikka sõiduaega ning oleks tähendanud ka vahepeal ööbimist kas siis Londonis või Amsterdamis ehk siis igasugune mõttekus kadus tegelikult ära. Nii majanduslik kui ka mugavusest tulenev. Laevaga Rootsi ulpides ärkad hommikul üles, lähed lõunal lennuki peale, öösel üks vahemaandumine ja järgmine hommik oled kohal. Ja tunned end veel enam-vähem inimesena. Kaks ümberistumist ja lennujaamades passimist oleks juba üsna ruineerivalt mõjunud.
Lennujaamas said kohvrid enne check-ini veel ka ära kiletatud, et vähendada vargusriski (Johannesburgi lennujaam on selle poolest tuntud) ning kaitsta veidigi sumadanide välisilmet. Ega see õhuke kile varast takista, kuid lootus oli, et vargad on laisad ning valivad oma ohvriks pigem kiletamata kohvri. Ei tea kas see loogika töötas või mitte, igatahes ettevaatavalt võin öelda, et pagasiga midagi halba ei juhtunud.
Check-in läks ludinal. Korra küll teenindaja helistas kuhugi, kuid see tulenes sellest, et sihtkoht oli LAV, kuhu Eesti kodanikul on vaja viisat. Kuna Estraveli kaudu olid passid aegsasti vajaliku dokumendiga varustatud, ulatati peagi pardakaardid. Pagas kaalus kokku 39kg, seega varu oli kõvasti (lubatud oli 30kg per kärss).
Emiratesi lend Dubaisse väljus õigeaegselt ning ega väga ootama seekord ei pidanudki. Turvakontrollist läbi, kohvikus üks muffin ja kohvi ning juba hüütigi maha, et on aeg lennukisse minna.
Analoogselt Qatar Airwaysiga kogetule, oli ka Emiratesi lennuk (Boeing 777-200) mugav ja istmevahed suured. Isegi nii suured, et minusugune ligi-kahemeetrine sai jalad välja sirutada ilma seljatuge alla laskmata. Kohe päris imelik hakkas, ei osanud selle ruumiga midagi peale hakata.
Ararati mägi ja päikeseloojang
Ka kõik muu oli maailma parima lennufirma vääriline. Näiteks oli igal reisijal oma ekraan ning äärmiselt laia filmi- ja muusikavalikuga „meediakeskus“. Lisaks Hollywoodi filmidele ja muusikatabelite praegustele ja kunagistele hittidele võisid näiteks soovi korral nautida nii aafrika, araabia kui kagu-aasia kinopilte ning kõikvõimalikku maailmamuusikat. Lisaks sisaldas see keskus audioraamatuid, raadiot (kümnete jaamadega) ja podcaste, teleseriaale, mänge, uudiste portaale ning kõige tipuks said selle kaudu ka kodustele soovi korral helistada või tekstisõnumeid saada. Ehk kui magada ei viitsi, siis igav ei tohiks küll hakata. Emirates on muide lennufirma, mis lubab mobiiltelefonid pärast õhkutõusu sisse lülitada (enne maandumist tuleb jälle välja lülitada).
Eraldi võiks ära mainida ka teeninduse ja toidu. Ka turistiklassis istudes suudeti tekitada selline tunne, et oled nende jaoks oluline klient. Ei, mitte läbi klaasistunud võltsnaeratuse vaid väikeste asjadega. Lennusaatjad olid äärmiselt tähelepanelikud ning reageerisid soovidele väga kiiresti. Sellised detailid nagu väike kingitusepakike lastele, aitasid ka üldmuljele kaasa.
Ning toit oli lihtsalt suurepärane. Lennukitoidu kohta on tavaliselt kiitus ka see, kui öelda, et see on söödav, kuid Emirates pakkus päriselt häid roogasid ning söögi kõrvale anti ka päris kahvel ja nuga. Õhtusöögil oli kokku neli käiku – eelroog (kreekerid juustuvalikuga, väike salat), pearoog (rikkalikult maitsestatud lambaliha juurikatega, mis viis lausa keele alla), puuviljasalat magustoiduks ning siis veel tee/kohv koos koogi ja küpsistega. Kõrvale võtsin mahla ning punast veini (hoolimata asjaolust, et tegemist on Ühendemiraatide lennufirmaga oli menüüs ka alkohol ja see oli tasuta). Kõhu sai ikka korralikult täis. Enne maandumist pakuti veel väikest snäkki.
Õhtune Dubai
Need kuus ja pool tundi läksid üpris kiirelt. Enamasti sai tegeletud filmivaatamisega, mille kõrvale siis libises ka punane vein. Päike hakkas loojuma hetkel kui lennuk oli Armeenia kohal ning see lubas heita hunnituid vaateid allasuvale Ararati mäele.
Dubaisse jõudis teraslind (milles küll palju terast ilmselt pole) hilisõhtul, veidi peale kümmet. Välistemperatuuriks oli sellisel hilisel tunnil seal 32 kraadi plussi. Seda kuumust aga nautida väga ei saanud, sest ootamas oli suur ja võimas Dubai rahvusvahelise lennujaama terminaal number 3, alajaotusega „C“. Järgmine lennuk startis 4.40 öösel, seega pehmelt öeldes oli tiba aega ringi vaatamiseks. Tiba on siis antud juhul peaaegu 6 tundi.
Paar sõna ka Dubaist. Dubai on nii linnanimi kui ka emiraadi nimi, mis kuulub Araabia Ühindemiraatide sõbralikku perre. Tegemist on ühe naftast ja rahast läbiimbunuima piirkonnaga maailmas. Maa seest pritsib nii palju õli (loe: raha) välja, et sealsed inimesed ei oska sellega enam midagi tarka peale hakata. Nii on seal merre ehitatud (täiesti tühja koha peale) kuulsad palmilehekujulised saared, maailmakaarti imiteeriv saarestik ning Dubais asub ka praegune maailma kõrgeim hoone – 829,8 meetri kõrgune Burj Khalifa. Lisaks ollakse veel tuntud maailma suurimate kaubakeskuste poolest, linnas on suusakeskus (siseruumides), Dubai lennuväli ning lennufirma on üks maailma suurimaid ning kiiremini arenevaid maailmas. Seda rida võiks siin pikalt jätkata, kuid mõte jääb endiseks: raha neil on.
Dubai uhke lennujaam
Kuigi rahaga hooletult ringi käimine on neile ka kätte maksnud - majanduskriis 2008-2010 tegi Dubaile üsna palju haiget, sest kinnisvaraturg kukkus täiesti kokku. Õnneks oli neil kõrval suur vend - Abu Dhabi emiraat - mis ei ole mitte vähem rikas, kuid oluliselt konservatiivsem oma raha kulutamisel (võrreldes Dubaiga, mitte tavariikidega). Kriisi raskeimal ajal avas Abu Dhabi oma rahakraanid (sealt solises korraga 10 miljardit dollarit) ja päästis Dubai finantskrahhist, kuid selle eest anti midagi ka vastu. Näiteks pidi Dubai nimetama valmiva maailma kõrgema maja Abu Dhabis resideeriva kaliifi auks (algne plaan oli nimetada hoone Burj Dubaiks).
Minu puude selle emiraadiga piirnes seekord ainult lennujaama transiittsooniga, mida tegelikult polnudki väga vähe. Emiratesi lennufirma kodulennujaam jaguneb kolme terminaali vahel ning esimese ja kolmanda vahel liikleb rong. Kuigi tegemist on suure ja võimsa transpordikeskusega, ei olnud see siiski piisavalt võimas Dubai ambitsioonide jaoks, mistõttu ligikaudu kuu pärast antud reisi lõppu avati uus lennuväli, mis on olemasolevast selgelt suurem. Ning ambitsioonid on tõesti suured ning neid täidetakse suure hooga. Kui aastal 1990 liikus läbi Dubai lennujaama ca 4,5 miljonit inimest aastas ja aastal 1998 ca 10 miljonit, siis 2004 ületati juba 20 miljoni reisija piir, 2007 30 miljoni piir ja 2012 aastale tõmmati joon alla juba ca 58 miljoni reisijaga. Selle tulemusega on Dubai maailma suuruselt 10.-s lennujaam ning maailma kolmas lennujaam, kui arvestada rahvusvahelisi reisijaid. Tolle kohta ei saa muud öelda kui hämmastav. Seetõttu pole ka imekspandav, miks ehitati ka teine lennujaam, mille võimsus on 120 miljonit reisijat aastas.
Aga imekspandavaid fakte on seal veel – lennujaamas töötab otseselt 58 000 inimest (e siis rohkem kui Pärnus elanikke) ning kaudselt on sellega seotud veerand miljonit käepaari (vabandan ette kõigi ühekäeliste ja käteta töötajate ees). 30% Dubai rahvuslikkust rikkusest luuakse just siin. Dubai Terminaal 3 on muide maailma suurima põrandapinnaga hoone (1,71 miljonit ruutmeetrit e siis sinna saaks laiali laotada üle 35 Viru Keskuse).
Veel üks lennujaama pilt
Mis aga on selle kõige taga? Jah, suur hulk raha on abiks, kuid ainult see ei pane miljoneid inimesi lendama Araabia poolsaare kõrbesse. Transpordi eduloo taga on kaks väga olulist asjaolu. Esiteks Dubai asukoht. Kui silmitseda maailmakaarti, siis vaata kuidas tahad, aga Dubai on suhteliselt keskel e siis ideaalne paik transiitreisijatele. Kui eurooplane soovib minna nt Aafrikasse, Aasiasse, Austraaliasse, siis see emiraat jääb tee peale. Ning loomulikult töötab asi ka vastupidi. Lisaks jääb ta tee peale ka ida-lääne suunalisel liiklemisel. Kuid selliseid kohti on ju veel – miks siis Dubai lennujaam niisuguste hüpetega kasvab?
Siin tulebki mängu teine asjaolu – Dubai lennufirma Emirates. Emirates veab ligikaudu kaks kolmandikku Dubai lennuvälja läbivatest reisijatest ning miks inimesed selle lennufirma valivad, sellest ma tegelikult juba kirjutasin. Kvaliteedi mõttes on Emirates mitu korda võitnud maailma parima lennufirma tiitli (topp 10-s on ta kogu aeg) ning hinnapoliitika on neil väga mõistlik. Ning kui seda kvaliteetset teenust hea hinnaga pakutakse 6-l kontinendil, 74 riigis ja 150 linnas, siis polegi tegelikult millegi üle imestada.
Aga nagu mitu korda juba mainitud, oli nüüd ligikaudu 6 tundi aega. Päris palju minuteid läks selle peale, et uudistada Dubai Duty Free loendamatutes (24 tundi avatud) poodides pakutavat kraami. Kuna tagasi tulles oli lendude vahe ainult 2 tundi, siis tuli oma ostud suuresti praegu ära tegema kui tahtsid midagi mälestuseks osta. Suveniire sealt leidsin ning silma jäid ka erinevad araabia maiused (datlite ja pähklisegudega), kuid neid ei hakanud Aafrikasse vedama.
Terminaale ühendav raudtee
Kui ostud tehtud, oli kõht nii tühi, et nõudis jõuliselt ja valjuhäälselt süüa. Ning mis seal pattu salata – sai mindud lihtsama vastupanu teed e siis McDonaldsisse. See oli ka rahakotile kõige sõbralikum variant, teised söögikohad olid lennukas muidu pigem kallid. Hiljem küll selgus, et nendele, kelle lendude vahele jääb üle 4 tunni, pakub Emirates ka ühe tasuta söögikorra, kuid see oli tagantjärgi tarkus. Tollel hetkel seda ei teadnud. Ning seda söögikorda pakutakse ainult nendele reisijatele, kes oskavad seda (õigest kohast) küsida.
McDonaldsis käimine läheb vist tegevuse alla, mille kohta on inglise keeles olemas hea termin – guilty travel pleasure. Eesti keeles oleks see siis äkki „süümekaid tekitav reisirõõm“? Ei ole vist reisi, kus pole mõnel korral mäkdonni sisse astunud. Globaliseerumisvastased ehk annavad selle veidruse siiski andeks.
Burger ja kokakoola keres ning Skype kaudu kodustele teada antud, et endiselt eluvaim sees, sai mindud rongi peale. Rongisõit kahe terminaali vahel kestis napid minutid. Aga siinkandis sai ka päevajoon ületatud, mistõttu jätkan järgmiselt lehelt.

16.09 - LAV - Pretoria

Lennuk Johannesburgi väljus terminaalist 3, värav B30. Kella üheks öösel olid kõik ostud tehtud ja käigud käidud, mistõttu ei jäänud muud üle kui kusagil istekoht leida ning ootama asuda. Värav avati kell 3:30, ehk siis kaks ja pool tundi tuli kuidagi surnuks lüüa, kuid nii et ei maga. Ega see väga kerge nüüd polnud, sest pikk päev oli selja taga. Lennujaamas oli päris suur hulk ka lamamistoole, kuid need olid kõik juba hõivatud. Nii jäi saagiks üsna tavalised istekohad, kus just üleliia mugavalt ennast tunda ei saanud.
Aega sai veedetud lugedes („Pöidlaküüdi reisijuht läbi galaktika“, 3. osa on vaimustavalt absurdne nagu tegelikult ka ülejäänud osad), muusikat kuulates ja inimesi jälgides. See viimane oli veel eriti põnev tegevus, sest Dubais on tõepoolest inimesi igast maailmanurgast Soomest Lõuna-Aafrikani ning Peruust Filipiinideni. Tõeline keelte, rasside, uskude, riietumisstiilide ja nahavärvide paabel. Lähis-ida valgetes halattides ja pikkade habemetega usumehed segamini USA-st pärit rokkarite ja beibedega. Osade puhul oli keeruline isegi päritolu aimata – vaatasid näkku justnagu eurooplane aga veidi teistmoodi riides, kuulasid juttu – ei sarnane ühegi keelega. See viimane tekitas veel eriti suurt hämmastust, sest tavaliselt ikka tunneb keele kõla järgi piirkonna ära.
Selline see turistiklassi meediasüsteem on
Imekombel lennukile minemist siiski maha ei maganud. Silmalaud olid küll rasked kuid tori hobuse kabjarauad, kuid need olid siiski lahti. Kui arvate, et pärast lennuki õhkutõusu lasti salongis tuled ära ja kõik jäid rõõmsalt tuttu, siis eksite. Loomulikult oli vaja ju veel süüa pakkuda kõigile – kell oli 5 hommikul, mistõttu tinglikult võis pakutavat nimetada hommikuooteks. Õnneks ei olnud tegemist mitmekäigulise söögikorraga vaid lihtsalt väikese snäkiga enne magamajäämist. Kui oleks aknakatte üles tõstnud, oleks näinud juba päikesetõusule viitavaid märke, kuid õnneks olid lennukikaaslased mõistlikud ning hoidsid aknad suletuna. Nii on lihtsam – tuli ette kujutada, et oli õhtu ning kohe on magamaminek. Ning tegelikult plaan ka õnnestus. Kui toit oli keres, siis sirutasin end nii välja kui sain (ruumi oli küll nõksa vähem kui kaheses istmereas) ning lasin silma looja.
Kuigi paaril korral tegin „öö“ jooksul ka silmad lahti tänu mõnele häälekamale kaasreisijale, kes pakutavast tasuta alkoholist viimast võttis, siis tegelikult sai magatud suurem osa 8 tundi vältavast lennust.
Üldine „marss-marss-üles-nüüd“ vihje lennusaatjatelt tuli ligikaudu paar tundi enne kohalejõudmist. Lennuki oli parajasti kusagil Malawi kohal. Äratus põhjuseks oli asjaolu, et valmistuti hommikusöögi serveerimiseks. Kohalik kellaaeg ketras üheksandat hommikutundi.
Hommikusöök oli väga rikkalik, minu jaoks isegi liiga rikkalik – omlett, saiakesed, soe croissant, kuivikud, juustud (3 sorti), puuviljasalat, kohv jne. Ime, et see kõik kandikule ära mahtus. Hommikusöök on küll päeva tähtsaim eine, kuid see oli ikka liiast. Jätsin vast poole järgi.
Lennuk samal ajal liugles Mosambiigist Zimbabwe kohale ning peagi oli ka LAV piir ületatud. All siis laius LAV-i põhjaosa, mida loodetavasti siis järgmise nädala või pooleteise jooksul ka autoga väisata saab. Peagi kõlas kõrvaklappidest ka kapteni hääl, mis teatas, et ta on alustanud maandumist Joburgi (Johannesburg tavakeeles) lennuväljale. Suure Boeing 777-300 maandumine oli õhkõrn - nagu udusulg oleks murule langenud. Eks on olnud ka teistsuguseid kogemusi ehk siis sõna otseses mõttes on lennuväljale maha prantsatatud.
Esimene käik kuhu lennukist välja minnes suundutud sai, oli WC. Kuigi selline käitumine on väga asjakohane keskmisele narkomuulale (mida ma ei olnud!) ning tubli piirivalveametnik oleks pidanud valvsaks muutuma, siis piiril läks tegelikult üsna kiirelt. Passikontrolör uuris passi, vaatas viisat, vaatas otsa, lõi lõpuks templi passi ja hüüatas (et mitte öelda karjatas): „Enjoy South Africa“. Kuigi ma ilmselgelt võpatasin, suutsin mokaotsast siiski poetada, et „I will“.
Kohvrid sai kohe kätte ning tollis põhjamaalast läbi ei otsitud. Enne Europcari rendiautole järele minemist sai veel läbi hüpatud Cell C nime kandva mobiilifirma esindusest. Olin kodus valmis vaadanud enda vajadusi arvestava kõnekaardi ning Cell C Supacharge 150 oli valikutest parim. Sellega sai hulga kõneaega ning mis veelgi olulisem – sellega oli kaasas 400MB mobiilset internetti. Etteruttavalt võin öelda, et antud mahuga sain peaaegu hakkama. Raha sai otsa paar päeva enne reisi lõppu, täpset põhjust ei tabanudki ära – suurim tõenäosus oli sellel variandil, et ajaline kasutuspiir tuli ette (andmemahtu oleks pidanud olema veel 100MB jagu ning telefoniga ma praktiliselt ei olnud helistanud).
Igatahes Cell C müügiboksis mulle soovitud toode ka müüdi (hind siis R150 e 11€, ka edaspidi tähendavad lühendid R ja ZAR Lõuna-Aafrika randi), kuigi asjaajamist oli päris palju. Lõuna-Aafrika Vabariigis kehtib alates 2009 seadus nimega RICA, mis sätestab, et kõik SIM-kaardi ostjad peavad ennast identifitseerima. Lihtsalt kioskist anonüümsena kõnekaardi ostmine on välistatud. Iseenesest on see loogiline käik võitluses kuritegevusega, sest anonüümsed kõnekaardid on probleem igal pool maailmas. Passist tehti koopia, paberile võeti allkiri ja antigi sim-kaart kätte. Teenindus, nagu muideks ka teenindaja nimi, oli Brilliant. :P
Lennujaamas sai täidetud ka oma rahakotid kohaliku sularahaga (1 rand = ca 7 eurosenti e 1 euro = 13,5 randi) ning siis suundusingi Europcari. Auto olin broneerinud internetis küll Alamo Rent-a-Cari kaudu (kuna see oli soodsaim variant), kuid Alamo esindajaks LAV-s on Europcar. Europcari esinduses polnud peale teenindajate kedagi.
Veidi broneerimise kadalipust kaht. Selleks, et autot broneerida, sai ära tehtud suur hulk uurimistööd, sest tegemist oli sisuliselt kogu reisi ühe kalleima üksikkuluga (isegi lennupileteid arvesse võttes). Vaatasin läbi Firsti, Europcari, Hertzi, Nationali, Tempesti, Thrifty, Avise, Budgeti, Sixti, Dollari, ValueRentali, Alamo, Aroundaboutcarsi ja Zebra kohalikud kodulehed. Võrdlesin neid rahvusvaheliste firmade Eesti esinduste kodulehtedelt saadavate pakkumistega ja testisin ka suurimate lennufirmade (kes Joburgi lendavad) lehti. Tekkis 3-4 soosikut. Siis tulid võrdlusesse sisse mitmed detailid – 4WD, võimaldatav kilomeetrite hulk, superkasko hind, piiriületuse hind, excessi suurus (st palju plekkima pead kui midagi juhtub) ning tasumistingimused. Nii jäigi lõpuks sõelale Alamo, kes pakkus 24-ks päevaks 4WD parketimaasturit (Hyundai Tuscon or similar) piiramatu hulga kilomeetrite, mõistliku superkasko hinna ja muude kulude, 0€ suuruse excessiga ning broneerimisel raha ei  tahetud. Ma tegelikult eeldasin, et tegelikult on see pakutav sõiduk siiski kaherattaveoline, aga kuna pakkumises oli selgelt sees 4WD, siis tegin broneeringu ära. Eeldasin seetõttu, et isegi sellised poolkõvad maasturid nagu Nissan X-Trail ja Toyota Fortuner olid ligikaudu poole kallimad kui mulle pakutud hind, Hiluxitest ja Double Cabidest rääkimata.
Tõelisi safariautosid pakkusid muide minu nimekirjas ära toodud 2 viimast ettevõtet, kus auto baasvarustusse kuulusid näiteks ka külmik, väliköök, telk, veekanistrid jne. Aga eeltöö lubas (ja hilisem kogemus kinnitas), et minu valitud teekonnal tegelikult polnud reaalset vajadust neliveo järele. Kui su huviks on loodusfotograafia (rõhuga lindudel ja loomadel), siis tegelikult selline autoga off-road või väga kehvadel teedel sõitmine ei anna palju juurde. Tegelikult need ei klapitu üldse. Kui sa oma suure maasturiga läbi mülgaste ja kõrge rohu tuled, siis kergema närviga isendid (nagu linnud ja väikesed loomad) teevad juba ammu enne sinu kohalejõudmist minekut. Hea linnu- ja loomapildi saamiseks oli LAV-s 2 varianti: varjes istuda ja oodata või siis ringi sõita ning reaktsiooni peale pildistada (st saad auto seisma, fotoka paika ja stabiliseeritud enne kui objekt minekut teeb). Loodusreservid LAV-s ja Svaasimaal võimaldavad nii üht kui teist (ainult omal käel matkamine on välistatud), kuid produktiivsem oli siiski ringisõitmine. Seega mida vaiksemalt sõita saad ning mida rohkem ringi vahtida suudad (nn „off-road“ teedel saab juht vaadata ainult teed), seda rohkem häid fotosid mälukaardile tekib. Off-road teed oleks lihtsalt lustimine autoga metsikus looduses, kus vahetevahel näed ka suuremaid loomi.
Pikka juttu kokku võttes võib öelda, et eeldasin, et rendiautoga mülgastesse ei roni, mistõttu polnuks see ka katastroof kui lubatud neliveo asemele tuleks tavaline esiveoga masin. Ning tegelikult peagi pärast broneeringu tegemist tuligi Alamost kiri, et neil on väga kahju, aga pakkumisega läks üks väike detail valesti. Et tegelikult on neil Joburgi lennujaamas saadaval selles masinaklassis ainult 2WD autod. Selle peale ma mängisin loomulikult tohutult solvunut ja pettunut ning nõudsin lepingu austamist ja tarbija petmise lõpetamist, kuid see kahjuks tulu ei toonud. Nad olid valmis broneeringu tühistama ja vabandama, kuid selle raha eest nad neliveolist autot ei pakkunud. Aga tühistada ma pakkumist ei soovinud, kuna tingimused olid selgelt paremad kui konkurentidel. Näiteks kui ma oleks võtnud otse Europcarist sama auto ja samade parameetritega kindlustuse, oleksin maksnud mitusada eurot rohkem.
Hoolimata soodsast hinnast, leidis Europcari teenindaja minu broneeringu üles. Küll tekkis seal segadus kindlustuse osas – Alamo tingimustes oli superkasko puhul excess null, kuid Europcar tahtis oma poliitika järgi lajatada. Lõpuks pidingi nõus olema sellega, et krediitkaardile pannakse parajalt matsakas broneering, aga lõpphind õnneks tuli veel odavam kui broneerimisel välja pakuti. Ei saanudki aru, et milles see kühvel oli – keskmine päevahind tuli uuel Hyundai iX35-l veidi alla 50€, mis oli ikka päris soodne.
Võtmed käes, sai garaažist oma massin üles otsitud. Ilus valge (nagu enamus LAV sõidukitest) auto, justkui oleks äsja salongist välja sõitnud. Minul läks vaimustus väga kiirelt üle, sest teadsin, et pean kohe rooli istuma. Rool, teatavasti, asub LAV autodel valel pool. Autoga sõidetakse samuti valel pool teed. Valel pool on ka käigukang, suunatuli, kojamehed, tahavaatepeegel. Väljas tervitas küll kuum suveilm, kuid mul hakkas ka ilma selleta higi jooksma. Nagu sellest kõigest veel vähe oli, siis pidin uuesti ka manuaalkäigukastiga sõitmise meelde tuletama (polnud mitu aastat ka seda praktiseerinud). Sisuliselt istus lennujaama parklas rooli inimene, kes hakkas kohe-kohe sõitma õppima. Aga parkimismaja ukse taga oli kohe kiirtee.
Ega’s midagi, ega seismisega asi paremaks lähe. Suveriided selga, mootor tööle, kojamehed sisse…kurat, suunatuli on VALEL POOL…kojamehed välja, suunatuli sisse ning saigi vaikselt liikuma hakatud. Esialgu oli auto juhtimine minimaalselt kahe inimese töö. Et saaks õigesse ritta keeratud, et saaks reas püsitud (vajas harjumist, et minust vasakule jäi veel meetrijagu autot), et kellelegi ette ei keeraks, et kiirus normi piires oleks jne.
Tegelikult see, et kohe kiirteele tuli minna, oli kokkuvõttes isegi hea. Johannesburgi lennujaamast Pretoriasse (kus oli broneeritud esimene öömaja) oli 40 kilomeetrit sõitu väga hea kvaliteediga neljarealisel (ühes suunas 4 rida) maanteel. See andis aega mõnevõrra autoga tutvuda ja valel pool sõitmisega harjuda, ehk sai rahulikult (100-120 km/h) otse sõita. Liiklus oli küll tihe, kuid väga sujuv. Kuna vahepeal oli vaja suunduda teistele kiirteeharudele, siis see võimaldas harjutada ka käiguvahetust. Selgus, et mitmeaastane paus manuaalkastiga autoga sõitmises tähendas sisuliselt seda, et polnud vahet kumma käega seda uuesti õppima hakata. Alguses oli harjumatu, kuid peagi oli asi nii kaugel, et tuli lausa meelde aeglustamisel ja kiirendamisel käiku vahetada. Esimene ja kolmas läksid veel pikalt segamini, kuid muidu harjus käigukangi kasutamine kiirelt käe sisse.
Seda esmast harjumisaega jagus pooleks tunniks – siis olin juba Pretorias ning tuli kiirteelt maha keerata. Ütleme nii, et närv oli ikka püsti ning kõik meeled maksimaalselt autojuhtimisega hõivatud. Sõitsin äärmiselt rahulikult, kuhugi tänavasse keerates (eriti parempööret tehes) tuletasin korduvalt meelde, et tuleb keerata võimalikult tagumisse ritta. Mõned korrad olin eksimas, kuid siis tuletati meelde või tuli meelde, et see on ju vastassuunavöönd. Edu pant oligi väga rahulik liiklemine kõige aeglasemas reas (õnneks olid enamus Pretoria linnatänavatest mitmerealised ja esmaspäeva keskpäeva liiklus hõre).
Goodey's Guesthouse
Esmane öömaja kaheks ööks – Goodey’s Guesthouse – asus Pretoria keskuse lähedal asuvas villade rajoonis. Üle tee asus näiteks Botswana saatkond ning sealsamas asus ka Poola saatkonnahoone. Ka see võõrastemaja oli tegelikult üks suur eravilla, kuhu olid ära mahutatud ligikaudu 10 tuba ning omanike eluruumid.
Mis rajooni osas kohe silma torkas oli see, et kuigi siin olid ümberringi suured villad ja tänavad paistsid rahulikud ning sisuliselt inimtühjad, siis kõiki valdusi ümbritsesid kõrged kivimüürid, mille peal jooksis reeglina ka okastraat. See iseloomustab tegelikult kogu LAV-i jõukamaid ja ka vähemjõukamaid äärelinnu. Kuritegevuse tase on kõrge ning seda silmas pidades on kodud justkui kindlused. Ka päevasel ajal on väravad lukus ning kuigi tegelikult ohtu otseselt igapäevaselt ei tunneta, siis riske ei võeta. Üldine olukord võib minna kiirelt väga karmiks, kui hakkad oma turvalisusse hooletult suhtuma. Lõhe vaeste ja rikaste vahel on suur ning LAV-s kahjuks üritavad seda vahet paljud vägivallaga tasandada. Riigis toimub pea 16tuh tahtlikku tapmist aastas, mida on 100 000 elaniku kohta nt kuus korda rohkem kui Eestis.
Aga see selleks. Turvalisuse asemel mõtlesin Goodey’se juurde jõudes rohkem sellele, et saaks auto korralikult ja õigele poole teed ära parkida. Sain hakkama ning peagi võttis rändurit vastu hr. Goodey lai naeratus. Olin oma broneeringu teinud agoda.com kaudu, mis tähendas seda, et pidin küll broneerides ette maksma, kuid selle eest sain väga hea hinna (R550 per öö). Selle raha eest eraldati vastvalminud tuba number 7, mis asus hoovimajakeses basseini kõrval. Või noh, peaaegu valminud tuba. Telekas ja digiboks ei suutnud veel omavahel suhelda ning köögis oli mikrolaineahi karbi sees. Kõik muu aga oli valmis ja lihtsalt suurepärane. Külaliste käsutusse anti sisuliselt väike korter, kus asus tuba ülisuure voodiga, täiskomplekteeritud köök (pottide ja pannidega), suur vannituba (kus olid nii duššikabiin kui vann) kui ka väliterrass laudade ja toolidega. Olin väga rahul, et olin valinud just selle külalistemaja enda baasiks Pretorias. Luksvärk väga soodsa hinna eest.
Kui nüüd oleks ilmselt väga loogiline see, et pärast pikka ja väsitavat reisi viskad pikali ja puhkad välja, siis tegelikult läks teisiti. Täiesti teadlikult. LAV-l ja Eestil on täpselt tunnine ajavahe, mistõttu keset päeva magama minemine oleks sisemise kella seierid ja sihverplaadi väga selgelt sodiks peksnud. Otsustasin venitada maksku mis maksab õhtuni välja.
Selge oli see, et niisama toas istumine oleks olnud liiga piinarikas. Seega tuli leida tegevus. Kuna vaatamisväärsustega tutvuma minemiseks jõudu nappis, siis otsustasin, et teeks midagi asjalikku. Selleks asjalikuks tegevuseks oli LAV Rahvusparkide (SANParks) peakontori külastus. Suure osa LAV-s (ja ka Svaasimaal) asuvate riiklike rahvusparkide külastamiseks on see organisatsioon välja mõelnud ühise külastuskaardi nimega Wild Card. Selle kaardi soetamisel on sissepääs enamustesse (mitte kõikidesse) rahvusparkidesse ja reservaatidesse tasuta. Muidu pead ostma iga päev eraldi sissepääsuloa, mis näiteks Krugeri rahvuspargis on R248 (18€) per inimene per päev. Kuigi see Wild Card on välismaalasele üsna krõbeda hinnaga (R2610 e 190€), siis tegelikult arvutasin, et see investeering tasub end ära. Antud kaart kehtiks kahele inimesele (on olemas ka ühe inimese pakett ja perepakett) ning sellega oleks kaks külastajat plussis juba siis kui oleks 5 päeva Krugeris ja siis veel kusagil. Kuna vähemalt 5 päeva plaanisin Krugeris kindlasti olla, siis seetõttu ka augustis kaardi ära tellisin. Lubati saata tähitud postiga koju. Ei saadetud. Ei tähitult ega ilma. Õnneks asub Sanparksi peakorter Pretorias, mistõttu sain nüü võimaluse õiendama minna. Tegelikult oli mul kaardi number olemas ja sellega oleksin saanud reservaatides opereerida, kuid mõtlesin, et kui juba raha makstud, siis võiks ikka kaardi ka taskusse saada.
Hyundainäss
Ehk siis tuli taas sukelduda liiklusesse. Esimesel ringteel hakkasin ilusti ja kenasti ringile minema, kahjuks aga vales suunas. Õnneks oli tegemist keset äärelinna vaikelu asuva ringristmikuga, mistõttu massilist ahelavariid minu hetkeline hooletus ei tekitanud.  Samas tõmbas väga erksaks ära. Linnaliiklus – tuleb vist ennast korrata – on Pretorias väga sujuv, mida kahjuks ei saanud öelda minu sõidumaneeride kohta. Käiguvahetus tekitas tõsiseid raskusi – esimene ja kolmas läksid sassi, paar korda üritasin teise käiguga koha pealt minna, mõned korrad suri auto ristmikul välja. Ning kui GPS juhatas esialgu ka valesse kohta (st koht oli praktiliselt õige aga sissepääs oli teisel pool mäge nii et ma vaatasin ainult kõrget aega enda ees), siis oli olukord üsna frustreeriv. Õnneks leidsin lõpuks ka õige koha üles ning kantoora oli veel lahti.
Õues oli muide tohutult palav. Päike küttis, taevas polnud ühtki pilve ja tuuleõhk ei liikunud. Termomeeter kontori ukse kõrval näitas 34 kraadi. Sama soe vastuvõtt ootas mind ka majas sees. Esialgu onu ei saanud aru, et miks ma siin olen (kaart pidi ju postiga tulema), kuid lõpuks adus muret ja läks uurima. 10 mintsa pärast tuli tagasi ja ütles, et kaardi eest on makstud ja see on olemas, kuid keegi ei ole seda lihtsalt posti pannud. Selle info peale hakkas kõrvallauas olev kunde naerma ja ütles: „This is Africa!“. Aga õnneks pakuti kohe välja ka lahendus – kui olen nõus 15-20 minutit ootama, siis saan kaardi tema käest kätte. See pidi asuma kusagil lähedal postihoones. Loomulikult oli selline aeg kohe võtta.
Need minutid sai õues veedetud, kuumust nautides ning ümbrust vaadates. Kuna Aafrika manner oli igatepidi uus, siis vahtisin suu ammuli nii puid, põõsaid kui linde. Eriti viimaseid J
Kaart tuli ja oli kenasti ümbrikus, Eesti aadress korrektselt peal. Põhimõtteliselt oli kõik ära tehtud, ainult see väike asi (ümbriku postitamine) oli tegemata. Wild Card taskus, sai otsustatud üle vaadata ka kohalik kaubandusvõrk. GPS abiga proovisin küll üht, küll teist kaubakeskust, kuid need kõik osutusid väikesteks „külapoodideks“. Kuna Pretorias elab inimesi pea 2 korda rohkem kui Tallinnas ja tegemist on ühega kolmest pealinnast, siis eeldasin, et siin on ikkagi ka mõni suurem kaubaparadiis olemas.
Kuna elektroonse seadeldisega hakkama ei saanud, siis pöördusin iidsemate meetodite poole. Läksin oma öömaja juurde tagasi ning küsisin omaniku käest, et kus ta poes käib. Selgus, et selleks paigaks oli keskus nimega Queen’s Corner. Alguses paistis, et lihtsalt selline keskmisest suurem maja, kuid tegelikult oli see selline pikk-pikk soolikas erinevate soppidega, kus oli tohutu hulk kaupluseid ja söögikohti. Kuninganna Nurga südameks oli Spari toidupood, kuhu esimesena ka sai suundtud.
Vahemärkusena mainin, et nüüd olin linnas edasi-tagasi sõitnud, parkinud autot sinna ja tänna ning masin oli endiselt terve, ilma ühegi kriimuta. Kedagi alla polnud ajanud, haigete sõidumaneeride pärast kinni poldud peetud. Muljetavaldav, kas pole?
Kui ostud tehtud sai mõeldud, et võtaks õhtuks tähistamiseks mõned kohalikud õlled, kuid võta näpust! Ei olnud poes õlut! Veini müüdi, kuid muud alkot mitte. Selgus, et alkoholi müüaksegi LAV-s spetsialiseeritud poodides, tavalisest supermarketist koos süldi ja seakoodiga viina osta ei saa. Eriti naljakas oli muidugi see, et veini ju siiski müüdi. Õlu teatavasti on tavaliselt veidi lahjem alkohol kui vein, aga no las olla. Eks igal riigil omad kiiksud. Ma arvan, et paljud väljamaalased olid mõned head aastad tagasi Eestisse tulles sama üllatunud kui nägid, et bensiinijaamast saab öösel alkot osta. Alkoholi liigtarbimist peetakse ka LAV-s probleemiks, mistõttu piiratakse selle kättesaadavust sedapsi.
Poes toidulettide vahel ringi käies tuli äkki meelde, et viimane eine oli olnud lennukis saadud hommikusöök. Ja sellest oli juba mõni aeg möödas. Nagu mainitud, oli kaubakeskuse küljes suur hulk erinevaid söögikohti. Kuna kere oli hele ja väga pikalt enam oodata ei täinud, siis sai mindud esimesse ettejuhtuvasse kiirsöögikohta, milleks juhtus olema brittide frantsiis nimega „Wimpy“. Teenindaja võttis lahkelt vastu, uuris, et kust tullakse (sest tajus inglise keeles naljakat aktsenti) ning lõpuks võttis ka tellimuse – toekas burger päris lihasteikidega. Hinnatase oli selles toidukohas sarnane sellega (võib-olla veidi soodsam), mida leiad ka Eesti kiirsöögirestoranidest.
Tulles tagasi nüüd Spari toidupoe juurde, siis tegelikult poes tundusid paljud kaubad isegi kallimad. Näiteks liha- ja vorstitooted ning juust olid üsna krõbeda hinnaga (kuigi LAV on ise suur loomakasvataja ja inimesed grillimishullud). See sai ka kinnitust järgnevatel nädalatel – toidupoes on kaup samaväärne või kallim kui Eestis, väljas söömine aga odavam kui meil. Vahe tuleb sisse ilmselt teeninduse hinnas, kuigi ametlik keskmine palk on seal Eestiga üsna sarnane. Samas keskmine ei näita LAV-s palju, sest lõhe vaeste ja rikaste vahel on mõõtmatult suurem kui meil. Sisse tuleb ilmselt ka rassidimensioon – tahetakse seda või ei, aga valge nahavärviga inimene on eelisseisus ja parematel töökohtadel. Valgenahalist teenindajat sa praktiliselt ei näe. Isegi Pretorias mitte, mis on suurima valgete osakaaluga linn tervel Aafrika kontinendil (natuke üle 50% valgeid).
Ma olen äärmiselt palju toonud võrdlusi Eestiga. Pretoria oligi selline paraja suurusega, suuresti madalate majadega, Euroopa linn. Kui tulikuum kliima välja arvata. Teed olid korralikud, linn oli üsna roheline (st palju erinevaid parke), autopark silma järgi hinnates üsna uus, kaubakeskused olid kaasaegsed, elu-olu selline rahulik ja väikekodanlik. Enamus kohtades sai kaardiga (tavalise Eesti deebetkaardiga) maksta ning linn oli pigem puhas. Oli loomulikult ka sellised Aafrikale omaseid nüansse – ühistransport väikebussidega; teatud rajoonid, kuhu turist ei peaks sattuma; tarastatud ja okastraadiga ümbritsetud majad jne. Ning näiteks asjaolu, et Pretoria polnudki enam Pretoria vaid hoopis Tshwane.
Nimede muutus läks hoogsalt lahti pärast seda kui toimus vabanemine. Riigis selgelt ülekaalus olev põliselanike populatsioon soovis oma kodulinna/kodutänava/kodukooli ja nii edasi muuta oma keelele ja kultuurile sobivamaks. Kohati tehti seda liiga hoogtööna ja kohalike valgete arvamus tundus ka tänasel päeval pigem ironiseeriv, kuid mäletades kõiki neid Lenini alleesid ja Oktoobri tänavaid, siis mõistsin põliselanikke väga hästi. See oli vajalik ja asjade loomulik käik. Kui ikka aastakümneid on afrikaani keelt rääkiv inimene sinuga käitunud kui orjaga, siis sa ei taha selle keele ja kultuuriga end enam siduda. Nii sai Natali provintsist KwaZulu Natali provints, Stangeri linnast KwaDukuza, Transvaali provintsist Limpopo provints, Duiwelskloofist Modjadjiskloof, Potgietersrusist Mokopane, Pietersburgist Polokwane, Witbankist eMalahleni, Hectorspruitist Emjejane ja nii edasi. Ning Pretoriast on peaaegu saanud Tshwane. Peaaegu seetõttu, et Pretoria nimi on veel kasutusel kui ühe Tshwane munitsipaalpiirkonna osa nimi ning ka valged elanikud kutsuvad linna endiselt Pretoriaks.
See ümbernimetamine on tekitanud ka palju segadust, sest väga palju on juhtumeid, kus mõne aasta jooksul nimetatakse mõnda linna ümber mitu korda, tänavanimedest rääkimata. Üks „hea“ näide toodi Durbani kohta, kus on domineeriv hindu kogukond ja hoogtööna nimetati üks suur tänav ümber Mahatma Gandhi auks (Gandhil on väga tugev seos LAV-ga). Õnnetuseks väga palju taustatööd ei tehtud ning niiviisi selgus, et sellel tänaval asus muuhulgas väga palju punaste laternatega asutusi. See põhjustas kohaliku kogukonna seas peaaegu tänavarahutused… Ja tänu sellistele juhtumistele on praktiliselt võimatu saada linnakaarti, kus kõik tänavanimetused oleksid õiged. Isegi kohalikud on mõnikord hädas, aga eks see ükskord paika loksub.
Aitab küll heietamisest – Wimpys sai kiirelt eine ära lõpetatud ja ööbimiskohta tagasi kobitud. Paar tundi oli vaja veel vastu pidada. Kell oli saanud kuus ja see tähendas seda, et läks ka pimedaks. Tegin ära plaanid homseks, asjad said samuti ümber pakitud ning püüdsin veel Skype kaudu kodumaaga kontakti saada. Lisaks veel hügieeniprotseduurid ja märkamatult oligi saanud kell 8 õhtul. Nüüd küll aitas, uni tuli momentaalselt

17.09 - LAV - Pretoria

Äratus oli nagu tavalisel tööpäeval, kohaliku aja järgi 7.30. Kuigi LAV just ekvaatorile kõige lähemal ei ole, siis sellegipoolest oli valge aeg väga konkreetselt paigas – hommikul kell 6 läheb valgeks ja õhtul kell 6 aga (väga kiirelt) pimedaks. Ning pimedal ajal püsitakse toas/kodus. Ehk siis hoolimata asjaolust, et Aafrika lõunaosas oli kevad ja ka õhtuti väljas üsna soe, siis tegelikult tuli kõik toimetused ära mahutada kella kuute vahele. Mis omakorda tähendas seda, et kella kümneni põõnamine oleks olnud totaalne ajaraisk. Pigem siis varem magama minna, kuid hommikul tasus ärgata (Eesti ja puhkuse mõistes) vara.
Voortrekkerite monument
Goodey’se külalistemaja hommikusöök oli väga rikkalik ning teenindus laitmatu. Pererahvas uuris, et kas olen välja puhanud (olin küll), mida hommikusöögiks soovitakse, kustkandist tullakse ja mis plaanid Pretorias ja LAV-s üldse on. Eks siis tuli seletada. Samal ajal jälgisin silmanurgast sealset teenindusmudelit ja see tundus algul veidi harjumatu. Omanikeks oli üks valge nahavärviga abielupaar, kõik teenindajad (kokk, köögiteenindajad, koristajad,  ehitusmehed) aga tumedast rassist ja äärmiselt (isegi võiks öelda, et ülevoolavalt) aupaklikud. Tekkis selline väga ühene koloniaalaja tunne, kuigi pererahvas käitus teenindajatega äärmiselt viisakalt (nagu pereliikmetega) ja mingit teemat tegelikult ei olnud.
Naisvoortrekkeri kuju
Muna ja peekon + võileivad + puuviljasalat olid just paras kombinatsioon, millega mõnusalt sooja kevadpäeva Pretorias (või siis Tshwanes) alustada. Kuna järgmised nädalad paistsid tulema väga selgelt looduse poole kaldu ning suurematesse linnadesse vahetult enne ärasõitu suure tõenäosusega üldse ei satugi, siis plaanisin võtta linnapäevalt maksimumi. Sukeldusin LAV-i administratiivse pealinna ajalukku ning tänapäeva.
Esimene peatus oli buuride jaoks lausa kultusliku staatusega paik – Voortrekkerite monument. Siin oleks paslik peatuda veidi ka LAV ajalool, et saaks aru, et kes on buurid ja kuidas need hollandi keelega sarnast keelt rääkivad valged üldse riigiga seotud on.
"Meie Sinu eest, Lõuna-Aafrika"
Loomulikult algas kõik maadeavastamiste aegu hilisel keskajal. Aastal 1652 lõi üks Madalamaadest pärit härrasmees Hollandi Ida-Inda Kompanii nimel Hea Lootuse Neeme lähedale nii öelda laevade teeninduspunkti. Sellest teeninduspunktis on tänaseks välja kasvanud linn nimega Kaplinn (ei ole üldse seotud kappidega, muide). Antud paigast sai kiirelt hollandlaste sillapea, mida kasutati Aafrika lõunaosa koloniseerimiseks. Indoneesiast, Madagaskarilt ja Indiast hakati sisse vedama orjasid, et rahuldada kohalike farmide nõudlust ning pärismaalased suruti oma maadelt välja.
Kõik see toimus suhteliselt tasapisi kuni hetkeni kui leiti maapinnast esimene teemant. Ja veidi hiljem üks tükike kulda. Piirkonnast sai hoobilt paik, mis pakkus huvi kõikidele suurematele jõududele, kes 18-19.-l sajandil maailmas ilma tegid.
Voortrekkerite laste lelud
Kuna Holland puskles parajasti Euroopas Prantsusmaaga ja võimas Hollandi Ida-India Kompanii 1795 pankrotistus, siis kasutasid britid samal aastal võimalust ning vallutasid Kaplinna ära. Seda paika nähti strateegilise paigana teenindamaks India ja Austraalia (mõlemad Suurbritannia kolooniad) suunalist liiklust.
Buuridele – hollandi, flaami, saksa ja prantsuse taustaga valgetele – aga oli selline areng täiesti vastukarva ning aastal 1830 alustas ca 12000 inimest rännakut Kaplinna lähistelt põhja poole.
Nii nad rändasid
Neid rändajaid nimetati Voortrekkeriteks, mis otsetõlkes tähendab „neid, kes läksid ees“. Selle suure migratsiooni tulemusel asustati valgete poolt praeguse LAV põhjapoolsed alad. See aga väga suurt õnne nende õuele ei toonud, sest britid tahtsid oma võimu veelgi laiendada ning seetõttu peeti maha 2 Inglise-Buuri sõda (19. sajandi lõpus ja 20.sajandi algul). Esimese võitsid buurid, kes kasutasid edukalt partisanisõja taktikat, kuid teises sõjas jäädi juba brittidele alla (sest nad tulid selgelt suurema väega tagasi).
Suured tikitud vaibad
Läks mõnikümmend aastat kuni britid ja buurid omavahel ära leppisid ning siis pöördus nende fookus tumedama nahavärviga elanike poole (mustad, värvilised, hindud). Pärast Teist Maailmasõda tuli buuride-brittide ühispartei – Rahvuslik Partei – võimule ja sellega sai alguse ka ülemaaline rassiline diskrimineerimine. Loodi ametlik segregatsioonipoliitika ning kõigist mittevalgetest said nn teise sordi kodanikud (et mitte öelda orjad).
"Igavene tuli"
Kui valged nautisid kõrgeimat elustandardit kogu Aafrika mandril, siis mustade olukord muutus üha halvemaks – neil polnud õigust varadele, nad ei saanud hääletada, kooliharidus oli heitlik jne. Apartheide valitsus surus jõuga maha kõik mittevalgete katsed endale õigusi saada. Sellega lõikas LAV ennast sisuliselt ülejäänud maailmast ära ja väga paljud riigid ja institutsioonid hakkasid seda maad boikoteerima. Riigi õnn oli selles, et nad olid maavarade poolest rikkad ning sisuliselt ainuke asi, mida neil oli vaja sisse osta, oli nafta. Aga täielikus isolatsioonis elamine ei olnud siiski lõpuni võimalik ja aastal 1992 toimus lõpuks murrang.
Suulude relvastus
Aga tagasi Voortrekkerite juurde. Nende retke Kaplinnast põhja nimetatakse ka Suureks Rännakuks ning erinevate gruppide liidrid on tänase päevani kuulsad ning nende nimesid võib leida nii tänava- kui ka linnanimedest (kui neid pole ära muudetud) – näiteks Louis Tregardt, Hendrik Potgieter, Gerrit Maritz, Piet Retief ja Andries Pretorius. Ning ega see rännak polnud mingi lustisõit või safari – tegemist oli ränkraske katsumusega, kus tuli võidelda nii loodusjõududega kui läbi rääkida kohalike hõimudega. GPS-i teatavasti veel polnud, tegelikult polnud õigeid kaartegi.
Kui jõuti Natali provintsi (tänane KwaZulu Natal) tehti kokkulepe võimsa suulude hõimu kuningaga, mida aga viimane millekski ei pidanud. Otse vastupidi, Voortrekkerite üks juhte löödi maha ning temaga koos ka päris palju asunikke. Järgmine juht püüdis korra veel rahu sobitada, kuid selle peale saatis kuningas Dingane
Vaade katuselt sissepoole
12 000 pealise armee sisserännanuid ründama. Valgete laagrini jõuti 16. detsembril 1838, mida täna nimetavad afrikaani keelt (hollandi keelel põhinev, laenud saksa ja prantsuse keelest) kõnelevad valged Tõotuse Päevaks ja mis on üks tähtsamaid pühasid nende jaoks. Nimelt tõotasid need napid 500 voortrekkerit Jumalale, et nad peavad seda päeva igavesti pühaks, kui neil õnnestub see rünnak imekombel üle elada. Tuleb välja, et ime sündiski ning nende palveid võeti kuulda ja Verejõe Lahing võideti. Edu aluseks oli ilmselt kaitseformatsioon – nimelt moodustati reisivankritest (noh, nagu nad vanades filmides ikka on – presentkatustega) katkematu D-tähe kujuline piir oma laagrile.
Monumendi tipugalerii
Laagri tagumine ots oli vastu jõuhobude tiiki (e siis sealt ei saanud rünnata) ja ühes küljes oli veel kõrge jõekallas. Nii suunati vaenlase fookus ühte konkreetsesse punkti ning suulude odad seetõttu ka afrikaanerite (e buuride teine nimi) püssidele vastu ei saanud. Suulude kaotus oli masendav – hukkus 3000 meest, valgetest sai ainult 3 inimest haavata (mitte keegi ei saanud surma!)
Kuigi buurid oma võitu väga kaua nautida ei saanud, sest mõned aastad hiljem vallutasid britid selle territooriumi ära ja sundisid neid taas põhjapoole rändama, on see siiski väga oluline sündmus afrikaani keelt kõneleva inimese jaoks ka tänapäeval. Nagu on seda ka monument, mida ümbritseb kivisse raiutud vankrite vöö.
Voortrekkerite monument avati 1949 aasta Tõotuse Päeval. Tegemist on tõeliselt massiivse ehitisega Pretoria külje all ühe väikese mäe tipus. Tegelikult on selle monumendi territoorium mõõtmatult suurem kui see ehitis, siin on piknikukalad, jalutusrajad, safariteed. Seetõttu on see ka populaarne vaba aja veetmise paik.
Vaade Pretoria keskusele
Esmaspäeva hommikul, kui auto parklasse ära parkisin, õnneks turiste veel väga palju polnud. Turistibussid hakkasid saabuma ligikaudu pool tundi hiljem ehk siis seniks oli võimalus monumendiga rahulikult tutvuda. Tegemist on sisuliselt kuubikuga, suurusega 40x40x40 meetrit, mis on keskelt tühi (Kangelaste Hall) ja mille keldrikorrusel on afrikaanerite ajaloo olulised artefaktid ja sümbolid.
Idealiseeritud kujutis monumendist
Igal pool seintel on võimsad kivist bareljeefid, mis kujutavad esiisade vaprat võitlust ellujäämise eest. Sümbolitest väärib äramärkimist kivist plaat keldrikorrusel, kuhu täpselt 16.-l detsembril langeb aknast päikesekiir ja kuhu on kirjutatud „Ons vir Jou, Suid-Afrika“ („Meie Sinu eest, Lõuna-Aafrika“). Lisaks on veel keldrikorrusel ka vankrilatern, mis põleb aastast 1938, mil sümboolne härjarakend Kaplinnast jõudis monumendi loomispaika ning ehitus algas.
Lisaks näidati allkorrusel veel esemeid, mida Suure Rännaku läbi teinud inimesed kasutasid – mänguasjad (nt looma selgroolülidest tehtud härjarakend), sööginõud, kodutarbed, tööriistad, majapidamistarbed (nt puust padi) jne. Oli veel ka erinevaid buuride ja LAV lippe, tohutult suuri tikituid maale, raamatuid, ajaloolisi ürikuid jne. Päris keldris aga olid esindatud erinevate hõimude info ning mõned artefaktid (nagu zulu kilbid ja odad).
Verejõe lahingu mälestusmärk
Lahe oli see, et siis kui seal allkorrusel ringi jalutasin, jõudis monumenti vaatama üks (läbinisti valgete) koolilaste grupp, kes esitas ülevalt platvormilt alla selle kivist plaadi poole vaadates ühe väga hingestatud afrikaanikeelse laulu. Nii kõvasti kui torust tuli. Ilmselgelt hoitakse seda kultuuri elus ja ollakse uhked oma afrikaani päritolu üle. Ning kuigi see tundub kõrvaltvaatajale veidi selle LAV maiguga, mida hea meelega mäletada ei tahaks (oli see monument ju apartheide ajal üks väga tähtsaid riiklikke sümboleid), siis tegelikult oleks vale ka buuride ajalugu eitama või peitma hakata.
Pärast keldrit, sai liftiga (10 punkti selle leiutise toomise eest monumenti – tulikuumal päeval ei oleks treppidest ronimine just mõnus tegevus) ka monumendi tippu sõidetud, kust avanesid vägevad vaated ümbruskonnale. Taamal paistsid näiteks Pretoria südalinna kõrghooned.
Southern Masked Weaver
Nüüd kui monument oli keldrist katuseni läbi käidud, oli aega pöörata tähelepanu ka ümbritsevale alale. Nagu varem sai mainitud, ümbritseb monumenti suur rahvuspark ning katusplatvormilt paistsid juba taamal mõned loomad kätte ära. See ajas hamba verele, sest eks loomade ja lindude pildistamine oli üks olulisi põhjuseid, miks siiakanti sai tuldud. Juba ümbritsevatel puudel toimuv sagimine köitis mõneks ajaks tähelepanu, hoolimata väljas olevast põrgukuumusest ja halastamatult kütvast päikesest. Sain kohe paar uut linnuliiki pildile, kuigi jah, uue liigi pildile saamine polnud siin raske – 90% tiivulistest olid siin sellised, keda Euroopas ei kohta. Loomade osas oli protsent isegi suurem. Seega kui kellegi pildile said, oli see suure tõenäosusega uus liik
White-bellied Sunbird
Aga peagi siiski päike hakkas liiga tegema ning ka rahvahulgad suurenesid. Seetõttu sai oma sõiduvahendisse varjutud ning loodusreservi väiksematele teedele sukeldutud. Juhuse tahtel (ja veidi ka GPS-ga konsulteerides) leidsin ühe pika tupiktee, mis lookles piki üht künkaserva. Sellel teel oli niisiis kaks tugevust – liiklus oli hõre (tegelikult ei näinud ma tee peal ühtegi inimest ega sõidukit) ning servapealne asukoht asetas allpool asetsevate puude võrad just autoaknaga samale tasapinnale.
Valgesaba gnuu
Kes veel ei tea, siis auto kui selline on väga hea varjend liikuva looduse pildistamiseks – esiteks saad objektiivi toetada aknale ja teiseks ei karda linnud/loomad enamasti seisvat autot (küll aga kardetakse paaniliselt inimest – vahet pole kas sa istud või kükitad).
Pilte kogunes seal kiirelt ja hulgi – nektarilinnud, kangurlinnud, õgijad, värvulised jne. Üks kirevam ja huvitavam kui teine. Nii ei olnudki eriti imekspandav, et selle paari kilomeetri peale sai kulutatud paar tunnikest. Tegelikult oleks rohkemgi kulunud, nii et silm ka poleks pilkunud, kuid ma lihtsalt sundisin ennast sealt lahkuma. Päevad looduse keskel ootasid ju ees, seega sai linna tagasi suundutud.
Melrose House
Selleks, et heita pilk ka koloniaalajale, otsisin üles Melrose House’i (ei, ei see ei ole Melroce Place, mille kohta kunagi üht seriaali vändati). Maja leidsin kiirelt üles, kuid parkimiskohta ei olnud. Tegin päris mitu tiiru ümber kvartali – mõned kohad olid sellised, kuhu ei täinud autot jätta ning  korralikumad parklad olid täis.
Uhked ja detailirohked toad
Olin peaaegu juba alla andmas kui leidsin, et paralleeltänavast saab otse Melrose House’i tagaaias olevasse külaliste parklasse. Ühtegi viita loomulikult polnud ning rohkem külalisi ka mitte. Sõna otseses mõttes – teenindav personal tšillis täies koosseisus ajaloolise ehitise verandal ja alles turisti ilmumisel ajas üks tädi ennast püsti et pileteid müüa. Pärast seda aktsiooni oli see kolmekorruseline koloniaalstiilis villa ainult külastajate päralt.
Köök
Tulles riigist, kus ka keskaegsed ehitised pole just ülemäära haruldased, Melrose House vanusega ei rabanud. Ehitusaasta oli 1886 ning see pandi püsti ühe tolleaegse Pretoria rikkuri-ärimehe tellimusel. Huvitav kas 100-150 aasta pärast ka praeguste jõukurite majasid vaatamas käiakse (näiteks minnakse Tallinna külje alla „lollidemaale“ lopsakat arhitektuuri ja siseinterjööri kaema)?
Talveaed
Aga see maja oli oma piletihinda (R20) kuhjaga väärt. Sisu oli selline eht-inglaslik, maksimalistlik. Detailidega – nipsasjad, kirjud tapeedid, ohtrate nikerdustega mööbel, disainelemendid, vaibad, maalid ja nii edasi ja nii edasi – ei oldud koonerdatud. Ükskõik kuhu tuppa sisse kiikasid, võttis vaatepilt silme eest kirjuks.
Puhketuba
Otsene viide minevikule ja koloniaalajale olid näiteks teenijate ruumid ning eraldi kitsuke trepp abipersonalile oma tööde tegemiseks. Sest jumal hoidku selle eest kui sul massiivse puidust sisetrepi peal oleks mõni teenija vastu tulnud, terve päev oleks rikutud olnud. Köögiosa oli muide väga süsteemne, seina peal oli isegi toiduainete loetelu, mis köögis olemas pidi olema ning selle juures siis kas punane või valge lipik (st kas on olemas või tuleb osta). Vanamaja ostunimekiri, et mitte öelda külmkapi äpp.
Abihooned
Maja oli seest mõnusalt jahe, isegi see kasvuhoone/talveaia osa, kuhu oli üles pandud näitus Teise Inglise-Buuri sõja kohta. Melrose House’l oli selle konfliktiga ka väga otsene seos. Aastal 1900, mil britid Pretoria vallutasid, nõutas Lord Roberts selle maja endale ning tegi sinna briti vägede peastaabi. Nupukas poiss, kui juba Aafrikas sõdida, siis stiilselt ja luksuses. Majast juhiti sõda kuni võiduka lõpuni (inglaste poolt vaadatuna) ning siinsamas kirjutati aastal 1902 alla ka rahuleping, mis relvastatud vastuseisu osapoolte vahel lõpetas. Muide see näitus oli hästi tasakaalustatud – näitas sõjakoledusi ning võrdselt olid väljas nii artiklid kui pilapildid mõlemalt poolelt, mis oma vastaspoolt siis naeruvääristada üritasid.
Kui majal tiir peal, tuli taas astuda kuuma päikese kätte. Nüüd olin juba tükk aega väga asjalikud olnud ning buuride ja brittide ajalugu endasse imenud, kuid kõhtu see siiski ei täitnud. Et mitte väga palju aega kulutada söögikohas istumisele ja ootamisele, sai läbi hüpatud esimesest KFC-st (Kentucky Fried Chickeni kiirtoidukoht).
Lõuna-kroonkurg
See on muide mäekõrguselt kõige populaarsem kiirtoidukett LAV-s. McDonaldsit võidki otsima jääda, kuid KFC on igas külas olemas. Ei tahaks nüüd kuidagi liiga teha, kuid kui küsida, et mis on musta nahavärviga LAV elaniku rahvustoit, siis mina ütleks, et paneeritud kanapalad. Lisaks KFC-le müüdi selliseid kanajuppe ka igas vähegi endast lugupidava supermarketi soojaletis. Ei, see polnud üldse halvustavas toonis öeldud – need kanapalad on mõnusalt vürtsikad ja paganama maitsvad. Tol päeval ma siiski tibutükke ei võtnud, sai piirdutud kahe magusa chilli-wrapiga, mis olid tõeliselt maitsvad. Ohtra tšilli ja kastmete ja kana ja salatite kombinatsioon oli lihtsalt oivaline, seega saab ka kiirtoidukohast maitsvat toitu. Siit ka küsimus – millal tuleb KFC Eestisse?
Kirju-kuningkalur
Need wrapid (mähised?) ostsin kaasa, sest pärastlõuna sai otsustatud veeta linnas asuvas pargis. Pargis, millel oli üks väga oluline lisavidin – linnuvarjend. Austin Robertsi Linnuala asus ühe eeslinna külje all ning lisaks mainitud varjele olid seal ka olemas restoran ja jalutusalad (õnneks veidi eemal). Lühidalt öeldes möödusid seal veedetud 2-3 tundi nagu silmapilk. Inimestest oli seal varjes veel üks kohalik linnufotograaf, kes mainis ära, et kingfisherit (meie jäälinnu analoog), keda oli õnn pildistada, polnud ta juba mitu kuud näinud. Minu jaoks olid taas kõik liigid uued – erinevad kangurlinnud, uhke peakattega kroonkurg (kes on üsna
Vaaraohani
haruldane), erinevad haigrud (kellest üks küttis kalu näiteks nii, et kattis tiibadega pea ära, et päike ei peegeldaks veepinnalt), erinevad pardid, pütid, kiivitaja jne. Ning ei saanud lihtsalt pilte vaid väga häid pilte (palun külastage ka minu pildiblogi). Kuigi see paik ei ole väga tuntud ega tavaturisti meelispaik, siis ühele linnufotograafile oli tegemist kuldaväärt kohaga.
Kella nelja paiku tuli sundida ennast taas püsti ja minekule. Kuigi linnud muudkui vaheldusid ja uusi liike kogunes nagu seeni pärast vihma, siis oli soov veel enne pimedat ka LAV valitsushooned ja presidendiloss üle vaadata. Need sai meelega jäetud päeva viimaseks tegevuseks, sest tegemist oli praktiliselt Goodey’s Guesthouse naabritega.
Valitsushoone ja presidendiloss nimega Union Buildings asuvad Pretoria põhjaosas ühe kõrgendiku tipus, mistõttu selle eest avaneb kaunis vaade Pretoria linnale. Territooriumile sisse turiste ei lubata, kuid auto sai parkida praktiliselt ukse ette.
Hooned on päris võimsad, kogupikkus servast servani peaaegu 300 meetrit. Projekteerijaks oli inglise arhitekt ja seetõttu on näiteks tornikellade helin identne Londonis asuva Big Beniga. Hoone kaks tiiba sümboliseerisid algselt lõhenenud rahvast – inglise ja afrikaani keelt rääkivad inimesed  - ning keskne poolkaares sisehoov aga Lõuna-Aafrika Uniooni (sellest ka nimi Union Buildings).
Pretoria
Sellise nimega riik loodi aastal 1910 ning kolm aastat hiljem valmis ka valitsushoone, mille ees tollel hilisel pärastlõunal seisin. Arvatakse, et valmimise ajal oli see lõunapoolkera kõige suurem hoone. Ehitati maja muide ainult kohalikes materjalidest – see oleks olnud uuele riigile vastuvõetamatu kui kõige tähtsama hoone ehitamiseks kasutatakse importmaterjale.
Kuna lossi uudistama ei saanud minna, siis sai jalutatud ehitise ees asuvatel terrassidel. Lisaks vaadetele ja kevadiselt kirevatele aedadele leidis sealt ka päris mitu memoriaali. Näiteks I Maailmasõjas ja Korea sõjas hukkunud lõuna-aafriklastele. Rahvast oli terrassidel ja aedades aega viitmas päris palju – eriti hulganisti aga koolivormides õpilasi (nii musti kui valgeid). Kui hakkasin ära minema, siis saabus sinna näiteks üks pulmaseltskond, kes lasi endast terrassidel pilti teha. Tundus, et pretoriaanidele oli see üks populaarne ajaviitmiskoht. Kuna hakkas vaikselt hämarduma, siis tuli päeva aktiivsele osale joon kiirelt alla tõmmata.
Mälestussammas Union Buildingsi ees
Küll aga soovisin teha midagi sellist, millega eelmisel päeval hakkama ei saanud. Leida koht, kust saaks osta kohalikku õlut. Hoolimata sellest, et GPS oli pungil poodidest, jäi alko esimesel kolmel-neljal korral kättesaamatuks unistuseks. Olin praktiliselt pool kesklinna läbi sõitnud (väga aeglaselt muide, sest oli esmaspäeva õhtune tipptund) kuni lõpuks leidsin ühe väikese poekese. Alkoholiga äritsevast spetspoest suutsin välja pigistada 4 erinevat õllesorti ja sellega praktiliselt LAV kohalik õllevalik ka piirdub nagu järgnevate nädalate kogemus näitas. Küsisin müüjalt (noor kutt), et kas see ongi kõik, mille peale sain vastuseks, et näed seal on suur valik sidruni-, kirsi-, šokolaadi-, mango- jms maitselisi õllesid. Mina selle peale, et kamoon mees, ma mõtlen ikka päris õlut. Selle peale tehti suured silmad ja küsiti, et kas mulle ei maitsegi maitseõlled. No ega ikka ei maitse küll, sest kui ma tahan limonaadi, siis ma ostan limonaadi. „Koju“ Goodey’se külalistemajja jõudes küsisin ka härra Goodey’lt, et mis värk on – olete küll kõvad grillijad, aga kas te tõesti siis õlut ei joo. Vastati, et loomulikult juuakse ja õlu pidi olema lausa rahvusjoogi laadne, aga jah valik oli sellegipoolest niru. No selge, tean vähemalt arvestada.
Maitse on õlledel täitsa nitševoo, tõdesin siis kui paar tükki õhtusöögi kõrvale alla loputasin. Osatakse teha küll, aga miks siis ikkagi nii vähe sorte… Sellele küsimusele ei tea ma ka vastust täna. Too päev aga õhtusöögiga ka lõppes, sest järgmisel hommikul oli soov võimalikult vara startida, et päeval paar kohta üle vaadata ja õhtuks Krugeri Rahvusparki jõuda.